Kaunitarist koletiseks – ilukirurgia apsud

16 minutit lugemist

Oscar Wilde’i romaani kangelane Dorian Gray oli oma peegelpilti armunud. „Kui kurb see on,“ ütles Dorian Gray, kui ta nägi oma portreed, „mina muutun vanaks, inetuks ja eemaletõukavaks, samal ajal kui pilt jääb igavesti nooreks… Kui see oleks teisiti! Kui ma jääksin nooreks ja pilt vananeks! Ma oleksin nõus selle eest oma hinge andma!“ Ta tegi seda. Paljud kuulsused on jaganud Dorian Gray saatust, mitte küll andes oma hinge saatanale, vaid usaldades oma keha ilukirurgide hooleks. Kuidas rahaahned kirurgid ka ei pingutaks, on lõikuste tulemuseks sageli naine-monstrum. Kuid kahjuks ei taha ükski paranoiliselt noorust taga nuttev naine mõista, et mitte kuidagi ei ole võimalik saavutada seda, et 40-aastane näeks välja nagu 25-aastane. Meie lugu on naistest, kes arvasid ja lootsid, et iluoperatsioonid annavad vähemalt näiliselt nooruse tagasi.

Ljudmila Gurtšenko

Ljudmila Gurtšenko suri 29. märtsil 2011. Temaga lõppes Venemaal terve epohh, saatusliku naiselikkuse, ilu ja romantismi fanaatilise kummardamise ajastu. Mitte keegi ei teeninud neid jumalaid andunumalt kui tema… 75-aastasena nägi see suur näitlejanna välja võrratult nooremana, ta hoolitses oma välimuse eest, oskas säilitada tütarlapseliku figuuri ja fenomenaalselt saleda talje – 44 sentimeetrit –, viimaste elupäevadeni. Aga peaasi – ta oli tulvil elujõudu ja auahnust, mis sundis teda lavale tõusma, püüdma prožektorite käestlibisevat valgust – ainult nende säras ta elas. Tundus, et sarnaselt oma kunagisele filmikangelannale teadis Gurtšenko mingit „Makropoluse salarelva“, ent erinevalt temast ei suutnud ta õigel ajal peatuda. Ja jätkas seda halastamatut võitlust täiuslikkuse nimel – end säästmata, tervisega riskides.

Ljudmila Gurtšenko – kaunitarist peletiseks!

Gurtšenko ei teinud seda enesele – ta tahtis jääda igavese naiselikkuse kehastuseks vaatajate silmis. Kuid ta ei mõistnud ühte lihtsat asja: teda oleks armastatud ka kortsudega ja natuke toekama taljega. Millisena tahes – tema piiritu andekuse ja temast purskuva energiatulva pärast, mida ta nii heldelt vaatajatele jagas.

Ta jääb unustamatuks naljakate lokirullidega Tamarana „Viiest õhtust“, elust räsitud Verana „Jaamast kahele“, peaaegu kiilaks aetud, luitunud ilmega Nikana filmist „20 päeva sõjata“.

Rolli nimel ei peljanud see võrratu näitlejanna olla inetu. Aga tegelikus elus peitis ta end vanaduse eest värvilistesse sulgedesse, kahisevatesse litritesse, rabavatesse kleitidesse, pärit nagu kabaree garderoobist. Viimastel aastatel ajasid Gurtšenkol ilmselt pea segi stilistid ja ilukirurgid, kes lubasid taastada selle, mida taastada ei ole võimalik ja milleks tegelikult polnud ka vajadust. Gurtšenko peamiseks trumbiks polnud ülevõõbatud nägu, vaid see, mis tuksus ta kehas. Nüüd on hakatud rääkima, nagu oleks ta klipi teinud ja intervjuu andnud näitamiseks pärast tema surma. See pole tõsi. Gurtšenko ei kavatsenud surra, ta kavatses elada. Isegi siis, kui juhtus see raske jalatrauma, ütles ta korrespondendile: „Kas või kärus, aga ma naasen lavale!“

Tal polnud ju nii palju aastaidki, 75 pole tänapäeval mingi iga. Mõned abielluvad veel selles vanuses, lähevad poliitikasse… Mis ta hukutas: kas enesepõletamine igas rollis või lõputu võitlus noorusliku välimuse säilitamise nimel?

