Indiana Jones – imed kinolinal

7 minutit lugemist

Kõiki häid asju siin maailmas on kolm. Kolm osa oli pikka aega ka filmitriloogial, mis jutustab arheoloog Indiana Jonesi peadpööritavatest seiklustest. Kolmas film „Indiana Jones ja viimane ristiretk“ valmis 1989. aastal. Paar aastat hiljem ütles produtsent George Lucas: „Me oleme vahepeal liiga vanaks jäänud, et teha Indy seiklustest veel neljandat filmi.“ (Võttis aega, aga 2009. aastal saadi maha neljanda osaga „Indiana Jones ja kristallpealuu kuningriik“.)

Kuid juba tollal võis arvata, et see oli öeldud rohkem suusoojaks, sest sellised mehed ei vanane. Triloogia kolmanda osa kallale asus Spielberg ainult kahel põhjusel. Esiteks, et täita Lucasega sõlmitud lepingut ja teiseks oli tema meelest film „Indiana Jones ja hukatuse tempel“ ebaõnnestunud. Pigem võiks seda öelda kolmanda filmi „Indiana Jones ja viimane ristiretk“ kohta, kus muidu reaalses miljöös toimuvad sündmused kulmineeruvad filmi lõpukaadrites müstika, maagia ja harda kristluse tohuvabohuks.

Käsikähmlus rippsillal oli trikimeistrite osav montaaž. Kasutati nii võtteid looduses, kui ka maalitud panoraame. Peadpööritavad perspektiivid saavutati spetsiaalse objektiivi kasutamisega.

„Viimase ristiretke“ loomisele asudes püüdsid trikimeistrid Lucas ja Spielberg rabada vaatajat spetsiaalefektide tulevärgiga. Film on omapärane saaga arheoloogist, kes satub peadpööritavatesse seiklustesse. Ägedad õhulahingud, tagaajamine mootorpaadiga ning võitlus hiigeltankil kulmineerub maagilises lõpustseenis. Filmi ühes stseenis kasutati spetsiaalselt selle filmi jaoks kasvatatud 8000 rotti. Teiste „loomrekvisiitide“ hulka kuulusid 1000 madu, viis krokodilli, üks lõvi, 25 hobust ja 15 kaamelit. Seda, mis sellest loomaaiast veel puudu jäi, kompenseeriti trikkidega. Filmis „Indiana Jones ja viimane ristiretk“ mängis nimikangelase isa Henry Jonesi Bondi-filmidest tuntuks saanud näitleja Sean Connery. Selles filmis mängimine valmistas näitlejale suurt rõõmu: „Nautisin iga võttepäeva lausa poisikeseliku vaimustusega!“

Filmi tegevus toimub 1938. aastal ning vees, õhus ning merel võib vaataja näha pea kõiki tol ajal kasutusel olnud transpordivahendeid. Film kubiseb efektsetest trikkvõtetest, millega liialdamist panid kriitikud pahaks ka Spielbergi filmi „Hook“ puhul. Muide, just too lõpustseen valmistas kaskadööridele ja spetsiaalefektide tegijatele hiigelsuuri raskusi, kuid hakkama saadi.

Eriti mõjuv on stseen, kus negatiivne kangelane Donovan (Julian Glover) joob lonksu vett valest graalist ning muutub mõne sekundi jooksul põrmuks. Spielberg tahtis, et illusioon saavutataks ilma ainsagi lõiketa. Mike McAlister ja tema meeskond tegid kolm erinevas lagunemisstaadiumis lateksnukku, kelle välimust sai veel täiendavalt mehaanilise juhtimise abil muuta. Kõiki kolme nukku filmiti liikuva programmeeritud kaameraga, nii et nukkude positsioonid täpselt kattuksid. Illusioon oli täielik: Donovan moondus mõne hetkega lagunevaks laibaks ning laibast luukereks, mis varises põrmu…

Kuid tuleme Spielbergi menuka triloogia teise filmi „Indiana Jones ja Surma tempel“ juurde. Kui esimeses filmis „Kadunud aarde kütt“ (1981) Dr. Jones jageleb natsidega, siis teise filmi tegevus toimub Indias, kus Indy võitleb salajase sekti vastu. Sekti juhid ohverdavad inimesi ja sunnivad lapsi maa-alustes kaevandustes otsima maagilisi Sankara kive. Filmis ei paelugi niivõrd sisu kui tegelaste peadpööritavad seiklused. Tõsi, kui ma oleksin 11-aastane, siis ma vaataksin neid filme muidugi hoopis teise pilguga, kuid „lubjaka“ vaatevinklist võetuna häirivad mind kangelaste imelised pääsemised, mis mõjuvad kahtlemata efektselt, kuid on äärmiselt ebausutavad. Jonesi ronimine kihutava veoauto alt läbi ja mööda kruusateed lohisemine on täielik absurd. Kolme peategelase allahüppamine langevast lennukist täispuhutavas kummipaadis oleks reaalsuses olnud kindel kabelimats. Kuid selliseid filme vaadates on vist parem oma mõtlemine välja lülitada ja nautida kaelamurdvaid trikke.

Kaader filmist „Indiana Jones ja viimane ristiretk“.

„„Hukatuse tempel“ oli palju kulukam kui esimene osa,“ ütles kolmekordne Oscari võitja, eriefektide spetsialist Dennis Muren, kui ta asus ette valmistama filmi „Indiana Jones ja hukatuse tempel“ (1984) trikkvõtteid. Just äsja oli valminud „Rüütel Jedi tagasitulek“ ja Muren sai paar päeva hinge tõmmata. Kui hakati „Hukatuse templi“ stuudiovõtteid tegema, pidi Muren sõitma loendamatuid kordi Londoni EMI-Elstree stuudio ja Marin County’s San Francisco lähedal asuva Lucasfilmi stuudio vahet. Võtete jaotamisel kahe stuudio vahel olid puhtfinantsilised põhjused, sest väljaspool USAd filmimine on ameeriklastele alati odavam olnud.

