Imeline kiisu

25 minutit lugemist

Kassid võivad veeta oma elust kaks kolmandikku magades, aga tegelikult varjavad need armsad unelejad hämmastavaid võimeid, mis teeksid kadedaks isegi Supermehe!

Kassi kodustamine sai alguse 6000 aastat tagasi. Kodustatud kass sulandus lõplikult Egiptuse ühiskonda umbes 2000. aastal eKr.
Kass suudab joosta kiiremini kui olümpiavõitja. Ohu korral võivad kassid tõelise hoo sisse saada. Lühikesi vahemaid suudavad kassid läbida kiirusel kuni 48 km tunnis. Kassid on suuremad kihutajad kui kuuekordne olümpiavõitja Usain Bolt, kelle tippkiirus on 37 km tunnis.
Meisterlikud hüppajad. Kassid suudavad hüpata viis korda kõrgemale kui on nende kehapikkus. Kui tuua paralleel inimeste maailmast, siis peaks umbes 180 sentimeetri pikkune mees suutma hüpata üheksa meetri kõrgusele.
Loomamaailmas on kassid head keeleoskajad. Nad suudavad teha umbes 100 erinevat häälitsust. Koerad seevastu vaid 10. Muljetavaldav, kas pole?
Kassid on vägagi teadlikud, mis nende ümber toimub. Kui inimese vaatevälja ulatuvus on 180 kraadi, siis kassidel on see 285 kraadi. Lisaks vajavad nad pimedas nägemiseks vaid kuuendik sellest valgusest, mida vajab inimene, et pimedas objekte tajuda. Vastupidiselt üldlevinud arvamisele ei näe kassid pimedas, kuid nad suudavad näha kuus korda nõrgemas valguses kui inimene.
Väga head nägemisvõimet toetab terav kuulmine. Kassid on meistrid tabama eelkõige kõrgeid helisid. Ka koerte kuulmisvõimet peetakse heaks, kuid see, mis neil kõrvust mööda läheb, ei jää kassil kindlasti kuulmata.
Kass teab, kus sa tema toitu hoiad. Tüüpilisel kassil on ninas umbes 200 miljonit lõhnaretseptorit, mida on isegi rohkem kui enamikul tõukoertel. Kassi keelel ja kurgus asub üle 10 miljoni maitseretseptoririt. Kassi haistmine on 14 korda teravam kui inimesel. Lisaks on kassidel veel teinegi lõhnatundmisorgan, mis paikneb suulaes ja mis aktiveerub, kui loom veidi nina kortsutab ja keeleotsa suust välja pistab.
Kassi aju töötab nagu arvuti. Ehkki kasse ei peeta küll loomamaailma Einsteinideks, töötab nende aju nagu arvuti kõvaketas, tehes 6 triljonit operatsiooni sekundis. Selle tulemuse kõrval moodne iPad, mis suudab teha 170 miljonit operatsiooni sekundis, lihtsalt kahvatub. Kui iPadi andmemaht on 60 gigabaiti, aga sinu kassi aju mahutab andmeid umbes 91 000 gigabaidi jagu. Hiirekelder mäletab väga hästi, kui sa tema toidu peitsid, sest tema lühimälu kestab 16 tundi. Koertel kestab see vaid viis nappi minutit.
Multifunktsionaalne keel. Keelel, mis on katsudes sama kare kui liivapaber, on väikesed ogad, mis võimaldavad saaki paremini paigal hoida. Keel abistab ka vee joomisel. Kass võtab keeleotsale natuke vett ning enne, kui vesi jõuab maha tilkuma hakata, sulgeb ta kiiresti suu. Ja ta teeb seda väga meisterlikult ja kiirelt.
Keskmise eluea poolest edestavad kassid koeri. Teadaolevalt elas maailma vanim kodukass 38 aastat ja 28 päeva. Inimaastates teeks see 224 aastat. Seevastu maailma vanim koer elas 29 aastat ja 5 kuud. Kasside keskmine eluiga on 12–15 aastat, aga koertel on see napilt 11. Lisaks on viimase 20 aasta jooksul kasside eluiga pikenenud 10%.
Kass alandab vererõhku ja mõjub tervendavalt. Mitmed uuringud näitavad, et lemmikloomadel on peremehe tervisele väga hea mõju. 1970-ndate alguses viidi läbi uurimus, mille tulemustest selgus, et kassiomanikel, kes oma kassi sageli silitasid, alanes vererõhk. 1990-ndate alguses Austraalias Monashi Ülikoolis läbi viidud uurimus tõestas, et kassimanikel on üldse väiksem risk haigestuda südamehiagustesse kui neil, kel lemmiklooma ei ole.
Loomaomanikel on ka madalam kolesteroolitase. Lisaks on kassiomanikel tervelt 40% väiksem infarktioht. Aga teadlaste sõnul on see ainult kassiomanike privileeg – kassidel on tõesti tervendav mõju.
Suhtlemine kassidega häälestab positiivsele lainele, rahustab, kaotab väsimuse ja isegi valu. Äkki on nii, et kinkides meile positiivseid emotsioone, sunnivad meie neljajalgsed sõbrad meid lõdvestuma ning mingiks ajaks unustama oma haigused? Aga ei. Kassid võivad tõepoolest ravida.
On teaduslikult tõestatud, et kassiomanikud põevad harvemini südame-veresoonkonna haigusi. On tehtud katseid kõrge vererõhu all kannatavate inimestega. Nad pidid kolm korda päevas kassidega suhtlema, neid sülle võtma, silitama ning nende nurrumist kuulama.
Elektronandurid näitasid, et vererõhk normaliseerus neil juba 4-6 minuti jooksul pärast „seansi” algust. Kolme nädala pärast, seansi algusest arvates, võisid peaaegu pooled kõrgvererõhutõve põdejaist oma ravimite annust vähendada poole võrra või neist üldse loobuda.
Järeldus: kui on probleeme vererõhuga, võtke endale kass.
Kõikidele on teada, et kass püüab pikali heita haige koha peale. Nurrub veidi, seadnud end valutava selja ligi, ning inimene tunneb peagi kergendust. Siin pole tegu enesesisendusega, vaid kõigel sellel on olemas oma teaduslik seletus.
Kassid armastavad sooja ning eristavad temperatuuride vahet isegi poole kraadi ulatuses. Seetõttu tunnevad nad ära, kui teil on näiteks liigesepõletik. Ning elav soe leevendab valu. Kui kass valib sageli ühe ja sama kehaosa, siis on see signaal, et tasub arstiga konsulteerida.

