Nõukogude liit – kapitalismist sotsialismi ja tagasi

22 minutit lugemist

Ajaloo nõiaring Venemaal.

  1. aasta. Sandarm viib bolševiku vanglasse.
  2. aasta. Bolševik viib sandarmi vanglasse.
  3. aasta. Bolševik ja sandarm istuvad vanglas.
  4. aasta. Muldvana sandarm läheb mööda Moskva tänavat ja näeb, kuidas muldvana bolševik müüb tänaval endaküpsetatud pirukaid.

„Eh sind,” ütleb sandarm, „kas siis isake-tsaar keelas sul pirukaid müüa.”

* * *

  1. aasta.

Teenijanna tormab tuppa: „Härra, jälle on revolutsioon.”

„Ja mida nad siis tahavad?”

„Nad tahavad, et enam ei oleks rikkaid.”

„Imelik, aga dekabristid võitlesid selle eest, et poleks enam vaeseid…”

* * *

  1. aasta.

Pime öö. Ühe Petrogradi maja elanikud kuulevad automootori mürinat. Jalgade trampimine trepikojas. Äge kellahelin. Majaelanikke haarab paanika. Peidetakse raha, põletatakse dokumente, visatakse asju aknast välja.

Äkki kajab ukse taga sügav bassihääl: „Härrased, ärge erutuge, me pole tšekistid, tahame ainult natuke röövida!”

* * *

Lenin ja Lunatšarski külastasid 1920. aastal futuristide näitust.

„Mitte midagi ei saa aru!” ütleb Lenin.

„Mitte midagi ei saa aru!” kordab Lunatšarski.

Nad olid viimased nõukogude riigijuhid, kes kunstist mitte midagi ei taibanud.

* * *

  1. aasta.

Talupoeg läheb kirikusse ja kohtab teel kommunisti. Too küsib irooniliselt, kelle eest ta nüüd palvetab.

Talupoeg vastab ehmunult: „Palvetan nõukogude võimu eest!”

„Ja varem? Siis sa palusid tsaari eest?”

„Ei salga, seda ma tegin.”

„Ja kuidas tsaari lugu lõppes?”

„Sellepärast ma nõukogude võimu eest palvetangi!”

* * *

1930. aastatel Venemaal.

„Kas teil kolmetolliseid naelu on?” küsib talupoeg müüjalt.

„Ei ole.”

„Aga viietolliseid?”

„Ka ei ole.”

„Milliseid teil siis on?”

„Mitte mingisuguseid ei ole.”

„Siis oli Leninil õigus, kui ta ütles, et peamine on maailmarevolutsioon ja selle juures pole naeltel tõesti mingisugust tähtsust.”

* * *

Kui Kalinini naine arreteeriti ja vanglasse pandi ning sealt edasi laagrisse saadeti, küsisid Kalinini lähemad sõbrad, et miks ta oma naise eest välja ei astu.

„Ülemnõukogu Presiidiumi naise kohus on olla oma rahvaga,” vastas Kalinin seepeale enesekindlalt.

* * *

Stalin kutsub Gorki enda juurde ja ütleb: „Vaat mis, Aleksei Maksimovitš, omal ajal te kirjutasite imetoreda romaani „Ema”. Nüüd on jõudnud kätte aeg kirjutada romaan „Isa”. Prototüübiks võksin olla mina ise.”

„Ma ei tea, kas ma ikka suudan, aastaid ka juba turjal.”

„Aga te pingutage, pingutage,” annab Stalin nõu. „Ega siis pingutamine pole veel piinamine. On mul õigus, seltsimees Beria?”

* * *

Stalin vaatas „Othello” etendust ja nentis: „Aga see… mis ta nimi oligi… Jago… on hea organisaator!”

* * *

Stalinile öeldi, et on tabatud tema teisik.

„Maha lasta!” käskis Stalin.

„Aga võib-olla tal vuntsid maha ajada, seltsimees Stalin?”

„Väga hea mõte! Vuntsid maha ajada ja maha lasta!”

* * *

Lenini kabinetti tuleb sekretär.

„Vladimir Iljitš, teie nimele tuli Punaselt ristilt pakk.”

„Lastele, kõik lastele!”

„Vladimir Iljitš, seal on kondoomid!”

„Lastele… Ptüi! Kondoomid? Torgake augud sisse ja andke menševikele!”

* * *

Lenin küsib Džerzinskilt: „Feliks Edmundovitš, kas te Putilovi tehases juba käisite?”