Sellest räägivad need, kes püüdsid taastada tema ilu.

Arst Aleksandr Tepljašin: „Ta läks täispangale, nagu Ljubov Orlova…“

„Mõned naised ja näitlejannad kaotavad vananedes huvi oma välimuse vastu. lähevad paksuks, näevad kuhtunud välja, kuid Gurtšenko võitles pidevalt oma välimuse eest, sest ta oli sajaprotsendiline naine. Ja seda soovi – jääda surmani nooreks, on võimatu mitte austada.

Teine lugu on see, et peaaegu maniakaalses soovis nooreneda, pakkus ta üle. Nagu Ljubov Orlovagi läks ta nooruslikkuse pikendamise nimel kõige peale välja. Kahjuks alustas ta juba ammu, vanade, väga traumeerivate metoodikatega, ja jäi neile truuks. Ta ei nõustunud lihtsamate, operatsioone mittevajavate noorendamiskuuridega, taotles seda, et näol poleks ainsatki kortsukest, ja leidis arste, kes nõustusid tema soove täitma. Viimased plastilised operatsioonid olid tehtud väga ebaõnnestunult. Ja siiski kummardan ma selle näitlejanna naiselikkuse ees, selle ees, et ta nägi alati välja stiilne, kaasaegne ja moodne. Sellepärast ei kadunudki ta lavalt, vaid oli jätkuvalt nõutud.“

Tepljašini kinnitust mööda tegi Gurtšenko iga päev võimlemisharjutusi, vahel pidas dieeti, jõi preparaate, et organismist vedelikke välja viia. Dieet soodustas küll kõhnumist, ent selliste preparaatide neelamine suurtes doosides polnud kaugeltki kasulik.

„Ljudmila Gurtšenko röntgenipildid näitasid, et näitleja põdes reumaatilist polüartriiti ja ta neelas põletikuvastaseid preparaate, mis kahjustasid tugevasti neerusid,“ meenutab Tepljašin. „Mulle kui arstile oli selge, et ta on haige. Piisas pilgust tema kätele – need olid deformeerunud. Ta suu kuivas tablettide rohkest tarvitamisest. Ma tean, et talle süstiti inimese embrüost hilisematel raseduskuudel võetud rakuekstrakte. Neid nimetatakse tüvirakkudeks, aga tegelikult on need midagi hoopis erilist ja mitte ohutud.

Gurtšenko ise tunnistas, et mõnikord lubas ta enesele öösel kartulikese, aga hiljem kirus oma nõrkust. Üldse elas ta sügavalt üle vähimaidki muutusi oma välimuses.

Kord astus Ljusjale võtetel ligi üks naisfänn, kes märkis tseremoonitsemata: „Oh, teil on nii palju kortse, aga ekraanil pole neid üldse näha!“ Gurtšenko puhkes nutma – ta püüdis ju nii väga hea välja näha… Ma tean, et ta vaevas end päevast päeva trenažööridel, et säilitada figuuri. Ta oli tõeline naine ja võrratu näitlejanna.“

