Inglise kuningakoja kuninglikud afäärid

25 minutit lugemist

Inglased on ääretult uhked oma traditsioonidele, miilidele, gallonitele, vasakpoolsele liiklusele ja eelkõige muidugi monarhiale. Väikeste tõusude-langustega on Inglise kuningakoda endiselt suure au sees. Kuigi konstitutsioonilist monarhiat on võrreldud majaga, kus pole kassi – kasu temast pole – kahju ta ka ei tee, las siis olla pealegi. See selleks, kuid ainult monarh saab rahuldada kodanluse edevust. Ainult tema kuninglikul kõrgusel on õigus jagada aadlitiitleid ja tõsta see või teine tegelane üheainsa suletõmbega aadliseisusesse. Aadlitiitel on aga tavakodanikule sama mis palderjan kassile…

See oli 20. sajandi unelmate pulm. 32-aastane Walesi printsi Charles Philip Arthur George Windsori ja 20-aastane leedi Diana Spencer otsustasid leivad ühe kappi panna. Üle 750 miljoni inimese kõikjal maailmas vaatasid 1981. aasta 29. juulil, kuidas uhke noorpaar rahvahulga ovatsioonide saatel St. Pauli katedraali treppi mööda ülespoole astus. Muinasjutuline vaatepilt aitas inglastel vähemalt mõneks päevaks unustada oma suure tööpuudusega seotud mured.

Aasta pulm. Diana ja prints Charlesi pärast laulatust 29. juulil 1981.

Kõigi tundemärkide järgi oli tegemist armastusabieluga. Prints Charles oli leidnud oma muinasjutuprintsessi. Diana õed ei soovitanud tal printsiga abielluda. Muidugi ei võtnud Diana nõu kuulda. Pärast uhkeid pulmi algas tema tõus ujedast lasteaiakasvatajast südamete printsessiks. Kui Diana 1982. aastal tõi ilmale troonipärija prints Williami ja 1984. aastal varumehe prints Harry, näis tema õnn olevat täiuslik.
1992. aastal, kui ilmus Andrew Mortoni „Diana tõetruu lugu” (Diana: Her True Story), muutus aga see imeilus muinasjutt farsiks ning avalikkuse ette toodi kuningakojas rohkem kui poole sajandi jooksul aset leidnud suurim skandaal.
Üks kuningliku perekonna ülesandeid paistab olevat oma alamate regulaarne skandaalidega lõbustamine. See hoiab rahva mõtted eemal niisugustest halbadest asjadest nagu sõda, katk, näljahäda, kuritegevus ja maksud. See ühendab rahvast, kes jagab ühiseid emotsioone, olles tunnistajaks kuningakoja hämmastavatele veidrustele, ning annab jutuainet. Kui Charles II vallatles apelsinimüüja ja näitlejanna Neli Gwynne’iga, oli rahvas skandaalist šokeeritud. Ent inimesed olid ühtlasi rahul, et vastne kuningas ei kuulunud nende igavate vanade puritaanide hulka, kes aastakümme tagasi olid jõulud ära keelanud. Apelsine müüdi vabalt tänaval. Teatrid olid jälle avatud ning publik võis taas näha näitlejannasid ja eriti nende jalgu. Peale Nelli oli veel palju trullakaid noori naisi, kes võisid härrasmehi kuuepennise eest kenasti lõbustada.

Igavene prints Charles (fotol 21-aastane).

Ent Charlesi ja Diana silmakirjalik abielu ning selle šokeerivad paljastused läksid liiga kaugele. Rohkem kui kuue aasta kestel raputas skandaal monarhia alustalasid. See viis kuninganna niikaugele, et ta kaebas vähemalt ühe kohutava aasta üle. Ning tedagi sunniti makse maksma, nagu tegid seda tavalised kodanikud.
Pole raske mõista, millest skandaal võrsuma hakkas. Prints Charlesi kasvatus oli ajaloolistest eeskujudest läbi imbunud. Kuninglikes perekondades peeti üldiselt vastuvõetavaks abieluinimeste truudusetust, ent nad pidid sündsuse pärast siiski kokku jääma. Eriti Inglise kuninglikes perekondades olid mehed truudusetud ning nende kannatavatelt naistelt oodati sellega leppimist. Praeguse dünastia esimene kuningas George I saabus 1690. aastal Hannoverist Inglismaale koos kahe armukesega, keda hüüti „taputeibaks”ja „elevandiks”, sest üks oli pikk ja peenike, teine lühike ja paks. Ta jättis maha ja sulges kindlusemüüride vahele oma naise, sest too oli olnud hulljulge ja samuti armukese võtnud.
Charlesi vana-vana-vanaisa Edward VII, kõikjal näitlejannade ja prostituutide hulgas tuntud kui lihtsalt Bertie, šokeeris rahvast oma kiimaliste tegudega, samas kui tema kohusetundlik naine kuninganna Alexandra mitte ainult ei leppinud mehe truudusetusega, vaid oli ka tema armukeste vastu kena. Ta isegi lubas ühel neist surmahaiget kuningat külastada.