Kassid on superrändajad!
SUGAR oli heasüdamlik, kreemja karvaga pärsia kass, kes oli mitu aastat olnud Woodsi perekonna truu lemmikloom. Sugar elas koos selle perekonnaga oma kodus Andersonis Californias. Sugar oli heas vormis, kui mitte arvestada ta vasaku puusa kerget väärarengut, mida võis kompides tunnetada, kui teda silitasid või hellitasid. Tegelikult tundus, et vasak puus teda üldse ei vaeva. Kuid aastad möödusid ja kusagil 1950. aastatel otsustas vana Woods, et tal on aeg pensionile jääda. Pensionipõlve pidamine ei tähendanud mitte üksnes töötamisest loobumist, vaid sellega kaasnes ka kolimine. Mr Woods oli alati unistanud maaelust Oklahomas ja nüüd oli tajust leidnud sobiva talumaja Gage’is. Probleem aga seisnes selles, mida teha Sugariga. Loomulikult soovis Woodside perekond, et Sugar tuleks nendega kaasa, sest lõpuks oh ta ju lisaks kõigele ka perekonnaliige. Kuid sellele oh üks takistus – Sugar ei kannatanud autosõitu. Alates päevast, mil nad ta endale said, oh Sugar kartnud kõiki liiklusvahendeid. Aga ometi kavatsesid Woodsid oma armastatud kassi kaasa võtta nende uude kodusse 1500 miili (2413 km) kaugusel, kuhu tuli sõita mööda maanteed. Ja nad üritasidki seda. Kui nad lahkumise päeval olid autole koorma peale saanud, siis pandi ka Sugar pikaks reisiks autosse.
Ent nõnda, nagu pereliikmed olid arvanud, olid Sugaril teised mõtted – juba enne, kui auto jõudis liikuma hakata, hüppas kass masinast välja. Jäi vaid üks lahendus – Woodsid jätsid vastumeelselt oma Sugari sõbralikele naabritele, kes ütlesid, et pakuvad tahe heal meelel elamiseks oma kodu.
Nii asus Woodside perekond pikale teekonnale Oklahomasse, elevil eesootavast uuest elust, kuid kurvastades samas, et nende väike kass ei saa nendega kaasa tulla.
Umbes 14 kuud hiljem, kui nad olid end uues kodus mugavalt sisse seadnud, ilmus nende farmi üks hulkuv kass. Abielupaar muutus rõõmsaks.
Nad polnud pärast Sugarit uut kassi võtnud, kuid see hulgus oh samuti kreemja karvaga, kuigi palju kõhnem, ning meenutas neile nende truud lemmikut, kes oli Californiasse maha jäänud. Mõne päeva pärast oli uus kass juba nagu seaduslik perekonnaliige ja lubas Mrs Woodsil end silitada ja hellitada. Siis avastas perenaine, et kassi vasak puus oli kerge defektiga.
See ei saanud olla eksitus – see kass mitte üksnes ei näinud välja nagu Sugar, vaid oligi tema! Abikaasad helistasid kiiresti endistele naabritele Andersoni, et pärida, mis on vahepeal toimunud. Neile räägiti, et vaid paar nädalat pärast nende lahkumist oli Sugar kaduma läinud. Naabrid olid lootnud, et ta taas välja ilmub, kuid seda ei sündinud. Nüüd teavad kõik, miks. See väike kassike oh asunud uskumatule teekonnale ja võidelnud end üle mägede, tasandike, jõgede ja tiheda liiklusega maanteede. Sugar oh kõndinud ligikaudu 1500 miili, et leida üles paik, kus ta polnud iial varem viibinud. Miks ta seda tegi? Kas ta tahtis olla koos armastatud perekonnaga. Kui ta nüüd nurru lüües põrandal lebas, siis teadsid Mr ja Mrs Woods, et siin on kass, kes ei luba millelgi – isegi mitte peaaegu poolel kontinendil – tulla tema ja tema kalli perekonna vahele.

