Ja teid saagu palju…

25 minutit lugemist

Mussoonvihmadest üleujutatud riisipõldude vahel madalatel küngastel seisavad tihedalt üksteise kõrval savionnid. Viljaka maa kohal valitseb kõrvetav kuumus. Mošee valjuhääldajast kostab imaami hüüe: „Allah akhbar” – jumal on suur.

Valgetes rüüdes habetunud mehed asuvad seal, kus nad parajasti viibivad, palvetama. Punaseid ja rohelisi sarisid ning loore kandvad naised istuvad aga tolmustes majahoovides ja valvavad küdevaid saviahjusid. Kõikjal jooksevad ringi pruunid lapsed. Kõige väiksemad on alasti, suurematel on jalas vähemalt auklikud püksid, nende vanemad vennad aga kannavad juba isegi särke. Paljudel lastel on suured kõhud – märk alatoitlusest. Teised jällegi on kõhnad ja peenikesed nagu piibuorad.
Bhuyanis, Bangladeshi pealinnast Dhakast umbes 50 kilomeetri kaugusel asuvas külas, elab umbes 3000 inimest, kellest pooled on nooremad kui 15 aastat.

„Kui me ka edaspidi niimoodi paljuneme nagu praegu, siis näen ma tulevikku üsna mustades värvides,” ütles Banddhin Bhuyan, küla üks rikkamaid ja haritumaid inimesi.
„Kui ma veel laps olin, see oli neljakümnendatel aastatel,” meenutab sõbralik hallide vuntsidega mees, „oli meie talupoegadel palju lehmi ja karjamaid: Kui tollal hakkas terve küla pidu pidama, siis piisas pidusöögi jaoks 400 kilost riisist. Nüüd vajame 4000 kilo – kümme korda nii palju kui varem.”
Bhuyani elanikud suudavad aasta jooksul toota toiduaineid, millest jätkub neile ainult kuueks kuuks. Peale riisi ja vähese koguse juurvilja ei suuda enamik külaelanikke osta endale täiendavalt mingeid muid toiduaineid. Kaks kolmandikku perekondadest on maata. Aja jooksul on tulnud perekonnale kuuluv maa jagada üha uute ja uute pärijate vahel, kuni lõpuks jäi igaühele ainult imeväike maalapike, millele mahub ainult armetu savionn. See, kellel õnnestub partsellida täiendavalt veel üks maalapike, mille rentimise eest tuleb tal pool saagist ära anda, võib pidada end õnnelikuks inimeseks. Paljud maata jäänud talupojad siirduvad linnadesse, kus nad hakkavad väntama rikšapedaale või püüavad leida tööd džuudivabrikutes.
„Kunagi oli Bhuyan õnnelik küla,” ütles Bauddhin, „maad jätkus kõigile. Nüüd langeme üha suurenevasse vaesusesse. Minu noorusajal alustasime töömehe elu 16-aastaselt. Nüüd peavad paljud juba kaheksaaastaselt hakkama oma perekonda toetama.”
Bangladesh on maa, kus on muutunud võimatuks olla üksinda. Selles maakonnas, kus asub naaberküladega kokkukasvanud Bhuyan, elab ühel ruutkilomeetril 2000 inimest, kogu Bangladeshis (pindala 147 570 km2) otsib aga oma kohta päikese all kümned miljonid inimesed. ÜRO andmetel sündis 1989. aastal selles riigis igas minutis kaheksa last, iga päev umbes 12 000, aasta jooksul aga 4,5 miljonit. Kuna 1989. aastal suri 1,5 miljonit elanikku, kasvas Bangladeshi rahvastik 2,7 protsenti. Võrreldes teiste kolmanda maailma maadega ei ole see eriti kõrge sündimu­se näitaja, kuid juba 27 aasta pärast Bangladeshi elanike arv kahekordistus. 1948. aastal, kui Bangladesh iseseisvus, elas riigis 40 miljonit inimest, kui aga 1971. aastal toimus eraldumine Lääne-Pakistanist, oli riigi rahvastiku arv suurenenud juba 75 miljonini. (2017. aastal juba 164,8 miljonit.)

