Imelda Marcos – tema kingahullus ja muud skandaalid

20 minutit lugemist

Filipiinide kauaaegne esimene leedi Imelda Marcos on tuntud oma 3000 kingapaari poolest, mille ta Manilasse maha jättis, kui tema ja ta südametunnistuseta abikaasa Ferdinand 1986. aastal võimult kõrvaldati. Need kingad sümboliseerivad sedasama režiimi, mis süstemaatiliselt röövis riigipangast miljardeid.

Ferdinand Marcos sündis 1917. aastal Luzonis. Oma fantaasiaküllases autobiograafias „Rendezvous With Destiny“ väitis ta, et oli olnud Jaapani sõja ajal vastupanuvõitlejate juht ja saanud kõrgeid autasusid. Tegelikult oli ta jaapanlastega koostööd teinud, ent see ei tähendanud midagi: Filipiinide presidendina võis ta end ehtida milliste sulgedega tahes. Ja mitte ainult seda – tulise antikommunistina ja ühe vähese Ameerika liitlasena Vietnami sõjas, sundis ta ameeriklasi end autasustama Ühendriikide aumedaliga, samuti pidi talle antama suurt rahvusvahelist abi, ehkki ameeriklased teadsid tõde.

Poliitikuna oli Marcos juba korda saatnud näiliselt võimatu. Ta oli valitud Kongressi pärast süüdimõistmist mõrvas. Ta istus vangis poliitilise vastase tapmise pärast ja kasutas seda aega juuraõpinguteks. Ta oli ära teinud advokaadieksami ja kaitses end ülemkohtu ees ise. Seal oli tal õnne. Ülemkohtunik ise oli 18-aastaselt mõrvas süüdi mõistetud ja edukalt end ülemkohtus kaitsnud. Marcos väljus kohtusaalist vaba mehena.

Ferdinand ja Imelda 1984. aastal Leytes.

Marcos kohtas Imeldat esimest korda, kui ta esines kõnega Leyte’ saarel asuvas Taclobani keskkoolis. Ehkki neiu kuulus saare võimsa Romualdeze klanni hulka, oli temapoolne suguvõsa vaene. Mõnda aega oli perekond elanud isegi garaažis ja lapsena oli tüdruk paljajalu ringi jooksnud – see võib seletada, miks ta hiljem nii palju kingi ihkas.

16-aastaselt oli ta kaunitar. Ta armus Victoriano Chani, kes oli rikka hiina perekonna pärija. Perekond ei pidanud tüdrukut sobivaks. Seejärel heitis talle silma rikas saeveski omanik Dominador Pacho. Et mehe tähelepanust pääseda, põgenes Imelda Manilasse, rahakotis vaid viis peesot.

Ta sai tööd pangas, mille üks omanikke oli Ferdinand Marcos. Mees ei pööranud talle tähelepanu. Ent neiut märkas ajalehe „This Week“ pühapäevalisa toimetaja ja pani tüdruku pildi valentinipäeva väljaande kaanele. Äkitselt oli Imelda staar ja teretulnud oma sugulase, kongresmen Daniel Romualdeze majja. Seal hakkas temaga kurameerima noor edukas poliitik Benigno Aquino. Aga kui mees sai teada neiu tagasihoidlikust päritolust, jättis ta Imelda maha.

Püüdes haljale oksale jõuda, läks Imelda Miss Manila iludusvõistlusele. Tema perekond, ranged katoliiklased, oli šokeeritud. Nad järeldasid, et Imelda pidi kohtunikega magama. Oletatavasti ei pidanud, sest ta kaotas 20-aastasele Pangasina provintsist pärit Norma Jimenezele.