Diana uje pilk lummas kõiki. Oma populaarsuse tipus oli Diana enim pildistatud naine maailmas.

Ehkki Charles ei pääsenud naistemehena Bertiele ligilähedalegi, tegeles ta siiski sarvede mahajooksmisega. Mitmed ta varasemad naistelood jõudsid ajalehtedesse. Fleet Streeti kõmulehtede järgi kaotas Charles süütuse Lucia Santa Cruzile, Tšiili saadiku tütrele, kui ta oli Cambridge’is üliõpilane ja pisut üle 20 aasta vana. Neiu oli tollal aspirant ning printsist kolm aastat vanem. Hiljem ründas südikas prints Newham College’i, kus õppisid ainult naised, müüre ning jagas voodit Malta kindralkuberneri tütre Sybilla Dormaniga. Varsti pärast seda pildistati teda Trinity College’i maiballil Audrey Buxtoni saatjana.
Ta suutis suurema osa aristokraatlikke kaaslannasid ajalehtede kõmuveergudelt eemal hoida. Nende hulgas olid Wellingtoni hertsogi tütar leedi Jane Wellesley, Northumberlandi hertsogi tütar leedi Caroline ja leedi Victoria Percy, Westminsteri hertsogi tütar Leonora ja tema õde Jane, kellest sai Roxburghe’i hertsoginna, Rutlandi hertsogi tütar leedi Charlotte Manners ja tema nõbu Elizabeth, Lothiani markii tütar leedi Cecil Kerr, Graftoni hertsogi tütar leedi Henrietta Fitzroy, lord Astori tütar Angela, lord Rupert Nevilli tütar Angela, nrjohn Russelli tütar Georgiana ja nii edasi – esindatud oli kogu Burke’i aadelkond. Ta hoidis need armuseiklused vaka all, kutsudes noored daamid külla Broadlandsi, oma onu Dickie ehk lord Mountbatteni maamõisa.

Teed on lahku läinud.

Ent seiklus jõudis avalikkuse ette. Ajakirjandus spekuleeris ärevalt prints Charlesi ja leedi Tryoni ehk Kanga (ingl kanga „känguru” – toim) suhete teemal ning väljendas snobistlikku halvakspanu, kui prints oli maitsnud Sabrina Guinnessi, kuulsa õlletöösturi tütre huuli.
Kui prints hakkas suhtlema rikka ja stiilse Davina ShefFieldiga, paljastas tolle hüljatud armuke James Beard pühapäevalehtedele saladuse nende mõnusast kooselust. Lehtedel oli aga pidupäev, kui prints Charles hakkas kohtamas käima lord Mantoni tütre Fiona Watsoniga. Volüümikas Fiona oli kunagi teinud aktifotosid ajakirjale Penthouse, seega täiendas kuninglikku skandaali ka mahlakas pildimaterjal.
Seejärel, 1972. aastal kohtas Charles oma elu armastust Camilla Shandi. Neid tutvustas Annabelsis peenel Mayfairi diskol kaardiväeohvitser Andrew Parker-Bowles, Camilla hilisem petetud abielumees.
Camilla ei teinud oma skandaalsest kavatsusest saladust. Ta tutvustas end printsile kui Alice Keppeli, Edward VII viimase armukese lapselapselast. Alice’i kuulsad sõnad olid, et tema töö on „algul kurameerida ja seejärel voodisse hüpata”.

Sõites Pariisis Pont de l’Alma tunnelis vastu tugiposti, paiskus Mercedes-Benz S 280 mitu korda üle katuse. Diana austaja Dody ja autojuht said silmapilk surma. Diana suri mõni tund hiljem haiglas ning ainult ihukaitsja Rees-Jones pääses raskete vigastustega.

Camilla ja prints said suurepäraselt läbi. Neile mõlemale meeldis ratsutamine, maakohad, aiandus ja arhitektuur. Neil oli ka ühesugune nooruslik huumorimeel. Ent vahele tulid kohustused. Troonipärijana pidi Charles andma oma panuse relvajõududes. Vastu tahtmist jättis ta Camilla sadamasse maha ja asus oma laevale Minerva. Camilla oli juba varem mõistnud, et tema pole sellest materjalist, millest on tehtud kuningannad. Neli nädalat pärast seda, kui ta oli oma printsile lahkumissuudluse andnud, võttis ta vastu Andrew Parker-Bowlesi abieluettepaneku. Mõne kuu pärast olid nad abielus ning juba järgmisel aastal sai prints Charles nende esimese lapse ristiisaks.