Moosese esimeses raamatus on öeldud: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele: ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!”
Umbes kaks ja pool tuhat aastat pärast selle jumaliku juhtnööri kirjapanemist elas planeedil Maa 5,3 miljardit inimest (praegu juba 7 miljardit). Igas sekundis sünnib 5 inimest, 24 tunni jooksul veerand miljonit. Ühe kuu jooksul suureneb inimkond 7,5 miljoni uue liikme võrra.
UNFPA (ÜRO Rahvastiku Aktiivsuse Fond, United Nations Fund for Population Activities) 1990. aasta aruandes oli öeldud, et 1990. aastatel suureneb inimeste arv kiiremini kui kõigil varasematel aastakümnetel. Igal aastal näeb ilmavalgust 90–100 miljonit inimest – nii palju elab praegu inimesi Ida-Euroopas või Kesk-Ameerikas. Aastatuhande vahetuseks suurenes inimkond veel miljardi võrra. Juba praegu elab Maal rohkem inimesi, kui neid on elanud inimkonna kogu eelneva eksistentsi vältel. Kuigi elanikkonna plahvatuslik kasv kujutab endast äärmiselt tõsist probleemi eelkõige arengumaadele, on tegemist protsessiga, millel on globaalne tähtsus.
Samal ajal kui arenenud tööstusriikides on aastane iive ainult 0,6 protsenti (Saksa LV-s ja teistes Lääne-Euroopa riikides see näitaja koguni langeb), suureneb vaeste riikide elanikkond aastas 2,1 protsenti. Nimelt on globaalne iive langenud 2,4 protsendilt (1960-ndatel aastatel) 2 protsendile, kuid see on väike lohutus, sest väljendatuna absoluutarvudes suureneb inimeste arv endiselt. 37 riigis, sealhulgas 22 Aafrika ja 10 Araabia riigis, on aastane iive suurem kui 3 protsenti. See arv, 3 protsenti, kõlab väheütlevalt, kuid see tähendab seda, et ühe riigi elanikkond kahekordistub iga 24 aasta tagant. Musta mandri rahvastiku aastane iive on koguni 3,2 protsenti. Inimkonna ajaloos ei ole mitte kunagi varem suurenenud ühe kontinendi elanikkond sellises tempos. Paljunemise maailmarekord kuulub Afganistanile, kus aastane iive on 6,7 protsenti. Sellel kodusõjast laastatud maal peaks elanikkond kahekordistuma 11 aasta pärast. Selline paljunemine tähendab „ omakorda, et suureneb vaeste, nälgijate ja kirjaoskamatute arv. Inimeste peatumatul sigimisel saavad olema katastroofilised ökoloogilised tagajärjed. UNFPA andmetel jätkub linnade kasv, pinnase erosioon, vee saastamine ja metsade hävitamine.

Tõsi, 63 arengumaad, kus elab 90 protsenti kolmanda maailma elanikest, püüavad panna tohutule paljunemisele piiri perekonna planeerimise programmidega, kuid tulemustest oleks veel vara rääkida. Tänu edusammudele meditsiinilisel teenindamisel on paljudes maades suremus vähenenud, kuid seda ei saa öelda sündimuse kohta. Olukorda komplitseerib veel ka see, et pooled kolmanda maailma elanikest on nooremad kui kakskümmend aastat.
Tulevikuprognoos on vähe rõõmustav: 21. sajandi lõpuks võib Maa elanikkond suureneda 14 miljardini. Leidub isegi küünikuid, kes arvavad, et aids lahendab arengumaailma ülerahvastatuse probleemi. ÜRO ühes aruandes on öeldud, et kuigi aids kujutab endast uut hädaohtu, pole sellel haigusel mingit mõju suremusele kogu maailmas.
Bangladeshi pealinna Dhaka tänavatel sõtkuvad pedaale 200 000 rikšajuhti, et teenida viletsaid penne, millest neil vaevu jätkub oma perekonna toitmiseks. Liikumatult lebavad kõnniteedel kodutud. Kas need õnnetud magavad või on juba surnud – see ei huvita kedagi. Kaks kolmandikku Bangladeshi lastest kannatab alatoitluse all. Kui sakslane saab päevas toiduga keskmiselt 3528 kalorit, siis Bangladeshi elanik peab leppima 1927 kaloriga. Sellise näljadieedi markantseks tulemuseks on see, et inimesed muutuvad üha väiksemaks. Hoolimata sellest, et Bangladeshi pinnas on viljakas, ei jätku 16 miljoni tonni suurusest teravilja aastasaagist elanikkonna toitmiseks. Valitsus paneb suuri lootusi vanale heale retseptile: niisutada rohkem maad ja kasutada rohkem kunstväetisi.

„Sellised meetmed võivad küll suurendada viljasaaki 20 miljoni tonnini, kuid edasine saagikuse suurendamine läheb juba raskeks,” arvas üks FAO (Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsioon) kaastöötaja. Igal aastal annab FAO kaks miljonit tonni vilja tasuta. Rohkem anda pole mõtet: puuduliku infrastruktuuri tõttu läheks vili hoidlates lihtsalt raisku. Kui Bangladeshi elanike arv peaks suurenema 250 miljonini, tabab riiki tõeline näljahäda.
„Nii palju inimesi ei suuda see maa kunagi toita. Ei tohi unustada reeglipäraseid katastroofilisi üleujutusi,” hoiatas Maailmapanga Dhaka kaastöötaja. „Umbes üks kolmandik saagist hävib üleujutuste tagajärjel. Mõelgem ka sellele, mis juhtub siis, kui merepind peaks kasvuhooneefekti tagajärjel tõusma.”
Igal aastal sureb maailmas nälga või alatoitlusest tingitud haiguste kätte 20 miljonit inimest. Ja nende ohvrite arv suureneb, sest põllumajanduse kasvutempo on oma lae saavutanud.
Tänu nn. rohelisele revolutsioonile – niisutussüsteemide ehitamisele, keemia aktiivsele kasutamisele põllunduses, mehhaniseerimisele ja uute viljasortide kasutuselevõtmisele – õnnestus 1950-ndatel aastatel kõigil kontinentidel saagikust kahekordistada. Veel 1983. aastal konstateeriti ühes FAO uurimuses, et aastal 2000 suudetaks toita ka neli korda suuremat maailma elanikkonda, kui kõikjal rakendataks viivitamatult Põhja-Ameerika eesrindlikke kogemusi põllumajanduses. Kahjuks ei öelnud FAO spetsialistid, kust peaksid vaesed kolmanda maailma talupojad võtma raha vajaliku tehnika muretsemiseks. Alates 1984. aastast langes vilja saagikus taas. Kui 1987. aastal oli kogu maailmas toiduainetetagavarasid 101 päevaks, siis 1989. aastal oli varusid ainult 54 päeva jaoks.
Pinnase intensiivne kasutamine kujutab endast suurt ohtu. Igal aastal langeb kogu maailmas erosiooni ohvriks 6 miljonit hektarit põllumaad. Peale selle suureneb pidevalt kõrb. 1980. aastatel muutus arengumaades kõrbeks 1,5 miljardit hektarit põllumaad. ÜRO põllumajanduseksperdid avaldavad kartust, et kui midagi ette ei võeta, võidakse kaotada veel 550 miljonit hektarit, mis moodustab umbes 20 protsenti kogu maailma põllumaast.