Howie lugu
Kolmeaastane Pärsia Howie oli olend, kes tundis rõõmu elumõnudest: parimast toidust, mugavast kodust ja sellest, et teda tähele pandi ja jumaldati. Tema omanik, viieteistkümneaastane Kirsten Hicks Austraalia linnast Adelaide’ist armastas oma kassi pööraselt ja oli ilmne, et ka Howie oli oma perenaisesse väga kiindunud.Väljaspool kooli oli see paar peaaegu lahutamatu. 1977. aastal valmistus Hickside perekond pikaks ülemere-reisiks. Kirsten ootas seda reisi väga, kuid ta oli mures, mida teha Howie’ga, kui tema ja ülejäänud pereliikmed on kaugel ära. Oli selge, et nad ei saanud pärsia kassi reisile kaasa võtta, aga Kirsten ei usaldanud kedagi väljaspool perekonda valvama oma väärtuslikku lemmikut. Lõpuks jõudis Kirsten otsusele: Howie võib jääda vanavanematega, kes armastasid kiisut peaaegu sama palju kui ta ise. Ehkki ta vanavanemad elasid üle 1000 miili (1609 km) eemal Queensland Gold Coastil, oli Kirsten kindel, et see on õige lahendus, ja nõnda see asi siis korraldatigi. Kirsten jättis pisarsilmi Howie’ga hüvasti ja ta vanavanemad kinnitasid, et kassil on nende juures väga hea olla. Kuu aega hiljem tuli Kirsten reisilt koos vanematega Austraaliasse tagasi ja nad suundusid Howie tuleb läbi kogu Austraalia koju kohe Queenslandi Howie’le järele.
Kuid Kirsteni vanavanematel oli oma tütretütrele halb uudis, mida nad polnud tüdrukule varem teatanud, sest ei tahtnud rikkuda ta reisirõõmu – Howie oli kaduma läinud! Nad kinnitasid, et olid teinud kõik võimaliku kassi leidmiseks, kuid see polnud tulemusi andnud. Ta oh nagu õhku haihtunud. Muidugi oli Kirsten uudisest šokeeritud ja ehkki ta ei süüdistanud oma vanavanemaid, kellest teadis, et nad samuti Howie’t armastavad, läks ta tagasi koju Adelaide’i raske südamega. Ta vanemad püüdsid teda lohutada, öeldes, et muretsevad talle Howie asemel uue kassi, kuid Kirsten keeldus sellest pakkumisest, sest ükski kass ei saanud talle asendada tema armsat pärsia kiisut.