Kirurg Sergei Kulagov: „Ma keeldusin ta nahka veelgi pinguldamast…“

„Gurtšenko oli meie esimese Moskva iluinstituudi patsient Arbatil. 1980-ndatel oli see pea ainus asutus, kus noorendati selle maailma vägevaid. Talle tegi mitu operatsiooni üks naiskirurg, ja ehk oleks teinud edaspidigi, kui poleks ise manalateele läinud. Pärast seda tuli Gurtšenko minu vastuvõtule sama palvega – eemaldada kortsud, aga ma ütlesin talle ära, sest ta nägu oli juba üsna keeruline. Teise kirurgi tööd ümber teha on raske, aga võimalik, temal oli aga seljataga juba mitu operatsiooni. Ringpinguldamine on väga keeruline operatsioon, kui seda tehakse hästi, mõistmisega ja mingil kõrgel eesmärgil, aga mitte ei venitata nahka, nagu väljenduvad mõned. See on sama, mis hea pildi maalimine – võib ju joonistada, aga raske on seda hästi teha. Mina keelitasin Gurtšenkot loobuma kirurgilisest sekkumisest, sest ta nägu oli muutunud, ta välimus oli juba teistsugune. Kartsin, et pärast uut operatsiooni nägu moondub, mis hiljem juhtuski. Vannutasin teda samas suunas mitte jätkama, vähemalt tookord, sest teatud aja pärast tulnuks ta nägu niikuinii toestada. Aga siis olnuks see nagu juba täispuhutud õhupalli puhumine – see võib lõhkeda, ja ongi kõik. Hoiatasin teda ja manitsesin olema väga ettevaatlik: nägu, miimika muutub teiseks, ja inimese olemuski muutub. Juhtida psühholoogilisi protsesse plastiliste operatsioonidega on suur vastutus. See nõuab tõsist kaalutlemist – kuhu, kuidas, kui palju, miks jne. Me ei venita ju ainult nahka, me sekkume lõppude lõpuks saatusse… Inimest võib sedavõrd muuta, et temast saab hullumeelne – me mõjutame tahes tahtmata patsiendi psühholoogiat.

Aga mul ei õnnestunud Gurtšenkot ümber veenda, ta oli täis otsustavust. Ja leiduski kirurge, kes ta näo käsile võtsid. Ma ei hakka kolleegide tööd kommenteerima, aga ikkagi vaimustun ma ilukirurgidest, kes suutsid tal säilitada need kudede jäänused, mis veel alles olid. Väärib märkimist, et Gurtšenko ise sai sellest värskendamisest juurde kuraasi ja enesekindlust. Paljudel naistel on teravdatud kihk noor välja näha, Gurtšenkol oli see soov lausa paranoiline. Kui ta poleks plastilisest kirurgiast sedavõrd innustunud, oleks ta ammu kinoekraanilt kadunud. Millal te nägite viimati ekraanil näiteks Brigitte Bardot’d? Ei mäletagi! Ja mitte keegi poleks Gurtšenko pärast muretsenud, kui ta poleks üles näidanud sellist mehisust ja tõestanud, et laval võib hiilata ka tema eas. Ta andis enesest viimseni kõik. Tõsi, pingutas üle, aga ta suutis seda.“

Dr. Andrei Zvonkov: „Plastiline kirurgia võis ruineerida tervise…“

Räägiti, et Gurtšenko lasi teha umbes 10 näolõikust. Võin kindlalt väita, et iga operatsioon ja üldnarkoos mõjuvad tervisele. Kahjustada saavad süda, neerud, maks, kannatavad ka närvisüsteemi rakud. Aga näonaha pidev pinguldamine on väga ohtlik. Näonahal on nn karkass – see kulub ära, ja nahk jääb rippuma, temas pole enam „pinget“. Olen veendunud, et Gurtšenko rikkus oma tervise liiga sagedaste plastiliste operatsioonidega.“

Viimased neist tehti Gurtšenkole väidetavalt Kiievis. Arsti nime pole avaldatud – arvatavasti sellepärast, et tema töö talle eriti au ei tee.“

Isiklikust elust

Ljudmila Gurtšenko esimene mees oli stsenarist Boris Andronikašvili, kellelt sündis tütar Maria. Teda kasvatas vanaema – Gurtšenko töötas palju, sest mees ei töötanud. Ta väsis mehe laiskusest ja truudusetusest ning lahutas.