Oma veast aru saades pöördus Imelda linnapea Arsenio Lacsoni poole, kes oli tuntud oma mitmekülgse seksihuvi poolest. Räägiti, et igal õhtupoolikul „jõi ta Hiina teed“ kahe hiina tüdrukuga, keda talle ettenägelikult vähendati. Teed võis seal tõesti kahele jaguda (vihje Doris Day laulule Tea JorTwo {and twofor tea) – tlk). Kui Lacson püüdis žürii arvamust muuta, siis järeldati sellest, et tema viimane vallutus oli Imelda. Siiski jäid hindajad oma algse otsuse juurde ja Lacson nimetas Imelda „Manila muusaks“. Mõlemad tüdrukud said edasi Miss Filipiinide võistlusele, ent kumbki ei võitnud.

Imelda lohutas end sellega, et temast sai Manila ühe rikkama mehe, Ariston Nakpili armuke. Kahjuks oli mees abielus.

Siis kohtaski ta ühel jäätisepeol uuesti Ferdinand Marcost. Mees hakkas teda piirama. Järgmisel nädalal, kui Imelda sõitis koos kahe sõbrannaga Baguiosse, järgnes mees talle abielulepinguga, mille ta oli igaks juhuks allkirjastanud.

Sügavalt uskliku tüdrukuna käis Imelda igal hommikul missal. Ferdinand istus tema kõrval ja rääkis talle, milline helge tulevik neid ootab. Imelda ei uskunud teda, kuni Marcos võttis ta panka kaasa ja näitas talle oma pangaseifi, milles oli miljon dollarit sularaha. Nende abielu sõlmis rahukohtunik ja pulmad olid tagasihoidlikud. Imelda ja Ferdinandi kohtumisest oli möödunud kõigest üksteist päeva. Imelda valgest kullast abielusõrmusel oli üksteist teemanti, iga nende kurameerimispäeva kohta üks.

Imelda arvas, et isa saab selle abielu pärast vihaseks, ent too võttis Ferdinandi kohe vastu ja andestas tütrele. Siiski lepiti kokku korraliku kirikliku laulatuse suhtes. Marcos tegi enamgi. Ta korraldas laulatustseremoonia Manila katedraalis, kus oli kohal ka Filipiinide president Ramon Magsaysay. Imelda kandis eritellimusel tehtud pulmakleiti, mis koosnes hulgast valgest satiinist ja tüllist ning oli kaunistatud pärlite ja münditaoliste ilustustega. Vastuvõtul Malacanang Parkis, mis asus ülejõe presidendilossi vastas, oli 3000 külalise hulgas arvukalt senaatoreid ja kongresmene. Pulmatort oli Kongressihoone-kujuline.

„See oli väga poliitiline pulm,“ märkis Imelda õde Conchita.

Marcosed pidasid Baguios ülimalt avalikke mesinädalaid. See oli vajalik, kuna üks proua Marcos oli juba olemas. Tema nimi oli Carmen Ortega. Neli aastat enne Imeldaga abiellumist oli Ferdinand pakkunud end Miss Pressifoto võistlusel Carmeni sponsoriks. Kui naisest oli saanud Marcóse armuke, pani Ferdinand ta elama samasse majja, kus elas ka Marcóse ema Dofia Josefa. Marcos oli isegi ajakirjanduses rääkinud nende peatsetest pulmadest. Kunagi ei leidnud aset ei ilmalik ega kiriklik abielu registreerimise tseremoonia, ent Manilas oli naine tuntud proua Marcosena. Isegi Imelda tundis teda sellena. Marcos oli viinud naise kunagi panka, kus Imelda töötas, ja võtnud välja 50 000 dollarit poodide külastamiseks Ameerika Ühendriikides, ning Marcos oli naisi omavahel tutvustanud.

Donja Josefa pidas Carmenit oma poja tõeliseks naiseks. Imelda oli tema silmis pelgalt poliitiline armuke. Sel ajal kavatses Marcos Senatisse kandideerida. Ta vajas Romualdeze perekonna toetust nii poliitilises kui ka finantsilises mõttes.

See tõsiasi oli Imelda jaoks valus. Kui nad olid mesinädalatel, laskis Marcos Carmenil ja nende kolmel lapsel suuremasse äärelinnamajja kolida. Imelda pidi nende asemel hakkama elama ühes majas koos Marcóse ja Dofia Josefaga. Nagu poleks Carmeniga veel küllalt ebameeldivaid seoseid, asus maja ka Ortega tänaval. Imelda nõudis, et see ruttu maha müüdaks ja otsekohe mujale kolitaks. Marcos ja tema ema keeldusid.