Kõik, mis Kirsten võis mõelda Howie’st – loomast, kes oli rõõmu tundnud oma mugavustest –, oli see, et ta on nüüd kadunud ja täiesti üksi tundmatus keskkonnas. Ta oli kindel, et Howie ei suuda üksi olles kuigi kauaks ellu jääda.
Kuud möödusid ja varsti sai aasta sellest, kui Howie oli kadunuks jäänud. Ühel päeval, kui Kirsten oli koolis, ilmus nende koju määrdunud, nälginud kass. Mrs Hicksil oli kohe kahju vaesest olendist, kes oli pööraselt näljane, veritsev ja haletsusväärselt kõhn. Tänulikult kugistas kass tuunikala, mille Mrs Hicks talle ulatas. Ja siis tuli prouale pähe mõte, et võib-olla hoolitseb Kirsten selle abivajava looma eest, kes asendaks talle vaest, vana Howie’t. Nii viis ta kassi tuppa ja ootas, kuni Kirsten koolist saabus. Teismeline tüdruk heitis vaid üheainsa pilgu kasimatule, kõhnale loomale ning hüüdis kohe erutatult: „Howie!“ Mrs Hicks oli rabatud, kuid uuris siis kassi lähemalt. Kohutava, räpase välimuse all oli kaheldamatult peidus pärsia kassi kasukas. See, kuidas kass suhtus Kirstenisse, näitas täiesti selgelt, kes see kiisu tegelikult on. Howie oli koju jõudnud. See hästitoidetud ja hellitatud kass oli reisinud rohkem kui 1000 miili Queens- landist üle mägede, viljatute lagendike ja jõgede, trotsides kõiki ohte alates koertest kuni madude, skorpionide ja teiste metselajateni. Nüüd võis Howie vaatamata üleelatud raskustele taas kord nautida kõiki Adelaide! kodu mõnusid.

Kass jõudis 9 aastat kestnud rännakute järel koju
Üheksa aastat kestnud rännakud lõppesid kass Dixie jaoks mõned päevad tagasi, mil ta peremehe juurde naasta otsustas. Dixie, kes 2008. aastal oli juba 15-aastane, kadus aastal 1999. Et loom koju tagasi ei tulnud, arvati ta olevat hukkunud. 2008. aastal andsid aga tähelepanelikud linnakodanikud loomakaitsjatele teada kassist, kes kadunud Dixie kodust vaid mõne kilomeetri kaugusel ringi kõnnib ja kehvas olukorras on. Kohale tõtanud loomakaitsjad avastasid, et loom on kiibitud ja just tänu sellele tuligi ilmsiks, et leitud kass on 9 aastat tagasi kadunud Dixie. Alan ja Gilly Delaney ei suutnud uskuda, et nende lemmikloom elus on.
„Tema iseloom ja välimus on täpselt sama! On tunne, nagu ta poleks vahepeal kuskil käinudki,” rääkisid nad.

