Ilja Repin. Isad ja pojad

15 minutit lugemist

„Aitab verest!” Selliste sõnadega sööstis 1913. aasta jaanuaris Repini šedöövrile „Ivan Julm ja tema poeg Ivan 16. novembril 1581” noaga kallale noor, hingelt mitte päris terve Abram Balašov. On möödunud üle 100 aasta, ja jälle leidub inimesi, kes joovastunult kordavad samu sõnu ja nõuavad vene kunstiajaloo ühe kuulsaima maali kõrvaldamist Tretjakovi galeriist.

See Repini töö, mida praegu nimetatakse „Ivan Julm tapab oma poja”, on vaatajate seas alati esile kutsunud teravaid vaidlusi ja sügavaimaid emotsioone ka hilisemate aastakümnete jooksul. Poja hukanud õnnetu isa, riigi väärikast järglasest ilma jätnud valitseja kuju, veri, need tsaar-mõrvari meeletud silmad sunnivad mõtisklema võimu olemuse, türannia, tehtud patu vältimatu karistuse, ja mõistagi kunstniku meisterlikkuse üle. Pildi jõulisus ja mõju tegi talle karuteene – Repini saatus oli küllalt keeruline.
1881. veebruaris sõitis Ilja Repin Moskvast (kus elas) Peterburgi, peredvižnikute 9. näitusele. Peterburi Kunstide Akadeemia hiilgavalt lõpetanud 37-aastane kunstnik oli Venemaal juba küllalt tuntud, „Burlakid Volgal” tõi talle tõelise kuulsuse, Euroopa-reis tutvuse Lääne kunsti šedöövritega. Ta maalis kõike, mis teda vene rahva elus erutas, nii kaasaegseis süžeedes (näiteks „Ristikäik Kurski kubermangus”) kui ajaloolistes.

Repini autoportree. (1887)

Kui näitus 1. märtsil 1881 Nevski prospektil Jussupovide majas avati, oli Venemaal vähe neid, kellel kunstiga asja – räägiti ainult sellest, et partei Narodnaja Volja liikmed tõllas mööduva tsaar Aleksander II tapsid. Juba kuu hiljem, 3. aprillil, vaatas Repin pealt, kuidas viis neist tapalavale läks… Avalik hukkamine jättis Repinile vapustava mulje. Tagasi Moskvas, elasid meeletute „rahvatahtelaste” kujud ta hinges, ei lasknud magada. Nii sündis kavatsus näidata võimu verist olemust, vene isevalitsuse julmust.
Repin valis tihti süžeesid Venemaa dramaatilisest, kohati traagilisest ajaloost.
Selles on olnud palju eredaid persoone, nende seas muidugi Ivan Julm, vastuoluline isiksus, tark ja võimukas valitseja, vene maade kokkuliitja, Kaasani allutaja. Samas inimene, kes jättis ajalukku verise jälje, julmuse ja leppimatusega tuntud opritšnina isa, riiaka loomuga ja põikpäine. Kasutades tema kuju ütles Repin inimestele võimust, kõikelubatavusest, armastusest ja surma paratamatusest midagi väga olulist, mis on tähtis igal ajal. Repin arvas, et „ajalooline pilt tuleb maalida ainult siis, kui see loob kanga kaasaegseteks mustriteks, haakub meie aja elulähedusega”.
Oma mälestustes jutustas kunstnik maali süžee sünnist: „Olin Rimski-Korsakovi kontserdil, mängiti sümfooniat „Antar”. Selle muusikaline triloogia – armastus, võim ja kättemaks, haaras mind vastupandamatu sooviga kujutada maalis midagi võrdset selle muusikalisele vägevusele. Oli hirmus pihta hakata, seda väärida… Valulevale tragismile oli loomulik otsida väljapääsu ajaloost… Ja meenuski tsaar Ivan.”
Kunstnik tahtis näidata türannist tsaari piiramatu võimu õudust. Ivan Julma, kiimlejast mõrvarit, kes õiendas uskumatu jõhkrusega arveid vaenlastega… Repin valis tulevase pildi süžeeks hirmsaima hetke tsaari elust – poeg Ivani tapmise. Valitseja, kellele pole miski püha, on võimeline tapma mitte lihtsalt oma alama, vaid lihase poja. 19. sajandi lõpus ei kahelnud keegi, et tema tappis tsareevitši, sündinud abielust Anastassia Romanovaga – sellest rääkisid kõik vene ajaloolased, alates Karamzinist.
Poja, tugeva ja terve lapse, kelle tsaar sigitas noorena, kui polnud veel andunud prassingutele ja patustele meelelahutustele, kuulutas ta kohe troonipärijaks. Tsaar armastas teda, pühendas palju tähelepanu tema haridusele, võttis kaasa sõjaretkedele. Naisegi valis talle ise, poja arvamus ei maksnud midagi. Tolle kaks esimest naist osutusid ebaõnnestunuiks ja isa sulges nad kloostrisse. Kolmanda, Jelena Šeremetjeva, kellesse tsareevitš tuliselt armus, tunnistas tsaar kõlblikuks.
Mõnede ajaloolaste kinnitusel oli poeg isast leebem, kuigi pidi osalema trooni vaenlaste hukkamistel, ja riigiasjades, kuigi erilise poliitilise kaaluta. Sellegi poolest nägi tsaar targas ja väärikas järglases vastast, kes on võimeline haarama Vene trooni, ja võimu jagada ei kavatsenud ta isegi mitte oma pojaga. Teiste arvates toimus tragöödia 1581. aastal kogemata – tal polnud kavatsust poega tappa. Lugu oli nii, et ükskord kohtas tsaar Aleksandrovki agulis oma miniat tema arvates sündsusetus riietuses. Kuigi ise ei pidanud ta sündsusest midagi, sööstis rasedale miniale raevunult kallale. Seda jõledust pealt näinud tsareevitš asus mõistagi naise kaitsele, ja siis lõi isa teda terava otsikuga valitsuskepiga. Oimukohta sattunud löök osutus surmavaks. Pärast õudseid üleelamisi lõppes Jelena rasedus nurisünnitusega. Ülejäänud elu veetis mehe, lapse ja tulevase tsaarinna staatuse kaotanud õnnetu naine kloostri üksikkongis.