„Ei ole jõudnud, Vladimir Iljitš.”

„Asjata, Feliks Edmundovitš, mul õnnestus sealt eile kuratlikult hea kruvikeeraja virutada.”

* * *

Lenin helistab Stalinile: „Kuidas teile meeldis „Iskra” uus number?”

„Väga pehme paber, Vladimir Iljitš!”

* * *

  1. aasta.

Kaks džentelmeni vestlevad Inglise kuninga juures toimunud vastuvõtust.

„Kas ka härra McDonald oli frakis?”

„Loomulikult frakis, ka kandis ta valget vesti kulduuri ja ketiga. Uurile oli graveeritud: „Mr. McDonaldile – tänulikud Inglise töölised.”

„Aga kas sa Tšitserinit, seda Nõukogude diplomaati, ka nägid?”

„Nägin. Oli teine samuti frakis ja valge vestiga. Ka kulduur ketiga oli. Mul oli isegi võimalus seda kella näha.”

„Ja mis sellele oli graveeritud?”

„Krahv Savva Andrejevitš Morozovile – tänulikud Moskva töölised.”

* * *

1930. aastatel peeti ühes Vene külas miitingut. Kohalik kommnoorte juht peab usuvastast kihutuskõnet, mille lõpetab sõnadega: „Ja siis pole meil enam inimese kurnamist, pole religiooni, pole jumalat ja pole ka palvetamist.”

Viivuks valitseb vaikus, siis võtab sõna üks seitsmekümneaastane mutike: „Ah et jumalat ei ole? Aga kuidas on lood saatanaga?”

„Kah ei ole,” vastab kõneleja.

„Aga kui kuradit ei ole, kes siis meile kommunistid kaela saatis?” küsib vanaeit.

* * *

1937. aastal Kolõma laagris. Loendus.

„Abalkin!”

„Siin!”

„Afanasjev!”

„Siin!”

„Tihhonov!”

„Siin.”

„Petrov!”

Vaikus.

„Petrov, mat tvoju!”

„Siin…”

„Varem, tobu, oleks tulnud vaikida!”

* * *

Tšekistid kahtlustavad ärikat, et too on dollarid alla neelanud. Nad andsid talle kastoorõli ja panid poti peale istuma.

„Kuidas tulemused on?” küsib sisse astunud komissar.

„Esialgu tuleb ainult rublasid!” kannavad tšekistid ülemusele ette.

* * *

  1. aasta.

Hilisõhtul tulevad Sidorovi korterisse nahkjopedes mehed.

„Noh, Sidorov, kas näitad ise meile kõik või peame meie seda tegema?”

Sidorov seisab ja vaikib.

Nahkjopedes mehed otsivad toa läbi ja leiavad põrandas luugi.

„Sidorov, kas teed ise lahti?”

Sidorov seisab ja vaikib.

Mehed kangutasid luugi lahti. Selle all oli suur polt ja selle ümber veel suurem mutter.

„Sidorov, kas keerad ise lahti või teeme seda meie?”

Sidorov seisab ja vaikib.

Nahkjopedes mehed hakkasid mutrit lahti keerama. Kui nad olid saanud selle suure vaevaga lahti keeratud, kostis vali mürtsatus, klaasiklirin ja inimeste karjed.

„Sidorov! Mis see oli?” küsib üks meestest.

„Seal all.. kinosaalis… kukkus kroonlühter alla…” vastas Sidorov.

* * *

1937. aastal kohtuvad Budjonnõi ja Vorošilov.

„Semjon, Stalin kõrvaldab endiseid kaasvõitlejaid,” kurdab Vorošilov. „Mis meist küll saab? Miks meid pole represseeritud?”

„Ole rahulik,” lohutab teda Budjonnõi, „kõrvaldatakse neid, kes oskavad oma peaga mõelda, meid sinuga see ei puuduta.”

* * *

Lenin: „Miks ei ole Kominternis Uus-Ginea esindajat?”

Sverdlov: „Ei leidunud juuti, kes olnuks nõus rõngast ninna riputama.”

* * *

Lenin ja Nadešda Krupskaja olid asumisel Šušenskojes. Ühel ööl äratab Nadešda Lenini: „Volodja, lase käia…”

„Mis sa nüüd, Nadjenka, inimesed kuulevad.”

„Aga, Volodjake, püüame vaikselt.”

„Ei saa, siin on väga õhukesed seinad.”

