Intsident USA luurelennukiga U-2

6 minutit lugemist

USA hakkas korraldama luurelende Nõukogude Liidu kohal juba 1945. aasta hilissuvel. Aja jooksul Ühendriikide huvi endise liitlase vastu aina kasvas. Ainuüksi aastatel 1953–56 registreeris Nõukogude Liit 113 õhupiiri rikkumist, neli luurelennukit tulistati alla.

29. juunil 1958 sundisid Nõukogude hävituslennukid USA luurelennuki RC-118 maanduma ühele Aserbaidžaani lennuväljale. 36 päeva hiljem startis Türgist Adena õhujõudude baasi lennuväljalt luurelennuk RC-130 Herkules Kaukasuse suunas, et kuulata pealt Nõukogude raketibaaside raadiokõnelusi ning peilida radarijaamu. Lennuk kukkus aga alla. NSA (National Security Agency — Rahvuslik Julgeolekuamet) fabritseeris helilindi, mis pidi tõestama, et Nõukogude hävitajad olid rünnanud RC-130-t. Võltsing oli aga liiga robustselt tehtud (isegi Nõukogude hävituslendur rääkis aktsendiga vene keelt) ning USA välisministeerium võttis „tõendusmaterjali” kähku tagasi.
Juba 1950. aastate alguses konstrueeris firma Lockheed ühe mootoriga reaktiivlennuki U-2, mis tegi oma esmalennu 1955. aasta augustis. Spetsiaalselt luurelendudeks ehitatud U-2 eripäraks olid ebatavaliselt pikad tiivad (U-2S andmed olid: tiivaulatus 31,9 m, tiibade pindala 92,90 m², kiirus 750 km/h), mis võimaldasid tal tõusta kuni 27 400 m kõrgusele ja lennata kuni 4600 kilomeetri kaugusele. Aja jooksul arendati lennukit edasi ning õhuavarustesse ilmus õige mitu U-2 modifikatsiooni – ühtekokku 14 versiooni. Lockheed TR-1A lennukaugus oli koguni 10 000 kilomeetrit.)
1957. aastal tutvustas USA meedia uut lennukit avalikkusele, teatades, et U-2 pildistas esmakordselt Kariibi merel hurrikaani. Nii võis lugejatele jääda mulje, et U-2 kujutas endast harilikku lendavat meteolaborit. Nii see siiski ei olnud.

Ajalehes „Trud” avaldatud foto U-2 allakukkumiskohast.

1. mail 1960 tõusis Pakistanis Peshawari lennuväljalt õhku mustaks värvitud eraldusmärkideta U-2. Ka piloodi Francis Gary Powersi kombinesoonil puudusid auastet märkivad õlakud. Endine USA õhujõudude kapten Powers oli peremehi vahetanud ning teenis elatist luurelendudega 35 000 dollarilise aastapalga eest.
Powers startis kell 7.30 kohaliku aja järgi. Kell 5.36 Moskva aja järgi ületas U-2 Pamiiri mäestiku kohal riigipiiri ning tungis Nõukogude õhuruumi. Pärast ülesande täitmist pidi lennuk maanduma 4700 kilomeetri kaugusel Põhja-Norras Bodö lennuväljal. Ilm oli jahe ja vihmane. Afganistani piiri ääres asuvad USA raadiolokatsiooni- ja peilimisjaamad kuulasid pealt venelaste raadiokõnelusi, millest võis aru saada, et U-2 on raadiolokaatorite poolt juba avastatud ning teateid piiririkkuja kohta anti ühest õhutõrjeraketibaasist teise.
Pärast piiri ületamist võttis Powers kursi Dzussalõle ja Aralskile. CIA (Central Intelligence Agency — LKA, Luure Keskagentuur) oletas, et Araali mere ääres asuvad ballistiliste rakettide stardipaigad. Powers lülitas sisse segaja, mida luurelennukil kasutati esmakordselt. Juhul kui raadiolokaatorid peaksid lennuki avastama, tekitavad segajast saadetud impulsid radari ekraanil häireid, mis raskendavad tema täpse asukoha määramist. Araali mere kohal lülitas Powers sisse lennuki kogu spionaažitehnika: seadmed infrapunase kiirguse allikate määramiseks, samuti raadiokõneluste salvestamise ning radarisignaalide registreerimise aparaadid. Kaheksa lainurk- ja teleobjektiiviga (fookuskaugus kuni 120 cm) fotoaparaati võisid teha kuni 4000 topeltülesvõtet.
Kell 7.40 Moskva aja järgi võttis Powers kursi 340 kraadi ning tõusis 21 000 meetri kõrgusele. Nüüd läks ta täispanga peale, sest raadiolokaatorite poolt avastatuna poleks U-2 enam peetud juhuslikult kursist kõrvale kaldunud lennukiks.
Kell 8.55, kui U-2 asus Sverdlovskist lõunas, tabas lennukit Nõukogude õhutõrjerakett. Powers jäi ellu tänu juhusele. Distantssütikuga raketi lõhkepea plahvatas lennuki taga, vigastades kiilu ja tüürstabilisaatorit. Killud lõid auke tiibadesse. Tänu pikkadele suure pindalaga tiibadele ei kukkunud lennuk kivina alla, vaid hakkas aeglaselt kõrgust kaotama.
Powers ei saanud nii suurel kõrgusel lennukist lahkuda, sest kaalu vähendamise huvides oli loobutud katapultistmest. Kui U-2 oli langenud 4500 meetri kõrgusele, hüppas Powers alla ja avas langevarju. Maale laskunud spiooni võtsid kinni valvsad kolhoosnikud ning andsid üle võimudele.