Leinav Felix
Felix, kes oli täielikult oma perekonnale pühendunud. Musta-valgekirju isakass elas koos Robert Kingi, tema naise ja noorukese tütrega Austraalias St. Kilda elamurajoonis Melbourne’i idaosas. Kass armastas neid kõiki, kuid oli eriti ustav vanale Mr Kingile, Roberti isale, kellega oli elanud koos palju aastaid. See paar oli peaaegu lahutamatu. Vanale mehele oli Felix pärast naise surma suurepärane kaaslane; ta ise aga oli kassile armastav ja usaldusväärne peremees.
Lõpuks saabus kurb päev, mil vana Mr King pärast rasket haigust suri. Loomulikult oli kogu perekond selle kaotuse pärast leinas, kuigi nende valu leevendas teadmine, et vanahärral oli seljataga pikk ja õnnelik elu ja ta oli põdenud juba mõnda aega. Kass Felixi jaoks aga oli tema peremehe surm täielik vapustus. Lemmikloom, kes oli alati olnud vaikne ja rahulik, oli nüüd ilmses meeleheites. Ta keeldus söömast toitu, mida oli alati rõõmsa meelega lausa kugistanud, uitas sihitult mööda maja, näugus ja kräunus – oli näha, et Felix on lohutamatu. Perekond oli lemmiklooma ilmsest masendusest ärevil, püüdes samal ajal võitu saada ka iseenda kurbusest. Olles mõned päevad kassikese ahastust näinud, otsustasid pereliikmed võtta ta kaasa autosõidule mööda Melbourne’i, lootes, et ehk aitab see uus kogemus Felixil millelegi muule keskenduda ja lõpetab ta vaeva.
Algul läks kõik kenasti: oivalisel päikeselisel päeval sõitsid pereliikmed koos Felixiga mööda linna. Kuid siis peatus auto foori tagaja nüüd juhtus midagi kummalist. Felix, kes oli seni väga vaikselt paigal istunud, olles ilmselt uuest kogemusest pisut nõutu, muutus äkki väga vilkaks.
Ta karvad läksid turri, saba vonkles ning loom tõusis ilmses ärevuses jalgadele. Enne, kui auto foori tagant edasi jõudis liikuda, hüppas kass välja ühest külgaknast, mis oli kuumuse tõttu avatud. Murelikud pereliikmed üritasid teda tagasi kutsuda ja püüdsid talle isegi järgneda, kuid sellest polnud enam kasu. Liiklus oli tihe ja nad nägid vaid kaugusse eemalduvat Felixit. Peagi kadus ta üldse vaateväljast.
Felixi ootamatu kadumine pärast vana Mr Kingi surma oli raskeks löögiks kogu perekonnale. Ehkki nad igatsesid, et ta tuleks tagasi koju – majja, mida ta tundis ja armastas –, aimasid nad südamepõhjas ometi, et ei näe Felixit enam kunagi.
Nende süda oli kahekordselt raske, kui Mrs King ja ta nooruke tütar asusid nädal hiljem teele surnuaiale, et panna lilli Mr Kingi hauale.
Ent kui nad kalmistule jõudsid, nägid nad üllatavat vaatepilti – see, kes kindlameelselt haua kõrval edasi-tagasi kõndis, polnud keegi muu kui kass Felix.
Oma äratuntava armi ja kergelt kõverdunud sabaga oli Felix rohkem kui elus ja ilmutas Mrs Kingi ja ta tütre nägemise üle silmanähtavat rõõmu.
Mrs King oli hämmelduses: kuidas küll oli Felix leidnud kalmistu? Ja veel enam: kuidas oli ta leidnud selle haua?! Kalmistu asus enam kui viis miili eemal paigast, kus Felix oli autost välja hüpanud, ja pealegi polnud kass seal kunagi varem viibinud.
Kuid nüüd ei saanud Felixit kuidagi sellest paigast ära viia. Mitu korda püüdsid Mrs King ja ta tütar Felixit Mr Kingi haualt ära viia, aga iga kord hüppas kass autoaknast välja veel enne, kui nad kalmistu väravani jõudsid, ja läks tagasi oma valvekorda pidama. Polnud midagi parata – Felix oli otsustanud jääda „vahipostile” oma peremehe juurde, vaatamata sellele, et too oli hauas. Lõpuks õnnestus Kingide perekonnal korraldada nõnda, et kalmistu töötajad andsid loomale süüa. Nad ise külastasid teda regulaarselt, ent kordagi ei õnnestunud neil veenda kassi surnuaialt lahkuma. Felix jäi iseenda surmani truuks oma lahkunud peremehele ning püsis ustavalt tema haua kõrval.

Kass – sametiste käppadega selgeltnägija
Raske uskuda, et kass võib matustest osa võtta või lähedast inimest mälestada, aga nii mõnigi on seda ise pealt näinud. Juhtus, et tuli hüvasti jätta ühe lähedase inimesega. Kui matuserong kalmistu poole liikuma hakkas, seadis end inimeste kannule suur hall kass, iseäralikult säravate silmadega. Protsessioonil tuli kaua loogelda kalmistu kitsastel teedel, ja kogu selle aja käis kass neil kannul. Kui algasid hüvastijätukõned, seadis ta end veidi eemal istuma ja justkui pidas kõike toimuvat tähelepanelikult silmas.
Kui haud oli kinni aetud, hakati lahkunut siinsamas vene kombe kohaselt meenutama: pitsid valati täis ja suupisted harutati lahti. Seda hetke oli kass justnagu eriliselt oodanud. Ta saalis inimeste vahel, hõõrus end vastu jalgu ja vaatas lahkunu kõige lähematele sugulastele manguvalt otsa, eneselegi andamit paludes. Keegi naabritest arvas, et võib-olla on see lahkunu hing, kes veel koos meiega viibida tahtis. Ta oli juba mitu tükki vorsti ära söönud, kõik panid teda tähele. See aitas veidi nukrust hajutada – kõik tahtsid talle midagi anda. Kass lõi lakkamatult nurru ega põlanud ära midagi, mida pakuti. Kui minema hakkasime, seadis ta end jälle meie kännule. Aga kalmistu väravas istus maha, ja jäigi sinna justkui valvesse; nähtavasti oli harjunud koos leinajatega mälestama – enamasti alati pakutakse ju ka midagi süüa.
Ometi on aga kasside seas ka tõelisi mälestajaid, kes peremehe või lähedase inimese lahkumist sügavasti üle elavad. La Romana linnas (Dominikaani vabariik), Campeaneste perekonnas elas aastaid kass Lynna. Kui pereisa Juan-Ludovico suri, ei söönud kass kolm päeva suutäitki, näugus haledasti peaaegu lakkamatult ja veetis pärast matuseid kolm ööd kalmistul peremehe värske haua kõrval.
Annelise Schulmeisteril Magdeburgist oli kass Charlie. Kui perenaine 77-aastaselt suri, pandi tähele, et pärast seda hakkas Charlie aeg-ajalt ära kaduma. Oli lihtne kindlaks teha, et kass käis regulaarselt perenaise haual. Rändas läbi linna pika tee, istus kalmistul paar-kolm tundi ja tuli koju tagasi. See jätkus tervelt kolm aastat.