„Kurat nende seintega, palun sind, nii väga tahaks…”

„Hea küll, ainult hästi vaikselt-vaikselt” ja Lenin alustab: „Nüüd üles, keda needus rõhub…”

* * *

Lenin helistab Sverdlovile: „Jakov Mihhailovitš, kas teil on karvased sääred?”

„Isegi väga.”

„Paneme siis kirja, et seltsimees Sverdlovile pole vilte vaja.”

* * *

Stalini ajal näidati Moskvas välisturistidele ühiselamut.

„Miks on iga voodi kohal Stalini pilt?” küsis üks turist.

„Küllap sellepärast, et seltsimees Stalin näeks, kuidas proletariaat ühineb,” arvas giid.

* * *

„Jossif Vissarionovitš, kas te oleksite valmis revolutsiooni huvides maha laskma kümme inimest?”

„Aga muidugi, Vladimir Iljitš!”

„Ütelge, aga kas ka kümme tuhat, kui vaja?”

„Muidugi, milles küsimus!”

„Nii, nii, seltsimees Vissarionovitš. Aga kui revbolutsiooni huvides oleks vaja maha lasta kümme miljonit inimest. Kas oleksite selleks valmis?” küsib Lenin kavalalt silma pilgutades.

„Muidugi, Vladimir Iljitš!”

„Oh ei, seltsimees Stalin, selles me teiega juba ühisele arvamusele ei jõua!”

* * *

Stalin ütles ühes oma kõnes: „Olen töölisklassi ürituse nimel valmis ohverdama tilk tilga haaval kogu oma vere!”

Selle peale saadeti saalist kiri:

„Kallis Jossif Vissarionivitš, miks te tahate protsessi venitada — ohverdage juba kõik korraga!”

* * *

Esimese viisaaastaku lõpuks pidi rahva elujärg Nõukogude Liidus sedavõrd tõusma, et iga inimene jõuab endale auto osta. Viisaastaku möödudes kohtuvad Petrov ja Ivanov maanteel, peatavad autod ning Petrov pärib: „Kuhu põletad?”

„Sõidan Kiievisse, tahan näha, ehk on seal kaardi eest mune müüa!”

* * *

Kolhoosis peetakse koosolekut. Päevakorras on kaks punkti:

1. Kuuri remont.

2. Kommunismi ehitamine.

Esimees: „Kuna laudu kuuri remontimiseks ei ole, asume kohe päevakorra teise punkti juurde.”

* * *

 

XX kongressil, pärast Hruštšovi salajast ettekannet, küsis keegi saalist: „Aga miks te vaikisite?”

Hruštšov: „Kes küsis?”

Vaikus.

„Kes küsis?”

Vaikus.

„Vaikite? Vaat sellepärast ka meie vaikisime.”

* * *

  1. aastatel Vene külas. Oblastikomiteest saabunud lektor kõneleb kolhoosnikele: „Tuleb saavutada, et teil kasvaks mais nagu telefonipostid!”

„Aga meil juba ongi nii!” kostab hääl saalist.

„Tuleb kasvatada niisugused lambad, kes oleksid nagu lõvid!”

„On olemas!”

„Ja lehmi peab laudas olema nagu raamatuid kapis!”

„Aga meil juba on!” kostab taas saalist.

„Las nüüd see seltsimees tutvustab meile oma eesrindlikke kogemusi.”

„Meil kasvab mais tõesti nagu telefonipostid: põllul on taimede vahe vähemalt kümme meetrit. Lambad on meil samuti nagu lõvid – kaela ümber on veidi villa ja saba otsas veel natuke. Ja lehmad seisavad meil laudas nagu raamatud kapis – kui ühe vahelt välja tirid, kukuvad teised ümber.”

* * *

 

Moskvas avati Sverdlovi väljakul Marxi ausammas, skulptor Kerbeli töö.

Kommentaar: „Kolmekordne jultumus. Üks juut püstitab teise juudi nimelisel väljakul ausamba kolmandale juudile.”

* * *

Vana bolševik jagab pioneerikoondusel oma mälestusi Leninist.

„See juhtus partei teise kongressi ajal. Läksin tualetti ja nägin, et meie suur juht seisab pissuaari ees ja pissib. Aga pilk oli tal heasüdamlik, kavalad kurrud silmade ümber. Sellisena ta mulle meelde jäigi…”

* * *

Nõukogude Venemaal.

„Kes teie kultuuripalees vastutab ateistliku propaganda eest?” küsib kontrollima saadetud parteitöötaja.