Hullem veel – Marcos jätkas Carmeniga kohtumist. Imelda läks Carmeni juurde ja nõudis, et too kohtumised lõpetaks ega purustaks tema õnne. Sel ajal ootas Carmen Marcóse neljandat last.

Imelda oli nüüd nurka surutud. Katoliiklikul maal nagu Filipiinid ei olnud tal võimalust abielu kehtetuks tunnistada ja uuesti head partiid teha. Tal endal ei olnud raha ja ta ei saanud sinna midagi parata, et ta mees armukese juures käis.

Imelda sai närvivapustuse. Marcos saatis ta New Yorki ravile. Ta veetis kolm kuud Manhattani Presbüterlikus Haiglas, ent teraapia tema olukorda ei muutnud. Ta pidi kas oma mehest lahku minema ja naasma vaese elu juurde või kõik alla neelama.

Hea katoliiklasest naine sai teha ainult üht. Ta lendas Filipiinidele tagasi Portugali kaudu, kus külastas Fatima pühamut ja palus, et ta saaks lapse. Ta sünnitas oma esimese tütre Imee ajal, kui Marcos tegeles valimiskampaaniaga, et pääseda järgmisel aastal Kongressi. Kaks aastat hiljem sündis nende teine laps Bong Bong. Kolmas laps Irene sündis 1959. aastal Marcóse senaatorikampaania ajal.

Imelda kannatas migreeni ja teiste psüühikaga seotud haiguste sümptomite all, ent pidas vastu. Marcóse valimiskampaania ajal 1965. aastal soojendas Imelda publikut liigutavate patriootiliste filipiini lauludega. Selle kampaania ajal tõusis Imelda esile küll iseseisva poliitilise figuurina, ent ta ei olnud ikka veel harjunud poliitikaelu karmuse ja uperkuutidega. Kui opositsioon levitas tema aktifotosid, mis väidetavalt olid pärit Marcóse erakogust, kukkus ta närvišokki saades kokku. Marcóse toetajad kinnitasid, et Imelda pea oli paigutatud kellegi teise naise alasti keha külge.

Imelda jaoks tähendas parimat kättemaksu Malacanangi palee esimeseks leediks saamine. Ent ta ei olnud endas kindel ja seepärast nõudis kõigilt ümbritsevatelt liialdatud aupaklikkust. Kui biitlid 1966. aastal Manilasse tulid, kutsus Imelda nad Malacanangi paleesse esinema. Nad loobusid kutsest aupaklikult, ent kutsusid teda avalikule kontserdile nagu teisi filipiinlasi. Imelda võttis seda solvanguna. Biitlid saadeti ilma igasuguse tseremooniata maalt välja. Teel lennuväljale peksid neid Imelda palgatud kõrilõikajad.

Aktifotoskandaali puhul ilmnesid Imelda nõrkused, mida tema poliitilised vastased ruttasid ära kasutama. Negrose kuberner Alfredo Montelibano juunior paigaldas oma hacienda tualetti kahepoolse peegli. Kui Imelda saabus tema majja peole, kutsus ta külalised tagatuppa vaatama, kuidas esimene leedi pissib. Ta tegi sellest foto ja levitas seda. Benigno Aquino hoidis selle koopiat peaaegu surmani oma rahakoti vahel.

Marcos püüdis luua John Kennedy imagot ning Imelda oli õnnelik, kui sai Jackiet mängida. Nagu Kennedyle, meeldis ka Marcosele oma ilusat noort naist demonstreerida. Marcos oli ka paadunud naistemees. See tegi Imeldale ikka veel haiget ja oli Marcosele ka poliitilises mõttes ohtlik. 1969. aastal hakkas Marcos huvituma Gretchen Cojuangcost, kelle abikaasa Eduardo Cojuangco kontrollis Filipiinide multimiljonidollarilist suhkrutootmiskorporatsiooni. Imelda otsustas sellele afäärile lõpu teha. Ta kirjutas Gretchenile kirjakese. Kuigi selle sisu ei ole kunagi avalikustatud, on teada, et Gretchen ei suutnud seda lugedes kuidagi nutmist järele jätta.

