Kas vääriskividel on nende kandjatele maagiline mõju?

13 minutit lugemist

Fetišid, amuletid ja talismanid on kõigis kultuurides tähtsat osa etendanud ning teevad seda tänaseni. Muistsetest egiptlastest kuni vanade Ameerika ja Aasia kõrgkultuurideni on inimesed kõikjal teatavatele kividele üleloomulikku väge omistanud. Mõned kivid võisid mõjutada algelemente, stimuleerides elutähtsaid organeid või tehes enesetunde heaks…

Majandusstatistika aga näitab, et mitte kunagi varem ei ole ostetud nii palju briljante, safiire, topaase või smaragde. Kuid kas need vääriskivid on ainult ehteks või on nende omamise soovi taga ka veel midagi muud?

Tutanhamoni hauakambrist leitud rikkalikult inkrustatsioonidega kaetud ehe on valmistatud kullast, skrabeus aga lasuriidiist. Tiivulist skarabeust on kujutatud hommikupäikese jumala Hepri kehastusena (18. dünastia, u 1325 eKr).

Läbi aegade on vääriskividena vaadeldud kive, mis paeluvad inimesi eelkõige oma erakordse välimuse, läike, värvuse, läbipaistvuse või haruldusega. Kalliskivide kaevandamine ja töötlemine on väga vanad tegevusalad. Arheoloogiliste leidude põhjal on tõestatud, et inimesed tundsid vääriskivide vastu huvi juba keskmisel kiviajal, mesoliitikumis. Vääriskivide kaevandamine ja töötlemine oli kõrgel tasemel Kesk- ja Ida-Aasias, Babüloonias, Mesopotaamias, Egiptuses ja Kesk-Ameerikas. Suured vääriskivide imetlejad ja tundjad olid kreeklased, seejärel roomlased ja bütsantslased, mida tõendavad ka esimesed põhjalikumad kalliskividega seotud ülestähendused.

Kaubanduse ja teaduse areng Euroopas 15. ja 16. sajandil aitas kaasa ka huvi tekkimisele vääriskivide vastu. Populaarsuse tõusule aitas kaasa ka kalliskivide seostamine erinevate astroloogiliste märkide, ebausu ja muu taolisega.

Kui küsida mineraloogi või juveliiri käest, mille poolest erinev kivi vääriskivist, on spetsialistil esiotsa rakse vastata: kõvadus, tihedus, värvus, läbipaistvus… Tõsi, alles meisterlik lihvimine paneb vääriskivi lausa maagiliselt särama. Kalliskivi kriteeriumid on pisut laialivalguvad, kuid vähemalt kõvaduse osas on nn Mohsi skaala 1–10 paigas. Kivi kõvadusega 5,5 kuulub poolvääriskivide hulka – näiteks opaal –, kraadi võrra kõvem on mägikristall. Kuid alles alates kõvadusekraadist 8 nimetatakse mineraali vääriskiviks, näiteks smaragd ja topaas, kõvaduskraad 9 on rubiinidel ja safiiridel. Skaala tipus on teemant – küll rabe, kuid kõige kõvem mineraal, mille emake loodus loonud on. Teisalt on võimalik teemanti kergesti hävitada tules, sest ta koosneb süsinikust.

Raske uskuda, et see Tutanhamoni hauakambrist pärit lasuriidist skarabeusega käevõru on valmistatud umbes 3300 aastat tagasi! Lasuriit oli Vana-Egiptuses päikesejumala Ra kehastuseks. Mesopotaamias sümboliseeris lasuriit taevast ja seetõttu kasutati seda templilagede kaunistamiseks. Euroopas leidis lasuriit kasutust kui ravim kurvameelsuse ja palaviku vastu, Hiinas aga sümboliseeris nägemist ja ravis silmahaigusi.

Kui küsida keemikult, milline on tema definitsioon vääriskivide kohta, siis on vastu üsna banaalne: pea kõik nad on anorgaanilist päritolu (ka merevaik, pärlid ja korallid). Vääriskivid tekivad kuumuse ja maa sisemuses valitseva tohutu rõhu mõjul. Kuid aitab teaduslikest faktidest – lõppude lõpuks on vääriskivi midagi enamat kui tükike mineraali. Küsigem naistelt, kes sageli mingit teatud kivi kannavad, mida see ehe nende jaoks tähendab. Üllatub see, kes ootab kõigilt sama vastust. Tegelikult on motiivid väga erinevad. „Kivi kõnetas mind kohe, kui ma teda vitriinis nägin.“ – „Ma usun, et see kivi suhtleb minu olemusega.“ – See on minu talisman, mis mind kaitseb.“

