Kas inimene võib ise süttida?

5 minutit lugemist

Läbi aegade on teadlasi viinud eksitusse salapärased juhtumid, mille puhul väideti olevat tegemist inimese keha isesüttimisega. Ligi 40 aastat tagasi ilmunud raamatus „Handbook oi the Practice oi Forensic Medicine” (Kohtumeditsiini praktika käsiraamat) kurtis autor J. L. Casper: „On kurb, et isegi veel 1961. aastal peame teaduslikus väljaandes käsitlema muinasjuttu isesüttimisest.”

„Niinimetatud isesüttimist ei ole ega ole kunagi olnud,” toetas Casperit patoloog dr. Thurston.

Teisalt tunnistavad teadlased ja arstid, kes on tegelnud tule läbi hukkunud inimestega, et mõned surmajuhtumid on täiesti seletamatud. Kuna aga ametlikult isesüttimist ei tunnistata, tuli leida teisi seletusi ja nii võeti isegi kasutusele termin „ebaloomulik süttimine”. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid „isesüttimise” ohvriteks põhiliselt alkohoolikud, suitsetajad ja vanemad üksikud korpulentsed ning väheliikuvad naised.

Rahva hulgas liikusid õudusjutud joodikuid tabanud jumalikust karistusest. Õnnetut ohvrit limpsavad kustutamatud tulekeeled olevat olnud ainult igavese põrgutule eelmäng.

Prantsuse preester Boineau teatas 1749. aastal ühest 80-aastasest naisest, kes laua ääres konjakit trimbates tuhaks põles. 1965. aastal avaldas Leeds’i ülikooli kohtumeditsiini dotsent dr. D. J. Gee ajakirjas „Medicine, science and the law” artikli oma põlemiseksperimentide kohta. Ta väitis, et väike kogus rasvkude võib süttida, kui seda puudutada põleva sigaretiga, kuid tugeva tuuletõmbe puudumisel tuli kustub. Paraku ei selgu toodud näitest, kas eksperimentaator torkis põleva sigaretiga elavat ihu või pekitükki.

Kuid kas nüüd on meil olemas kõiki rahuldav selgitus „ebaloomuliku süttimise” kohta?

19. sajandi õpetlastesse tuleb suhtuda mõistvalt, seda enam, et meditsiin ja füüsika on teinud tohutuid edusamme.

Tänapäeval on „isesüttimise” kohta palju teooriaid, kuid mitte kõik ei ole veenvad. Oletatakse isegi seda, et keha võib süttida välistegurite toimel. Sel kombel olevat Inglismaal saanud otsa keegi Phyllis Newcombe.

1938. aasta 27. augusti keskööl lahkus Phyllis parajasti koos oma kihlatuga ühe Chelmsfordi lokaali tantsupõrandalt, kui neiu äkki karjatas – tema kleit oli leekides! Kui leegid summutati, oli juba hilja. Phyllis suri mõni tund hiljem haiglas. Algul oletati, et kleidi süttimise põhjustas kellegi hooletu suitsetaja visatud koni. Kuid siis selgus, et riie oli küll põlevast materjalist, kuid hõõguva sigareti puudutusest poleks piisanud kleidi süttimiseks.

Veel vähem rahuldab selgitus, et „isesüttimise” puhul võiks tegu olla „lagundava vedelikuga”, mis olevat põhjustanud Aldingbourne’s elanud Madge Knighfi surma.

19. novembril 1943 tegi ta oma maja külalistetoas lõunauinakut. Kui ta ärkas, oli tal tunne, et ta põleb. Karjete peale ruttasid kohale tema mees ja teised majaelanikud. Madge lamas teki all ja tundis kohutavaid valusid, kuna peaaegu kogu nahk seljal oli tugevate põletuste tagajärjel hävinud. Kohalejõudnud arst süstis naisele morfiumi ja kutsus telefoni teel välja spetsialisti. Kuid naine suri enne viimase saabumist. Hiljem ütles spetsialist patoloogile, et põletushaavad peavad olema tekitatud mingi lagundava vedeliku poolt, sest ei voodilinadel ega kusagil mujal elutoas polnud jälgegi mingist põlengust, samuti polnud ka suitsu.

Kuna paljudel juhtudel puudus nähtav tuli, püüdsid mõned uurijad isesüttimise võimalikku põhjust otsida ainetest, mis põlevad ilma leegita.