Vajadus toita üha rohkem ja rohkem inimesi võrdub paljudes troopilistes maades surmaotsuse kuulutamisega vihmametsadele. 1950. aastal elas Tais 18 miljonit inimest ja riigi pindalast oli 66 protsenti kaetud metsadega. Praeguseks ajaks on Tai kuningriigis 66 miljonit inimest, vihmametsad katavad aga veel ainult 17 protsenti riigi pindalast. Tai valitsus keelas küll puuhiiglaste langetamise, kuid seda suurem laastamine käib vaeste naaberriikide metsade kallal. Globaalperspektiivid on murettekitavad: mitte kunagi varem pole inimkonna ajaloos kasutatud teraviljakasvatuseks nii palju maad kui 1981. aastal. Sellest ajast alates langeb põllumaa pindala pidevalt. Kui 1950: aastal tuli iga Maa elaniku kohta 0,24 hektarit põllumaad, siis aastal 2000 jääb ainult 0,13 hektarit. Uusi põllumaid kasutusele võtta on üha raskem, olemasolevad põllud on aga kurnatud. Kõige hullem on olukord Aafrikas. Alates 1987. aastast langeb seal toiduainete toodang ühe inimese kohta, 22 aasta pärast on aga musta mandri elanikkond kahekordistunud. Aastal 2000 tuli kolmel viiendikul Aafrika riikidel hakata toiduaineid importima, et päästa inimesi näljahädast. Inglise ajakiri „Economist” konstateeris, et vaestel riikidel pole toiduainete ostmiseks lihtsalt raha. Ajakiri formuleeris lihtsa rahvastiku juurdekasvu vormeli: „Kuna vaesed eelistavad luua suuri perekondi ja vaesemates riikides on suurim sündimus, siis suurendab rahvastiku iive kuristikku nii vaeste ja rikaste kui ka riikide vahel.”
Vahemärkusena olgu siinkohal öeldud, et Lääne kaubaküllus rajaneb osalt kolmanda maailma maade varjatud röövimisel ja majanduslikul šantaažil. Tohututes välisvõlgades siplevad riigid „müüvad” lausa võileivahinna eest nii troopilist puitu kui eksootilisi puuvilju. 1985. aastal tuli arengumaal, selleks et importida väike sõiduauto, eksportida 44 tonni banaane. 1989. aastal aga juba 69,4 tonni. 1988. aastal ulatus arengumaade välisvõlg 1319 miljardi dollarini. See tähendas seda, et samal aastal voolas arengumaadest tööstusriikidesse 52 miljardit dollarit.

Näiteks pururikka Saksamaa poolt igal aastal 18 arenguriigist väljapumbatud summad ületavad tunduvalt need summad, mida SLV suurejooneliselt arenguabiks eraldab…
1798. aastal – tollal elas Maal umbes üks miljard inimest kirjutas inglise pastor Thomas Robert Malthus 400-leheküljelise raamatu pealkirjaga „Essay on the Principle of Population as it Affects the Future Emprovement of the Society”. 32-aastane õpetlane väitis, et vaesemate elanikkonnakihtide olukorda ei ole võimalik parandada, kuna rahvastik suureneb geomeetrilises progressioonis, samal ajal kui toiduainete tootmine suureneb aritmeetilises progressioonis. Malthus ennustas, et kolme põlvkonna jooksul paljuneb rahvastik sellisel määral, et tasakaalu rahva arvu ja toiduainete hulga vahel aitavad luua ainult epideemiad, näljahädad ja sõjad. Ainsa väljapääsuna sellisest olukorrast nägi õpetlane (kellel endal oli ainult kolm last) kasinuses, mida katoliku kirik on ülistanud tänase päevani.
Malthuse poleemiline kirjatükk inspireeris Darwinit evolutsiooniteooria loomisel. Pärast Malthuse raamatu ilmumist avaldati viie järgneva aasta jooksul rohkem kui 20 publikatsiooni, mis tegid õpetlase teooria maatasa. Malthust vihati ja pilgati.
„Ülimalt alatu mõtlemisviis,” kirjutas Karl Marx, „alatus,; millega võib saada hakkama ainult pastor.
Friedrich Engels nägi maltuslikus õpetuses „kodanluse avalikku sõjakuulutust proletariaadile”. Marx ja Engels nägid tehnilises progressis ajaloo mootorit, mis toob kaasa vältimatu ülemineku kapitalismilt sotsialismile. Mõlemad teoreetikud olid arvamusel, et mida rohkem on inimesi, seda suurem on töö produktiivsus ja seda kiirem on progress. Marx ja Engels olid vaimustatud sotsialismi-ideest. Nende ajal suurenes saagikus põllumajanduses tohutult, revolutsioon tööstuses ja kolooniate väljakurnamine aitasid Euroopal rikastuda. Sotsiaalkindlustuse sisseviimine ja rasestumisvastaste vahendite laialdane levik aitasid vältida demograafilist plahvatust Euroopas. Seega eksis Malthus Euroopa suhtes kapitaalselt.