Burlakid Volgal. (1870–73)

Ivan Julma valu poja, üksiti targa troonipärija kaotuse pärast, oli piiritu. Ta palus pattu andeks kuis iganes: saatis kloostritele kalleid andameid, tellis jumalateenistusi, palus jumalalt andestust… Praegu oletavad paljud Venemaa ajaloo spetsialistid, et Ivan Julm ei tapnud poega, millest, muide, pole ka  kroonikates ainsatki vihjet. Ainult fakti konstateerimine: tsareevitš suri Aleksandrovski agulis novembris 1581. Moskva Kremli Arhangelski kirikus aastatel 1963–65 toimunud hauakambrite avamisel ei tuvastanud ekspertiis tsareevitši pealuus ega ajus jälgi traumast, juustes polnud verd. Surma põhjustas mürgitamine, sest põrmus leiti arseeni (rotimürki) ja elavhõbedat (vastavalt 3 ja 33 korda üle normi). Tähendab – Ivan Julma süüdistati alusetult? Tänapäeval arvatakse, et laimajaks oli põlualune munk Antonius Possevitš.
Aga 1880-ndate alguses oli Repin veendunud oma maali ajaloolises pädevuses, kuigi temale oli vast esmatähtis näidata valitseja julmust.
Modelliks oli peredvižnik Grigori Mjasojedov, Repini sõber, tuntud võimatu iseloomu ja selle poolest, et oma poega aastaid omaks ei tunnistanud. Mjasojedov ise kommenteeris: „Ilja valis minu, sest kellelgi polnud nii elajalikku ilmet kui minul…” Haruldaselt õnnestunud tsareevitši kujuks, kelle näol on selgesti aimatav surma pitser, poseeris Repini teine sõber, kirjanik Garšin. Sellega osutus kunstnik nagu selgeltnägijaks – mõni aasta pärast maali valmimist viskus närvihäirete all kannatav kirjanik 33-aastasena trepisüvikusse.
Repini sooviks oli, et maalil oleks kõik ehe tõde. Kostüümid ja saapad „lõikas välja” ise, interjööri maalis tsaaripalee ühe toa põhjal muuseumis nimetusega „Bojaari maja XVII sajandil”, tugitooli ja tšareevitši kaftani Relvapalati, valitsuskepi rauast originaali põhjal Tsarskoje Seloost.
Hirmu tundis Repin ainult selle ees, et äkki ei jätku tal annet… Lõpuks juhtus, nagu kunstnikega sageli: tulemus osutus kavatsetust märgatavalt tähenduslikumaks, seega ka mõjuvamaks. Terve sümfoonia tunnetest – õnnetu isa kaotusvalu, kahetsus, tehtu pöördumatuse teadvustamine, hirm surma ja elu ees… Tsareevitš langeb vaipadega kaetud põrandale, isa sööstab tema poole õuduses ja kahetsuses. Kõikjal on veri – helepunasest bordooni, punase kõigis varjundeis. Tsaar embab poega, surudes käe haavale meelekohas, silmis valu, hirm, hullumeelsus. Tsareevitši ilmes surma läheduse aimus, häbi isa pärast, kibe etteheide – temal oli ju kogu elu ees armastatud naise kõrval, elu tulvil isamaa teenimist…

