„ÄIKE” Euroopa kohal ehk miks N. Liit ei jõudnud 1941. aasta suvel Saksamaad rünnata

13 minutit lugemist

NB! Vaata kindlasti YouTube: Операция „Гроза”, или вся правда о войне!

Rahvakommisaride nõukogu istung Moskvas 15. mail 1941. Nõukogude Liidu kaitse rahvakomissar marssal S. Timošenko ja kindralstaabi ülem armeekindral G. Žukov esitavad J. Stalinile Saksamaale ja Rumeeniale ennetava löögi andmise kava (sellest on säilinud kaardid ja kindral A. Vassilevski käsitsi kirjutatud seletav tekst 15 leheküljel. Kindralstaabi ülema Georgi K. Žukovi ennetava löögi andmise plaan oli järgmine:

Mõned selgitused saksakeelse kaardi juurde: Deutsch-Russische Interessengrenze vom 28. September 1939 – Saksa-Vene huvide ühine piir 28. septembril 1939. Hauptstossrichtungen des von General Schukow im Mai 1941 geplanten Präventivschlags – Kindral Žukovi kavandatud ennetavate löökide peasuunad mais 1941. Staatsgrenzen bei Kriegsbeginn September 1939 – Riigipiirid sõja alguses 1939. aasta septembris.

– I. Arvestades asjaolu, et Saksamaa armee on jätkuvalt täielikult mobiliseeritud, annab tunnistust sellest, et Saksamaa võib valmistuda äkkrünnakuks. Selleks et seda vältida, pean vajalikuks mitte mingil juhul jätta initsiatiiv Saksa armee juhtidele, vaid rünnata Saksa armeed hetkel, kui ta valmistub rünnakuks, kuid pole veel võimeline organiseerima kogu rinnet ja erinevate relvaliikide koostööd.
II. Punaarmee esimeseks strateegiliseks eesmärgiks on purustada Saksa põhijõud, mis koonduvad Brest/Deblini (juuresoleval kaardil saksapärase nimega Demblin) liinil. Ka tuleb (rünnaku – autori märkus) 30. päevaks takistada vägede jõudmist põhja pool Ostrolekat (Ostrolenko), Narewi jõge (Visla lisajõgi), Lowiczi (Lowitsch), Lodzi, Kluczborki (Kreuzburg), Opole (Oppelni), Olomouci (Olmütz). Järgmine strateegiline eesmärk: Katowice piirkonnast alustada rünnakut põhja või loode suunas, hävitades vaenlase suured jõud Saksa rindel tsentris ja põhjatiival ja vallutada endise Poola territoorium, samuti Ida-Preisimaa. Järgmiseks ülesandeks on lüüa Saksa armeed Visla (Weichel) jõest ida pool, liikuda Narewist Krakovi suunas ja võtta enda valdusesse Katowice (Kattowitz) regioon, kusjuures:
a) pealöök tuleb anda edelarindel suunaga Krakovi ja Katowice suunas; seega oleks Saksamaa oma lõunaliitlastest ära lõigatud;
b) läänerinde vasak tiib annab löögi Varssavi/Deblini suunas eesmärgiga siduda (vastase) Varssavi väegrupeering ja vallutada Varssavi, sealjuures aidates edelarinnet vastase Lublini väegrupeeringute hävitamisel;
c) Soome, Ida-Preisimaa, Ungari ja Rumeenia vastu pidada aktiivset kaitsesõda, olles vajaduse korral valmis andma lööke Rumeeniale. (Tõsi, Soome vallutamisest pole selles plaanis juttu. Autori märkus.)
Punaarmee alustab rünnakut Tšehhi/Ludewo (Ludowleno) rindel 152 diviisiga Saksa 100 diviisi vastu. Riigipiiri ülejäänud lõikudes on ette nähtud aktiivne kaitse. –
Muide, selle nõupidamise dokumentides pole ühtegi Stalini allkirja. Stalin mõistis väga hästi kergekäeliselt antud allkirjaga seotud ohte. Üldse kirjutas ta väga harva kuhugi alla. Teisalt oli Saksamaa ennetav löök 22. juunil 1941 Nõukogude Liidule lausa taevakingitus, sest agressoriks jääb alati ründaja!