Cojuangco tegi samuti katset Marcost oma naisest eemal hoida. Ta kinnitas, et Marcóse kohutavast raamatust „Renezvous with Destiny“ tuleks teha film. Tal oli Hollywoodis kontakte ja ta asus aega viitmata tegutsema.

Raamatus „Renezvous with Destiny“ väitis kartmatu gerilja, et tema Filipiini-Ameerika armuke Evelyn oli tema päästmiseks ohverdanud oma elu, peatades jaapanlase kuuli, mis oli määratud talle.

Filmistuudio Universali produtsent valis tüdrukuid Evelyni ossa. Üks nendest oli näitlejanna Dovie Beams. Kui naine Filipiinidele sõitis, võrgutas Marcos ta ära. Mees pani näitlejanna Green Hillsi äärelinna elama ja kinnitas, et tal ei ole aastaid Imeldaga mingeid seksuaalsuhteid olnud. Imelda olevat frigiidne ja kannatavat, nagu mees ütles, seenhaiguse all.

Kõik läks libedalt, kuni Dovie avastas, et Marcos kohtub ikka veel Carmen Ortegaga, kes oli jälle rase. Dovie hakkas nende armukohtumisi lindistama ja kui Marcos viis ta Imelda äraolekul presidendipaleesse, otsis Dovie mehe kirjutuslaua sahtlid läbija võttis sealt kaasa dokumente.

Imelda hakkas Marcost ja Doviet kahtlustama ja laskis neid jälitada. Marcos käis peale, et Dovie koliks Green Hillsist hotelli. Hiljem avastas naine, et Marcos oli andnud selle maja Carmen Ortegale, nagu ta oli algusest peale kavatsenud teha.

Dovie kavandas kättemaksu. Marcos oli ostnud polaroidkaamera ja hakkas nende armumängust pilte tegema. Samuti küsis ta naiselt üht häbemekarvalokki. Dovie nõustus tingimusel, et mees annab talle enda oma vastu. Naine saatis loki koos fotode, lindistuste ja dokumentidega USA-sse hoiule.

Selleks ajaks hakkas Marcosel naisest kõrini saama.Ta ütles Doviele, et Evelyni rolli naine ei saanud ja et ta tahab mõned uued näitlejannad üle vaadata. Dovie pakkis asjad kokku ja lendas tagasi Californiasse.

Hiljem naasis ta Filipiinidele reisifilmi tegemise ettekäändel. Talle anti vaikimise eest 10 000 dollarit. Ehkki ta raha vastu võttis, kinnitas ta, et see on väärt 100 000 dollarit. Kui keelduti, küsis ta 150 000 dollarit. Sel ööl võttis salapolitsei Dovie kinni ja viis majja, kus ootas ees Marcos. Puhkes äge tüli. Marcos püüdis naisega ära leppida. Dovie lükkas ta põlglikult tagasi ning salapolitseinikud peksid ja piinasid teda.

Kui Doviel lubati vannituppa minna, lipsas ta minema ja helistas ühele sõbrale Los Angelesse, kes võttis kontakti Ühendriikide mõjukate inimestega, keda Dovie tundis. Üks neist oli endine filminäitleja Ronald Reagan, tollane California kuberner. Reagan helistas riigidepartemangu ning Dovie paigutati valenime all erakliinikusse.

Samal ajal oli Imelda kõigest teada saanud ja saatnud oma inimesed saart läbi kammima, et Doviet leida. Ameerika suursaadik ilmus Dovie voodi kõrvale pakkumisega Imeldalt – 100 000 maksuvaba dollarit Dovie vaikimise eest. Ent enam ei saanud kõik nii libedalt minna. Dovie rääkis saadikule Marcose-vastastest süütõenditest ja ütles, et kardab oma elu pärast.