Prints Charles lohutas end teiste naistega. Pärast tema juures Buckinghami palees õhtustamist jäid paljud naised ööseks. Printsi kammerteener leidis majast pidevalt naiste aluspesu. Pesu pesti puhtaks ning tagastati Asprey karbis omanikule, juhul kui see oli teada. Ülejäänud esemed anti palee teenistujatele, kellest paljud olid homod.
Palee suutis nende armulugude detailid ajakirjandusele kättesaamatuna hoida. Prints Andrew rääkis ühele oma sõbratarile, et Charles püüdis võistelda Warren Beattyga, kes olevat maganud iga Hollywoodi staarihakatisega. The Daily Mail koguni teatas, et Charlesil on altkäemaksufond, et maksta kinni nende naiste vaikimine, kes ei tahtnud olla kord kasutatud ja siis kõrvale lükatud.

Inglise ajakirjandus ja televisioon võimendasid kurba sündmust, muutes üldrahvaliku leina massipsühhoosiks. Buckinghami palee ja Diana viimase elupaiga Kensingtoni palee värava ette toodi kümneid tuhandeid lillekimpe. Mõne päevaga osteti kogu London lilledest tühjaks. Kauplused saatsid kiiresti tellimusi isegi kaugele Lõuna-Aafrika Vabariiki.

Sellel perioodil kohtus Charles Sarah Spenceriga, Diana vanema õega, keda peeti abikaasaks kõlbmatuks, kuna ta oli kirglik suitsetaja. Vahepeal oli nooremal vennal prints Andrew’l põgus armusuhe Diana endaga.
Charles oli nüüd 30-aastane ning tundis pidevat survet teha, mida troonipärija peab tegema – andma rohkem pärijaid. Talle sobiva naise otsingud olid täies hoos. Põhjalikult vaadati üle välismaised printsessid, sealhulgas Luksemburgi Marie-Astrid. Ent kõik, kes olid sobivas vanuses ja vastuvõetava ühiskondliku positsiooniga, olid katoliiklased. 1701. aastast pärineva abieluseaduse järgi oli troonipärijal võimatu katoliiklasega abielluda.
Seega otsis kuninglik perekond kodule lähemalt ning varsti jäädi pidama Dianal.Temas oli olemas kõik see, mida võidi soovida – ta oli inglanna, kõrgklassist, naiivne ja tema enda määratluse järgi mitte eriti arukas. Veelgi tähtsam – ta oli neitsi. Vähemalt tema onu lord Fermoy väitis seda kindlalt, ehkki keegi ei küsinud, kuidas võis ta seda teada.
Tema neitsilikkus oli tähtis ka seoses Inglise põhiseadusega. Catherine Howard oli riigireetmise eest hukatud mitte vaid seetõttu, et ta Henry VIII-ga abielus olles kellegi teisega kurameeris, vaid ka seetõttu, et oli oma neitsilikkuse kaotanud enne abielu.
Ilmselt ei olnud ükski mees Dianaga kuigi kaugele jõudnud. Ka mitte kirjanik ja seltskonnategelane George Plumptree, kellega Diana oli rohkem kui aasta kohtamas käinud. Või vähemalt ei öelnud nad seda. Avalikkus neelas selle alla, osalt seetõttu, et Diana paistis olevat „see õige”. Oma punastamise, kenaduse ja süütult kõrvale pööratud pilguga oli ta selle osa jaoks justkui loodud. Ta kehastas kõigi kujutlust värskest rikkumata neiust, kes abiellub printsiga valgel hobusel.

Pirnts Charlesi suur armastus Camilla Parker-Bowles (vasakul).

Ent Charles ei olnud prints valgel hobusel. Tegelikult oli ilmne, et ta suhtub oma kenasse noorde pruuti külmalt. Paari esimeses näost näkku intervjuus ajakirjanikega küsiti temalt, kas ta on Dianasse armunud. Ta vastas kohmetult: „Jah, mida see ka iganes tähendaks.”
„Ma arvan, et kohutavalt paljudel inimestel on armastusest väär ettekujutus,” oli ta öelnud ühes intervjuus neli aastat varem. „Tegelikult on see midagi enamat kui meeletu armumine. Põhiolemuselt on see väga tugev sõprus. Ma arvan, et on suur vedamine, kui leiad õige inimese, kes on veetlev nii füüsilises kui vaimses mõttes. Kui otsustan, kellega ma tahan 50 aastat koos elada, siis oleks kõige viimane asi, mida ma soovin, et süda minu mõistust kontrolliks.”
Ta võinuks rääkida Camillast.
Küsimus polnud mitte ainult selles, et Diana ei olnud Camilla. Ta polnud kuninglikust soost ega kasvanud kuninglikus eraldatuses. Teda ei olnud kasvatatud aristokraatlikke mänge mängima, oma abikaasa väärate tegude suhtes silma kinni pigistama ning omaenda armusuhteid, kui tal neid ette tuli, diskreetselt korraldama. Ta oli moodne noor naine, kes lootis rohkemat. Ta tahtis olla armastatud ega kavatsenud oma mehe truudusetusele läbi sõrmede vaadata.