* * *

Selline oli siis Nõukogude Liidu plaan Hitlerit ennetada. Operatsiooni „Groza“ (Äike) tulemusena pidi Punaarmee jõudma Atlandi ja Vahemere rannikule, jättes Euroopasse vaid ühe iseseisva riigi – Suurbritannia. Stalin lootis oma ettevõtmisele edu, arvates, et Saksamaa poolt okupeeritud Euroopa riikide rahvad on meelestatud Saksamaa vastu. Oma hiigelsõjakäiku ette valmistades oli Nõukogude Liit ehitanud rohkem raskerelvi, kui ülejäänud maailma riigid kokku. 1941. aasta 22. juuni seisuga oli Punaarmeel 25 886 tanki, 24 488 lahingulennukit ning 117 581 suurtükki ja miinipildujat. Kui 1923. aastal oli Punaarmees 550 000 meest, siis 19. augustiks 1939 oli neid 2 miljonit ja 21. juuniks 1941 5,5 miljonit + NKVD väed (ühtekokku umbes 6 miljonit meest)! Sõja alguseks oli Stalini käsutuses maailma võimsaim ja paremini relvastatud armee. Nõukogude Liit oli 1941. aastal ainuke riik, mis tootis rasketanke. Nende ülesanne oli murda läbi vastase kaitsest ja avada kergetankidele pääs saksa kiirteedele. 1940. aasta juunist kuni 1941. aasta juunini loodi 61 uut tankidiviisi, igaühes 375 tanki. Samas astus Saksamaa 1939. aasta septembris Teise maailmasõtta vaid kuue tankidiviisiga. 1940. aasta juunis oli Punaarmee välisuurtükiväe koosseisus 144 suurtükiväepolku, igas 24–36 suurtükki, kuid 1941. aasta juuniks oli Punaarmeel juba 900 (!) suurtükiväepolku. 1939. aasta septembris oli maailma võimsama relvastusega seeriatootmisse antud hävitaja konstruktor Polikarpovi I-16. Tulejõu poolest ületas I-16 kahekordselt Messerschmidt-109E ja peaaegu kolmekordselt Speedfighteri.
1939. aasta septembrist 1941. aasta juunini moodustati Nõukogude Liidus 295 uut laskurdiviisi. 1939. aastast kuni 1941. aasta juunini moodustati 79 uut lennukidiviisi, igaühes 200–300 lennukit. 1940–1941 moodustati 30 uut motoriseeritud diviisi.

* * *

Punaarmee rünnak Lääne-Euroopale pidi algama 12. juunil 1941, kuid lükati edasi 15. juulile, sest Kremli juhtkond ootas Rudolf Hessi Inglismaa-lennu tulemusi. (Hess lendas Inglismaale ööl vastu 11. maid 1941, kuid tema missioon äpardus.) Nõukogude Liit ei riskinud Saksamaad rünnata, sest kardeti, et Inglismaa ja Saksamaa võivad siiski mingisugusele kokkuleppele jõuda. Sellises olukorras otsustas Hitler ennetava löögi kasuks, kuigi Wehrmachtil oli tanke (5262) ja lahingulennukeid (4628) viis korda vähem kui Punaarmeel.

* * *

1940. aasta suvel sisenesid Žukovi väed Bessaraabiasse ja Põhja-Bukoviinasse (26.–29. juunini). Selle „vabastusretke” tagajärjeks oli see, et Rumeenia läks Hitleri kaitse alla. Annekteerides Bessaraabia ja Põhja-Bukoviina, jõudis Punaarmee Rumeenia naftaväljadest kõigest 180 kilomeetri kaugusele. See oli Saksa strateegide jaoks liig mis liig. Stalini aktsioon ehmatas Hitlerit, Rumeenia naftaväljade kohale kerkis otsene Nõukogude oht ja just selle ohu tõttu käskis Hitler hakata ette valmistama ennetavat lööki Nõukogude Liidule. Algasid ettevalmistused Nõukogude Liidu purustamiseks.
Et eeltoodu pole kõik pelgalt spekulatsioon, tõendab ka see, et 30. juunil 1940 kohtus Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar V. Molotov Moskvas Leedu marionettvalitsuse välisministri kirjanik Vincas Kreve-Mickeviciusega. Molotov teatas, et nii Soome kui Balti riigid lülitatakse Nõukogude Liidu koosseisu. (Mõned vene ajaloolased ja ajakirjanikud eitavad raevukalt, et Stalinil oli plaan Soome vallutada. Kindlasti oli, kuid ta loobus sellest, saades aru, et Soomest saaks väga vaenulik liiduvabariik. Teiseks ei tahtnud Stalin rikkuda suhteid Inglismaaga.) See olevat üksnes eelmäng kogu Euroopa sovetiseerimisele. Molotov kirjeldas Leedu välisministrile alanud maailmasõjaga kaasnevat rahvaste viletsust ja rahulolematust ning hoiatas, et rahvusvaheline kapital on ühinenud proletariaadi võitluse mahasurumiseks. „Aga sel silmapilgul tõttame meie talle appi, me tuleme värskete, hästi varustatud jõududega ning Lääne-Euroopas, kuskil Reini lähedal toimub proletariaadi ja kodanluse vahel lõplik lahing, mis otsustab kõikideks aegadeks Lääne-Euroopa saatuse. Me oleme veendunud, et lahingu võidame meie, mitte kodanlus…“

