Karjainstinkt viib hukatusse

4 minutit lugemist

Loodusteadlased juhtisid sellele juba ammu tähelepanu. Rändrohutirtsude parves ei suuda mingi jõud üksikut isendit peatada või suunda muutma sundida.

Kui põldhiirte teele peaks migratsiooniperioodil juhtuma mõni auk, täidavad nad selle ääreni, samal ajal kui teised üle nende ummisjalu edasi tormavad. Lõksulangenutel nagu puuduks enesealalhoiuinstinkt – nad ei tee mingit katset sellest välja murda. Gasellid tunnevad paanilist hirmu isegi lõvi lõhna ees. Kui lõvi aga nende karja teele jääb, liiguvad gasellid talle seinana peale, justnagu oleks tegemist kahjutu puurondiga.

Massiline enesetapp
Enesekaitseinstinkti täielikku väljalülitumist võib täheldada ka linnuparvede käitumises ja loomade nn massilises enesetapus. Vaalad viskuvad kaldale ja hukkuvad, vaatamata inimeste meeleheitlikele pingutustele neid päästa. Kui mõnda üksikut õnnestubki vette tõugata, sööstab see kõigest väest isegi ulgumerelt liivaranda tagasi. Suurtesse karjadesse kogunenud Lõuna-Aafrika antiloobid, kes vee äärde tavaliselt ainult jooma kogunevad, tormavad ühtäkki merre, et viimse kui üheni uppuda!

Nagu iga teine bioloogiline kari, surub ka inimjõuk täiesti maha üksikisiku tahte.

Kanada uurijad on arvamusel, et loomade massilised enesetapud leiavad aset siis, kui isendite arv teatud territooriumil on ülemäära suureks paisunud. Aga seda otsust ei näi vastu võtvat ainult üks, n-ö juhtisend, selle langetab justkui „kollektiivne mõistus”.
Dr. R. Laws Cambridge’i ülikoolist on loomade ülepopulatsiooni korral täheldanud ka teist eneseregulatsiooni nähtust – emased muutuvad korraga steriilseks või saabub järglaste soetamiseks vajalik suguküpsus tavalisest hiljem. Ja kuigi eluslooduses on isaste ja emaste sündivus enamasti võrdne, hakkab perioodil, mil see tasakaal on mingil põhjusel rikutud, sündima rohkem neid, kes on vähemusse jäänud. Viimane nähtus on tõestust leidnud ka inimühiskonnas – demograafid nimetavad seda „sõjafenomeniks”. Sõdade ajal ja neile järgnevatel aastatel, mil meessoost elanikkond tunduvalt väheneb, hakkab sündima valdavalt poisslapsi.
Eeltoodust lähtudes võib teha järelduse, et meie maailma ei asusta mitte üksikisendid, vaid nn üliorganismid: sipelga- ja herilasepesad, loomakarjad ja linnuparved. Mõned ameerika teadlased on seisukohal, et Darwini loomuliku valiku printsiip põhineb just üliorganismidel, kaasa arvatud inimkond.

2015. aastal läksid paljud sakslased pagulastele raudteejaamadesse vastu plakatitega „Refugees – Welcome”, lillede, odavate, maiustuste ja kaisukarudega. Nüüd ei jõua nad aga enam ära kiruda seda jama, mida nende endi ahvivaimustus ja „teretulnud” pagulastemassid endaga kaasa tõid.

Ohjeldamatu ekstaas
Oleks naiivne väita, et me ei sõltu karjavaimust, karja tahtest. Massiürituste psühholoogiat uurivad sotsioloogid käsitavad ka inimmassi kui ühtset olendit, kellel on oma käitumisloogika, mis iga üksiku sellesse kuuluja loogikast tunduvalt erineb. Nagu iga teine bioloogiline kari, surub ka inimjõuk täiesti maha üksikisiku tahte. Pärast traagilisi massirahutust väidavad enamasti kõik, kel kohtu ette astuda tuleb, et nad ei suuda mõista, kuidas millegi niisugusega hakkama said (mind kihutas tagant mingi ohjeldamatu ekstaas, olin nagu keegi teine… jne.)

Autovrakid lõhkumiseks
Inimjõuk on ühtse tahte ja kirgede meelevallas. Massirahutuste fenomen on politseid ammu õpetanud selle „olendiga” ümber käima. USAs toimuvate rassirahutuste ajal paigutatakse rahvamassi teele meelega tühje furgoone ja autovrakke. Jõuk sööstab neid purustama ja süütama, saades sellega võimaluse näiliseks tegutsemiseks, mis lõõgastab, maandab stressi. Pärast seda langeb inimeste agressiivsus märgatavalt, ühtne tahe ja jõud nõrgeneb.

Inimkarja salapärane jõud
Inimkarja tegutsemise siht võib olla konkreetselt piiritletud ja lühiajaline, nagu näiteks mõrva või mõne hoone hävitamise korral või pikaajaline, nagu Iisraeli laste unistus Tõotatud Maast. Tantsiv mass on aga üsna süütu – lihtsalt tuhandepealine ja -jalgne „olend”.
Kõige ohtlikum oma vägevuselt on aga spontaanselt kogunenud mass, mille moodustavad oma soovi(de)le viivitamatut rahuldust ihkavad indiviidid – selle kisa, žestid, organismi kutse osutavad ilmselgemalt kui tavaliselt tema hirmuäratavale ühtsusele. Jõud, mis kõige erinevamaid inimesi niisuguseks karjaks ühendab, on teadlaste väitel sama võimas ja salapärane kui vägi, mis kogu eluslooduses üksikud rakud üheks tervikuks sulatab.

Peter Hagen

Tunnuspildil: Kooslused muutuvad lõpuks nagu üheksainsaks hiigelsuureks indiviidiks, kes mõtleb ja tegutseb nagu üks tervik. Pildil: vahel võtab massipsühhoos üsna kentsakaid vorme. Põhjakorealased leinavad hüsteeriliselt oma jumaldatud juhti Kim Chong-uni.

0

Your Cart