Kas käekiri on hinge peegel?

2 minutit lugemist

Keiser Nero kirjutas ühe oma senaatori kohta: „Ma kardan teda – tema käekiri näitab, et tal on reeturi iseloom.“ Rooma ajaloolane Gaius Suetonius märkis, pidades silmas keiser Augustuse kitsidust: „Ta kirjutas sõnu nii, et tähed olid tihedalt üksteise külge lükitud, ja lõpuks kirjutas täis isegi ridade vahed…“ Neid arvamusi võib pidada esimesteks meie päevini säilinud grafoloogiliste uurimuste fragmentideks.

19. sajandi lõpul tegi prantsuse füsioloog ja psühholoog W. Prayer rea katseid. Ta viis vabatahtlikud patsiendid hüpnootilisse unne, sisendades katsealusele näiteks, et ta on salakaval, kinnine jne, teisele vastupidist. Ja lasi neil siis etteütluse vormis kirjutada. Käekiri tuli iga kord erinev: kitsiks sisendatu kirjutas pisikeste, kokkusurutud tähtedega, helde laias, hoogsas kirjas, jne.

Edasi eristas Prayer kiiret kirja – ühtlast, lendlevat, ilusasti seotud tähtedega. Nõnda kirjutasid tema otsusel aktiivsed, avatud, tahtejõulised, heldemeelsed, mõnikord skandaalsed inimesed. Aeglane, kohmakas, hüplik, ebaühtlaselt seotud tähtedega kirjapilt oli passiivsetel, ent vastutustundlikel, kõiges mõõdukatel, korralikel ja täpsetel, mõnikord valelikel inimestel.

Ent kaasaegsed grafoloogiaspetsid hoiatavad: kui te käekirja alusel arvate jälile jõudvat, milline keegi teie lähedastest või sõpruskonnast on, siis – see on tühi ajaraiskamine. Inimese olemusest õige pildi saamiseks tuleb arvestada veel tema sooga, eaga, tervisliku seisundiga, tema elu-oluga jne.

Praegu on arenenud maailmas hakatud grafoloogiale aina suuremat kaalu andma. See tuleb mängu kaadri ja koostööpartnerite valikul, psühholoogilise sobivuse määramiseks abiellumisel, jne. Prantsusmaal arvestavad paljud ettevõtjad grafoloogi määranguga, seadusandlus kaitseb ühteviisi nii tööandjat kui töövõtjat. Hiljuti teatas British Airways, et arvestab kaadri värbamisel kindlasti grafoloogi arvamusega, Saksamaal võtavad seda kuulda paljud abiellujad. Grafoloog kui koosseisuline on ametis Venemaa oligarhide hiigelkompaniides. Personalimänedžerid mainekates firmades osutavad, et 70 protsendil juhtudest on grafoloogide määrang inimese kohta õigeks osutunud.

Samas leidub psühholooge kui psühhiaatreid, kes peavad grafoloogilisi teste puhtaks šarlataansuseks. Selle kinnituseks on eksperiment, mille tegid Sorbonne’i ülikooli spetsialistid. Mainekatest grafoloogidest koosnevale komisjonile anti uurimiseks tubli patakas erinevas eas anonüümsete meeste ja naiste kirju. Nende autorite hulgas oli nimekaid poliitikuid ja teadlasi, aga ka vanglakaristust kandvaid bandiite ja maffiamehi, nii filosoofe ja kirjanikke kui kesise haridusega lihttöölisi.

Grafoloogide hinnangud katsealuste isiksuste kohta osutusid üpris kentsakateks. Maailmanimega füsioloogi iseloomustati kui „keskpärase mõistusega inimest, kel absoluutselt puudub igasugune analüüsimisoskus“. Retsidivisti ja mõrvari kohta leiti, et temal „domineerib südameheadus kaine kaalutluse üle, sellest ka tema läbinisti altruistlik elustiil“.

Nii et – grafoloogia pole siiski ei teadus ega kunst, vaid hoopis keerulisem meetod isiksuse hindamiseks, mis põhineb nn empiirilistel seaduspärasustel kui intuitsioonil. Ilmselt sellepärast allub see ka väga raskesti arvutianalüüsile. Kuigi grafoloogid on veendunud, et juba õige pea luuakse programm, mis annab igast meist ilmeksimatu grafoloogilise portree, pole sellega seni hakkama saadud.

Tunnuspildil: Johann Wolfgang Goethe käekiri.