Kas Adolf Hitler tõesti põgenes Lõuna-Ameerikasse?

6 minutit lugemist

Adolf Hitler ei lõpetanud 30. aprillil 1945 Berliinis elu enesetapuga, vaid suundus salaja koos Eva Brauniga Argentinasse, väidavad Briti ajaloolased Simon Dunstan ja Gerrard Williams hiljuti müügile jõudnud raamatus „Hall hunt. Adolf Hitleri pääsemine”. Venemaa Föderaalne Julgeolekuteenistus (FSB) teatas, et raamatus väidetu ei vasta tõele.

Ametliku versiooni järgi sooritas Adolf Hitler 30. aprillil 1945 Berliini punkris enesetapu. Füürer ja tema kauaaegne kaaslane Eva Braun otsustasid minna vabasurma koos. Nad neelasid mõlemad mürgitableti ja Hitler jõudis veel endale kuuli pähe lasta. Laibad mässiti hiljem teki sisse ja viidi punkri lähedale aeda pommiauku. Seal valati surnukehad bensiiniga üle ja süüdati. Mõni päev hiljem, 4. või 5. mail 1945 leidsid Adolf Hitleri ja Eva Brauni poolpõlenud surnukehad Berliini vallutanud punasõdurid.

Pikk teekond

Briti ajaloolased Simon Dunstan ja Gerrard Williams kirjutavad hiljuti müügile tulnud raamatus „Hall hunt. Adolf Hitleri pääsemine”, et Adolf Hitleri asemel võttis endalt Berliini punkris elu hoopis üks tema teisikutest ja Eva Brauni rollis oli teisiku kõrval vähe tuntud näitlejanna.

Õige füürer ja Eva Braun lahkusid riigikantseleist salatunneli kaudu 27. aprillil ehk kolm päeva enne väidetavat enesetappu. Adolf Hitler ja Eva Braun lendasid esmalt Taani väikelinna Tønderisse. Sealt toimetati nad Lübecki lähistele Travemünde lennuväebaasi. Edasi lendasid füürer ja tema kaasa Katalooniasse Reusi lennuväljale. Seal andis Hispaania diktaator Franco põgenikele oma riigi eraldusmärkidega lennuki, mis viis nad Kanaaridele Fuerteventurale, kus Adolf Hitler ja Eva Braun läksid allveelaevale, mis võttis kursi üle Atlandi ookeani.

Argentinas elasid Adolf Hitler ja Eva Braun kuni 1953. aastani koos Mar del Platas. Seejärel kolis Eva Braun Neuquéni linna ja võttis kaasa ka kaks tütart. Tütred elavad tänaseni kusagil Lõuna-Ameerikas.

Dunsten ja Williams viitavad raamatus muude tõendite seas 78-aastasele argentiinlasele, kes kohtus Adolf Hitleriga kaks korda – 1953. ja 1956. aastal – ühes Buenos Airese hotellis.

Briti ajaloolaste sõnul suri Adolf Hitler 72-aastasena 13. jaanuaril 1962. Enne siit ilmast lahkumist kannatas ta nõrgamõistuslikkuse all. Tasub meenutada, et sõja võitnud Jossif Stalin kahetses omal ajal väga, et Adolf Hitlerit ei õnnestunud elusalt tabada. Kui uskuda värsket uurimust, siis suri Hitler hoopis ligi üheksa aastat Stalinist hiljem.

Dunstan ja Williams kirjutavad, et Adolf Hitleri ja Eva Brauni põgenemisplaani töötas välja riigiminister Martin Bormann ja see sai heakskiidu USA salateenistustelt, mis said vastutasuks juurdepääsu Saksa salatehnoloogiale. Väidetavalt jõudis ka Bormann üle Šveitsi ja Inglismaa 1956. aastal Argentinasse. Ta suri kolm aastat hiljem Paraguays. Bormannile tehti enne Ladina-Ameerikasse saatmist Inglismaal plastiline operatsioon ja muu hulgas muudeti ka tema häält.

Versiooni, et ka Bormann võis tõepoolest 1945. aastal Berliinist eluga pääseda, toetab teadmine, et tema oletatav surnukeha leiti Berliinis 1972. aastal juhuslikult ehitustööde käigus ja alles 1998. aastal tunnistati need maised jäänused ametlikult Martin Bormanni omaks.

Venemaa protestib

Briti ajaloolaste väitele, et Adolf Hitler ja Eva Braun põgenesid ümberpiiratud Berliinist ja elasid kuni loomuliku surmani Argentinas, reageeris eelmise nädala lõpul Vene Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) arhiivifondide ülem Vassili Hristoforov.

Tema sõnul ei ole vähimatki kahtlust, et Adolf Hitler lõpetas 30. aprillil 1945 elu enesetapuga. Seetõttu on Briti ajaloolaste värske uurimus vaid järjekordne katse otsida odavat sensatsiooni.

Hristoforov viitab Hitleri enesetapu kinnitamiseks Vene riigiarhiivis hoitavale kuuliauguga koljutükile, mis on ametlikult tunnistatud füüreri omaks.

