Jõuluime Stockholmi lähedal

1 minutit lugemist

27. detsembril 1991 tegi reisilennuk DC-9, mille pardal oli 129 reisijat ja 6 meeskonnaliiget, hädamaandumise Stockholmi lähedal külmunud lumisele põllule. Kokpitis valitses nõutus, kui 25 sekundit pärast starti Arlanda lennuväljalt lõi DC-9 ühe mootori plahvatusest vappuma. 55-tonnine DC-9 läks pärast mõlema mootori seiskumist 600 m kõrgusel pöörisesse.

Endine Rootsi õhujõudude hävituslendur, SAS-i lennukikapten Holmberg viibis samuti lennukis. Mundris Holmberg istus teises reas, kui mitu järjestikust plahvatust lennukit raputasid. Holmberg tormas läbi avatud ukse kokpitti, klammerdus piloodiistme külge ja võttis kogu komando enda kätte. Oma sekkumist uurimiskomisjoni ees põhjendades kirjutas ta hiljem protokolli järgmist: „Polnud mingit reaktsiooni, polnud kuulda ühtegi korraldust teisele piloodile.”

Mustast kastist leitud helilindistus aitas vastata küsimusele, kuidas Holmberg hädamaandumisele kaasa aitas.

„Vaata otse ette! Vaata otse ette! Otsi kohta eemal paremal… Veel paremale! Tüüri veel paremale!” kõlas Holmbergi korraldus. 14 sekundit enne lennuki mahakukkumist, pärast seda, kui masin oli juba ühe metsatuka latvu „raseerinud”, sõna otseses mõttes viimasel sekundil karjus teine piloot Ulf Cedermark: „Kas me peame teliku välja laskma?!” Kapten Rasmussen vaikis. Oli kuulda Holmbergi käsklust: „Jaa, välja lasta! Välja lasta!”

Pärast hädamaandumist leiti Holmberg teadvusetuna ja verisena esimese istmerea eest. Mõni sekund enne maandumist oli ta sealt varju otsinud. Kapten Rasmussenilt võeti piloodilitsents.