Ristikäik Kurski kubermangus (1880–83)

„Poleks tahtnud mitte kellelegi näidata seda jubedust… Muutusin nagu mingiks ihnuskoiks, kes elab salaja oma õudse pildiga,” tunnistas Repin. Kuni ükskord otsustas, et peab „Ivani…” inimestele näitama. Ateljeesse tulid vaid lähemad sõbrad – Kramskoi, Šiškin, Jarošenko. Repin hoidis kaua pildi eesriide ees lampe, ja tõmbas selle siis järsult eest. „Külalised vaikisid kaua, siis söandasid vaid sosistada – nagu surnu juures… Lõpuks katsin pildi kinni, aga rõhutus ei hajunud. Ainult Kramskoi laotas käsi ja vangutas pead. Mina tundsin end isegi nagu pildist eraldi, mind ei pandud tähelegi… „No nii,” lausus Kramskoi endamisi,” meenutab Repin.
Kirjas Suvorinile, Novoje Vremja väljaandjale, rääkis Kramskoi: „Mind haaras täiusliku rahuldatuse tunne Repini pärast. Siin ta on – talendi taseme tõestus! Mu jumal, ja kuidas maalitud!”
Publikule näidati pilti Sankt-Peterburis aastal 1885. See oli tõeline šokk, Repini maal ei jätnud ükskõikseks mitte kedagi. „Julmast…” räägiti kõikjal, kõrgseltskonna salongides ja tudengiõhtutel. Ühed tajusid selles monarhiavastaseid meeleolusid, sügavat mässumeelsust, ja osaliselt oli neil õigus. Teised, eriti mõned professorid Kunstide Akadeemiast, viitasid nördimusega anatoomilistele ebatäpsustele: pildil on liiga palju verd, ja tapetu ei saanuks nii kiiresti kahvatuda… Hiljem osutas Igor Grabar, kunstiteadlane ja restauraator: „Maal pole kirurgilise operatsiooni protokoll… Kunstnikul on tuhat korda õigus patustada füsioloogia vastu, sest šeikspiirlike tragöödiategi patud on välised, võrreldes sügavaima sisemise tõega.”
Paljud, isegi mainekad kriitikud, nägid „Ivanis…” vaid ajaloolise süžee kujutamist. Ent oli neidki, kes hindasid selles kätkevat sügavust ja meisterlikkust. Lev Tolstoi kirjutas Repinile: „Teie Joann on mulle kõige närusem ja haledam tapja, ja poja suremise ilu. Väga hea! Kunstnik ütles kõige tähtsama täiesti selgesti, pealegi nii meisterlikult, et meisterlikkust pole märgata.”
Sankt Peterburi näituselt pilti õnneks ei kõrvaldatud, aga Moskva kõrgeimate võimude ukaas keelustas selle, osutusega „mitte lubada näitustele ega lasta üldse publiku seas levida”. Maali kohe ära ostnud Tretjakov riputas selle eraldi tuppa ja näitas vaid lähematele sõpradele, kodakondsed ja majateenijad lõid selle lukustatud uksest möödudes vaid risti ette. Õnneks tühistati keeld varsti ja moskvalasedki said näha Repini „Ivani”… Tundus, et edasi ootab Repini šedöövrit vaid rahulik elu ühes Venemaa parimatest kunstikogudest. Aga seda ootas veel üks katsumus.
1913. aasta 16. jaanuaril tuli muuseumisse veider, kehvalt riides külastaja, pikk, kõhn ja kahvatu. Esmalt seisis kaua Surikovi „Bojaarinna Morozova” ees, siis suundus Repini „Ivani…” juurde ja jäi taas kauaks seisma . Justkui tardus, vaid silmad läikisid haiglaselt. Siis korraga karjatas „aitab verest!”, tõmbas põuest noa ja lõi selle kolm korda pildisse.

Zaporoožlased Türgi sultanile kirja kirjutamas. (1890–91)

See oli vanausulisest raskolnik Abram Balašov, kunstikoolist välja visatud ikoonimaalija. Võimalik, et tõepoolest vaimuhaige, mis ilmnes üsna omalaadses kires: vihkamises vabaduse mahasurumise, igasuguse vägivalla vastu. Repini pildis nägi ta kurjuse nägu, reageeris hullusehoos sellele vastavalt ja suleti vaimuhaiglasse.