Samas ei maksa unustada, et 2009. aastal väitis USA arheoloog ja luuanalüüsispetsialist Nick Bellantoni DNA-analüüsile tuginedes, et Moskvas hoitav koljutükk kuulub hoopis naisele, kelle vanus võis olla 20–40 aastat. Adolf Hitler oli 1945. aasta 30. aprillil 56-aastane. Kui see peaks ka vastama tõele, ei anna see mingit tunnistust selle kohta, et Hitleril oleks olnud võimalik põgeneda. Huvitav on aga see, et viimasel ajal ei taheta enam üldse juttu teha Hitleri lõualuust, mille hammaste järgi tuvastati selle omanik. Hitleri (ka teiste natsituusade) hambaarst Hugo Johannes Blaschkele (1881–1959) esitati nõukogude uurijate poolt 1945. aastal Hilteri lõualuu kipskoopia. Hammaste järgi identifitseeris Blaschke selle omaniku, sest kõrge patsiendi hambumus oli talle sõna otseses mõttes pähe kulunud.

* * *

Hitleri võimalik põgenemine viimasel hetkel ümberpiiratud Berliinist on täiesti absurdne, küll aga tänuväärne lugemismaterjal idiootidele, kelle kogu maailm keerleb ainult vandenõuteooriate ja lameda Maa hüpoteesi ümber. Endaga täiesti läbi Hitleril polnud mingit võimalust 30. aprillil märkamatult Riigikantselei punkrist lahkuda, ja ta poleks sellega ka riskeerinud, et mitte armetul moel venelaste kätte vangi sattuda. Ka pole ühtegi tõendit selle kohta, et Hitleri ruumidest oleks läinud mingi salakäik ei tea kuhu (soovitan vaadata dokfilmi füüreri punkri ehitamisest! Seda on võimalik tellida interneti kaudu ja selle pealkiri on „Der Führerbunker. 1943. Eine virtuelle Rekonstruktion”). 30. aprillil 1945 kell 15 jättis Hitler koridoris hüvasti Joseph Goebbelsi, Martin Bormanni, Wilhelm Burgdorfi, Hans Krebsi, Walther Heweli, Werner Naumanni, Hans-Erich Vossi, Johann Rattenhuberi, Peter Högli, Otto Günsche, Heinz Linge ja sekretäridega. Pärast seda läks füürer koos Eva Brauniga oma tuppa. Bormann ja Goebbels jäid valvama ukse juurde kitsasse koridori. Bormann oli juba aegsasti varunud bensiinikanistrid füüreri surnukeha põletamiseks.
Kell 15.30 kõlas lask. Inimesed, kes tuppa sisenesid, nägid seal kaht surnukeha – Hitlerit, kes oli arvatavasti ennast ise maha lasknud, ja Eva Brauni, kes suri kaaliumtsüaniidimürgituse tagajärjel (tegelikult võttis ka füürer mürki ja siis tulistas ennast pähe).
Esialgu hoidsid Goebbels ja Bormann Hitleri surma Saksa rahva eest saladuses. Alles 1. mail loeti Saksa raadio kaudu ette nekroloog, milles öeldi: „Peakorterist teatatakse, et täna pärastlõunal langes Saksamaa eest oma komandopunktis Riigikantseleis meie füürer Adolf Hitler, võideldes viimse hingetõmbeni bolševismi vastu.”

Tunnuspildil: Nõukogude sõdurid füüreri punkrit uurimas.

 

Füüreri punker (Führerbunker) Tegemist on rekonstruktsiooniga, sest punkri jooniseid pole leitud. Siseruumide mõõtmed rajanevad hinnangutel. Punkri välismõõtmed 28×30 m, sisemõõtmed 20×15,60 m, vundament 2,5 m, välisseinad 4 m, lae paksus 4 m. F1 Riigi julgeolekuteenistuse valvemeeskond, gaasilüüs ja eespunkrisse viiv trepp F2 Füüreri punkri esik F3 Koridor, kasutatud ka oote- ja nõupidamisruumina F4 Elektrigeneraatorid ja õhufiltrid F5 Martin Bormanni töötuba F6 Sidekeskus (telefonist Rochus Mischi töökoht) F7 Joseph Goebbelsi töötuba F8 Hitleri ihuarsti Stumpfeggeri töötuba F9 Stumpfeggeri magamistuba F10 Joseph Goebbelsi magamistuba F11, F12 Üldkasutatavad tualetid ja pesemisruumid F13 Hitleri töötuba (Hitleri ruumidesse F13–F17 pääses koridorist ainult ühe ukse kaudu) F14 Hitleri elutuba F15 Hitleri magamistuba F16 Hitleri ja Eva Brauni vannituba, tualett ja riietumisruum F17 Eva Brauni elu- ja magamistuba F18 Nõupidamisruum F19 Riigi julgeolekuteenistuse valve F20; F21 Riigi julgeoleku valve- ja füüreri saatemeeskonna puhkeruum, pääs vaatlus- ja õhutustorni. Füüreri koera Blondi ja tema kutsikate asupaik. F22 Gaasilüüs F 23 Varuväljapääs (37 trepiastet) riigikantselei aeda. Ja kus on siin näha kurikuulus salakäik?

©Peter Hagen