Tema melanhoolne skeptitsism võimaluse suhtes luua inimestele maapealne paradiis on kliimakatastroofi ajastul muutunud märksa aktuaalsemaks kui progressifanaatikute optimism – ükskõik siis, kas nad tõstavad abivahendiks ja dogmaks kõigi hädade vastu sotsialismi või vaba turumajanduse. Kahesaja aasta jooksul tolmus Euroopas protsess, mida etnograafid nimetavad „demograafiliseks üleminekuks”. Suure iibe ja suremusega agraarühiskonnast kasvas välja ühiskond, mida iseloomustab väike perekond, sotsiaalne kindlustatus ja kõrge elatustase. Kõigepealt põhjustasid teedrajavad leiutised meditsiinis suremuse kiiret vähenemist ning siis hakkas vähenema ka sündimus. Sotsiaalne õppetund, mille läbitegemiseks kulus Euroopal aega 18. sajandist kuni 20. sajandi keskpaigani, tuleb arengumaailmal teha läbi paari aastakümnega.
1960-ndatel aastatel, elas maltuslik skeptitsism läbi renessansi Ameerika Ühendriikides. Globaalne iive oli jõudnud 2 protsendini, kui bioloog Paul Ehrlich avaldas 1968. aastal oma raamatu „The Population Bomb”. Autor kirjutas: „Võitlus looduse säilitamise eest on määratud kaotusele. Kaitsetu loodus ei suuda panna vastu demograafilisele plahvatusele.”
Ehrlich ennustas: „Võitlus selle nimel, et kogu inimkonda ära toita, on juba kaotatud. 1970-ndatel aastatel tabab maailma näljahäda, mis röövib miljoneid inimelusid.”
Kuna näljahäda jäi siiski tulemata, kadus rahvastikuprobleem paljude teadvusest. Poliitikute ja ajakirjanike lemmikteemadeks said hoopiski aatomienergia kasutuselevõtmisega seotud ohud; õhu ja vee saastamine; vaalade, elevantide ning vihmametsade päästmine. Paljud aga ei tahtnud või ei suutnud mõista, et kõigi nende negatiivsete nähtuste ja loodust laastava ;,röövmajanduseks on rahvastiku jätkuv kasv. Demograafiaprobleemid kerkisid esile ikka alles siis, kui sai täis järjekordne inimmiljard või UNFPA avaldas oma aastaaruande.

„Ilmne abitus ja lootusetus, mis tabab selle teemaga tegelejat,” ütles endine Hesseni keskkonnakaitseminister Joschka Fischer, „viib selleni, et inimene hakkab demograafilisi probleeme järjekindlalt ignoreerima.”
Tunglemine Khan el-Khalili turukvartali peatänaval on kohutav. Õlg-õla kõrval voolab inimmeri ühe äri juurest teise juurde. Khan el-Khali-lis elab ühel ruutkilomeetril 140 000 inimest, New Yorgis ainult 25 000. Kairo, mille kohta tema elanikud ütlevad lihtsalt „Masr” – suur linn. jääb oma asustustiheduselt alla ehk vaid Kalkutale. Egiptuse pealinnas, mis oli kunagi arvestatud kahele miljonile elanikule, tunglevad ja tõuklevad praegu 10 miljonit inimest.
Kuna üha kasvav rahvamass vajab üha rohkem vett, on põhjavee – nivoo „katastroofiliselt alanenud. Vesi on aga Egiptuse kõige tähtsam ressurss.
„Egiptus kasutab juba praegu 97 protsenti oma veeressurssidest, kuigi egiptlane kulutab ainult ühe viiendiku sellest veekogusest, mida tarvitab näiteks Inglismaa elanik,” öeldakse UNFPA demograafiaalases uurimuses. Egiptuses elab 97 miljonit inimest ja aastaks 2100 prognoositakse elanike arvuks 132 miljonit. Egiptlaste põhimureks ei saa olema mitte veepuudus, sest joogivesi moodustab tarvitatavast veehulgast ainult 5 protsenti. Põhihädaks saab olema toidupuudus. Juba praegu peab Egiptus, kes 25 aastat tagasi suutis ise oma rahvast ära toita, umbes 60 protsenti toiduainetest importima. 1988. aastal veeti sisse 10 miljonit tonni vilja. Sellepärast on Egiptuses nii leib kui ka elekter ja bensiin kõrgelt subsideeritud.
Kui Lääne tööstusriigid, eelkõige USA, peaksid poliitilistel või strateegilistel põhjustel loobuma Egiptusele arenguabi andmisest, puhkeksid sellel maal üsna varsti verised leivamässud.
Egiptus sõltub täielikult Niilusest, mis on maa ainuke arvestatav veeallikas. 1988. aasta suvel langes jõe veetase 20. sajandi madalaima tasemeni. Vähenes Nasseri hüdroelektrijaama turbiinide võimsus. Pärast katastroofilist üleujutust Sudaanis on vee tase tammi taga jälle tublisti tõusnud, kuid perspektiivid on sellest hoolimata trööstitud. Kui Etioopia teeb teoks oma paistammi ehitamise plaani, siis saab Egiptus aastas viis miljardit kuupmeetrit vett vähem. Sellepärast unistatakse Kairos võimalusest saada rohkem vett uute põldude niisutamiseks. Teatavasti asub Sahara all suur maa-alune veereservuaar, mille kallale on juba asunud Liibüa.