Ameerika Ühendriikide suursaadik mõistis, et ainus viis Doviet kaitsta on esile kutsuda avalik skandaal. Ta korraldas pressikonverentsi. Dovie rääkis loo ära, ent nimetas Marcost kogu aeg Frediks, et ajakirjanikud saaksid loo avaldada, ilma et rikuksid hiljutisi keelde, mille järgi ei tohtinud üllitada presidenti kritiseerivaid artikleid. Dovie mängis ette isegi ühe lindi, kus olid kuulda voodihääli ja sosinaid, oigeid ja mehehäält ilokode armulaulu laulmas. Kogu Filipiinidel teati, et see on Marcóse lemmiklaul. Selle lindi piraatversioon maksis peagi 500 dollarit.

Kui Manila ülikooli tudengid said lindi enda kätte, hakkasid nad seda ülikooli raadiojaamas ikka ja jälle mängima. Kõigi lemmik oli see osa, kus Marcos palub Doviet teha talle oraalseksi. Isegi sõjaväelased, kes saadeti raadioprogrammi lõpetama, ei suutnud tõsiseks jääda. Senaator Benigno Aquino, kes hoidis oma näoilmet kindlalt kontrolli all, käskis alustada juurdlust.

Imelda võitles nagu hull. Ameerika Ühendriikidel tuli Dovie Filipiinidelt salaja minema toimetada. Ta viidi Hongkongi, kus Briti salaluure hoidis teda viis päeva oma kaitse all.

Tagasi Ameerika Ühendriikides, ilmutas Dovie raamatu „Marcos’ Lovie Dovie“. kus olid ka mõned aktifotod. Müstilisel kombel kadus raamat kauplustest. Isegi Kongressi raamatukogu koopia läks kaotsi.

Kui Imelda rahunes, sai ta aru, et olukord on nüüd tema kontrolli all. Kui ta Marcóse maha jätaks, oleks mehega lõpp. Naine ütles talle, et ei alusta lahutust, ent ta peab saama kõik, mida ta tahab – kõik. Marcosel ei olnud valikut. Ta kirjutas välja sularahatšeki. Just siis algas poemaania.

Ent Imeldal ei olnud isiklikust rikkusest küllalt – ta vajas austust. Ta oli vaese riigi esimene leedi, ja et maailma silmis keegi olla, pidi Filipiinide maine tõusma. Ta kavandas Manila filmifestivali, mis saanuks võistelda Cannes’i glamuuriga. Selle projekti üheks osaks oli 100 000 kohaga staadion, mille ehitamisel ei suudetud aga ajakavast kinni pidada.

Ehitamise kiirendamiseks nõudis Imelda, et hoone püstitataks enne betoonpõranda kuivamist. Nagu võiski arvata, kukkusid ülemised korrused kokku ja 168 ehitustöölist sai surma. Andmata ohvrite omastele aega surnukehad ära viia, käskis Imelda nende jäänused lihtsalt betooniga üle valada, et ehitustöö saaks jätkuda.

Marcos jätkas naiste järel jooksmist ning alustas armulugu Ameerika Ühendriikide mereväeohvitseri naisega, riskides Filipiinide ja Ameerika Ühendriikide vaheliste suhetega. Sellele järgnes lugu Filipiinide lauljanna Carmen Sorianoga. Imelda sai ta 1970. aastal San Franciscos kätte. Läinud koos rahalise nõuandja Ernesto Villatuyaga naise korterisse, nõudis Imelda, et Carmen kirjutaks alla paberile lubadusega mitte kunagi enam Marcosega voodisse minna. Kui Carmen keeldus, tungis Imelda talle kallale. Naine põikas kõrvale ja Imelda hoop tabas Villatuyat. Varsti pärast seda sai mehest Filipiinide riigipanga president ning sellel ametikohal oli ta kuni 1972. aastani.