* * *

19. augustil 1939 võttis VK(b)P Poliitbüroo vastu otsuse Euroopa ,,vabastamisest”. Juhinduti põhimõttest: tõmmata Euroopa sõtta, jäädes ise neutraalseks, seejärel aga, kui vastased on verest tühjaks jooksnud, paisata lahingusse kogu Punaarmee võimsus. 1939. aasta augusti algul avaldasid Suurbritannia ja Prantsusmaa sõjaväedelegatsioonid Moskvas toimunud läbirääkimistel Stalinile informatsiooni, mis võimaldas Stalinil kombineerida nii, et sõja puhkemisel jäävad kõik eelised Venemaale. Nimelt ütlesid nad Stalinile, et Saksamaa kallaletungi puhul Poolale kuulutavad Prantsusmaa ja Suurbritannia Saksamaale sõja. Seda Stalin ainult vajaski. 19. augustil 1939 teatas Stalin Hitlerile, et kui viimane tungib Poolasse, ei jää Nõukogude Liit mitte ainult neutraalseks, vaid ka abistab Saksamaad. Diplomaatilises kitsikuses viibiv Hitler neelaski konksu alla. Ribbentrop tuli Moskvasse ja 23. augustil kirjutas koos Molotoviga alla Poola vallutamise paktile ja salaprotokollile, mis andis Balti riigid Stalini meelevalda.
Vale on aga see, et tollane Eesti Vabariigi juhtkond ei teadnud Molotov-Ribbentropi pakti salajase lisaprotokolli sisu. Seda lihtsalt varjati rahva eest.
Nüüd oli loodud olukord, mis oli Saksamaa jaoks eriti ohtlik. Saksa juhtkond hakkas taipama Stalini kurikavalat plaani. Stalinile valmistas aga äärmiselt ebameeldiva üllatuse Prantsusmaa, mille Hitler alistas 1940. aasta juunis kõigest 36 päevaga, kuigi Stalin oli lootnud, et Saksamaa ja Prantsusmaa vajuvad verisesse kurnavasse sõtta ja tema armeel jääb hiljem ainult nende riismed laiali peksta. Prantsusmaa kiire kaotuse põhjustest oli üks peamisi rahvusluse ehk natsionalismi täielik madalseis. Kuna Inglismaa eriliselt konflikti ei kippunud, otsustasid sakslased hakata oma vägesid koondama idapiirile. Siin tegi Stalin oma teise vea, mis oleks talle peaaegu saatuslikuks saanud. Ta ei uskunud oma luuret ja kindraleid, kes hoiatasid teda Hitleri rünnaku eest ja suur juht jätkas rahulikult oma vägede koondamist riigi läänepiirile. Hitler teadis väga hästi, millisele riskile ta läks juba MRP lepingut sõlmides; ainuüksi liidusuhete loomine Saksamaa ja Venemaa vahel oleks tähendanud vältimatut sõda. Vürst von Bismarck oli hoiatanud mitte ainult sõja eest kahel rindel, vaid ka ühel rindel, kui seal sõdib Venemaa. Ja ometi Hitler ründas. Kuid kord ütles Hitler kohtumisel Saksa Moskva suursaadikule krahv Schulenbergile: ,,Krahv, mul ei ole teist väljapääsu.”
See, et Nõukogude Liit ei olevat sõjaks valmis olnud ja see tabas teda ootamatult, on täielik vale, mida paljud vene šovinistlikud ajaloolased raiuvad tänini. Näiteks Irakli Toidze patriootlik plakat, mis kutsub kõiki lahingusse (,,Emake kodumaa kutsub!”), ilmus Jaroslavli tänavatele 22. juuni õhtul 1941, Saraatovisse 22. juuni pärastlõunal, Novosibirski ja Habarovskisse 23. juunil. Millal kunstnik selle lõi, millal see trükiti ja kohale toimetati, kui ,,ootamatu” Suur Isamaasõda algas 22. juuni varahommikul? Minski sõjakomissariaati saabusid need plakatid aga juba 1940. aasta detsembris! 22. juunil 1941 teatas Molotov raadiokõnes, et Saksamaa on neile sõja kuulutanud. Samasuguse info leiame ka Nõukogude Liidu marssali Žukovi memuaaridest. Kuid 3. juulil 1941 esineb raadiokõnes Stalin, kes on vahepeal üle saanud šokist, et Hitler teda ennetada jõudis. Ja just siit muutub kõik ,,Saksamaa tungis reeturlikult kallale rahuarmastavale Nõukogude Liidule!” Kuid leidub neidki, kes väidavad, et Saksamaa ründas enesekaitseks ja rikkus sellega ära Stalini Euroopa vallutamise plaani.
Hitler ennetas Punaarmee rünnakut kõigest paari nädalaga, teades, et kui Stalin ründab esimesena, pole Euroopal mingit lootust. Purustades sõja esimeste nädalate jooksul tohutud vene väeüksused, võttis Hitler Stalinilt võimaluse vallutada kogu Euroopa.

