Inimene on oma olemuselt närakas ja pealekaebaja

1 minutit lugemist

Kui palju aastaid pärast Teise maailmasõja lõppu hakati Saksamaal uurima gestaapo arhiive, selgus ajaloolaste üllatuseks, et suurema osa toimikutest moodustasid kodanike pealekaebamised (täpsemalt 90%, ainult 10% oli gestaapo enda poolt algatatud uurimised). Kes kitus naabrinaise peale, et too ei suhtu natside valitsusse kuigi sõbralikult, kes kaebas, et töökaaslane olla dr Goebbelsi kohta anekdooti rääkinud jne. Paljud salakaebuste ohvrid saadeti fakte kontrollimata koonduslaagritesse. Kas tänapäeva demokraatlikus Eestis on vaba kodanik kitumise kombest lahti saanud?
Omaaegsetesse NKVD-koputajatesse suhtuvad kõik põlgusega, aga kas siis „moodne“ pealekaebaja on seadusekuulekas kodanik või lihtsalt närakas, kes tunneb kaasmaalasele ärategemisest kahjurõõmu? Eks vastus olene sellest, mida keegi südametunnistuse all mõtleb.
Igal juhul soosib Eesti riik stalinlikke traditsioone järgides kitumist. Muhe oli lugeda 2010. augustis Delfist, et Maksu- ja Tolliametile oli laekunud 579 vihjet ümbrikupalga maksmise kohta. Kas sina, kallis „Maaja“ lugeja, oled  juba kellegi peale kitunud, kas sa oled oma lihase ema reetnud? Kui ei, siis tee seda kindlasti, sest sellisel oled kapitalistliku Eesti ustav ja lojaalne kodanik. Annaks jumal, et meil ei juhtuks nii nagu Pariisis Teise maailmasõja ajal, kui ühel heal päeval pandi Pariisi komandantuuri seinale teade, kus oli öeldud, et prantslaste kaebusi oma kaasmaalaste peale enam vastu ei võeta – sest neid oli nii kohutavalt palju.

Tunnuspildil: Vaevalt olid Saksa väed 14. juunil 1940 Pariisi okupeerinud, kui paljud prantslased hakkasid okupantide ees pugemiseks ja oma naha päästmiseks kaasmaalaste peale kaebama. Lõpuks tabas Saksa komandantuuri Pariisis tõeline salakaebuste laviin. Olnuks tollal vihjetelefonid nagu tänases Eestis, oleks kitujaid veelgi rohkem olnud.

Peter Hagen