Marcos ja rahandusminister olid Imeldal nüüd peos ning ta rändas maailmas ringi Filipiinide erisaadikuna. Liibüas kinnitas ta, et kolonel Qaddafi oli teinud katset temaga kurameerida, aga sõpradele usaldas Imelda, et mees on homo. Ka Imelda kohta oli liikvel kuulujutte, et naine olevat lesbi. Ta reisis igale poole koos Henry Ford II abikaasa Cristina Fordiga ja räägiti, et nad on armukesed. Teised arvasid, et Imelda jagas voodit pidevalt päevitunud näitleja George Hamiltoniga. Ning miks ka mitte? Kõik teised tegid seda.

Vastavalt Filipiinide konstitutsioonile võis president olla ametis ainult kaks 4-aastast valitsusaega. 1973. aastal kaalus Marcos võimalust teha Imeldast oma järglane, et olla järgmised kaheksa aastat võimu juures. Ent Imelda viibis pidevalt riigi sponsoreeritud ostureisidel ja Marcos tundis, et võib tekkida võimuvaakum. Selle asemel kehtestas ta sõjaseisukorra.

Rahva masendus muutus varsti vägivallaks. Vabaõhutseremoonial tungiti Imeldale suhkruroonoaga kallale. Ta kaitses instinktiivselt oma rindu ja sai mõlemasse käsivarde haavata. Mõrvakatse tegija tapsid Imelda ihukaitsjad kohapeal.

Mõrvakatsel oli Imeldale tohutu mõju. Ta kutsus voodoo-asjatundjad teda vaenulike loitsude eest kaitsma. Kõiki kantud rõivaid säilitati ja ühtki isiklikku eset ei visatud minema, et need ei satuks vandenõulaste kätte. Imelda hakkas kandma kaela ümber salli, et vältida pea maharaiumise ohtu. Ta ümbritses end teenijatüdrukutega, keda ta nimetas sinisteks daamideks, sest neil olid seljas siniste särpidega filipiini termos’ed. Teenijannad valiti välja lojaalsuse alusel ja nad olid oma valimise eest, mis päästis neid kogu riiki kuristikku kiskuvast vaesusest, tänu võlgu ainult Imeldale.

Imelda sõitis mööda maailma ringi eralennukiga, millel oli kullast sisustusega vannituba. Teda saatis loodritest kaaskond, kes sõi kaaviari ja jõi šampanjat. Ühel osturetkel New Yorki, Kopenhaagenisse ja Rooma kulutas Imelda üle 3 miljoni naela. Lisaks omandas ta 2 miljonit naela maksva Michelangelo maali ning ostis mõned vannilinad, mis maksid 8000 naela. Pärast seda, kui Imelda lennuk Rooma lennuväljalt õhku tõusis, sai Itaalia lennujuhtimisametnik teate piloodilt, kes palus luba naasmiseks. Kartes, et tegemist on eluohtliku tehnilise probleemiga, uuris lennujuht, milles on küsimus.

„Meil ei ole juustu,“ vastas piloot.

Kus Imelda ka ei viibinud, oli teada, et hotell peab tema sviidi 500 naela väärtuses lilledega kaunistama. Kui ta Filipiinidele naasis, suleti Manila lennujaam, rulliti lahti punane vaip ning kohalikud koolilapsed toodi teda tervitama ja talle lehvitama.

Vaevalt et ta kodus tagasihoidlikum oli. Tema suvemaja ümber valendas Austraaliast toodud liiv, sest looduslik Filipiinide liiv polevat õiget valget tooni. Kogu Malacanangi palee 464 ruutmeetri suurune keldriosa muudeti presidendiproua isiklikuks garderoobiks. Peale Imelda hingetuks võtva kingakollektsiooni oli tal 1500 käekotti, 35 karusnahast kasukat, 500 rinnahoidjat – ja 1200 käsitsivalmistatud disainerikleiti, millest igaüht oli ta ainult ühe korra kandnud.