Väike naps kulub alati ära!

Charles aga oli truudusetu. Dianaga kurameerimise ajal kohtus ta Davina Sheffieldi ja Anne Wallace’iga, kes vastukaaluks kohtus teiste meestega. Samuti oli ta säilitanud huvi Camilla Parker-Bowlesi vastu. Mõni nädal enne kuninglikku laulatust leidis Diana Charlesi lauasahtlist käevõru. Algul mõtles ta, et see hinnaline kingitus on talle. Ent lähemal uurimisel avastas ta sellele graveeritud initsiaalid „F” ja „G”. Intiimsetes vestlustes olid Charles ja Camilla kasutusele võtnud Goon Show Fredi ja Gladyse nimed.
Diana süda oli murtud, Charles oli segaduses. Ta ei saanud aru, mille üle Diana kurdab. Talle tundus täiesti normaalne jätkata aktiivset armuelu teiste naistega, isegi kui ta asutas abielluma. Ning tema isa, Edinburghi hertsog, oli käitunud kuningannaga samamoodi kõigi nende pikkade abieluaastate vältel. Pealegi olid pulmaplaanid juba tehtud. Riigipead kogu maailmast olid tulekul. Maailm ootas. Praegu oli liiga hilja tagasi astuda. Unelmate pulm pidi teoks saama.
Painajalik olukord, millesse ta oli süütult sattunud, pidi olema Dianale selge juba kõige esimesest ööst, mille noorpaar veetis Broadlandsis. Selle asemel, et esimest õnneööd järgmisel päeval pikendada, magas Charles pärast väsitavast pulmapäeva, hüppas siis varahommikul abieluvoodist puhanuna väljaja läks kalale.

Konkurendid: Camilla ja Diana.

Nende mesinädalad kuninglikul jahil „Britannica“ olid edukamad. Tõenäoliselt läksid nad voodisse vara ja tõusid hilja. Käisid kuulujutud, et nad olid teinud teineteisest avameelseid fotosid. Räägiti, et need pildid sattusid ajakirjandusse, aga senini ei ole ükski ajaleht julgenud neid avaldada.
Ent siiski – selle asemel, et õhtustada kahekesi, peeti ametlikke õhtusööke. Isegi omavahel olles rääkis Charles tõsistest maailmaasjadest ja müstitsismist. Ta oli oma aastate kohta vanem, ent Diana oli lihtsalt normaalne 20-aastane tuulepea, kelle huvid ei küündinud kaugemale riietest, meigist, popmuusikast ja beebidest. Tal oli igav ning ta tundis end ka haavatuna. Lõbusõidu ajal kukkusid printsi päeviku vahelt välja Camilla pildid. Diana mõistis ka Charlesi mansetinööpidel oleva „CC” tähendust. Õnneks oli jahil printsi mühaklikule käitumisele vastukaaluks palju kenasid noori meremehi, kellega flirtida.
Tagasi kuival maal, flirtis Diana avalikult Portugali presidendi, bravuurika Mario Soaresega. Oli ka teisi. Ent ajakirjanduses ringles jutt, et tegemist on lihtsalt seksika noore naise ülemeelikusega ja et abielu on kindel. Ent asi oli sellest kaugel.

Prints Charles – elu kuldses puuris!

Nende esimese abieluaasta jooksul tegi Charles Dianale selgeks, et tal pole kavatsust loobuda sõprusest proua Parker-Bowlesiga. Troonipärijana ei olnud armukese pidamine tema jaoks mitte ainult õige ja sobiv, vaid praktiliselt tema kohus. Ka Diana täitis oma kohust ning tõi 1982. aastal ilmale prints Williami.
Varsti pärast sünnitust kuulis Diana Charlesi telefonis ütlemas: „Mis ka ei juhtuks, ma jään sind armastama.”
Need on sõnad, mida iga noor ema tahaks oma mehelt kuulda, aga mitte siis, kui mees ütleb neid oma armukesele.
Teise poja, prints Harry sünniga oli Diana kohus järelkasvu kindlustamisel täidetud. Ajakirjandus nägi teda kui armastavat ema ning ta seisis truult Charlesi kõrval riiklikel sündmustel. Muus osas elas ta oma elu. Varsti sai meedia teada, et nagu printsi isa ja ema, magasid ka nemad eraldi tubades.