Filmi kõige dünaamilisem osa on kangelaste meeletu põgenemine kaevandusevagonetis läbi lõpututena näivate stollide.

„See meeletu sõit läbi kaevanduse stollide oli episood, mida filmimise käigus tehti tunduvalt pikemaks,“ meenutas operaator Warren Franklin. „Stsenaariumis hüppavad kõik kolm lihtsalt ühte vagonetti, kihutavad läbi tunneli ja jõuavad õnnelikult vabadusse. Kuid võtete aegu tekkisid Spielbergil üha uued ja uued ideed.“

Varasemate Lucase filmide eeskujul kujutas läbi tunneli põgenemine hoolikalt kokkumonteeritud üks-ühele tehtud võtteid ja miniatuurefekte. Elliott Scotti ja George Gibbsi juhtimisel ehitati EMI-Elstree stuudios loomulikus suuruses kaevandus raudteede ja vagonettidega. Umbes 200 meetri pikkuse kaevanduse seintes olid mõned avaused kaamerameeskonna jaoks. Samal ajal kui Muren töötas Londonis, tegid Joe Johnston ja Mike McAllister Marin County’s videoeksperimente. Videoduublite tegemine hoidis kokku nii filmi kui ka aega.

Kui Spielberg nägi neid n-ö ülejala tehtud proovivideovõtteid, hakkas ta fantaasia kohe tööle ja stsenaariumis tehti üsna suuri muudatusi. Selleks et raha ja vahendeid kokku hoida, filmiti suur osa põgenemisest miniatuurses tunnelis.

Kuid siin need probleemid alles algasid. Muren meenutab: „Kui vagoneti sõit kindla kiiruse juures oleks kestnud neli sekundit, oleks see tähendanud seda, et stolli pikkuseks oleks pidanud olema 25 meetrit. Kui me oleksime filminud viis sekundit, oleks stoll pidanud olema 30 meetrit pikk. Meie lava oli aga ainult 25 meetrit pikk.

Seega pidime me oma mudeli mõõtkava vähendama.“ Miniatuurse stolli rajamine polnud kogenud spetsialistidele mingiks probleemiks, küll aga filmimine, sest kõige väiksem, 25 cm laiune „Empireflex“ ei mahtunud nii kitsasse tunnelisse. Uue spetsiaalse kaamera loomine oleks palju aega võtnud ja väga kulukas olnud. Kuid leidlikud filmitegijad ei jäänud hätta. Kellelgi turgatas pähe idee kasutada „Nikon“-tüüpi mootoriga fotoaparaati. Aparaat võis teha 24 pilti sekundis, mis vastab kinokaamera võttekiirusele. Kõige tähtsam oli aga see, et aparaat mahtus tunnelisse. Kuid „Nikonil“ oli üks oluline puudus. Film keris mõned millimeetrid ette, mis fotode puhul poleks mingit rolli mänginud, kuid kinoekraanil oleks põhjustanud järsu hüppe. Pärast „Nikoni“ mootori modifitseerimist õnnestus saavutada õige võttekiirus ja aparaat osutus täiesti kasutamiskõlbulikuks. Nii loodi töö käigus kõrvalproduktina ainulaadne kinokaamera, mis ei olnud rusikast suurem.

Filmi finaalis võitleb Indy kurja preestri Mola Ramiga kõrgel jõe kohal õõtsuval rippsillal. Rippsilda ennast filmiti Sri Lankal, jõge aga Arizonas. Muidugi oli ka Sri Lankal jõgi, kuid Spielbergi selline „nire“ ei köitnud. Võitluse ajal lööb Indy mõõgaga silla ühe kandeköie puruks, sild murdub pooleks ja filmi kolm kangelast prantsatavad ühe sillaosa küljes rippudes vastu kaljuseina. Kui selline stseen oleks leidnud aset tõsielus, poleks sillal viibinutest ka märga plekki järele jäänud. Aga noh, filmis on kõik võimalik!

Suurem osa sellest stseenist filmiti nii näitlejate kui kaskadööridega kulisside taustal Inglismaal asuvas stuudios. Lõpuks monteeriti kokku stuudiovõtted, näljased alligaatorid, jõgi Arizonas, ehtne sild Sri Lankal ja vette langevad nukud, kes Mola Rami kaaskonna meeste asemel vette kukutati.

„See oli üsna kena mosaiik,“ ütles Dennis Muren, kui ta seda vaevarikast tööd hiljem meenutas. „Me ei saanud kõiki duubleid lihtsalt järjestikku kokku kleepida.“ Tohutu hulk üksikvõtteid tuli komplitseeritud kopeerimisprotsessis üksteise peale sobitada. Kuigi kõigi trikkvõtete detaile töötas välja rohkem kui sada spetsialisti, oli Lucasel ja Spielbergil kogu tööprotsessist täielik ülevaade olemas ja n-ö kõik niidiotsad olid nende peos.

Lõppkokkuvõttes õnnestus mõlemal trikimeistril luua hoogne ja seiklusrohke triloogia, mis jäi üllatavalt pikaks ajaks filmide edetabeli etteotsa.

Muide, film „Indiana Jones ja hukatuse tempel“ tõi muudatuse ka Steven Spielbergi ellu. 1991. aasta oktoobris abiellus ta filmis Shanghai lauljatari mänginud Kate Capshaw’ga.