Inimesed nagu loomad

3 minutit lugemist

Statistika kohaselt on kolm vastsündinut sajast suuremate kaasasündinud väärarenditega. Teoreetiliselt on võimalikud igasugused monstrumid…

Teadlased on suutnud puuviljakärbsel üht teatud geeni aktiveerides põhjustada silmade tekke nii jalgadel kui ka rinnakul. Omal ajal arvati, et välised väärarendid on jumalik karistus kurjuse eest. Tänapäeval on arusaamad küll muutunud, kuid väärarengute täpsemad põhjused on pooltel juhtudel jäänud siiski ebaselgeks. Põhjusi on kaks: loodet kahjustav keskkond ning pärilikkus. Tihti on väärareng tingitud mõlema teguri koostoimest.Juba iidsetest aegadest pärineb teateid niisuguste hälvetega inimestest, mis neid loomadega sarnaseks tegid.
Keskaegses Euroopas sattusid need õnnetud inkvisitsiooni küüsi, kuna neid kahtlustati ühenduses saatanaga. 18.-19. sajandil vaadati neile juba teistmoodi: värdjad astusid üles tsirkustes ja laadaplatsidel, kutsudes publikus esile uudishimu ja vastikuse, mõnikord ka kaastunde.
On olemas üks harvaesinev haigus – neurovibromatoos, mille peamiseks tunnuseks on erakordselt kare ja paks nahk. See tõbi vaevas Agnessa S. Smithi, kes 1930-ndatel aastatel rändteatrites esines, ja Madame Suszyt, kes sündis 1904. aastal Austrias, aga rändas põhiliselt mööda Ameerikat. Müürilehtedel reklaamiti viimast nagu „naist-jõehobu“.

Elevant-mees
Küllalt kuulus oli ka „elevant-mees“ Joseph Merrick (1862–1890). 1884. aastal jäi ta Londoni veiderdajate teatris silma dr. Frederick Treves’le, kes paigutas ta paar aastat hiljem haiglasse, kus Merrick ka 27-aastasena suri. Dr. Treves kirjeldas teda nii:
„Tal oli hiiglasuur moondunud pea, laubal kulmude asemel suur luukoest moodustis. Turjal rippusid pruunist koredast nahast voldid, veel üks volt ulatus õlgadest reiteni. Väljapoole pööratud ülahuul meenutas lonti. Johni vasak käsi oli täiesti normaalne, parem lõppes randmega,mis meenutas pigem loiba. Parem jalg oli nagu käsi. Haigest nahast levis ebameeldivat lehka… Kui monstrum haiglasse saadeti, kirjutas temast kogu ajakirjandus, mispeale administratsiooni aadressil saabus ühtekokku nii palju raha, et sellega võinuks Johni sada aastat luksuslikult ülal pidada. Kahjuks elas ta seal ainult viis aastat…“

Naine-pingviin
Madame Mignon sai tuntuks kui „naine-pingviin“. Esinemiste ajal kõndis ta tavaliselt mööda suurt jääkamakat, riietatuna musta keepi. Ta kätel polnud labasid, ja labajalad algasid otse kõhu alt.
Küllalt harvaesinevad on inimesed-sireenid. Nad sünnivad kahe alajäsemega, mis on ühte kasvanud. Niisuguse jala sisemuses, mis meenutab näki saba, on üks reieluu ja üks säär, jalalabal on kümme varvast, mis üldmuljelt uime meenutab. Jalgade kokkukasvamine tekitab mõnede tähtsate organite atroofia, sellepärast on niisuguste olendite eluiga lühike.

Naine-karu
1880. aastal hakkas New Yorgis esinema Missis Banks, „naine-karu“, ja jätkas Euroopas. Ta küünarnukid asusid seal, kus peaksid olema käerandmed, ja põlved seal, kus säärelihased. Naine liikus kohmakalt nagu karu, suurendades sarnasust karusrüüga. Sageli saatis teda „emakaru“ – teine naine samasuguse anomaaliaga. 1896. aastal läks Missis Banks mehele ja loobus esinemisest, et tegelda pojaga – täiesti normaalsena sündinud lapsega.

Hobu-inimene
Ameeriklanna Bella Carter sai 1896. aastal sensatsiooniks Berliini panoptikumis. Temal oli abaluude vahel lopsakas, poolemeetrine allapoole langev lakk, ja esinedes Bella hirnus. „Hobuse“ kuulsuse võitis ka proua Violetta (sünd. 1878. aastal New Orleansis). Ta põlvesilmad asusid põlveõnnaldes, sellepärast kõverdusid jalad tavalisele vastupidises suunas. Mõlema saatust jagas ka Dallases sündinud Elvira Jones, kelle impressario teda beduiinina esitles, pannes ta araabia muusika taktis liikuma nagu kaameli.
Tiroolist pärit vürstinna Malgozsata oli 15. sajandil Euroopas üks rikkamaid ja inetumaid naisi, keda „koernaiseks“ hüüti. Tema välimus inspireeris Lewis Carrolli, kui too oma „Alice’is“ kurja kuningannat kirjeldas. Vürstinna abiellus juba 12-aastasena, aga mees hakkas oma ebardlikku naist kohe petma. Sellepärast läks Malgozsata varsti kloostrisse, kuhu jäi elupäevade lõpuni.

©Peter Hagen

0

Your Cart