Integratsioon ei peata terrorismi

4 minutit lugemist

Daniel Greenfield on New Yorgis elav kirjanik, radikaalse islami spetsialist ja Freedom Center’i Shillman Fellows In Journalism programmi liige.

Daniel Greenfield arutleb oma hiljutises analüüsis selle üle, kui ekslik on arvamus, mille kohaselt lahendab integratsioon islamiterrorismi probleemid. Ta toob näitena Anjem Choudary, kes tegeles Suurbritannias šariaadi seaduste juurutamisega ning kelle järgijad olid süüdi Lee Rigby pea otsast löömises. Anjem, ehk Andy, tarbis alkoholi, ei põlanud ära tüdrukutega hullamist ja pidutsemist. Andy oli Suurbritannia ühiskonda suurepäraselt integreerunud, kuid lõpuks sai temast ikkagi jälle Anjem. Või näiteks Suurbritannias sündinud arst Bilal Abdullah, kes üritas korraldada terroriakti Glasgow rahvusvahelises lennujaamas. Abdullah ei elanud eraldatuses, vaesuses, ta ei olnud töötu ega meeleheitel. Kuid tal oli eesmärk.

Selliseid näiteid võib tuua palju. Ka mitmetest usuvahetajatest on saanud terroristid. Kui põhjuseks oleks integratsioon, ei jookseks ju valged usuvahetajaid ISISe ridadesse võitlema ega plaaniks terrorirünnakuid, nagu seda tegi näiteks Don Stewart-Whyte, kes kavatses lasta õhku Suurbritanniast USAsse suunduvaid lennukeid.

Islamiterrorismi põhjus ei ole läbikukkunud integratsioonis, vaid väga teadlikult valitud desintegratsioonis. Radikaliseerumine on nn integreerunud moslemite teadlik valik, nad tahavad olla religioossed ja käituda vastavalt sellele. Moslemid hülgavad lääne ühiskonna hüved ja valivad selle asemel islami. Islamiterroristid ei võõrandu lääne ühiskonnast väidetava diskrimineerimise tõttu. Hoopis nemad ise teenivad vaenulikku usku, mis diskrimineerib lääne ühiskonda.

Debatt islamiterrorismi üle on jooksnud rappa. Seda põhjusel, et asju keeldutakse nimetamast õigete nimedega ning keeldutakse mõistmast, mis asi on tegelikult islam. ISIS ei ole lihtsalt mingit laadi nihilism, millega nö rassismi all kannatanud ja töötusest meeleheitele aetud Euroopa moslemid oma lõbuks liituvad. Tegemist on alternatiivse süsteemiga, mis põhineb enam kui tuhande aastastel islami religiooni- ja kultuuritraditsioonidel. See ei ole negatiivne valik, see on positiivne valik. Need inimesed ei tegutse meeleheitest, neid tõukab tagant lootus.

Sotsiaalne, keeleline või kultuuriline integratsioon ei peata islamiterrorismi. Sest kõige olulisem tegur on religioon. Paljud kõige julmemad džihadistid on kultuuriliselt suurepäraselt integreerunud, kuid religioosselt desintegreerunud. Nad räägivad vabalt kohalikku keelt, nad on tuttavad popkultuuriga. Nad on ennast põlisrahva hulgas kenasti sisse seadnud. Kuid nende ususüsteem on täielikult desintegreerunud ja ilma kodusõjata ei ole seda võimalik muuta.

Islamiterrorismi põhjus ei peitu ka diskrimineerimises või rassismis, vaid, nagu juba öeldud, ikka ja ainult religioonis. Ning eurooplased ei tunne ennast religiooniküsimustes kuigi mugavalt. Euroopas peetakse religiooni poliitiliseks küsimuseks, kuid islamis on vastupidi, poliitika on religioosne küsimus. Euroopas ei ole kordagi mõeldud sellele, kuidas integreerida islamit kui religiooni. Selle asemel on lähtutud põhimõttest, et kõik religioonid on oma olemusel enam-vähem sarnased ja seega on võimalik asendada islami ideid katoliiklaste, protestantide või juutide põhimõtetega. Iga uus islamistide terroriakt saadab aga selge sõnumi, et islami ideid ja eesmärke ei ole võimalik niimoodi asendada.

Euroopa ei seisa silmitsi kultuurilise integratsiooni probleemidega, vaid religioosse desintegratsiooniga. Sest ehkki töötus või kuritegevus võivad tõugata inimesi terrorismi poole, on ideoloogiline vägivald eesmärk omaette. Ja selle läbiviimisega tegelevad edukad, jõukamal järjel ning kõrge enesehinnanguga keskklassi liikmed.

Nii nagu vasakäärmuslaste terrorism, põhineb ka islamiterrorism väga selgel arusaamal sellest, milline peab olema maailm. Need ideed on mingil määral kajastatud iga moslemi maailmavaates. Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja Federica Mogherini on öelnud, et islam kuulub Euroopasse. Mogherini peab silmas poliitilist islamit, sarnaselt kõigile teistele religioonidele Euroopas. Kuid poliitiline islam kujutab endast teokraatiat. Ja Euroopa ei ole kunagi olnud võimeline integreerima teokraatiat. Selle asemel varjutati teokraatia algul natsionalismi ning seejärel sotsialismiga.

Sekulaarne Euroopa on unustanud, mis on religioon. Religioon on kirg, veendumus ja lunastus. Religioon ei ole midagi sellist, millega tegeletakse mõnikord nädalavahetusel. Religioon muudab inimese elu ja maailmavaadet täielikult. Ja seda ei ole võimalik kujundada ümber keeleõppe, täienduskoolituste või patsutusega õlale.

Kultuuriline integratsioon on küll oluline, kuid peamine küsimus on filosoofilises integratsioonis. Ja seda ei ole võimalik teha ilma selgelt mõistmata, mida kujutab endast islam. Poliitiline islam ei ole supiköök või kasutatud rõivaste kast. See on veendumus, et maailm kujutab endast julma võitlust islamiusuliste ja uskmatute vahel, ja see võitlus tuleb võita, ükskõik millise hinnaga.

Kuidas integreerida ideoloogiat, mis on kindel, et Euroopa poliitilised süsteemid on pahelised? Milliseid selgitavaid videoid näidata Süüriast pärit Ahmedile selleks, et ta ei laseks õhku metroojaamasid, ehkki Ahmedi usk nõuab, et ta peab võitlema uskmatutega? Milline töö aitaks muuta Abduli meelt, kes usub tulihingeliselt, et kõik inimesed maailmas peavad elama islami seaduste järgi?

Silmakirjalikkus ja eitamine seda Gordioni sõlme lahti ei haruta. Kultuuriline integratsioon ei muuda moslemeid mitte-moslemiteks. See muudab nad vaid konfliktseks ja ebakindlaks. Kui lääs seda ei mõista, saab integratsioonist tiksuv pomm.

12/04/2016

0

Your Cart