Suured kulutused selle vee kättesaamiseks vaevalt et ennast õigustavad, sest maa-alune veevaru on taastumatu.
Veenappus ei kimbuta mitte ainult Egiptust, vaid kogu Põhja-Aafrikat kuni Marokoni välja. Viimane peab juba praegu rohkem kui poole vajaminevast viljast sisse vedama. Veepuudus kummitab ka Lähis-Ida riike. Kui 1992. aastal valmis Atatürgi nimeline paistamm Eufrati jõel Anatoolias (Türgi), jäi Süüria veest samahästi kui ilma. Iisrael ekspluateerib 95 protsenti oma veeressurssidest. Maailmapanga eksperdid on välja arvutanud, et veel mõned aastad ja ka see riik on omadega kuival. Rohkem kui 50 Hiina linna kannatavad akuutse veepuuduse all, India pealinnas Delhis jätkub paljudes kvartalites vett ainult mõneks tunniks päevas. Ei ole vaja palju fantaasiat, et ennustada teravaid poliitilisi konflikte ja „vee-sõdu”.
Hollandis elab ühel ruutkilomeetril umbes 400 inimest, Keenias aga ainult 40. Keenia on musternäide ülerahvastatuse kohta, kuid samal ajal ei tule kellelegi pähe nimetada Hollandit ülerahvastatud riigiks. Asi on selles, et Hollandi aastane rahvuslik koguprodukt ühe inimese kohta on 14 520 dollarit, Keenias aga ainult 370 dollarit.
Tuleb välja, et ülerahvastatuse all kannatavad ainult vaesed riigid. Mõiste „ülerahvastamine” tähendab seda, et tegelikult on võimalik välja arvestada optimaalne elanike arv mingil maal.
„Ainuõige kontsept on maa majanduslik ja ökoloogiline kandevõime,” ütles politoloog ja Amazonase ekspert Elmar Altvater. Näiteks on Keenias põllunduseks sobivat maad ainult 15 protsenti. Mauretania on maailma kõige hõredamini asustatud riik, seal tuleb 1,8 inimest ruutkilomeetri kohta. See on ka arusaadav, sest Mauretania on üks suur kõrb. Kuid inimestel ei ole vaja ainult süüa ja juua. Inimväärseks eluks vajavad nad ka korterit, riietust, tööd, haridust ja arstiabi. Kõigi nende vajaduste rahuldamine käib arengumaadele üle jõu. Kiire rahvastiku juurdekasv suurendab järsult vajadusi ja nullib samas kõik selle, mida on juba tehtud infrastruktuuride väljaarendamiseks.
Omal ajal ei olnud sugugi kerge veenda arenguriikide valitsusi sündimuse vähendamise vajalikkuses.

Juba 1952. aastal asutati Bombays kuue tööstusriigi poolt Rahvusvaheline Perekonnaplaneerimise Föderatsioon (IPPF), millesse praegu kuulub juba 134 riiki.
1968. aastal Teheranis toimunud inimõiguste konverentsil õnnestus organisatsioonil suruda läbi järgmine postulaat: vanemate põhiõigus on määrata vabalt ja omal vastutusel, millal ja kui palju lapsi nad soovivad. Alles 1980. aastatel tunnistasid pea kõigi kolmanda maailma valitsused, et elanikkonna plahvatuslik juurdekasv takistab niigi vaevalist majanduslikku arengut, mõnikord aga muudab kõik saavutused olematuks.
Aastatel 1972–1980 õnnestus Tais tänu eostumisvastaste vahendite kasutamisele tehtud propagandale vältida 2,4 miljoni inimese sündi.
Ka hiinlaste teadvuses hakkab ajapikku murduma arusaam, nagu suudaks Hiina arvukas järglaskond garanteerida muretu vanaduse. Hiinas on jõutud arusaamisele, et vanurite eest hoolitsemine peab olema perekonnaplaneerimise programmi oluliseks koostisosaks.
UNICEF-i (ÜRO Rahvusvaheline Lasteabifond) korraldatud küsitluse põhjal soovivad Mehhikos vanaduspõlve kindlustamise eesmärgil lapsi 72 protsenti elanikest – USA-s ainult neli protsenti. Kommentaarid on liigsed.
Autoritaarselt ja edutult on püütud vähendada iivet Indias.
Vastav programm pandi maha 1952. aastal ja tänaseks on selle programmi elluviimiseks antud välja 200 miljonit dollarit. Pärast seda, kui spiraalide ja pillide propageerimine ei andnud soovitud tulemusi, alustas Indira Gandhi 1976. aastal meeste steriliseerimise kampaaniat. Arste premeeriti, kohitsetud mees sai aga kingituseks transistorraadio. Kui enam ei leitud vabatahtlikke, kasutati politsei ja armee abi.