Ükskord, kui Charles oli ära, läks Diana terveks ööks peole. Pärast seda veetis ta nädalavahetuse Philp Dunne’iga. Seejärel nähti teda David Bowie kontserdil koos major David Waterhouse’iga.
Kõmuveerud teatasid varsti, et Dianal on ebatavaliselt palju lähedasi meessõpru. Nimetati nimesid. Nende hulgas olid Mervyn Chapling, abielueelsest ajast pärit sõber Roy Scott ning aristokraatia hi-ji seadmetega varustaja Nicolas Haslam. Kui afäär Haslamiga oli läbi, hakkas Diana telefonitoru küljes rippuma.
Kõige kuumemaid kuulujutte põhjustas kapten James Hewitt.Ta oli õpetanud prints Williami ratsutama ning meelitanud ka Diana sadulasse. Hewitti kauaaegne kallim lõpetas suhte, teatades, et Elewitt on kõrvuni armunud printsessi. Lahesõja ajal saadeti Hewitt Kesk-Itta ning nad vahetasid Dianaga kirglikke armastuskirju.

Kuninglik idüll: Diana oma poegade Harry ja Williamiga (selja taga).

Järgmiseks tuli kõrgema klassi autode müüja ja džinniperekonna võsu James Gilbey. Nad oli olnud sõbrad ajal, kui Diana oli veel vaba, ning püüdes printsessi järjest rahutumat seltsielu võimalikult heas valguses näidata, kinnitati avalikkusele, et Dianale pakkus ta vaid õlga, mille najal nutta.
Ent ajakirjanikud hakkasid Dianat jälitama. Ühel 1989. aasta õhtul kell kaheksa nägid nad Diana ihukaitsjat seersant David Sharpi teda Gilbey korterisse sõidutamas. Nad jäid ootama. Viie tunni jooksul ei sisenenud korterisse ega väljunud sealt keegi.
Kell üks öösel ilmus pisut sasitud Diana. Seersant Sharp sõitis tema juurde. Kiiresti istus Diana autosse ja nad kihutasid minema. Kui ajakirjanikud küsisid, mida siis kahekesi viie tunni jooksul tehti, vastas Gilbey galantselt, et nad olid bridži mänginud. Ent selleks läheb vaja nelja inimest.
Nüüd spekuleeris ajakirjandus tuliselt selle üle, et kuninglikus abielus on midagi mäda. Buckinghami palees suudeti asja vaka all hoida. Seejärel tõi Andrew Mortoni sensatsiooniline raamat Diana: HerTrue Story kogu loo päevavalgele.
Ehkki kõik, kaasa arvatud Morton, eitasid seda tollal kindlalt, valmis raamat Diana aktiivsel osavõtul. Pärast tema surma sai selgeks, et see sepitseti koos. Raamat oli Diana hääletoru ja näitas, et abielu oli algusest peale vaid pettus. Kuninglik perekond oli Diana lihtsalt lapsetootmismasinana oma teenistusse võtnud. Tegelikult oli ta isoleeritud ja eraldatud ning tal tekkisid söömishäired, bulimia nervosa. Charlesi külm ja tundetu käitumine oli viinud ta enesetapukatseni.
Andrew Mortoni raamatule järgnes kiiresti Nigel Blundelli ja Susan Blackhalli „Windsorite dünastia langus” (Fail of the House ofWindsor). See väitis, et need olid Diana pahurusehood, mis teda kuninglikust perekonnast võõrandasid. Charles olevat jõudnud teise naise käte vahele oma noore naise ebamõistliku käitumise tõttu. Samuti mainiti raamatus tähelepanuväärseid nn Squidgygate’i linte.

Aeg läheb, punapäised printsid on juba suured. Juuste varajase väljalangemise on William isalt pärinud.