Kassid-elupäästjad
Üks Long Islandi kass New Yorgist on medali omanik – selle sai ta kähe inimese surmast päästmise eest. 60-aastane Riel ja tema paar aastat noorem naaber James magasid sügavat und, kui algas tulekahju. Kass tormas Jamesi magamistuppa ja hakkas valjult näuguma. Kui see ei aidanud, võttis tark loom otsustavamad meetmed: ta hüppas peremehe voodisse ja hakkas käppadega ta nägu peksma. Lõpuks ärganud, ajas mees üles ka naabri ja viimsel hetkel jõudsid mõlemad põgeneda juba poolenisti kokkulangenud majast.
Ühe Naganos elava jaapanlanna päästsid kassid kindlast surmast. Fudzika Nakamaru oli end hommikust alates halvasti tundnud, sellepärast otsustas ta pärast mehe tööle- ja laste koolisaatmist veidikeseks pikali heita. Ta ärkas sellepeale, et tema armsad kassid Muku ja Möku karglesid ta padjal ja tirisid hammastega ta riideid. Üllatusest sai ehmatus, kui naine püsti karates nägi, et köögis on leegid ja tuba suitsu täis. Kohe meenus talle, et oli teekannu põlevale gaasipliidile jätnud. Tuletõrjujad suutsid korteri sisustusest suurema osa päästa.
Et kasside ohutunnetuse mehhanism aga veelgi salapärasem ja keerulisem võib olla, näitab järgmine juhtum. Venemaal ajas üks kass oma peremehe öösel korduvalt üles, näugudes ukse juures, nagu oleks tal vajadus välja minna. Peremees avas ukse, aga kass kõndis justkui niisama ringi. Kui see juba kolmandat korda sündis, kavatses mees vigurdajat just nuhtlema hakata, kui laest langes mürinal alla suur tükk paneeli – otse sinna, kus paari minuti eest lebas mehe pea.
Salapärasus, absoluutne sõltumatus, võime mõistetamatult kaduda ja taas välja ilmuda, vapustav intuitsioon ja lõpmatu võlu… Mööngem, et sellised omadused võivad ehtida vaid ekstraordinaarset isiksust, kes seda ka tõepoolest on – kassi. Suhtlemine kassiga on jõudumööda igaühele, ent ometi privileeg, sest tema kingib oma helluse ja andumuse ainult neile, kes teda jäägitu siirusega armastavad.

Kass tunneb ära hea inimese
Iga kassiomanik on mõnikord märganud oma kassi üpris seletamatut käitumist: ta võib perekonnasõpra või koguni mõnda kodakondsetest absoluutselt ignoreerida, samas hakkab miilustama ja poeb lausa sülle inimesele, kes esmakordselt külla tuleb. Või pääseb hulkuv kassipoeg 9-korruselisse majja, igal korrusel 4 korterit, ja jääb valvele ühe konkreetse ukse juurde, püüdes sedamaid sisse lipsata, kui sellest keegi väljub või siseneb. Kass kaob suvilas sel päeval, mil valmistutakse linna tagasi kolima või on oodata veterinaari visiiti… Kuidas ta ära tunneb hea inimese, kust teab, et teda ootab midagi ebameeldivat?
Üsna tihti võib kass päise päeva ajal jääda ainiti vahtima nagu tühja kohta, lihastes pinge, vahel karvad turris – nagu näeks tõepoolest midagi või kedagi inimsilmale nähtamatut, kes ohtlik olla võib. Illustreerimaks seda, et kass aga armastatud pererahvast ohustavat olukorda tunnetab, on juhtum USA Montana osariigis.