* * *

Sõja tulemusi teame kõik. Kuid küsigem siinkohal, mis oleks juhtunud, kui Stalin oleks jõudnud esimesena rünnata? Leidub neidki, kes üritavad iga hinna eest näidata tolleaegset Nõukogude Liitu koletisena ja Hitlerit Euroopa päästjana (eriti palju leidub neid millegipärast eesti autorite hulgas). Viimase veerandsaja aasta jooksul on Teise maailmasõja ajalugu vähemalt viis korda ümber kirjutatud, kuid ikkagi pole kõiges täit selgust. Oleks väär kujutada kõike seda täieliku jamana, mida kirjutasid omal ajal nõukogude ajaloolased ja võtta puhta kullana, mida avaldatakse praegu. Nõukogude ajaloolaste suurim õnnetus oli see, et nad ei pääsenud paljudele arhiividele ligi ja nad ei teadnud midagi salaprotokollide olemasolust, kuigi sündmuste käik 1939. aasta septembris näitas, et Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel pidi mingi kokkulepe olema, sest vastasel korral oleks Poolas mõlema riigi vägede vahel puhkenud sõjategevus. (Ka ei teadnud paljud nõukogude ajaloolased midagi Wehrmachti ja Punaarmee ühisest paraadist vallutatud Poolas. Siinkohal tuleb teha väike, kuid oluline korrektiiv. Seda ühist paraadi tegelikult ei olnud, lihtsalt Vene sõjaväelased tervitasid neile määratud piirkonnast lahkuvaid saksa väeüksusi.)
Kuid kummalisel kombel kahe riigi vahel Poolas sõda ei puhkenud. Saksamaa okupeeris rahumeeli pool Poolat ja Saksa väed „mingil arusaamatul põhjusel” edasi ei liikunud, mõnes kohas tõmbusid isegi tagasi. Nõukogude Liit aga okupeeris Poola idaosa ja leppis sellega. Seega alustasid Teist maailmasõda kaks riiki: Saksamaa 1. septembril 1939 ja Nõukogude Liit, kes  sõda kuulutamata 17. septembril kell 6 hommikul Poolale kallale tungis. Päev enne seda oli Nõukogude valitsus andnud Poola suursaadikule Waclaw Grzybowskile üle  N. Liidu valitsuse noodi, milles oli öeldud, et kuna sõda Saksamaaga „paljastas Poola riigis sisemise võimetuse”, siis tähendab see seda, et N. Liidu ja Poola vahelised lepingud on kaotanud kehtivuse. Poola on muutunud soodsaks tegevusväljaks igasugustele juhuslikkustele ja ootamatustele, mis võivad luua ohtu Nõukogude Liidule. N. Liit peab Poolas elavad ukrainlased ja valgevenelased oma kaitse alla võtma, sest Poolat kui riiki enam ei eksisteeri. Loomulikult ei räägitud suursaadikule midagi MRP salaprotokollist, millega oli Poola Saksamaa ja N. Liidu vahel juba 23. augustil ära jagatud. Nõukogude Liit rikkus Poolale kallale tungides mitut lepingut. 18. märtsil 1921 sõlmisid Poola ja N. Liit rahulepingu, mille järgi Poola piir nihkus 300 km Curzoni liinist ida poole. 25. jaanuaril 1932 sõlmisid N. Liit ja Poola mittekallaletungilepingu. 3. juulil 1933 kirjutavad Londonis N. Liit, Eesti, Läti, Poola, Rumeenia, Türgi, Pärsia ja Afganistan alla agressiooni määratlemise konventsioonile. Muidugi ei olnud ka Poola ise patust puhas, sest oli ta ju oma piire laiendanud Ukraina, Valgevene ja Leedu arvel…