„Jumal seda teab!” õhkab selle peale kultuuripalee direktriss.

* * *

Kolhoosi esimees räägib kolhoosnikute üldkoosolekul nõukogude võimu suurest hoolitsusest lihtsate tööinimeste eest.

„Vaadake vaid Niina Nikolajevat – oli enne tavaline talunaine, aga nüüd on klubijuhataja. Maria Semjonova, kes enne oli seatalitaja, on nüüd raamatukoguhoidja. Vassili Petrovitšist aga pole üldse mõtet rääkida – enne oli tavaline lollpea, aga nüüd on parteikomitee sekretär!”

* * *

Nõukogude ajal avati Odessas avalik maja välismaalt tulnud meremeeste teenindamiseks. Et asi soliidsem välja näeks, nimetati see Suguliste Suhete Uurimise Instituudiks. Huvi asja vastu oli suur ja raha laekus kõvasti.

„Milles on teie edu saladus?” küsiti instituudi direktorilt.

„Asi on selles,” vastas direktor, „et see on ainuke instituut Nõukogude Liidus, kus personal ei tegele onanismiga.”

* * *

 

Nõukogude ajakirjanikud küsivad jaapani spetsialistilt: „Mis teile Venemaal kõige rohkem meeldib?”

„Lapsed!” vastab jaapanlane.

„Ja mis veel?”

„Teil on oivalised lapsed!”

„Lapsi armastame ka meie, aga mis teile eriti meeldib?”

„Ikkagi teie lapsed! Kõik, mis te teete kätega, on teil väga halvasti välja kukkunud!”

* * *

Brežnev ja Gromõko lendasid Aafrikasse sõprusvisiidile. Kui lennuk on maandunud, ümbritsevad selle kõrgetele külalistele vastu tulnud neegrid. Lennuki trapile ilmuvad Brežnev ja Gromõko. Brežnev viskab mündi õhku, püüab kinni, vaatab ja ütleb Gromõkole: „Kiri! Sinu kord on vastuvõtjaid suudelda…”

* * *

Gorbatšov helistab Reaganile: „Palun võtke vastu minu siiraim kaastunne „Challengeriga” toimunud katastroofi puhul.”

„Aga „Challenger” stardib alles kümne minuti pärast!”

„Oi, palun vabandust! Ma helistan veerand tunni pärast uuesti.”

* * *

 

Rockefeller helistab Brežnevile: „Tervist, Leonid Iljitš!”

„Aga kes räägib?”

„See olen mina, Rockefeller!”

„Aa… Ei tundnud kohe ära. Tähendab, saate rikkaks…”

* * *

Brežnev loeb teises ilmas üle oma kangelase Kuldtähti.

„On ikka tegelased,” poriseb ta. „Posthuumselt ei antud ühtegi!”

* * *

Brežnev ja Kossõgin kõnnivad mööda Moskvat ja astuvad sisse tubakapoodi, mille leti taga seisab Vasja. Kossõginil tuleb ootamatult tuju nalja teha ja ta küsib müüjalt: „Kas teil niisuguseid tikke ka on, millel mõlemas otsas väävel?”

Vasja uurib mitmeid tikutoose, kuigi teab, et niisuguseid nagunii pole, ja teatab siis kahetsusega, et selliseid tõesti ei ole. Brežnev ja Kossõgin kõnnivad edasi ja sisenevad teise kauplusse, kus müüjaks Moissei. Kossõgin kordab oma küsimust ja veidi aja pärast demonstreerib Moissei, olles tikutoosi osavasti peos ringi keeranud, et on olemas tikutoos, milles tikkudel väävel mõlemas otsas.

„Juut tuleb ka igast olukorrast puhtalt välja,” ütleb Kossõgin, kes on juudi triki läbi näinud.

„Aga võib-olla Vasjal tõesti ei olnud niisuguseid tikke!” lausub seepeale Brežnev.

* * *

Nõukogude Liitu külastanud Ameerika Ühendriikide president Nixon küsis Brežnevilt, miks nõukogude töölised kunagi ei streigi. Vastuse asemel võttis Brežnev Nixoni kaasa ühte tehasesse ja hakkas seal töölistele kõnet pidama:

„Alates homsest päevast vähendatakse teil palka! (Kiiduavaldused) Samuti pikendame teie tööpäeva! (Kiiduavaldused) Iga kümnenda teist poome üles! (Kiiduavaldused)”

„Kas köis tuleb omal kaasa võtta või antakse see ametiühingu poolt?” küsib keegi saalist.