Kui Filipiinide saadikul Londonis ei õnnestunud saada talle kutset prints Charlesi ja Diana laulatusele, laskis ta mehe lahti. 1983. aastal püüdis ta oma tütre Imee abiellumistseremooniaga ületada St. Paulis toimunud laulatust. Manila katedraali läheduses asuvad hooned said uue fassaadi, et need näeksid välja nagu 7. sajandi Hispaania koloniaalstiilis majad. Vastuvõtuks üüris ta 500 külalise tarvis luksuslaeva. Kogu peole kulus 7 miljonit naela. Ning see toimus riigis, mis oli praktiliselt pankrotis.

Ent mitte see ei viinud Marcoseid võimult, vaid armukadedus. Kui Marcos oli sõjaseisukorra välja kuulutanud, põgenes opositsiooniliider Benigno Aquino maapakku Ameerika Ühendriikidesse. Ronald Reagan oli nüüd Valges Majas ning Ferdinand Marcose diktaatorlikud meetodid panid ameeriklasi muretsema. Et ameeriklastele meele järele olla, korraldas Marcos valimised. Ameerika Ühendriikide valitsus nõudis, et Aquinol lubataks valimistest osavõtmiseks Filipiinidele naasta, ning Marcosega sõlmiti sellekohane kokkulepe. Ent nad polnud arvesse võtnud Imeldat. Olles ikka veel solvunud selle üle, et ta 30 aasta eest maha jäeti, nõudis ta, et Aquino jalg enam iial Filipiinide pinda ei puudutaks. Kui Aquino koos hulga ajakirjanikega Manila lennuväljale jõudis ja lennukitrepist alla astus, lasksid Imelda kannupoisid ta maha.

Ferdinand Marcos oli hirmul. Ta teadis, et tema aeg on otsas. Masenduses süüdistas ta mõrvas sõjaväe mässulisi elemente ja otsustas ise presidendivalimiste tulemused. Järgnesid streigid ja avalikud väljaastumised. Meedia vabanes ikkest ja Filipiinid jõudsid anarhia lävele.

Kuidagi suutis Marcos oma ametitoolist kinni hoida. 1986. aastal kuulutas Ferdinand jällegi välja presidendivalimised, et Washingtonile meele järele olla. Sel korral tuli tal tegemist teha Aquino lese Corazoniga. Marcos teatas enda valimisvõidust, ent oli selge, et ta võitis ainult tänu valimistulemuste võltsimisele. Meelepaha paisus rahvusvaheliseks. Manila tänavatele tulid sajad tuhanded inimesed. Nad seisid rahva võimu demonstreerides ette tankidele ja Marcose vägedele ning Marcosed lendasid oma turvalisuse pärast kartes Hawaiile.

Kui kord oli taastatud, hakkas Cory Aquino valitsus lahti harutama korruptsioonivõrku, mille Marcosed olid endast maha jätnud, ja avastasid, et riigikassast on puudu umbes 10 miljardit dollarit.

Peale raha, mille Marcosed olid kulutanud luksuslikule elustiilile, pidi ülejäänu olema Šveitsis. Ent pärast lõputuid kohtuvaidlusi olid šveitslased nõus tagastama ainult ligikaudu 2 miljonit dollarit.

Aquino valitsusel oli rohkem edu Ameerika Ühendriikides. Seal olid kohtud valmis Marcoste arved külmutama. Ameerika Ühendriikide võimud tunnistasid, et Marcosed olid rikkunud Ühendriikide seadusi, kandes Filipiinide valitsuse raha eraarvetele Ühendriikides. Ferdinand ja Imelda jätsid vastamata kutsele ilmuda New Yorgis kohtu ette ja 1988. aasta oktoobris mõisteti nad süüdi organiseeritud kuritegevusega seotud ja korrumpeerunud organisatsioonide seaduse alusel.