Teine abielu kirjanik Aleksandr Fadejevi pojaga osutus samuti üürikeseks. Ka kolmas – Jossif Kobzoniga. Kaks kõva kivi ei jahvatanud head jahu. Pärast lahutust lakkasid abikaasad teineteisega suhtlemast.

Pikemat aega oli Gurtšenko elukaaslaseks Kuperveiss, kes kurtis hiljem, et oli 18 aastat tema ori. Näitlejanna viimaseid eluaastaid kaunistas produtsent Sergei Senin. „Tema suutis üles soojendada mu südame ja meenutab mõneti mu armastatud isa – kaitseb solvangute eest, armastab mind ja mu loomingut. Tema on mu abiline,“ tunnistas näitlejanna.

Kahjuks polnud Gurtšenko ja tema tütre vahel hingelist ühtekuuluvustunnet. „Kui ma oma lapselapse Marki surmast sain teada mitte tütrelt, vaid poisikestelt – mis perekonnast siin rääkida…“ kurtis ta. „Kord helistasin Mašale ja ütlesin, et mul on paha, tule siia. Tütar ütles, et praegu pole aega. Enam ma neile ei helistanud…“

Kes teab, millist hingevalu ta kannatas. Aga ta oli alati väljapeetud, naeratav, sütitav. Enese kohta väitis ta viimases intervjuus, et unistas tõelisest perekonnast, ainult ühest mehest terveks eluks… Isiklikus elus polnud Gurtšenko ilmselt kunagi päris õnnelik, aga laval, prožektorite valgusel kaamerate ees tundis ta end jumalannana…

Surm saabus silmapilkselt – tromb seiskas südame. Gurtšenko lahkus elust oma kodus, kuulates oma laule ja unistades lavast. Muinasjutuline naine, suur näitleja!

Jocelyn Wildenstein

Keegi ei tea täpselt, mitu ilulõikust Wildenstein on lasknud endale teha, kuid kindel on see, et tema näkku on paigaldatud lõua- ja põseimplantaadid, huultesse süstitud rohkesti kollageeni ning lugematuid kordi pinguldatud igast kaarest näonahka. Kummalistest silmadest veel nii palju, et Jocelyn palus kirurgilt endale kauneid kassisilmi. Ent ebaõnnestunud lõikuse tulemusel kannab ta nüüd kogu elu Halloweeni-maski, mis avalikus kohas nii väikesed lapsed kui ka täiskasvanud poolsurnuks ehmatab.

Kassnaine Jocelyn Wildenstein.

Jocelyn Wildenstein, keda kutsutakse ka lõvikuningannaks ja kassnaiseks on Šveitsist pärit seltskonnadaam, kes figureerib pidevalt tabloidides oma kõmuliste ilulõikustega. Tema ekstreemne välimus on teinud temast „Frankensteini pruudi“. Proua Wildenstein on aastatega kulutanud iluoperatsioonidele 2 miljonit naela. 2004. aastal kuulutati ta maailma kõige jubedama välimusega kuulsuseks. Jocelyn Wildenstein kasvas üles Lauseanne’i linnas keskklassi peres. Ta eelistas mehelikke ameteid, olles väga andekas jahimees ja tubli lendur. Naise erakordsete oskuste tõttu kutsuti ta ükskord külalisena miljonäride jahinädalavahetusele Keeniasse, kus kütiti 66 000-aakrisel territooriumil. Ürituse korraldajaks oli rahvusvaheline multimiljonärist kunstikaupmees Alec Wildenstein, kes on maailma üks edukamaid kunstikollektsionääre. Jocelyn oli muuhulgas ka oskuslik rahakütt, kuna nottis endale hetkega abikaasaks eelnimetatud multimiljonärist ärimehe… Paar tegi metsikud pulmad möllumekas Las Vegases. Ühiselt on neil kaks last.