See oli esimene muuseumi-vandalismi juhtum Venemaal, mis nõudis selgitamist: miks see pilt inimese hulluks ajas? Repini vastus oli üpris originaalne: kunstnikud-avangardistid, eesotsas Birjukoviga, soovitasid Balašovil hävitada pildi kui realistliku kunsti sümboli. Poeet Vološin osutas oma loengul, teemal „Ivan Julm ja tema poeg. Repini maal”, et Repin ise provotseeris vandalismiakti – tuhinas odava populaarsuse järele, pakkudes üle väliste efektide ja liialdatud naturaalsusega. Ja et üldse oleks pidanud maali lausa tükkideks lõikuma. Sedamaid järgnes Repini reaktsioon: „Mõelda vaid – soliidne härrasmees, aga minu Ivan Julm talle ei meeldi. Kui nii edasi läheb, hakatakse varsti ka Rembrandti lõikuma…” Kahjuks osutus kunstnik prohvetiks seegi kord – vandaalide lemmikohvreiks said Rembrandti „Öövalve” ja kuulus „Danae”.
Tundus, et pärast Balašovi akti oli Repini pilt lõplikult hävitatud. Aga Igor Grabar otsustas selle taastada ja teatas sellest Repinile, kes Ivan Julma pea ümber maalis. Tõestades sellega, et on maalimises niisama tugev kui 30 aastat tagasi. 1884. aastal säras pilt oma endises hiilguses ja võttis galeriis sisse oma endise koha.
Viimased 30 aastat elas Repin Kuokkalas (praegune Repino), mis pärast 1917. aastat Soome piiresse jäi. Ta igatses väga kodumaale naasta, aga kartis bolševistlikku Venemaad, kuni tagasipöördumiseks polnud enam jõudugi. Suur vene kunstnik Ilja Repin suri 86 aastasena 29. septembril 1930.

* * *

Kahjuks jättis Balašovi kuritöö kuulsale maalile siiski jäljed. Lõuend, mis ripub tänini Tretjakovi galeriis, on raskesti haige – lõhed, värvikihtide pudenemine…  Restauraatorid annavad oma parima, et pilt säiliks tulevastele põlvedele, edastamaks neile geniaalse kunstniku sõnumit armastusest ja kaastundest inimese vastu, vägivalla ja isiksuse mahasurumisest millises iganes vormis.
Ometi kostis hiljuti taas hääli, mis nõudsid lõuendi ärakoristamist Tretjakovi galeriist. Selle töötajad püüavad Repiniga sõdijaid veenda selles, et kunstnik maalis pildi, toetudes Karamzini töödele, kes oli veendunud tsareevits Ivani traagilises lõpus. Osutades, et kui mõista kunstiteoste üle kohut ajaloolise tõe seisukohalt, tuleks inimkond ilma jätta tohutust hulgast suurte meistrite töödest. Näiteks keelata ära Shakespeare´i näidendite lavastamine, milles on ju samuti palju tinglikkust…

Ilja Repini värvikas elulugu

Ilja Repin sündis Venemaal Harkivi kubermangus Tšugujivi nimelises väikelinnas ohvitseri pojana.
19-aastasena sõitis Repin Peterburi, kus proovis sisse saada Peterburi Kunstide Akadeeemiasse. Esialgu tal see ei õnnestunud, kuna ta ei tundnud klassikalise joonistamise saladusi, sest enne Peterburi tulemist töötas ta kunstnike artellis, kus maalis ikoone ja restaureeris altarimaale. Ta astus erakooli, kus õpetajaks oli Nikolai Kramskoi. Viimase soovitusel võeti Repin kaks kuud hiljem kunstiakadeemiasse vabakuulajaks. Esimese kursuse lõpus sai ta maali „Jeremia leinab Jeruusalemma varemetel eest kõrgeima hinde ja võeti vastu üliõpilaseks. Akadeemia diplomitööks maalis Repin evangeeliumiainelise „Kristus äratab Jairuse tütre“ (1871) ja suure vene rahva elu käsitleva kompositsiooni „Burlakid Volgal“ (1870–1873). Esimese eest pälvis noor kunstnik Suure kuldmedali ning võimaluse sõita akadeemia stipendiaadina Euroopasse. Medaliga kaasnes õigus kuueaastasele välisreisile akadeemia kulul. „Burlakid Volgal“ eksponeeriti 1873. aasta maailmanäitusel Viinis. Aastal 1872 abiellus Repin Vera Aleksejevna Ševtsovaga.
1873. aastal reisis ta akadeemia stipendiaadina oma naise ja väikese tütrega mõned kuud Itaalias ning pärast seda elas ja töötas 1876. aastani Pariisis. Venemaale naasmise järel reisis ta perega Tšugujivisse, seejärel asus elama Moskvasse.