Pole mingit kahtlust, et kui kivi ei valita mitte ainult suuruse, kõvaduse ja lihvi järgi, vaid ka sisetunde järgi valikut tehes, omandab kalliskivi hoopis teised dimensioonid. Tahaks koguni öelda: kivil võivad olla lausa elava olendi omadused ja sageli väärtus, mis väljub kaine ratsionaalsuse piiridest. Võib-olla aitab see asjaolu selgitada, miks maailma ajaloos on vääriskivide omandamise nimel rohkem verd valatud kui ilusate naiste südame võitmisel. Muidugi võib hinnata vääriskivide jumaldamist kui fantaasiarikast ebausku ja pooldada mineraloogide ja keemikute kaineid analüüse. Kuid ajaloolis-kultuurilisest aspektist võetuna oleks see liiga kirjaoskamatu lähenemine. On tuhandeid kordi tõestatud fakt, et just vanades kõrgkultuurides on vääriskividel olnud sakraalne ja kultuslik funktsioon.

Juba igivanadel aegadel on inimesed uskunud, et sätendavates kivides on maagilist laadi jõud, mida on võimalik pühapiltide, altarite, kroonide ja inimeste kaudu üle kanda. Kuigi kristluses manati igasuguseid endeid ja ebausku, võtsid kristlikud preestrid pikema jututa üle usu vääriskivide maagilisse mõjusse. Juba varasel keskajal hakati altareid, peekreid ja karikaid juveelidega üle külvama, sest need pidid taevastest sfääridest jõude ligi tõmbama ja hoidma. See kehtib eriti sõrmuste kohta, mida kõrged vaimulikud kandsid. Kõige suurem sümbolistlik jõud oli tõenäoliselt ametüstil. Kuid mitte ainult pühakodades ei mänginud vääriskivid tähtsat rolli. Ka eri epohhide aadlikud eelistasid teatud kalliskive, mis olid nende jaoks omamoodi identiteedikivideks.

Akvamariin on olnud läbi aegade üks populaarsemaid vääriskive. Teda hinnati kõrgelt eelkõige keskajal. Mere värvi kivi on meremeeste õnnekivi. Kõige hinnatum on sügavsinine kivi. Akvamariin tugevdavat südant, kasutatakse hingamisteede haiguste, nahaallergia ja neuroloogiliste haiguste puhul.

Seda on kõige rohkem märgata tänapäeval Hiinas, kus eelistatavalt läbipaistvat helerohelist nefriiti hinnatakse kõrgemalt kui teemanti. Sajandeid tagasi tuli iga ebatavaliselt ilusat nefriiditükki (olenemata leiukohast) pakkuda kõigepealt keisrikojale. Seaduse järgi oli keisril „taevakivi“ ostu eesõigus. Isegi veel tänapäeval on ka kõige vaesemal hiina tüdrukul vanavanematelt päritud nefriidist käevõru või ripats.

Indias aga hinnatakse see vastu kuukive ja rubiine – enamikule hinna tõttu elu aeg kättesaamatud, teistele aga suhteliselt odavad. Kaks täiesti erinevat kivi, kuid kannavad sügavamat mõtet: kuukivi sümboliseerib fantaasiat ja rubiin meelast kirge – mõlemad koos on hindude loomuse põhiomadused.

Vanad egiptlased hindasid eelkõige rohelist töödeldud malahhiiti ja säravsinist lasuriiti, millest nad nikerdasid skarabeuse – pühasid sõnnikumardikaid. Ka olevat nad kombineerinud vääriskivide valikuid, mis pidid vaaraode muumiaid ja sarkofaage hauaröövlite eest kaitsma. Kuni tänase päevani ringleb hulk „tõestatud“ lugusid selle kohta, kuidas üks või teine hauarüüstaja on vägivaldselt oma otsa leidnud.

Kuid mitte ainult vaaraod ei tundnud salapärast tõmmet vääriskivide vastu. Ka juudid õppisid nn Baabüloni vangipõlves tundma vääriskivide sümboolikat ja mõju. Eelistatud vääriskivi neil aga siiski polnud. Tõsi, on üks kultuurilooline erand, Vanas Testamendis 2. Moosese raamatus on üksikasjaliselt kirjeldatud: juutide ülempreestri rinnaplaati, mida kanti ainult Salomoni templis toimunud tseremooniate ajal. Moosese raamat 28:17 on öeldud: Kata see (rinnaplaat) kalliskivipealistusega, neli rida kive: rubiin, krüsoliit (topaas), berüll (smaragd) ridamisi esimeses reas; 18 teises reas türkiis, safiir, jaspis; 19 kolmandas reas; hüatsint (tegelikult pole täpselt teada, mis kiviga oli tegemist), ahhaat, ametüst; 20 neljandas reas: tarsis (krüsoliit), karneool, nefriit (oonüks); kuldäärisest ümbritsetuina olgu need oma asemeis. 21 Kivid olgu vastavalt Isiraeli poegade nimedele nende kaheteistkümne nimega, igal pitsatitaoliselt uurendatud nimi vastavalt kaheteistkümnele suguharule. Pole teada, kas neil vääriskividel oli juutide jaoks ka mingi sümbolistlik tähendus, kuid arvu 12 puhul on ilmne seos 12 sodiaadimärgiga, mida vanad kaldealased ja babüloonlased seostasid teatud vääriskividega. Nagu juba eespool öeldud, üritasid varajasel keskajal kristlikud skolastikud igasugu antiikse mõtlemise ja usuga seonduvat välja juurida, kuid nagu juba eespool öeldud, võeti omaks eelkristlikust ajast pärit vääriskividega seonduvad maagilised jõud ja sümboolika.