Ferdinand Marcos kunagi kohtu ees ei seisnud. Ta oli kaua aega põdenud luupust ja tema tervis oh hakanud halvenema sellest ajast, kui ta kõrvale tõrjuti. Tema vabandust New Yorki ilmumata jätta aktsepteeriti. Imelda tuli üksi. Teda süüdistati Filipiinidelt 200 miljoni dollari varguses ja selle seadusvastaselt Ühendriikides investeerimises. Samuti süüdistati teda pettuse teel USA-lt laenu võtmises ja kohtu töö takistamises. Teda ei mõistetud süüdi ja ta vabastati 8, 5 miljoni dollari suuruse kautsjoni vastu. 1989. aasta septembris Ferdinand Marcos suri. Cory Aquinos keeldus tema surnukeha Filipiinidele matmast.

1990. aasta märtsis seisis Imelda New Yorgis kohtu ees.Tema kaassüüdistatav oli Saudi Araabia relvamüüja Adnan Khashoggi – Marcoste hea sõber ja kuulu järgi maailma rikkaim mees. Teda süüdistati petturluses ja kohtu töö takistamises, sest ta oli aidanud Imeldal peita osa ebaseaduslikul teel saadud omandist.

Kohus süüdistas Imeldat oma riigi süstemaatilises röövimises. Eelkõige olid süüdistused seotud nelja Manhattanil asuva pilvelõhkujaga, mille Marcosed olid ostnud 1981. ja 1983. aasta vahel – see pidi kindlustama neile varanduse, kui Manilas läheb midagi untsu. Kui USA võimud 1987. aastal Marcoste pangaarved külmutasid, lepiti kokku, et Khashoggi fabritseeris müügilepingud, mis kuupäevastati nii, nagu oleks tehing leidnud aset 1985. aastal.

Süüdistaja kutsus kohale 95 tunnistajat. Üks neist oli Oscar Carino, Filipiinide riigipanga New Yorgi haru juhataja. Ta kinnitas, et kui Imelda oli linnas, siis kasutas ta riigipanka nagu oma isiklikku hoiupõrsast. Regulaarselt toimetas Carino naisele hotelli kuni 100 000 dollarit sularaha, mis pidi kuluma tema ostudele. Kui riiklikud uurijad tutvusid arveraamatutega, leidsid nad üle 22 miljoni dollari väärtuses tagasi maksmata summasid.

Kaitsja ei kutsunud tunnistajaid. Selle asemel sai Imelda värvikas advokaat Gerry Spense, kes kandis kohtus kauboirõivaid ja saapaid, hakkama tõelise trikiga. Ta pööras kohtu tähelepanu 3000 kingapaarile. Ta osutas, et see pole nii ekstravagantne nagu paistab. Kingatootjad jagavad pidevalt kümneid kinganäidiseid tasuta. Enamjaolt need ei sobi.

Advokaat tõdes, et Imelda „oli võib-olla maailmaklassi poodides kolaja, ent ta oli vaid töölisklassist pärit korralik inimene, kelle süü seisnes selles, et ta oma meest armastas“. Vandekohus vabastas mõlemad süüdistatavad kõigist süüdistustest.

7,5 miljardit dollarilise isikliku varandusega – Imelda sõnul oli iga penn sellest ausal teel saadud – sai temast jutusaadete kuninganna. Teda kaitses tema ilu.

„Mind nimetatakse korrumpeerunuks, frivoolseks,“ ütles ta. „Ma ei näeks selline välja, kui ma oleksin korrumpeerunud. Minus oleks midagi inetut.“

Intervjueerijad olid liiga viisakad, et viidata tema ilu kadumisele.

Ajapikku käskisid Šveitsi ja USA kohtud Marcoste omastatud raha tagastada. Suur osa sellest läks piinamiste ja inimõiguste rikkumise ohvritele ning umbes 10 000-le Marcose režiimi ajal tapetu perekonnale. Imelda ehted ja kingad pandi oksjonile, ent tal on alles veel küllalt raha, et uusi osta.

Imelda hoidis Ferdinand Marcose külmutatud surnukeha Honolulus jääs kuni 1993. aastani, mil tal lubati see matmiseks Filipiinidele viia. Seal võttis naine osa presidendivalimistest, ent kaotas pärast süüdistust valimispettuses. Siiski valiti ta 1995. aastal Esindajatekotta.