Oma mehelikkuse säilitamise eest võitlevate hindude ja korrakaitsejõudude vahel puhkesid tõelised tänavalahingud. Steriliseeriti ühtekokku 7,6 miljonit meest ja kompromiteeriti üdini perekonnaplaneerimise ideed…
India peaminister Indira Gandhi (1917–1984) ütles kunagi, et kõik India sotsiaalsed saavutused upuvad rahvastiku juurdekasvu. Selleks, et India suudaks säilitada minimaalsegi elatustaseme, tuleks igal aastal ehitada 127 000 uut kooli, võtta ametisse 373 000 õpetajat, luua 4 miljonit uut töökohta ja toota täiendavalt 10 miljonit tonni toiduaineid.
Hiina Rahvavabariigis tuleb 113 inimest ruutkilomeetri kohta. See pole teab mis suur asustustihedus, kuid 1,13 miljardit hiinlast moodustavad pea ühe neljandiku inimkonnast. Hiinlased on rahvas, kellel tuli esimesena seista silmitsi üha suureneva rahvastiku ja piiratud ressursside probleemiga. Rohkem kui 2500 aastat tagasi kirjutas luuletaja Han Fei-tsu: „Inimesed mõtlevad, et viis poega pole liiga palju ja igaüks sigitab viis poega. Inimesi saab olema üha rohkem, kuid rikkust
vähem.”
Totalitaarses Hiinas on kõigele vaatamata õnnestunud ühelapselise perekonna programm läbi suruda. Selle tagajärjel on iive langenud 1,3 protsendini. Seevastu Indias ei õnnestunud perekonnaplaneerimise programmi ellu viia. Praegu elab Indias 853 miljonit inimest ja praeguse juurdekasvu jätkudes ennustab UNFPA aastaks 2025 India elanike arvuks 1,4 miljardit ning mõni aasta hiljem saab indialasi olema rohkem kui hiinlasi.

Rohkem kui 300 miljonit arengumaailma elanikku kasutaks meelsasti eostumisvastaseid vahendeid, kuid inimestel ei jätku nende ostmiseks raha.
1988. aastal toetasid tööstusriigid arengumaade perekonnaplaneerimise programme 675 miljoni dollariga. Kogu maailmas anti eostumisvastaste vahendite eest välja 3,2 miljardit dollarit.
Hiina finantseerib oma programmi põhiliselt ise, Indial kulub selleks neli viiendikku riigi eelarvest. Selleks et panna inimeste paljunemisele piir, on vaja üha rohkem raha. Indoneesia keskkonna- ja rahvastikuminister Emil Salimi hinnanguil on aastal 2000 vaja toota eostumisvastaseid vahendeid vähemalt 5,7 miljardi dollari eest…
Suur paljunemine on teoksil ka Pakistanis (122 miljonit elanikku, iive 2,9 protsenti) ja Jordaanias (iive 4 protsenti), kus on Afganistani ja Keenia järel kõige suurem iive.
Lasterikkus ei ole mitte vaesuse põhjuseks arengumaades, vastupidi, vaesus tingib lasterikkuse ja see omakorda muudab veelgi raskemaks vaesusest ülesaamise. Sellepärast on ka mõistetav, miks kasvab elanikkond kõige kiiremini Aafrikas, kui majanduslikult lootusetult mahajäänud kontinendil. Tõsi, ükski kontinent pole asustatud nii hõredalt kui Aafrika, kuid elatustase langeb pea kõigis musta mandri riikides. On ütlematagi selge, et Euroopa mudel „demograafilisest üleminekust” pole Aafrika tingimustes kohaldatav.
Ei laste suremuse vähenemine, elatustaseme tõus ega perekonna planeerimise propageerimine ole suutnud vähendada Sündimust, sest Aafrikas (ka Indias) võetakse lapsi kui jumala suurimat kingitust, kui jumaliku kinnituse märki. On rahvaid, kes viskavad lastetult surnute laibad kiskjate ette…