Hoiatus ohtudest
Üks farmer läks varahommikul oma rantšost umbes kolme kilomeetri kaugusele jahile, plaaniga pärastlõunaks tagasi jõuda. Tema naine jäi kööki hoidiseid valmistama. Peremehe lemmikkõuts Tiiger lösutas poolunes oma harjunud kohal tugitoolis. Umbes paar tundi pärast tema lahkumist kargas kass äkki toolilt põrandale, siis aknalauale, taas maha, edasi kukkus nagu kuul edasi-tagasi kihutama, meeleheitlikult näugudes. Hämmastunud naine püüdis teda sülle saada ja rahustada, aga see ei õnnestunud. Kui kass vaheldumisi juba nagu ulgus ja sisises, naise sääri kriipides, arvas too, et kass on hulluks läinud, ja helistas veterinaarile. Kahjuks selle telefon ei vastanud, misjärel, juba päris paanikas, helistas naine oma mehele. Ei vastanud ka too. Aga Tiiger rahunes sedamaid maha, sõi isukalt, ja puges tagasi tugitooli.
Peremees saabus juba tunni pärast, vaevu jalgu järele vedades, riided rebendeis ja verised. Teda oli rünnanud grisli, aga just esimese käpapuute aegu helises mehe taskus mobiil, mis kiskja eemale ehmatas, ja päris plagama pani, kui mees tegi lasu õhku. Õnneks sai ta haavad ainult käe ja jalalihasesse. Ajaliselt toimus see just hetkel, mil naine talle „hullu“ Tiigri pärast helistas…
10. novembril 1985, pärast nädalaid kestnud erakordselt tugevaid vihmasadusid murdis Argentinas Epecuéni linna lähedal asunud savitammist vesi läbi ja ujutas linna üle.
„Mul oli palju koeri ja kasse,“ meenutas Norma Berg hiljem, „kuid paar päeva enne üleujutust jooksid nad laiali ja ma ei näinud neid enam kunagi. Ma arvan, et koduloomad tunnetasid veevoogude saabumist ette.“

Selgeltnägija Piksel
Noore moskvalanna ainsaks kodakondseks on tema kass Piksel.
Naine ei näinud midagi erilist selles, et too teda töölt saabudes alati koridorivaibal istudes vastu võtab – ju kuuleb võtmekriginat lukuaugus ja kiirustab kohe koridori. Aga siis, kui naine võttis enese juurde elama oma pensionärist ema, tuli ilmsiks, et Piksel seab end alati koridori umbes 10 minutit enne perenaise saabumist. Kuidas ta seda aega määratleb, kui too ei tule kunagi ühel ja samal kellaajal, vaid lausa mitmetunniste kõikumistega?
Kirjanik Dumas’ kass Mysouff saatis teda Orleansis igal hommikul tööle hertsogilossi ühe kindla sillani, kus teda õhtul ka vastu võttis – Dumas’ ema lasi ta välja ikka ühel kindlal ajal. Harva jäi Dumas kauemaks, aga Mysouff teadis seda alati – kassi ei saanud siis välja ka ajades. Hakkas aga ust kraapides ise välja nõudma, kui õige aeg ligines, nagu ka siis, kui Dumas saabus tavalisest oluliselt varem.
Teadlaste arvamuse kohaselt selgitab selliseid fenomene ainult telepaatia valdamine – info inimese ja kassi vahel antakse edasi ilma tehniliste vahenditeta, pelgalt mõtte, veelgi tõenäolisemalt tunnetuse, aistingute kaudu, kuna kassi mõtetelugemise võime on siiski küsitav.
Oletatakse, et kassid sellepärast nii palju magavadki, et ärkveloleku ajal ründab neid nii tohutu ja kirev infotulv, mida inimene oma algeliste tajudega pole lihtsalt võimeline püüdma.
Sestap pole ka võimatu, et kassid näevad kummitusi, haldjaid, olendeid teistest galaktikatest, meile tundmatust aegruumist. Ja püüavad meile seda edastada, meid hoiatada ja kaitsta. (Mitte asjata ei nimetatud Vana-Egiptuses kassi mau mis, mis on tõlkes „nägema“.

Koer ravib stressi, kass vererõhku
Loomateraapia, tõbede ennetamine ja ravi loomadega suhtlemise abil, on viimastel aastatel üha enam poolehoidjaid leidnud. Kõik teavad, et hommikused jalutuskäigud oma neljajalgse sõbraga pole veel kellelegi kahju toonud. Kuid kas teadsid, et koer on ka suurepärane logopeed? Et kassiomanikud põevad vähem südamehaigusi? Meid suudavad ravida ka linnud ja hobused. Rääkimata delfiinidest.