Wildensteinid kogusid kuulsust ja tootsid kõmu oma priiskava ja ekstravagantse elustiiliga, kulutades keskmiselt miljon dollarit kuus. Ühes intervjuus paljastas Jocelyn uhkusega, et kulutas ühele oma kleidile 350 000 dollarit. Paarike omas uhkeid luksusvillasid pea igas maailma nurgas. Nende kuulsaimad häärberid asuvad Park Avenuel New Yorgis ja Jocelyni kodulinnas Lauseanne’is, loomulikult on neil vägev apartement Pariisis – otsevaatega Eiffeli tornile – ning rannavilla Kariibidel ja üüratu rantšo Keenias.

Jocelyn on suur loomaarmastaja ning eriti paeluvad teda eksootilised elajad. Näiteks soetas ta endale lemmikloomaks kaputsiinahvi, kellega koos on reisinud läbi terve maailma.

Pärast mitu aastat kestnud muinasjutulist abielu sattus Jocelyni abikaasa Alec armuafääri verinoore kaunitariga. Tol ajal 50-ndates aastates Jocelyn piinles tõsistes alaväärsuskompleksides, mis on ka tema iluoppide põhjuseks. Jocelyn tegi ridamisi ilulõikuste seeriaid, et olla atraktiivne naine oma mehele, püsida igavesti noor ning võidelda noorte neidudega, kes ihusid hammast tema varaka vanamehe peale. Jocelyn oli noorena väga kaunis naine, maratonijooks võidu vananemisega, kus ta end siit-sealt kohendada lasi, tal esialgu ka õnnestus.

Haiglaslik soov end pidevalt lõigata lasta tekkis naisel pärast oma abikaasa armuskandaali. Jocelyn otsustas end täielikult ümber muuta. Tema abikaasat hurmasid kassid ning ka Jocelyn tahtis välja näha nagu seksikas kassnaine. Ta on tuntud kui silikoonisõltlane, süstides seda ohtralt nii huultesse, põskedesse ja lõuga. Ta on pinguldanud oma nägu, katsetades seda igast kaarest, korrigeerides silmi, kord neid esile tõstes ja siis jälle tagasi lastes. Selleks, et näha välja võimalikult kassi moodi.

Kassnaise kurnav lahutus

Paraku ei erutanud Jocelyni kassnaise välimus meest põrmugi. Alec Wildenstein leidis hoopis noore ja seksika vene supermodelli, kes ajas mehe lausa pööraseks. Metsikult raevunud Jocelyn üritas küll nende vahele kiilu lüüa ja armuromaani lõpetada, kuid seepeale pööras Alec täiest ära ning ähvardas lõpuks naist koguni relvaga! Peale seda veetis mees mõned aastad vangis.

Lahutusprotsess oli pikk ja veniv, kuna kumbki abikaasadest ei olnud nõus loobuma oma New Yorgi linnahäärberist, mis oli olnud nende põhiliseks koduks. Lõpuks jaotati maja pooleks ning eraldati vaheseintega. Peale selle nõudis Jocelyn mehelt 200 miljonit dollarit kannatuste eest ja 200 000 dollarit igakuiseid toetusrahasid.

„Ma ei tunne oma naist isegi mitte lähedalt enam ära. Ta arvab, et nägu muuta on sama lihtne kui maja remontida,” on Alec Wildenstein oma naise kohta öelnud. Jocelyn sai lahutuse käigus oma mehelt kümneid miljoneid dollareid, lisaks veel kümnete miljonite väärtuses juveele ja ehteid.

2000. aastal leppis paar ära ning väidetavalt on nad tänaseni koos. Küsimuse peale, mida peab tegema selline naine, kellel pole piisavalt raha, et endale ilulõikusi lubada, on Jocelyn öelnud, et kasvatagu iseloomu ja õppigu korralikult küpsetama!

Cher

Popstaar ja filminäitleja Cher ei tahtnud vananeda. Paraku pole arvukad lõikused teda õnnelikumaks teinud.