* * *

Brežnev ja Nixon teevad tutvumislendu Moskvat ümbritsevate töölisasulate kohal. Nixon näeb all barakke paljude teleantennidega ja ütleb Brežnevile:

„Te ei ole meile mitte ainult järele, vaid meist ka tublisti ette jõudnud! Meie oma sealautadesse pole küll veel jõudnud televiisoreid panna!”

* * *

Vene diplomaat läks salaja Pariisis avalikku majja. Seal hakkas talle üks lõbutüdruk nii kangesti meeldima, et ta otsustas ta Nõukogude Liitu kaasa meelitada.

„Mõtle vaid,” seletab ta prostituudile, „saad üliõpilaseks, hakkad Moskvas ülikoolis õppima ja ühiselamus elama.

„Sellest ei tule midagi välja,” keeldub prostituut. „Ma sain suure vaevaga ema nõusse, et ta mind bordelli lubas, kuid mingisugusesse ühiselamusse ei laseks ta mind mingi juhul.”

* * *

 

Kui Stalini põrm mausoleumist ära toodi ja Kremli seina äärde maeti, ilmus tema hauale pärg lindiga:

„Surmajärgselt represseeritule surmajärgselt rehabiliteeritutelt.”

* * *

1953. aastal muudeti GPU „liberaalseks”. Kõigilt agentidelt nõuti suurimat viisakust rahva vastu. Üks mees aevastas trammis. GPU agent trammiesisel vaatas sisse ja küsis pahaselt: „Kes aevastas?”

Kogu vagun oli kohkunud. Sõbrad käisid aevastajale peale, et ta kõigi vagunis olijate arreteerimise vältimiseks üles tunnistaks. Mees tõusiski ja ütles värisedes: „Mina aevastasin.”

GPU mees ütles käsule vastavalt: „Terviseks, kodanik!”

* * *

Lenini kabinetti Kremlis tuuakse potilill.

„Seltsimees, mis lill see on?” küsib Lenin huviga.

„Pelargoon,” vastab sekretär.

„Pelargoon…” kordab proletariaadi juht mõtlikult, rebib taime koos juurtega potist välja ja viskab nurka. „Muld andke talupoegadele,” käsib ta.

* * *

Brežnev ja Nixon vaatavad Niagara juga. Äkki tuli neil pähe mõte kontrollida oma ihukaitsjate ustavust. Nixon käsib ühel mehel jõkke hüpata. Ihukaitsja võtab valveseisangu ja teatab: „Mul on naine ja lapsed!”

Brežnev pöördub ühe oma ihukaitsja poole ja too on kohe nõus.

„Kas te olete hulluks läinud!” hüüab Nixon ehmunult.

„Mul on naine ja lapsed!”

* * *

Pioneer loeb raamatut Dzersinskist ja küsib: „Paps, kas on tõsi, et Feliks Edmundovitš armastas lapsi?”

„Õige. Ainult nende vanemaid ta ei armastanud.”

* * *

Tunni ajal võtab Volodja ragulka ja laseb õpetajale traaditüki näkku.

„Vladimir Uljanovitš! Kas sa oled päriselt segaseks läinud?!” röögatab õpetaja. „Lähme kohe direktori juurde!”

Direktorikabinetis haarab Volodja joonlaua ning lööb sellega direktorile vastu kätt.

„Vladimir, sa oled oma viimase arunatukese kaotanud!” karjub direktor. „Homme tuled koos vanematega kooli!”

Volodja läheb koju ja räägib kõik emale ära.

„See kõik on tühiasi,” ütleb ema käega lüües, „aga sinu vend Aleksandr viskas täna hommikul tsaari pommiga!”

* * *

Rõzkov Gorbatšovile: „Mihhail Sergejevitš, meie linnufarmides kõngevad kanad!”

„Tuleb iga kana ette joonistada must ruut,” annab peasekretär nõu.

Nädal hiljem on Rõškov taas Gorbatšovi jutul.

„Mihhail Sergejevitš, juba jälle kanad kõngevad!”

„joonistage musta ruudu sisse kollane kolmnurk!”

Nädal hiljem.

„Mihhail Sergejevitš, sellest hoolimata kanad kärvavad.”

„Asendage kollane kolmnurk rohelise trapetsiga.”

Kümne päeva pärast.

„Mihhail Sergejevitš, kõik kanad on kõngenud!”