Ametüst on alandlikkuse, meelerahu, vagaduse ja loobumise kivi. Aja jooksul kujunes ametüst kasinuse sümboliks. Võib-olla sellepärast, et ametüstkannu valatud vesi näeb välja nagu vein, ent purju ei tee.

Näiteks on ametüst vanades ürikutes Kalade märk ja on aja jooksul muutunud Kalade kiviks. Kristlikus sümboolikas on ametüst vaimsuse, puhtuse ja ohvrimeelsuse sümboliks. Eriti ilmekalt tuleb see esile piiskopi ristil. Risti keskel on ametüst, selle kohal taas ametüst, selle kohal briljant ja selle all safiir. Risti mõlema horisontaalse haru otsas on jällegi ametüst.

Kas vääriskivid võivad nende kandjat mõjutada?

Inimesed, kes nagu meie esivanemadki selles veendunud on, teavad lisada, et ühe või teise vääriskiviga peab omama aastatepikkusi kogemusi, et osata sellele küsimusele vastata. Siis on vastus enamasti selge jaa.

Kellelegi pole uudiseks, et hinnaline ehe paneb nii mõnegi kadedusest kahvatuma, aga suurendab oluliselt selle kandja iseteadvust. Isegi mehed, kes tahavad näidata, mida nad endale lubada võivad, kannavad hirmkalleid ja massiivseid sõrmuseid või raskeid kuldkette.

Kui me aga räägime vääriskivide mõjust nende kandjale, mõtleme me selle all eelkõige seda, et kalliskivid tekitavad erilist laadi võnkeid ja kiirgust. Inimese keha ei reageeri mitte alati nii nõrkadele kiirgustele, küll aga – nii väidavad vääriskivide asjatundjad – tema aura „astraalkeha“.

Veel mõned aastad tagasi vaieldi nähtamatu aura üle, kuigi eriti tundlikud inimesed väidavad, et nad näevad teiste inimeste aurat. Praeguseks on juba ammugi võetud kasutusele fotograafilised meetodid, mis teevad nähtavaks mitmevärvilised valguskiired, mida inimeste kehad erineva intensiivsusega kiirgavad. Just sellele aurale, nii väidavad asjatundjad, mõjuvad ülipeened võnked ja kiirgused. Mis aga aurasse puutub, siis selle kaudu mõjutatakse ka psüühikat ja keha. Aura mõjutamisest sõltub enesetunne ja isegi immuunsüsteem. Optimaalne mõju on võimalik aga saavutada ainult siis, kui kivi võnked on sünkroonis selle kandjaga.

Indias peetakse rubiini kalliskivide kuningaks. Seda seostatakse kuninglikkuse, auväärsuse, teotahte ja võimuga. Birmas arvati rubiinil olevat haavamatuks tegev vägi, eriti kui kalliskivi oli opereeritud hambasse või naha sisse, nii et see muutus keha vahetuks osaks. Ehtena kantav rubiin pidavat tõrjuma ebaõnne ja haigusi.

Kuid isegi spetsialistid tunnistavad, et sobiva ja õige kivi väljavalimine ei ole sugugi kerge ja abi ei ole alati ka sodiaagimärkidele omistatud kindlatest vääriskividest. Ainult vääriskivide mateeria tõeline asjatundja võib intuitiivselt öelda, milline kivi kellega harmoniseerub.

Tänapäeval on sellealased teadmised ja imeliste mõjude uurimine levinud eelkõige Indias ja Tais, aga ka mõnede Ameerika indiaanihõimude hulgas.

Kas kalliskividel on tervistavat mõju? Otsatu hulk lugusid pajatab imettegevatest vääriskividest, mis on inimesi rasketest tõbedest terveks ravinud. Kuigi osa neist on sulaselged liialdused ja osa kuuluvad legendide valdkonda. Umbusklikke teadlasi veenvad ainult katsed. Kolkatas tegutseb juba aastaid suur vääriskividega raviv meditsiiniinstituut, kellel on suur valik kalliskive. Eelkõige kasutatakse vähem kõvasid ja mitte väga kalleid vääriskive. Sealjuures ei oma tähtsust, kas on tegemist lihvitud või lihvimata kiviga.

