Kas HIV on üldse olemas?

5 minutit lugemist

Kokkuvõte Valendar Turneri artiklist

Selles artiklis arutatakse küsimust, kas praeguseks olemasolevad teaduslikud andmed tõestavad, et aidsihaigete kudedest on isoleeritud eksogeenselt omandatud retroviirus.

Sellele küsimusele vastamiseks tuleb kõigepealt endale selgeks teha, mis asi viirus on. Viirust iseloomustavad kaks omadust. Esiteks on ta teatava suuruse ja kujuga mikroskoopiline osake. (Viroloogid ütlevad selle kohta „partikkel”.) Teiseks tekitab ta endasuguseid osakesi, kasutades parasiitlikult aineid ja energiat elusrakust. Viimane on see, mida peetakse silmas, kui öeldakse, et viirus on „nakkav”.

Viirused jaotatakse seitsmesse klassi. Üks nendest on retroviirused (Retroviridae). Retroviirus on kujult ümmargune ja tema suurus on vahemikus 100–120 nanomeetrit (miljondikku millimeetrit). Retroviiruse pealispinnal on mügarad, mis on vajalikud, et ta saaks kinnituda rakkudele, mida ta nakatab. Retroviiruse sees on tuum. Tuum sisaldab RNA-d ja mõningaid proteiine, millest üks on ensüüm nimega pöördtranskriptaas. Viimase ülesanne on katalüseerida viiruse RNA muutmist DNA-ks.

Retroviiruste tuvastamiseks on välja töötatud rahvusvahelised reeglid, mis on kasutusel juba aastakümneid. Tõendamaks, et avastatud retroviiruselaadsed partiklid on tõesti retroviirused, tuleb nad kõigepealt puhastada. Seda tehakse tsentrifuugides. Katseklaasis tehakse suhkrulahus, mis on üleval suhteliselt lahja, kuid mida põhja poole, seda kangem. Lahuse peale pannakse ettevaatlikult tilk vedelikku rakukultuurist ja katseklaasi tsentrifuugitakse mitu tundi väga suurel kiirusel. See tekitab jõu, mis on raskusjõust tuhandeid kordi suurem ja surub partiklid pikkamööda läbi suhkrulahuse, kuni nad jõuavad nii kaugele, et nende ujuvusjõud takistab edasiliikumist. Retroviiruse suurused partiklid jäävad pidama kohta, kus lahuse kontsentratsioon on 1,16 gm/ml. Sinna kogunenud partiklite kihti on võimalik lahusest välja võtta ja elektronmikroskoobiga pildistada. Kui foto näitab, et selles kihis on õige suuruse ja kujuga partiklid ning mitte midagi muud, tuleb uurida partiklite koostisosi. Muuhulgas tuleb tõestada, et partiklid sisaldavad pöördtranskriptaasi, näidates, et nad suudavad muuta RNA DNA-ks. Lõpuks tuleb viia puhastatud partiklid nakatumata rakkudesse, näitamaks, et tekivad uued partiklid, mis on samasugused.

Aastal 1984 kuulutas USA teadlane Robert Gallo, et on avastanud uue retroviiruse nimega HIV. Selle kinnituseks teatas ta, et tuvastas aidsihaigete rakukultuuridest leitud partiklites pöördtranskriptaasi ning täheldas reaktsioone rakukultuurides olevate proteiinide ning mõnede inimese ja loomade seerumis leiduvate antikehade vahel. Nendest andmetest aga ei piisa retroviiruse olemasolu tõestamiseks. Gallo ei esitanud mingeid tõendeid, et tsentrifuugimisel oleks tihedusele 1,16 gm/ml kogunenud retroviiruselaadseid partikleid.