Madge Knighfi salapärase süttimise puhul ei suudetud tõestada mingi lagundava kemikaali olemasolu.

Veel on püütud seletada „isesüttimist” keravälguga, mis olevat põhjustanud ka proua Reeseri surma.

Marp Reeser.

1. juulil 1951 kell 21 ütles St. Peterburgis elav Marp Reeser oma arstist pojale, et ta võtab kaks unerohutablett! ja läheb voodisse. Kella 22.30 paiku nägi majapidajanna suitsetavat vanaprouat istumas oma toas tugitoolis. Üksteist tundi hiljem tuli majapidajanna tagasi ja leidis naise asemel ainult tuhahunniku. Poolteist meetrit eemal seisnud voodi ja samuti patakas ajalehti olid tulest puutumata.

Proua Reeseri juhtum pole mingi erand. Pastor Winogene Savage kirjeldas 1961. aasta aprillis ajakirjas „Fate”, kuidas üks tema tuttav ärkas oma naise karjete peale. Mees tormas elutuppa. Põrandal lamas põlevates rõivastes naine, kelle kohal hõljus õudne tulekera. Naabrid aitasid tule kustutada, kuid naise elu päästa ei õnnestunud. Põletushaavu sai ka appitõtanud mees. Juhtumi tunnistajaks olnud inimesed panid tähele, et vaip, millel naine kokku varises, ei olnud isegi mitte kõrbenud ja ka mujal toas polnud keravälk midagi põletanud.

Selle juhtumi võtsid Maxwell Cale ja Delphine Davis oma uurimuste aluseks. Ka nemad panid tähele korduvaid paralleele „isesüttimiste” juures.

29. jaanuaril 1958 hukkus tules Marp Reeser, kellest jäid järele ainult jalad. Hakates kaminasse tuld tegema, oli naine ootamatult põlema süttinud, ühe nutika teooria järgi kuumenevad vanade inimeste keharakud müstilistel põhjustel üles ja muudavad keha inimtõrvikuks! Teine, märksa labasem selgitus asja kohta on, et vanaprouat tabas kaminalõõri kaudu tuppa tunginud keravälk.

Kuna keravälgud kiirgavad mikrolaineid (neidsamu, mida kasutatakse mikrolaineahjudes toidu soojendamiseks), seletab see teooria kõige paremini inimeste „isesüttimist”. Seda enam, et nagu korduvalt on kindlaks tehtud, ei alanud põleng mitte kehapinnalt, vaid seestpoolt väljapoole. Mis puutub aga „isesüttimise” seletamatutesse juhtumitesse, siis on nende kohta raske midagi konkreetsemat öelda, kuna eespool toodud näidete puhul puudub üksikasjalik dokumentaalne materjal.

Inimeste kergeusklikkusel pole aga tõesti piire. Isegi soliidsed teadlased läksid õnge, kui ligi 30 aastat tagasi kaks prantsuse ajakirjanikku kirjeldasid telepaatilist eksperimenti. Kaldal olev katseisik „saatis mõtteid” kaugel ookeanis sügaval vee all liikuvas allveelaevas asunud „vastuvõtjale”. Hiljem tunnistasid ajakirjanikud üles, et said selle tembuga hakkama ainult sellepärast, et päästa end rahalistest raskustest.

Mis puutub aga kõikvõimalikesse vähem või rohkem salapärastesse juhtumitesse, siis inimese ohjeldamatu fantaasia jõuab alati ette ratsionaalsest selgitusest. Hiljem serveerib aga keegi „õpetlane” fantastilis-müstilise „tõestuse” teadusliku selgituse pähe ja meie folkloor on jälle uue legendi võrra rikkani.

Olen juba aastaid lugenud sügava huvi ja lugupidamisega psühhiaatrite kirjutisi. Mida aeg edasi, seda hullemaks asi läheb. Kui juba erudeeritud ja kogenud psühhiaatrid oma patsientide tasemele laskudes hakkavad pajatama taimede ja esemete hingest, analüüsides tõemeeli vaimude hingeelu, apelleerides sealjuures teadusele. Kuid paraku on nii, et mida kaugemale areneb teadus, seda suuremaks muutub tema vari – pseudoteadus –, ja sageli ei saa enam aru, kus algab üks ja lõpeb teine.

©Peter Hagen

0

Your Cart