Hästi paljuneb ka Lõuna-Ameerika elanikkond: Maad seal veel jätkub, kuid näiteks Brasiilias on tänu jätkuvale poolorjanduslikule majanduspoliitikale vaene maarahvastik surutud maa-alale, mis moodustab ainult kolm protsenti riigi pindalast.
„Sao Paulo linn kasvab sellise kiirusega, et iga nädal tuleks välja anda uus linnaplaan,” kirjutas prantsuse etnoloog Claude Levi-Strauss 1955. aastal. Tollal elas Brasiilias tööstus- ja finantsmetropolis vähem kui kolm miljonit inimest – praegu üle 15 miljoni, mis moodustab rohkem kui ühe kümnendiku Brasiilia elanikkonnast.
Linnaplaanidele ilmub iga aasta 1500 uut tänavat. Sao Paulosse tulvavate maata talupoegade hulk on otsatu – iga aasta tuleb maalt linna üle 250 000 inimese. Sajakilomeetrise läbimõõduga hiigellinnas sünnib iga kahe minuti järel uus ilmakodanik. Sealjuures on linnas saatuse hooleks jäänud vähemalt miljon last ja noorukit, kel pole ei toitu, kodu ega vanemaid. Need õnnetud koonduvad kampadesse, kes kerjavad, varastavad või müüvad oma keha. Surm lõikab megalinnades rikkalikku saaki. 1988. aastal sooritati Sao Paulos 4444 mõrva ja 170 000 relvastatud kallaletungi. Tööga ülekoormatud, halvasti tasustatud ja ära-ostetud politseinikud lasevad igal aastal „põgenemiskatsel” maha sadu inimesi. Koos sotsiaalse erosiooniga kasvab ka ökoloogiline erosioon.  Pooled linna majad ja hurtsikud pole ühendatud kanalisatsiooniga, õhku saastavad kolm miljonit autot. Kirjanik Ivan Angelo on öelnud, et Sao Paulo on üks suur küüniline eksperiment. Brasiilia megalinn on ainult üks kümnetest taolistest eksperimentidest.
1950. aastal polnud Aafrikas ühtegi linna, kus oleks olnud rohkem kui miljon elanikku. Vaevalt kolmekümne aastaga kahekümnekordistus Lagose elanikkond ja nüüd elab Ni­geeria pealinnas 7 miljonit inimest.

UNFPA hinnangute kohaselt on aastaks 2025 maailmas 36 linna, kus on rohkem kui neli miljonit elanikku, kusjuures ühe hiigellinna keskmiseks elanike arvuks võib olla isegi 9 miljonit – see on rohkem kui praeguses Londonis.
Arengumaade pealinnade elanikkond suureneb aastas 3,6 protsenti – viis korda kiiremini kui tööstusriikide suurlinnades. Aastal 2000 saab maailma suurimaks linnaks Mexico City, kus siis elab 26 miljonit inimest. Talle järgnevad Sao Paulo, Tokio, Kalkuta, Bombay ja New York. Arengumaade suurlinnades kasvab järjest nende majapidamiste arv, kus puudub vesi ja kanalisatsioon. Manilas ja Nairobis elab pool elanikkonnast räpastes agulites, Calkutas rohkem kui kaks kolmandikku.
Mexico Citys langes 80-nda-tel aastatel sissetulek ühe elaniku kohta poole võrra. Ainult kahel kolmandikul linnaelanikest on tööd. Selleks et viia sellise linna nagu Sao Paulo infrastruktuur Euroopa tasemele, peaks linnavalitsus 30 aasta vältel kulutama kogu oma raha ainuüksi vesivarustuse ja kanalisatsiooni väljaarendamiseks. Linna võlad ulatuvad aga 1,2 miljardi USA dollarini. Endine Sao Paulo linnapea laskis parkidest eemaldada pingid, et võtta kodututelt viimanegi magamisase. Jakartas, Dhakas ja teistes megalinnades tehakse aeg-ajalt vaeste asundused lihtsalt maatasa. Ulualuse kaotanud vaesed ehitavad aga oma hütid õige pea üles mõnes teises kohas. Kiiremini kui elanike arv, kasvab nendes linnades autode hulk. Võrreldes selle hingematva tossuga, mis levib kolmanda maailma metropolides, on näiteks Berliin lausa kuurort. Pea kaks kolmandikku Kalkuta elanikest kannatavad hingamisteede haiguste all, niisamuti pooled Bangkoki liikluspolitseinikest. Jakartas ületab pliihulk õhus lubatud normi 17-kordselt.
1950. aastal tuli ühe aafriklase kohta kaks eurooplast. Aastal 2025 ületab aafriklaste arv eurooplaste oma kolmekordselt. Viis aastat tagasi moodustas rikaste tööstusriikide elanikkond ühe neljandiku kogu maailma rahvastikust, aastal 2000 saab see olema ainult üks viiendik ja aastal 2025 kõigest üks kuuendik.