Ravikuuri ajaks asetatakse kivid lamavale patsiendile, kusjuures järgitakse tšakra-punktide asukohti. Mägikristalli kõrval kasutatakse eelkõige lasuriiti, malahhiiti ja türkiisi. Üllatav on see, et tegelikult kasutatakse neidsamu kive, mida vanad egiptlased asetasid muumiatele.

Hoopis teist laadi ja üllatuslikku raviefekti kogevad need inimesed, kes kannavad aastaid teatud vääriskive. Nimelt siis pidavat tekkima kivi ja inimese vahel eriline side. Hämmastavaid lugusid teatakse eelkõige nefriidi ja opaali kohta, mis kandja raske haiguse korral tumenevad ja oma läike kaotavad. Mõnikord juhtub see isegi veel enne, kui haigus endast tunda annab. Paljud hiinlannad lähevad sellepärast kohe arsti juurde, kui nende nefriidist käevõru värvi muudab.

Kõige väärtuslikumaks peetakse sügavrohelist smaragdi. Smaragde austatakse ja neile omistatakse suurt mõjuvõimu. Neid arvatakse parandavat mälu, teritavat mõistust ja keele alla panduna aitavat need tulevikku ennustada. Smaragdist on otsitud abi mürgituse, langetõve, silmahaiguse, düsenteeria ja pidalitõve vastu.

Mineraloogidel on selle nähtuse kohta teaduslik selgitus: haige inimese higil on teistsugune keemiline koostis kui tervel. Pidevalt kehaga kontaktis olev kivi reageerib nendele keemilistele muutustele. Kuid on olnud ka juhuseid, mil kivi iseeneslikult puruneb. 43-aastane haige hiinlane Deng Ziyang ärkas öösel üles krigiseva heli peale ja nägi, et tema opaal oli tükkideks purunenud. Sellest hetkest peale hakkas tema tervis kiiresti paranema. Sellised lausa uskumatud, kuid siiski hästi dokumenteeritud juhtumeid seletavad asjatundjad nii: kivi imas kandjalt haiguse endasse ja purunes. Võiks öelda isegi nii: ta „ohverdas“ ennast tema kandjale.

Ühele teisele kivile on juba aastasadu omistatud ravijõudu. Nimelt suutvat nefriit aidata neerukivide korral. Enamaltjaolt rohekate nefriitide kohta on teada hämmastavaid lugusid. Saksakeelne nefriidinimetus Jade on pärit hispaania keelest: piedra de la ijada, mis tähendab „kivi niuetele“. Muide, kreeka keeles tähendab nephros neeru.

Kui hispaania konkistadoorid inkade ja asteekide riikidesse jõudsid, panid nad tähele, et paljud pärismaalased kandsid puusadel nöörile kinnitatud nefriidikivisid – ja nimelt neerude kõrgusel. Nii et mõnes mõttes neeruamulett? Nefriidi mõjust neerudele on pikalt juttu ka Hollandis 1674. aastal Delftis ilmunud Outger Cluyijsi raamatus „Lapis nephriticuse omaduste ja ravimõju kirjeldus“.

Nefriit on Hiinas kõige hinnalisem kivim, mis sümboliseerib puhtust, täiuslikkust ja surematust. Hispaania konkistadoorid uskusid, et nefriit ravib puusa- ja neeruhaigusi.

Samas pole teada, et ühelgi teisel pool- või vääriskivil oleks sellist spetsiifilist ravivat mõju. Muidugi võivad skeptikud rääkida platseeboefektist ja enesesisenduse mõjust. Vastu võiks aga küsida: miks siis paljud meedikud ei suuda, ei viitsi, ei oska või ei taha kasutada enesesisenduse ja usu imelist jõudu?

Kuidas aga leiab endale sobiva kivi see, kes pole sellise temaatikaga üldse kokku puutunud ja kes ei tea ka ühtegi asjatundjat?

Saksa mineraloog Hans Teich, kes on ka ise innustunud mineraalidekoguja andis sellist nõu: „Tee eksperiment, mine vääriskivide müüja juurde, kes pakub nii lihvitud kui ka lihvimata vääriskive. Lase kõigepealt endal mõjuda kõikides vikerkaare värvides sädelevat mateeriat.

Tähtis ei ole mitte vaimne kontsentratsioon, vaid meeltega tajutav. Äkki võib juhtuda midagi täiesti ootamatut. Teatud vääriskivi „kõnetab“ sind, tema sära jõuab sinu sisemisse silma, nagu oleks ta elav olend. Vana gnostikute tarkus ütleb: „Pole olemas surnud mateeriat, kõik asjad on elavad, neil on oma keel, oma võnked ja valgusjõud. Eriliste võimetega ja tundliku natuuriga inimesed on võimelised seda tunnetama.“

©Peter Hagen