Koer õpetab lapse rääkima
Koer kodus on suurepärane ravim stresside vastu, mis võivad tekitada tüüpilisi „linnahaigusi” nagu krooniline väsimus, veresoonkonna funktsionaalne ebapüsivus jms. Kuid koerad on teadlaste meelest võimelised enamakski.
Selgub, et koer tuleb suurepäraselt toime ka logopeedi ülesannetega. Peredes, kus on koerad, täheldatakse laste kõne arenguhäireid 2,5 korda harvemini võrreldes peredega, kus koera pole. Tegemist on siin laste psühholoogia mõningaste iseärasustega.
Häireid kõne arengus esineb endassesulgunud lastel, kellel puudub enesekindlus. Suheldes koeraga ei tunne nad hirmu nii nagu täiskasvanute ees. Nad mõistavad, et koera jaoks pole sõnad kõige tähtsamad. Pealegi tõstab looma eest hoolitsemine enesehinnangut. Koos sellega kinnistub ka võime õigesti rääkida.

Pargis võtab vastu suleline hingearst
Nendele, kellel esineb närvisüsteemi haigusi, soovitavad asjatundjad hakata tegelema lindudega. Meil on linnuvaatlus kui ravi esialgu üpris uudne, mujal Euroopas on aga loodud lausa klubisid, mis ühendavad selle köitva ala huvilisi.
Ostate binokli ning lähete loodusesse. Kui sellist võimalust pole, sobib lähim park. Valite vaatlusobjekti (igavust ei tule tunda — isegi suurlinnades elab oma paarsada liiki sulelisi) ning vaatlete.
Uurite teda üksikasjalikult: millega tegeleb, kuidas välja näeb, üht-teist võib ka üles kirjutada. Ning teile avaneb terve maailm! Pool tundi sellist suhteliselt ebatavalist puhkust ning juba kuu või paari pärast on tunda tulemusi.
Linnuvaatlus on suurepärane ja kõikidele kättesaadav vahend stressi vastu.
Ja kui teil veel õnnestub kaasa haarata oma kodakondseid, lahenevad nii mõnedki kodused probleemid iseenesest. Ammused „vaatlejad” on tähele pannud, et selline ühine puhkus võimaldab üksteist paremini tundma õppida.

Hobused ravivad paljusid haigusi
Vanasti pandi poisid sadulasse kohe, kui nad said kolmeseks. Ja õigesti tehti. Pikaajalised vaatlused on kinnitanud, et tegelemine hobuspordiga on parim võte tugiliikumisaparaadi haiguste ennetamiseks. Ning tõepoolest, isegi mitte kõige kaasaegsem trenažöör ei suuda kindlustada küllaldast ja õiget koormust peaaegu kõikidele lihasgruppidele. Ning kõigele sellele lisandub veel emotsionaalne kontakt ühe targima olendiga.
Haiguste nimekiri, mille puhul soovitatakse raviratsutamist, on väga pikk: liigne kehakaal, osteokondroos, ainevahetushäired, migreenid, unetus, veenide ja liigeste haigused…
Kuid erinevalt suhtlemisest kasside ja koertega, kes on kasuks kõikidele, välja arvatud allergikud, on ratsasõidul rida vastunäidustusi. Sellepärast tuleb kindlasti nõu pidada asjatundjaga.

Delfiinid vähendavad komplekse
Tänapäeval on populaarsust kogumas delfiiniteraapia. Paljudes delfinaariumides pakutakse juba selliseid teenuseid, näiteks ujumine koos delfiinidega. Väljaõpetatud loomade ravivõimeid kasutatakse näiteks autismi ja nõrgamõistuslikkuse puhul. Delfiinid käivitavad mehhanisme, mis võimaldavad peaajukoore aktiviseerumist.
Analüüsinud haigete laste aju röntgeniülesvõtteid enne ja pärast teraapiat, kinnitavad psühholoogid ja lastearstid, et selle efekt võrdub kolme-nelja kuu pikkuse tõsise neuroloogilise raviga kliinikus.
Delfiinid on kasulikud ka täiskasvanutele: nad ravivad tõepoolest hingehaavu, aitavad ületada raskeid stresse, väljuda depressioonist ning jagu saada kompleksidest inimestega suhtlemisel.

MAAJA

 

0

Your Cart