„Ma olen noore naise jaoks liiga vana ja liiga noor, et vana olla,“ filosofeeris Cher, kui ta oli 52-aastane. Cheri probleemid algasid juba hommikul, kui ta peeglisse vaatas. Jah, kõik oleks nagu kõige paremas korras: metskassi silmad, täidlased huuled… Kuid samas vaatab talle vastu naine, kelle turjal on juba rohkem kui pool sajandit. Vanadus on tema hinges, peegelpildis see välja ei paista. Cher ja peegelpilt on kaks täiesti erinevat olendit. Võimalik, et ta on oma peegelpilti armunud nagu Oscar Wilde’i romaani kangelane Dorian Gray. „Kui kurb see on,“ ütleb Dorian Gray, kui ta näeb oma portreed, „mina muutun vanaks, inetuks ja eemaletõukavaks, samal ajal kui pilt jääb igavesti nooreks… Kui see oleks teisiti! Kui ma jääksin nooreks ja pilt vananeks! Ma oleksin nõus selle eest oma hinge andma!“ Ta tegi seda, Cher samuti.

„Vananemine on kohutav,“ ütles Cher juba oma 50. sünnipäeval. „Vanad mehed, kes võiksid mulle isaks olla, ei taha enam minuga töötada, nad võtavad parema meelega 25-aastase või veelgi noorema.“ Ka siis veel, kui Cher oli 40-nene, mängis ta endast 20 aastat nooremate partneritega. Veel 50-aastasena mõjus ta uskumatult noorena, kuid tema pilgus polnud enam endist sära ega värskust. 25 operatsiooniga ja seitsme väiksema lõikusega on ta lasknud ennast noorendada. Nina on tehtud väiksemaks ja kitsamaks, põsenukke kõrgemale tõstetud, kortsuma kippuvaid huuli silikooniga täidetud. Kogu näonahka on kõvasti „pargitud“, lõuga silikooniga tugevdatud. Pepust, puusadelt ja kõhust on rasva vähemaks imetud. Samuti on ta lasknud korrigeerida oma kuulsat naba. Tulemus: Cher on kosmeetiline ime, kaasaegse ilukirurgia meistriteos, tipptasemel kunstinimene!

Kunstnaine Cher

Cher – liiga ilus, et tõsi olla!

PÕSED

Portselannahk ei teki iseenesest. Nahka on pinguldatud. Põsesarnasid silikooniga tugevdatud.

PUUSAD

Opereeritud 6 korda. Pärast sünnitamist leidis Cher, et need on suured ja lõdvad ning laskis väiksemaks opereerida. Hiljem leidis, et puusad on tänu dieedile liiga kitsaks jäänud ning laskis neid jälle silikooniga suurendada.

RIBID

11. ja 12. ribi eemaldati, et teha taljet saledamaks. Cher olevat vahepeal isegi kartnud, et ta rinnakorv variseb ühel heal päeval kokku.

PEPU

1980. aastatel laskis Cher oma kehast rasva välja pumbata ning nahka pinguldada, et kanda liibuvaid rõivaid ning mõjuda seksikalt.

NINA

Kongnina lühendati, tehti kitsamaks ning sirgemaks. Cheri näpunäide fotograafidele: pikad ninad heidavad pikki varje.

HUULED

Meelad huuled – kõigi naiste unistus. Cher lahendas asja lihtsalt ning laskis huultesse süstida silikooni. Kahjuks pole see ohutu, sest võib lõhkuda kudesid.

KÕHT

Nagu tütarlapsel, sile ja rasvata. Pealegi laskis Cher naba väiksemaks teha, et see mõjuks tütarlapselikumalt.

REIED

Juba abikaasa Sonny Bono leidis, et Cheri reied on liiga paksud. 1980. aastatel laskis ta eemaldada reitest rasva ning nahka pingutada, mille tulemusel vähenes kumbagi reie ümbermõõt 6 cm. Tuharad varjavad operatsioonijälgi.