Francis G. Powers süüpingis oma lennuki mudeli abil kohtule juhtunut selgitamas.

NLKP peasekretär Nikita Hruštšov kasutas juhust, et U-2-ga toimunud intsidendi pealt maksimaalset poliitilist profiiti lõigata. Esiteks lavastati Moskvas kõmuline kohtuprotsess, kus ümberlükkamatult tõestati, et Powers oli sooritanud luurelennu. Teiseks Korraldati U-2 rusude näitus.
Juba kolmandal kohtupäeval kuulutati välja kohtuotsus. Powersile mõisteti kümneaastane vabadusekaotus, millest ta pidi vanglas veetma ainult kolm aastat. Kõigest poolteise aasta pärast Powers aga amnesteeriti. 10. veebruaril 1962 vahetati ta Berliinis Glienickeri sillal välja Nõukogude luuraja Rudolf I. Abeliga.
CIA kuulas Powersit üle 24 päeva. Piloodile heideti ette, et ta polnud enne lahkumist lülitanud sisse automaatset põletusseadet U-2 pardal asuva spionaažitehnika hävitamiseks. Powers väitis, et pärast raketiplahvatust ei saanud ta enam seadet käivitada. Selleks et piloodi väidet kontrollida, sõitis Lockheedi direktor Johnson turistina Moskvasse ning külastas U-2 vrakiosade väljapanekut. USA-sse tagasi jõudnud, avaldas ta arvamust, et Powers rääkis ilmselt tõtt. CIA tegi aga senatile aruande, milles oli muu hulgas öeldud, et Powers pidas kinni Luure Keskagentuuriga sõlmitud lepingust. Powersi nimi vajus kiiresti unustusehõlma. Tema edasisest saatusest on teada ainult niipalju, et ta hukkus 1972. aastal Los Angeleses helikopteriõnnetusel.
Intsidendil USA luurelennukiga U-2 olid laiaulatuslikud poliitilised tagajärjed. 16. mail 1960 pidi Pariisis toimuma nelja Teise maailmasõja võitjariigi tippkohtumine, mille ajal kavatseti valmistada ette rahulepingut Saksamaaga ning arutada Berliini tulevikuga seotud küsimusi. 12. mail teatas USA president Dwight Eisenhower Nõukogude valitsusele, et U-2 tegi Nõukogude Liidu kohal luurelendu ning et on antud korraldus taolised lennud otsekohe lõpetada. Eisenhower tahtis, et konverents toimuks kõigele vaatamata, kuigi Nõukogude poole reageeringut ette teades oli selleks vähe lootust.
14. mail saabus Hruštšov Pariisi ning andis järgmisel päeval president Charles de Gaulle’ile üle noodi, milles nõudis Prantsuse valitsuselt Nõukogude Liidu kohal luurelendude hukkamõistmist.
16. mail avas De Gaulle konverentsi, kuid läbirääkimistest ei tulnud midagi välja, sest Hruštšov esitas USA-le ultimaatumi, milles nõudis, et USA tunnistaks U-2 luurelendu Nõukogude Liidu vastu suunatud agressiivseks aktiks, kahetseks seda ning lõpetaks otsekohe edasised luurelennud. Kuna Eisenhower lükkas ultimaatumi tagasi, lendas NLKP peasekretär tagasi Moskvasse.

Kuulus Glienickeri sild Ida- ja Lääne-Berliini piiril, kus korduvalt vahetati spioone välja.

Vaatamata USA presidendi kõlavatele lubadustele jätkati luurelende. 1. juulil 1960 startis luurelennuk RB-47 Inglise Brize Nortoni lennuväljalt luurelennule Koola poolsaare kohale. Kell 15 Kesk-Euroopa aja järgi jõudis lennuk ettenähtud tegutsemispiirkonda 480 kilomeetri kaugusel Nordkapi neemest ning võttis kursi lõunasse. 26 kilomeetrit Svjatoi Nossi neemest põhja pool lendas RB-47 Nõukogude Liidu territooriumi kohal Arhangelski suunas. Nõukogude hävituslennuki piloot kapten Poljakov andis lennukile märku järgneda ja lähimale lennuväljale maanduda. RB-47 ignoreeris hoiatust ning jätkas lendu. Seepeale avas Poljakov tule ning luurelennuk kukkus Valgesse merre. Kahel meeskonnaliikmel — teisel piloodil vanemleitnant Freeman Brudil ja navigaatoril vanemleitnant John R. McKone’l õnnestus eluga pääseda. Kuus tundi hiljem korjas Nõukogude kalatraaler nad üles. Seekord, olles kindel, et lennuki rususid ei leita, väitis Washington söakalt, et venelased tulistasid alla teadusuuringutega tegelenud tsiviillennuki.
Vahelduva eduga jätkas CIA luurelendude organiseerimist ka teiste sotsialismimaade kohal. Need lennud olid aga üsna riskantsed, sest ikka ja jälle tulistati mõni luurelennuk alla.
1960. aastate teisel poolel võeti kasutusele spionaažisatelliidid, mis võimaldasid ohutust kõrgusest saada väärtuslikku informatsiooni teiste riikide kaitsevõime kohta. U-2 modifikatsiooni TR-1 ja ülehelikiirusega superlennukit SR-71 kasutati luurelendudeks põhiliselt kriisikollete või nende riikide kohal, kellel puudus efektiivne õhutõrje.

©Peter Hagen

0

Your Cart