„Küll on kahju, sest mul oleks olnud veel palju uusi ideid!”

* * *

Vene naiste turismigrupp tuli tagasi Prantsusmaalt.

Naine räägib sõbrannale: „Käisime pargis jalutamas. Meid kõiki vägistati, peale Maria Ivanova. Siis käisime ühes teises pargis ja kõik vägistati ära, peale Maria Ivanova. Ka Eiffeli torni juures käisime ja jälle vägistati, ainult Maria Ivanovat ei puudutatud.

„Aga miks teda ei puudutatud?”

„Ta ei tahtnud ju kah!”

* * *

Õpetaja: „Keda armastas Lenin kõige rohkem?”

„Lapsi!” hüüdis keegi.

„Vale,” katkestab Vova, „Lenin armastas kõige rohkem hiiri!”

„Miks hiiri?” imestab õpetaja.

„Ega ta muidu poleks nii kaua põranda all elanud,” selgitab Vova.

* * *

Ärimees läheb vanglasse ja palub luba endale kongi üürida.

„Mis veider ajaviitmise viis see on?” imestab vanglaülem.

„Ma arvan, et see on veel ainuke koht Venemaal, kus on võimalik katusepakkujate eest pääseda.”

* * *

Mille eest sai Brežnev Nõukogude Liidu marssali tiitli ja Võidu ordeni?

Kremli vallutamise eest.

* * *

Brežnev küsis Rooma paavstilt: „Miks inimesed usuvad katoliiklikku paradiisi, ent keelduvad uskumast kommunistlikku paradiisi?”

„Sellepärast, et oma paradiisi me neile ei näita!” kõlas vastus.

* * *

Mille poolest erines ameerika seks nõukogude seksist?

Ameerika seks toimub ihupesuta ja nõukogude seks ilma voodipesuta.

* * *

Kuulaja: „Kas on tõsi, et kommunismi ajal tulevad lapsed ilmale auru ja elektri abil?”

Lektor: „Kohe selgitame. Tuppa lastakse auru ja see kustutab elektri. Kõik ülejäänu toimub aga täpselt samuti nagu sotsialismi ajal.”

* * *

 

„Muudkui töötate, Vladimir Iljitš, võiksite vahel veidi puhata. Sõidaksite linnast välja, hullaksite naistega.”

„Just nimelt naistega, seltsimees Sverdlov, aga mina pean siin jamama selle poliitilise prostituudi Trotskiga.”

* * *

Oktoobripühade paraadi ajal kostub reproduktorist: „Suur oktoobrirevolutsioon vabastas meie rahva igaveseks kapitalismi ahelatest.”

„Just nii see oli,” ütleb vanaisa lapselapsele. „Ma mäletan väga hästi, kuidas meie majja tormasid purjus madrused ning rebisid vanema kaelast kuldketi ja jooksid minema.”

* * *

NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov esineb NSVL kommunistliku partei XXVII kongressil: „Seltsimehed! Perestroika ajal hakkame elama palju paremini, kui me seni elasime.”

„Aga meie?” hõikab keegi saalist.

„Kes teie niisugune olete?” küsib Gorbatšov.

„Ma olen Keskkomitee liige Boriss Jeltsin.”

„Sellisel juhul ka teie.”

* * *

Kunstinäitusel Pariisis oli Picasso oma kutse koju unustanud ja teda ei lastud sisse:

„Tõestage, et olete Picasso!”

Ühe pliiatsitõmbega joonistas ta rahutuvi ja ta lasti sisse. Ka Furtseva oli kutse maha unustanud ning tedagi ei lastud sisse.

„Ma olen ju NSV Liidu kultuuriminister!”

„Kuidas te seda tõestate? Näete, Picasso unustas ka kutse koju ja tal tuli joonistada.”

„Aga kes see Picasso on?”

„Kõik on korras, seltsimees kultuuriminister, astuge edasi.”

* * *

„Leonid Iljitš, miks te olete täna tulnud Kremlisse ilma ordenite ja medaliteta?” küsib Suslov.

Brežnev krabab kahe käega rinnust, läheb näost valgeks ja karjatab: „Isaand, ma unustasin need oma pidžaama külge.”