1989. aasta uusaastaööl ja 1990. aasta 4. jaanuaril lindistasid sekretäriteenuseid vahendava kontori juhataja Jane Norgrove ja pensionil pangajuhataja Cyril Reenan mobiiltelefonivestlused kahe inimese vahel, kes olid ilmselgelt teineteisega intiimsuhetes. Üks oli James Gilbey, teine Walesi printsess.
Kaks aastat oli lindistustest pasundanud kõmuajakirjandus. 1992. aastal ilmusid need päevavalgele Ameerika Ühendriikides. Alles siis avaldas need ka Briti ajakirjandus. Algul peeti lindistusi võltsinguks, ent peagi selgus nende ehtsus. Nendes needis Diana „fucking perekonda”. Nüüd oli kuningakojal käes suur skandaal.
Linte tunti Squidgygate’i lintidena, sest neis kutsub Gilbey Dianat Squidgy’ks (ingl squidgy „pehme ja niiske” – tlk).
Ehkki keegi lintide ehtsuses ei kahelnud, ümbritses neid siiski teatud saladus. Lintide järgi võis arvata, et James Gilbey rääkis autos oma mobiiltelefonilt. Sõidu ajal läheb telefon automaatselt ühe tugijaama levialast teise üle. Seega võinuks kõnele peale sattunud raadioamatöör saada sellest kätte vaid osa, enne kui ühendus järgmise tugijaama sagedusele hüppas. Kiiresti tehti järeldus, et lindistamisel kasutati Diana-poolses otsas olevat lutikat, seejärel aga paisati kõne uuesti statsionaarselt saatjalt eetrisse, lootuses, et keegi selle üles korjab.

Kes oleks võinud sellist asja teha? Kahtlus langes julgeolekujõududele – M15, eriüksus, kuninglik julgeolekuteenistus? Või GCHQ, valitsuse Cheltenhami pealtkuulamisjaam? Lühidalt, käsk lindistada tulevase Inglise kuninganna telefonikõnesid võis tulla kõige kõrgemalt. Diana toetajad kahtlustasid Charlesi. Nad väitsid, et Charles kasutas julgeolekujõude tõendite kogumiseks, mida ta võiks lahutuse puhul kasutada, ent lekitas informatsiooni, et saada revanši Diana kokkumängu eest raamatu Diana, Her True Story koostamisel.

Kuna ajakirjandus oli tal kannul, läks James Gilbey peitu. Diana aga püüdis oma tahtmist kodus läbi suruda. Ta nõudis viivitamatut lahutust, suurt rahalist sissetulekut, piiramatut vabadust oma poegadega kohtumiseks, kuninglike tiitlite säilitamist ja oma õukonda.

Palee võttis tarvitusele vastuabinõud. Lekitati jutte, et Charlesi ja Diana vahel toimus Balmoralis Ghillies’e ballil romantiline leppimine. Telekanal ITN laskis välja tunniajase dokumentaalfilmi, mis kinnitas, et lahutus ei ole päevakorral.

Ent Charlesi fraktsioon ei suutnud vaikselt paigal istuda. Öeldi, et prints põlgab Dianat ning see on seotud tema koostööga raamatu Diana: Her True Story puhul, mis tähendab reetmist. Räägiti, et Charles nimetab Dianat Märtri-Dianaks ning et Squidgygate’i lintidega oli ta printsile sama mõõduga vastanud.

Palee nõudis, et paar teeks viimase katse kõike seda kummutada. Nad läksid koos riigivisiidile Lõuna-Koreasse. See oli suurepärane võimalus maailma ajakirjanduse jaoks. Ent kuningliku paari kehakeelest oli selge, et kumbki põlgas teist.

Kui kaks parteid on teineteise kõri kallal, tuleb midagi ette võtta. Õnnetul peaministril John Majoril tuli teha Alamkojale avaldus.

„Buckinghami paleest on teatatud, et kahetsusega on prints ja Walesi printsess otsustanud eraldi elama asuda,” ütles ta rahvast täis saalis. „Nende kuninglikel kõrgustel ei ole plaanis lahutust ning nende konstitutsioonilist positsiooni see ei mõjuta. Sellele otsusele on jõutud sõbralikult ja mõlemad jätkavad täielikult ja eraldi oma riiklike kohustuste täitmist ning võtavad aeg-ajalt koos osa perekonna-ja rahvuslikest sündmustest. Kuninganna ja Edinburghi hertsog kurvastavad selle üle, ent mõistavad ja elavad kaasa raskustele, mis on selle otsuseni viinud. Tema Majesteet ja tema kuninglik kõrgus loodavad eriti seda, et printsi ja printsessi eraellu tungimine nüüd vaibub. Nad arvavad, et oluline on teatud privaatsus ja mõistmine, et kuninglikud kõrgused saaksid luua õnneliku ja turvalise kasvukeskkonna oma lastele, jätkates täielikku pühendumist avalikele kohustustele.”

Polnud lootustki!

Härra Major lisas, et õigusjärglust see ei puuduta, ning et kuningaks saades on Charles ka Inglise kirikupea. Mõnedki kahtlesid selles. Isegi vanemad vaimulikud raputasid pead, et Charles on armusuhetes abielus naisega, ning tegid selgeks, et kui ta kavatseb Camillaga abielluda, siis avaldavad nad survet, et kirik riigist lahutataks.