Üks põhjaameeriklane tarvitab 323 korda rohkem energiat kui üks nepaallane. Kui kõik need arengumaailma neli miljardit vaest saavutaksid sellise elatustaseme nagu see on tööstusriikides, siis suureneks kasvuhooneefekt katastroofiliselt. Kuid isegi siis, kui jääb erinevus rikaste ja vaeste, Põhja ja Lõuna vahele, on teadmata, kas meie helesinine planeet suudab kanda kõiki neid inimesi, kes sünnivad järgmisel sajandil.
Juba praegu ei jätku kahele miljardile inimesele piisavalt joogivett, poolteist miljardit inimest peab läbi ajama ilma igasuguse n. ö. sanitaarmiinimumita. Igal aastal sureb 15 miljonit last enne viieaastaseks saamist nälga või haigustesse.
Kõige selle taustal on hämmastav, millise skiofreenilise järjekindlusega võitleb katoliku kirik rasestumisvastaste vahendite levitamise ja abortide vastu. Abort ja üldse seks on alati olnud kirikule äärmiselt südamelähedane teema ja ei saanud ka kadunud paavst Johannes-Paulus II sellest üle ega ümber.
Pühade isade meelest on suguaktil ainult üks funktsioon: sigitada järglasi. Selle takistamine kunstlike vahenditega on raske patt. Oma arvukatel reisidel on paavst seda patusele rahvale alati meelde tuletanud.
1989. aasta mais ütles paavst ülerahvastatud Mehhikos esinedes: „Kui ühinemise aktist lülitatakse kunstlikult välja võimalus saada last, siis selline paar taganeb jumalast ja jumalikust tahtest.”
10. mail 1988 tulid 20 000 indiaanlast Boliivia pealinna La Pazi lennuväljale, et tervitada paavsti saabumise puhul. Neid vaesematest vaesemaid (Boliivia on Haiti järel Ladina-Ameerika vaeseim riik) manitses Johannes-Paulus II järgmiste sõnadega: „Kes ei anna sündimata lapse elule kaitset, see haavab moraali ja inimõigusi.” Indiaanlased kuulasid monsignore‘i kõnet liikumatute nägudega. Isegi siis, kui nad oleksid mõistnud hispaaniakeelset kõnet, oleks neil olnud raske saada aru sellest, miks mees Roomast nii väga muretseb elu pärast enne sündi.

See, et 300 boliivia last 1000-st sureb enne kuuendat eluaastat, ei lähe Tema pühadusele korda, lastetut paavsti huvitas ainult piiramatu sigimine.
Oma erilise šefluse alla võttis paavst Aafrika. Kuigi musta mandri 600 miljonist elanikust moodustavad katoliiklased ainult 15 protsenti, ütles paavst juba 1978. aastal, et „Aafrika on saagiks küps”. Samal ajal kui Euroopas pagevad usklikud karjakaupa kirikutest, levib katoliiklus Aafrikas nagu umbrohi.
Ükskõik kus, kas Burkina Fasos, Tšaadis, Keenias, Ruandas või Sairis – igal pool koputas paavst seksuaalse vabadusega harjunud aafriklaste südametunnistusele. Nairobis esinedes tuletas püha isa rahvale meelde, et „elu vastu suunatud meetmed on valed ja ebaväärikad headele abikaasadele”. Rohelise neeme saartel manitses paavst noori hoiduma eemale erootikast ja õppima enesevalitsemist.
„Olge viljakad ja paljunege,” hüüdis paavst rahvahulgale. Ja seda riigis, kus on maailma kõrgeim iive – 4,2 protsenti!

Oma võitlustuhinas kunstliku iibekontrolli vastu läksid katoliiklikud kleerused 1986. aastal koguni nii kaugele, et levitasid Keenias kuulujutte, nagu pandaks koolilaste piimasse rasestumisvastaseid pille. Keenia koolides puhkes tõeline hüsteeria…
Mis kurivaim see sunnib siis paavsti selles ülerahvastatud maailmas ajama sellist palavikulist sigimiskampaaniat?
Asi on eelkõige selles, et Johannes-Paulus II-s oli kristalliseerunud 2000 aasta vanune kristlik vaen keha, himu ja naudingu vastu. Pikk on nende paavstide nimekiri, kes lausa patoloogiliselt vihkasid inimese keha ja lihalikku armastust.
Paavsti ilmeksimatuse dogma mille 1870. aastat surus läbi ülineurootiline paavst Pius IX, on ammugi muutunud paavstide tagurlikkuse ja õppimisvõime puudumise sünonüümiks. Just paavst Johannes-Paulus II tõestas veenvalt, et komplitseeritud kõlbluse küsimusi ei saa lahendada ühepoolselt ja kõiki rahuldavalt, veel vähem seda, mis puudutab rasestumisvastaste vahendite kasutamist või aborti. Pühadel meestel, kel endal puudub võimalus rasestuda, või õigus abielluda ning tunda „lihalikke rõõme”, pole moraalset õigust tegelda küsimustega, mille lahendamine sellisel kujul nagu seda tahab kirik, osutab ainult karuteene ülerahvastatud maailmale. Või on siis keegi suuteline kleeruse meelt muutma! Ei pea ju paavst ega keegi teine temaga ühel meelel olev vaimulik toitma ja katma neid miljoneid ühiskonna heidikuid. Paavst õnnistas elu ka tema arutus paljususes ning igal järjekordsel esinemisel tõstis ta jälle käed ja hüüdis: „Ja saagu teid palju!”

©Peter Hagen

0

Your Cart