* * *

NLKP peasekretär Mihhail Gorbatšov oli rahvasaadikute kongressile hiljaks jäämas ja käskis autojuhti kiiremini sõita. Autojuht keeldus, vihjates kiire sõidu hädaohtlikkusele. Selle peale Gorbatšov vihastus, käskis auto peatada, saatis autojuhi tagaistmele ning asus ise rooli taha. Lausa lendav sõiduk äratas liiklusinspektorite tähelepanu ja üks neist hakkas Gorbatšovi autot jälitama. Õige varsti pöördus jälitaja aga tagasi ja kandis ette, et autos istub väga tähtis nina, mistõttu ta ei julgenud autot peatada.

„Kes see siis on?” küsis teine liiklusinspektor.

„Ei tea. Kuid autojuhiks on tal Gorbatšov isiklikult.”

* * *

USA president Clinton tegi visiidi Moskvasse. Läbirääkimiste ajal tundis ta äkki vajadust tualetti külastada. Ta pöördus Jeltsini poole ja palus teda tualetti juhatada. Jeltsin oli nõus ise teejuhiks tulema. Nad väljusid Kremlist, istusid autodesse ja kihutasid ühe uhke hoone juurde. Läksid marmortrepist üles suurejoonelisse vestibüüli, kus pottides kasvasid palmid. Jeltsin võttis noku püksist välja ja pissis palmi juurele.

„No on alles kombed!” mõtles Clinton ja järgis Vene presidendi eeskuju.

„Ja mis nüüd?” küsib Clinton.

„Hahaa! Nüüd laseme kähku jalga! See on Hiina saatkond!”

* * *

Aafriklane, kes on edukalt ära teinud sisseastumiseksamid Moskva Rahvusvaheliste Suhete Instituuti, saab kodunt kirja:

„Tere, kallis poeg. Me oleme väga rõõmsad, et sa Moskvas õpid. Kui isa sellest teada sai, muutus ta suurest õnnest nii jaburaks, et kukkus palmi otsast alla ja murdis saba.”

* * *

Sõjaveteran joob Moskvas putka juures õlut.

„Küll on lake!” kirub vanamees.

„Oleksid sa halvemini sõdinud, oleksime praegu Baieri õlut joonud!” nähvab talle üks noormees.

* * *

Välismaalaste delegatsioon tutvub kolhoosituruga. Välismaalased näevad, et üks külamees müüb lehma. Küsivad, mis lehm maksab. Külalistega kaasas olev rajoonikomitee sekretär teeb külaliste selja taga mehele märke, et tuleb väga madal hind öelda.

„Kolm rubla!” kohmab taat välismaalastele, kes satuvad sellest vaimustusse. Üks mööduja on aga ka hinda kuulnud ja ruttab lehmamüüja juurde.

„Annad kolmekaga? Kohe ostan ära!”

Nüüd hakkab rajoonikomitee sekretär tollele ostjale rusikat näitama ja koledat nägu tegema. Too õnneks taipab ja ütleb müüjale: „Ma siiski täna ei osta lehma. Parem panen rubla juurde ja lähen ostan noore kana.”

* * *

Lektor räägib kaks tundi Nõukogude kosmoseuurimise suurejoonelisest programmist.

Lõpuks pöördub ta publiku poole: „Kas küsimusi on?”

Viimases reas tõuseb püsti punase ninaga mehike: „Vabandage, härra lektor, kas teie klaas jäi vabaks?”

* * *

Rahvasaadikute kongressile saabus Tomskist telegramm:

„Saatke kiiresti rongitäis viina. Kuna viin on ära joodud, sai rahvas kaineks ja küsib nüüd, kuhu on kadunud isake tsaar.”

* * *

TASS-i teadaanne:

„Eile põrkas Barentsi meres jäämäega kokku Ameerika Ühendriikide aatomiallveelaev ja uppus. Jäämäe meeskonda autasustati ordenite ja medalitega.”

* * *

TASS-i teadaanne:

„Eile ületas neli Hiina diviisi Nõukogude Liidu piiri. Sõdurid langesid kaarnatena kallale rahumeelselt põldu kündvale Nõukogude traktorile. Traktor tõrjus jõhkra kallaletungi tagasi, tulistades alla kümme vaenlase lennukit ja hävitades umbes nelikümmend tanki. Nõukogude valitsus hoiatab, et selliste intsidentide kordumisel on Nõukogude Liit sunnitud põllule saatma kombaini.”

* * *

TASS-i teadaanne:

„Eile uppus Bermuda kolmnurga piirkonnas Ameerika allveelaev. Meie poolel kaotusi ei ole.”

* * *

Brežnev läks puhkusele ja teatas Kossõginile, et kolm asja on vaja sel ajal korda ajada: järjekorrad on vaja kaotada, korteriprobleem lahendada ja kirikute külastatavust vähendada.