Nõukogude ajaloolased ei võinudki teada, et salaprotokolle hoiti Poliitbüroo arhiivis mapis, mille sisuga võis tutvuda ainult ametis olev NLKP peasekretär.
Kuid tagasi Hitleri ennetava rünnaku juurde. Kas Hitler tõesti takistas sel viisil Euroopa vallutamist Nõukogude Liidu poolt, kas Hitler oli Euroopa päästja? Kainelt ja analüütiliselt mõtlev inimene vastab mõlemale küsimusele eitavalt. Esiteks, Nõukogude Liidu ründamise plaani „Barbarossa” hakati Berliinis paika panema juba 1940. aasta suvel ja sama aasta 18. detsembril esitati see n-ö valmis kujul Hitlerile. Mis ennetavast löögist saab sellisel juhul juttu olla! Teiseks. Paljud kaasaegsed lääne ajaloolaste autoriteetsed uurimused ei maini isegi mitte poole sõnaga operatsiooni „Groza“ olemasolu. Kas praegused eri riikide ajaloolased peavad vajalikuks seda operatsiooni üheskoos maha vaikida? Mis põhjusel? Teine maailmsõda on juba nii kauge ajalugu, et vassimisel poleks enam mingit mõtet.
Isegi ülikriitiline Viktor Suvorov ei maini oma raamatus „Võidu vari“ (2003, ilmunud samal aastal ka eesti keeles) operatsiooni „Groza“. Teisalt materdab ta Žukovit päris põhjalikult. Pole usutav, et kõikvõimalikele arhiividele ligi pääsenud Suvorov jättis sellise olulise „detaili“ kahe silma vahele. Aga arutagem edasi, mis oleks siis ikkagi saanud, kui Nõukogude Liit oleks jõudnud anda löögi esimesena? Üks asi on plaan, teine asi on tegelikkus. Mingi rünnakuplaani koostamine ei ole veel kindel garantii, et seda saadab hiilgav edu. Oma sõna öelda on ka sõjaõnnel! Ka saksa strateegid koostasid „geniaalse“ plaani „Barbarossa“ – ja tulemus? Tingimusteta kapitulatsioon! Kui Nõukogude väed oleksid 1941. aasta juulis teostanud oma ennetava löögi, siis oleksid nad kohanud Saksa vägede äärmiselt raevukat vastupanu, sest rindejoon oleks olnud ju oluliselt lühem, kui see oli 22. juunil 1941. Jääb siiski pelgalt spekulatsiooniks, kui kaugele oleks Punaarmee edu korral tunginud. Kas ikka tõesti Atlandi ookeani ja Vahemere rannikuni välja? Žukovi plaan seda küll ei näita. Ja kuidas oleks Nõukogude Liidu rünnakule reageerinud USA? Okei, USA ei soovinud mingil juhul Saksamaa ülemvõimu Euroopas. Kumba poolega oleks USA Žukovi ennetava rünnaku puhul liitu asunud? Või oleks USA jäänud erapooletuks ja lasknud takistamatult Stalinil Lääne-Euroopa „alla neelata“? Ka pole tänini ükski ajaloolane vettpidavalt ära seletanud, miks Punaarmee kandis 1941. aasta suvel nii suuri kaotusi. (Muidugi oli sakslaste esialgse edu üheks põhjuseks asjaolu, et Wehrmachti käsutuses oli tohutu hulk okupeeritud riikidest rekvireeritud veoautosid.) On veel palju küsimusi, millele pole siiani ammendavaid vastuseid. Ilmselt kirjutatakse Teine maailmasõda veel palju kordi ümber.

 NB! Loe ka: Rahvasaadikute Nõukogu esimehe ja välisasjade rahvakomissari sm V. M. Molotovi kõne NSVL Ülemnõukogu istungil 31. oktoobril 1939. aastal

Peter Hagen

0

Your Cart