The Sun kuulutas, et John Majori teadaanne oli „Diana võit”. Ent Diana tundis, et palee on ta välja tõrjunud ning püüab teda kõrvale jätta. Mäng ei olnud kaugeltki veel läbi.

Et oli olemas üks lint, võis seda võtta õnnetusena, kuid et oli kaks, see lõhnas hoolimatuse järele. Ja kaks neid oli.

Teine ilmus välja Austraalias. Paistis, et see on telefonivestlus prints Charlesi ja Camilla vahel ning oli lindistatud 1989. aasta 18. detsembril – kaks nädalat enne kuulsaid Squidgygate’i linte. Selle ehtsust ei ole kunagi küsimuse alla seatud, sest sisu on niivõrd sensatsiooniline.

Mees, kes nimetas end raadioamatööriks, müüs lindid vähemalt ühele riiklikule ajalehele, ent materjali peeti kasutamiseks liiga labaseks. Siiski sai 1993. aasta jaanuaris Austraalia ajakiri New Ideas üleskirjutuse koopia ning avaldas loo Doum Under. Mõni minut pärast teksti ilmumist faksiti selle koopiaid kogu maailmas. Nüüd ei olnud Fleet Streetil enam põhjust end tagasi hoida.

Vestlus olevat aset leidnud Wiltshire’is, vanematekodus viibiva Camilla ja Westminsteri hertsogi Cheshire’i maakodus mobiiltelefoniga voodis lebava Charlesi vahel – too oli seal külas. Lugu algab, kui vestlus on juba hoos.

Inimesed ei olnud kohutatud mitte telefonikõnes jutuks olnuid Tampaxi-vahetusest, vaid nad mõistsid, et ei saa prints Charlesist üldse aru. Maailma ühe kaunima naisega abiellunud mees oli ilmselgelt kirglikult armunud naisesse, kes – kui mitte eriti kenasti väljenduda – vajas triikimist. Ta oli Charlesist veidi vanem ning mitu head aastat vanem printsi säravast noorest abikaasast.

Kui Charles oleks olnud tehtud samast puust kui tema vana-vana-vanaisa Bertie, siis oleks avalikkus talle ringitõmbamise andestanud. Kui teda oleks nähtud linnast väljas, supermodell kummaski käevangus, siis ei oleks sellest midagi olnud. Ent keegi ei suutnud mõista, kuidas ta võis supermodelli kõrvale lükata naise pärast, kes ausalt öelda nägi välja nagu mõni hobune, kellega ta nii väga armastas ratsutada.

Kurb tõde oli see, et Charles ei olnud elumehest prints – armastusväärne, kuldse südamega võrukael. Ta oli nagu tema ema, tõeline keskklass. Ta oli ühenaisemees. Kahjuks ei olnud see naine Diana.

Jällegi hakkas rahvas mõtlema, kust see Tampaxi-lint pärines. Kirjanik ja endine M 16 ohvitser James Rushbridger näitas Briti luureagentuurile keskmist sõrme. Aasta hiljem leiti ta pooduna oma West Country kodust.

Järgmisena ujus kusagilt välja James Hewitt. 1994. avaldas Anna Pasternak, „Dr Zivago” autori kauge sugulane ja Hewitti endine kallim, Hewitti ja Diana kirglikust armuafäärist romaaniversiooni „Armunud printsess” (Princess in Love).

Avalik sõda Charlesi ja Diana vahel jätkus televisioonis. Diana ilmus saatesse Panorama, kus ta tunnistas, et oli abielu rikkunud ja anus, et ta võiks olla rahva südamete kuninganna. Ta ütles, et tahab olla Briti hea tahte saadik maailmas vaatamata faktile, et troonipärija abikaasana abielu rikkudes oli ta samas riigireetur. ScotlandYardist ei saadetud kedagi asja uurima.

Charles vastas ametliku biograafiaga ja andis pika teleintervjuu lipitsevale Jonathan Dimblebyle. Ka tema möönis abielurikkumist ning kolme afääri võluva proua Camilla Parker-Bowlesiga. Dokumentaalprogrammide võistlus jäi viiki. Nad mõlemad lonkasid võitlusväljalt minema, lakkudes omaenese tekitatud haavu.

Seejärel alustas Diana pealetungi oma veetluse abil. Press kajastas innukalt tema heategevustööd. Paljudel fotodel poseeris ta koos haigete lastega, samuti esines ta kogu maailma telekaamerate ees.

Seejärel võitis Diana 15 miljoni naela suuruse lahutusraha, ent oli sunnitud lahutusprotsessi käigus loobuma tiitlist „tema kõrgeausus”. Tema populaarsust ei kahjustanud isegi ajakirjanduses kajastatud afäär Inglismaa ragbimeeskonna kapteni Will Carlingiga; selle tagajärjel jäi mees oma naisest ilma.