Puhkas mees oma puhkuse ja saabus reipalt tagasi. Kõik oligi kombes.

„Kuule, Kossõgin, kuidas see sul õnnestus?”

„Mis siin kunsti. Poed tegin Moskvas selliseks, nagu mujal Venemaal. Sissesõitnuid peaaegu polegi, kohalikud on kah huvi kaotanud. Korteriprobleemist sain sellega üle, et andsin kõigile soovijatele viisad. Kirikutes läks ka hõlpsasti – vahetasin ikoonid ära.”

* * *

Vladimir Žirinovski pärib Kremli protokolliosakonnajuhatajalt, kui palju läksid maksma Tšernenko matused.

„Kakskümmend miljonit rubla.”

„Selle raha eest oleksin ma matnud kogu poliitbüroo koos Gorbatšoviga.”

* * *

Esimese mai demonstratsioonil möödub mausoleumi eest hallapeade kolonn, kes kannab loosungit „Suur tänu sm. Stalinile õnneliku lapsepõlve eest.”

Loosungikandjate juurde astub nuhk ja küsib: „Mis teile pähe on löönud? Kelle üle te irvitate? Kui teie lapsed olite, polnud Stalin veel peasekretär!”

„Aga selle eest me teda tänamegi.”

* * *

  1. aastal arutati Nõukogude Liidu Ülemnõukogus toitlustamisega seotud probleeme.

Üks deputaat tegi järgmise ettepaneku. „Kuulutame USA-le, Kanadale ja kogu Lääne-Euroopale sõja. Kui kaotame, hakkavad võitjad meid toitma.”

„Aga kui võidame?”

* * *

„Vanaema, kas Lenin oli hea?”

„Hea, pojakene, hea.”

„Vanaema, kas Stalin oli halb?”

„Halb, pojakene, halb.”

„Vanaema, aga kas Hruštšov oli hea?”

„Hea, pojakene, hea.”

„Vanaema, kas Brežnev oli halb?”

„Halb, pojakene, halb.”

„Vanaema, aga kas Jeltsin on hea või halb?”

„Ära praegu küsi. Kui ta ära sureb, küll me siis teada saame.”

* * *

  1. aastad.

Vabrikusse helistati ja öeldi, et mingi Ameerika ajakirjanik tahab töölisi intervjueerida. Juhtkond otsustas lööktöölise Ivani jänkile ette lükata, las see kapitalist pärib pealegi. Ivan läks ähmi täis: „Mina kardan. Äkki ütlen midagi, mis on meie suurele kodumaale kahjulik.”

„Ära muretse,” lohutas teda partorg, „me seisame su selja taga ja kui midagi viltu läheb, siis köhatame.”

„Kui suur on teie palk?” küsib ameeriklane tõlgi abil.

„135 rubla,” vastab Ivan. Selja taga köhatatakse.

„Nädalas,” parandab Ivan.

„Kui suur on teie korter?”

„Neliteist ruutmeetrit.”

Köhatatakse.

„Inimese kohta,” täpsustab Ivan.

„Kas teil hobi on?” pärib ameeriklane edasi.

Ivan ei tea, mis see on, ka selja taga valitseb vaikus.

„On küll,” ütleb Ivan igaks juhuks.

„Ja milline see teil on?”

„Kakskümmend sentimeetrit.”

Keegi köhatab.

„Lõdvalt mõõdetuna,” täiendab Ivan.

* * *

Hiina vallutas Nõukogude Liidu. Pärast raskeid lahinguid langeb ka Moskva. Andropov põgeneb Kremlist maa-aluse käigu kaudu. Kui ta jälle maa peal jõuab, näeb ta väljapääsu lähedal seismas Deng Xiaopingi ja tosinat hiina kindralit. Deng ütleb: „Nüüd suudle mind mõlemale põsele ja ütle selge häälega, et sa oled meid siia kutsunud!”

* * *

  1. aastal arutati Leedu Seimis küsimust, kuidas Moskvaga edasi suhelda.

„Ma teen ettepaneku Moskvale sõda kuulutada!” teeb Landsbergis ettepaneku.

„Kas te olete hulluks läinud või?” karjutakse saalist. „Me ju kaotame selle sõja.”

„Muidugi kaotame! Ja mis sellest? Saksamaa kaotas sõja. Jaapan samuti. Aga vaadake, kuidas inimesed nendes riikides praegu elavad!”

* * *