1970-ndatel aastatel isoleeris Gallo oma kolleegidega esimese inimesel esineva retroviiruse HL23V, tõestades seda ka korrektsete fotodega tsentrifuugimisel puhastatud partiklitest. On arusaamatu, miks Gallo hülgas HIV puhul traditsioonilise retroviiruste isoleerimise meetodi, eriti kui arvestada, et 1976. aastal oli Gallo ise rõhutanud, et pöördtranskriptaasi avastamine ei tõesta retroviiruse olemasolu. Rakukultuurides on väga palju retroviirusi meenutavaid partikleid, mis tegelikult ei ole retroviirused, kuna ei suuda paljuneda. Pöördtranskriptaas on lihtsalt üks retroviiruste omadus. Väita end olevat isoleerinud retroviiruse, esitamata kinnituseks elektronmikroskoobifotosid, on sama hea kui müüa autot kere ja mootorita. RNA-d pöördtranskribeerivaid ensüüme on lisaks retroviirustele tavalistes rakkudes ja ka B-hepatiidi viiruses, mis ei ole retroviirus. Niisiis ei ole Gallo avaldatud andmete järgi mingit alust väita, et ta oleks avastanud uue retroviiruse. Elektronmikroskoobifotosid õige suuruse ja kujuga partiklitest, mis kujutaksid endast retroviirust HIV, ei ole tänase päevani keegi avaldanud. Samuti ei ole katseliselt kinnitatud, et HIV-ks peetavad partiklid oleksid võimelised paljunema.

Me teame, et aidsihaigetel on antikehi paljude asjade – B-hepatiidi, tsütomegaloviiruse, mükoplasma, seente ja mükobakterite – vastu. Kuidas siis saab aidsihaigete puhastamata rakukultuure uurides üldse kindel olla, mis millega reageerib, ja mis ühe või teise reageeriva komponendi tekitas? Gallo jälgis tundmatuid proteiine reageerimas tundmatute antikehadega ning väitis selle põhjal, et nii ühed kui teised pärinesid viirustest ja et see viirus polnud mitte lihtsalt mingisugune viirus, vaid HIV. On see teadus või mustkunst?

Ammugi ei olnud Robert Gallol mingit alust väita, et tema justkui avastatud HIV oleks aidsi põhjustaja. Tõestamaks seost HIV ja aidsi vahel, üritas Gallo HIV isoleerimist 72-lt aidsihaigelt. Jällegi ei teinud ta seda rahvusvaheliste reeglite järgi, vaid luges HIV isoleerimiseks pelgalt pöördtranskriptaasi ja teatavate proteiini-antikehareaktsioonide täheldamist. Kuid isegi nii lõtvade kriteeriumide järgi õnnestus „HIV isoleerimine” ainult 26 patsiendi puhul 72‑st. Teisisõnu tähendab see, et Gallo ise suutis oma müstilise retroviiruse tuvastada ainult 36%-l aidsihaigetest. Ometi väitis ta, et just see retroviirus on aidsi põhjustaja.

Pärast Gallot ei ole asi paremaks läinud. 1990-ndatel aastatel korraldati rahvusvaheline uuring, kus aidsihaigetelt püüti HIV-d isoleerida. Jällegi ei isoleeritud HIV-d rangete teaduslike nõuete järgi, vaid loeti piisavaks teatava proteiini – nn. p24 – leidmist, ehkki juba 1992. aastal tõestati, et p24 esineb ka mujal kui HIV-s. Sellinegi „isoleerimine” õnnestus 224-st uuritud aidsihaigest ainult 37% puhul. See tulemus ei ole oluliselt parem kui Gallol. See tähendab, et isegi teadlased, kes usuvad, et HIV on olemas ja põhjustab aidsi, ei ole suutnud leida midagi HIV-d meenutavat rohkem kui umbes kolmandikult kõikidest uuritud aidsihaigetest. Ometi kinnitavad nad visalt, et aidsi põhjustab just HIV ja mitte miski muu.

Isegi kui retroviirus HIV oleks avastatud kõikidelt aidsihaigetelt ja kõikidel olnuks selle vastu antikehi (tegelikult oli antikehi 88%-l Gallo uuritud aidsihaigetest), poleks sellest piisanud, tõestamaks, et HIV põhjustab aidsi. Kui üks nähtus kaasneb teisega, ei tähenda see veel, et ta oleks teise põhjustaja. Kui teller viibis pangaröövi juures, kas see tõestab, et teller röövis panka? Gallo uurimustes, kus väideti, et HIV põhjustab aidsi, ei olnud mitte mingisugust tõendit, et HIV hävitaks T4-rakke. Seda ei ole tõestatud tänapäevani.

Teooria, et aidsi põhjustab retroviirus HIV, lonkab mõlemat jalga. HIV on 20. sajandi suurim teaduslik äpardus.