Seejärel tegi Diana saatusliku vea, alustades tõsist armulugu Dodi Fayedi, Harrodsi kaubamaja bossi Mohamed Fayedi pojaga. See oli ohtlik pööre. Mohamed Fayedi ärimeetodid olid juba ammu olnud kriitikatule all ja talle keelduti Briti passi andmast. Ehkki Dodi Fayed ise märkis oma elukutseks „filmiprodutsent”, tunti teda rohkem diivanil tegutsemise kui filmitegemise poolest. Ajalehed tituleerisid teda täpsemalt „miljonärist elumeheks”.

Dodi kurameeris Dianaga Cote d’Azuris oma jahil. Nende armastus lõi õitsele paparatsode teleobjektiiviga kaamerate ees – maailma tabloidlehtede lugejate meeleheaks. Vahepeal haaras Charles kinni võimalusest käia väljas värskelt lahutatud Camillaga ning korraldas talle 50. sünnipäeva puhul peo. Tundus, et skandaal ei lõpe iial. Ent see lõppes, ja traagiliselt.

Mohamed Fayed rääkis avalikult, et poja kuninglik afäär tõstab esile ka tema enda. Ta ostis Pariisis maja, kus viimased skandaaliga välja tõrjutud kuninglikud kõrgused, Edward ja proua Simpson, olid maapaos olnud. Käisid kuulujutud, et seal loovad Fayedi poeg ja pagendatud Walesi printsess oma kodu.

Aga seda ei juhtunud. 1997. aasta 30. augustil nautisid Dodi ja Diana romantilist õhtusööki Pariisis Ritzi hotellis, kus Dodi tegi Dianale abieluettepaneku ehkki üks Hollywoodi täheke teatas kiiresti, et Dodi on juba temaga kihlatud ning tõi selle tõestuseks sõrmuse. Paar lahkus Ritzist hilisõhtul ning oli ilmselt suundumas nende tulevasse koju. Teel sõitis auto tunnelis vastu posti ning nad mõlemad said surma.

Diana kritiseerimine lõppes paugupealt. Hirmud, et troonipärijate ema – ja seega tulevase Inglismaa kirikupea ema ؘ– võib abielluda moslimiga, jäid kõrvale. Edaspidi ei räägitud enam tõsiasjast, et Diana abielu Dodi Fayediga ei oleks pälvinud ametlikku heakskiitu, sest see oli, ütleme, määritud.

Ajakirjandus, tundes võib-olla süüd oma rolli pärast Diana jahtimisel, rääkis ülespuhutult muinasjutuprintsessist, kes suri oma kauni noore šeigi käte vahel. Kuna kuninglik perekond säilitas oma tavalise kuningliku väärikuse, häbistati teda külmuse, vanaaegsuse ja tundetuse eest. Värskel, noorel, moodsust ihkaval peaministril Tony Blairil oli aeg mängu astuda.

Meie loo peategelased täies koosseisus.

Ent tabloidlehtede lugejad süüdistasid paparatsosid Diana jahtimises, mis oh põhjustanud tema surma. Vastukajana avalikkuse tundeavaldustele teotas ajakirjandust oma järelehüüdes Diana vend, abielurikkujast krahv Spencer, kelle enda segast lahutuslugu hakkasid ajalehed juba lähemalt uurima.

Aegapidi pööras prints Charles olukorra enda kasuks. Diana surmaga seoses ei olnud tal enam maailmalaval võistlejat. Tema hoidis nüüd „leeki põlevana”, ning samuti kuninglikke lapsi. Isegi kui Camilla ilmus välja kui tulevane võõrasema, ei öelnud keegi midagi. Kõik läks nagu lepase reega.

Ent seejärel tegi biograafja ajakirjanik PollyToynbee halvasti läbimõeldud sammu, avaldades vastukaaluks Andrew Mortonile „Printsi loo” (The Prince’s Story). Raamat kirjeldas kuningliku abielu lugu printsi poolelt vaadatuna, mängides kokku kui mitte Charlesi endaga, siis kindlasti tema leeris olijatega. Kui see jõudis võtmeprobleemi – abielurikkumise juurde, siis printsi kaitse oli lihtsalt „tema tegi seda enne”. Äkitselt näitas 20. sajandi kõige kauem kestnud kuningakojaskandaal, et ehkki selle kõige säravam tegelaskuju on lavalt lahkunud, kestab see ikka edasi.

Tunnuspildil: Prints Charles ja Camilla abiellusid 9. aprillil 2005. Charles on sündinud 14. novembril 1948, Camilla 17. juuli 1947