Ei oodanud. (1888)

Pärast seda, kui Repin tuli 1878. aastal tagasi Peterburi, sai temast peredvižnikute juhtfiguur. Kunstnik nägi oma missiooni Venemaa kaasaegse tegelikkuse ja ajaloo kujutamises. Suure hulga portreede kõrval kujunesid tema selle perioodi tähtsaimateks teemadeks rahva elu ja revolutsionääride saatus. Juba kodukandis viibides oli ta teinud esimesed eskiisid kompositsioonile „Ristikäik tammesalus“ (1877), mille kallal kunstnik töötas pea kogu elu.
Aastal 1887 lahutas Repin oma esimesest naisest. Tema juurde jäid elama kaks vanemat tütart, Vera ja Nadja. Noorem tütar Tanja ja poeg Jura jäid emaga.
Samal aastal eemaldus Ilja Repin peredvižnikutest. Ta tuli küll 1888. aastal tagasi, kuid lahkus ühingust lõplikult 1890. aastal. Ta süüdistas ühingut bürokraatias ning ei suutnud nõustuda uuendustega põhikirjas.
1891. aastal reisis Repin Jasnaja Poljanasse, et joonistada Lev Tolstoid ja tema peret. Selle töö tulemusena valmis terve seeria suure vene kirjaniku portreemaale ja -joonistusi.
Alates 1893. aastast töötas Repin Peterburi Kunstiakadeemias nii professori kui ka direktorina.
Aastal 1899 abiellus Repin fotograafia ja kirjanduse vallas tegutsenud Natalia Nordmanniga (1863–1914) ning rajas Kuokkalasse (praegune Repino Venemaa Leningradi oblastis), mitte kaugele Peterburi linnast ühise kodu, millest sai peagi aktiivne kultuurielu keskus. Kunstnik tegeles siin nii maalikunsti kui ka graafikaga, kirjutas oma memuaarid „Kauge, kuid lähedane“, esines ajakirjanduses publitsisti ning ühiskonnategelasena ning jätkas õpetamist Peterburi Kunstiakadeemias.
13. aprillil 1918 suleti Venemaa ja Soome vaheline piir ning neli aastat varem lesestunud kunstnik sattus kodust lahkumata elama välismaale. Tema Vene pankades olnud varad natsionaliseeriti ning kunstnik oli sunnitud asuma korraldama näitusi ning müüma oma töid. Nüüd sõlmis Repin tihedamad kontaktid soome kunstielu ja kunstnikkonnaga. Esimene Repini näitus Soomes toimus juba 1918. aastal Helsingis Strindbergi salongis. Soome Vabariigi põhiseaduse vastuvõtmise puhul kinkis Repin Soome Kunstiühingule seitse enda ja 23 teiste vene kunstnike teost, mis anti edasi Ateneumi muuseumile ja mis panid aluse Soome Rahvusgalerii vene kunsti kogule. 1920. aastail esines kõrges eas kunstnik viljakalt näitustel nii Nõukogude Venemaal kui ka Soomes, Rootsis, Ameerikas, Prantsusmaal ja Tšehhoslovakkias. Mitmetele Nõukogude Liidu ametlikele kutsetele vaatamata ei lahkunud Repin Soomest, vaid jäi sinna oma surmani.
Ilja Repin suri 29. septembril 1930. aastal Kuokkalas ning sinna on ta ka maetud. 1940. aastal avati Kuokkalas kunstniku kodu tema memoriaalmuuseumina.
Ilja Repin on mõjukamaid kriitilise realismi esindajaid. Tegeles olustiku-, portree- ja ajaloomaaliga. Tema pärand koosneb üle 2000 maalist, tuhandetest graafilistest lehtedest ning eskiisidest. Neljandiku loomingust moodustavad portreed. Ta maalis peaaegu kõiki oma kaasaja progressiivseid kultuuritegelasi ja teadlasi. 1901. aastal sai ta ametliku tellimuse maalida „Riiginõukogu loomise sajandale aastapäevale pühendatud 1901. aasta 7. mai pidulikku istungit“ (1901–1903). Teosel on kujutatud 81 riigivõimu esindajat.
Repin maalis arvukalt rahva elu kujutavaid teoseid. Tähelepanuväärseim ja kuulsaim neist on „Burlakid Volgal“.
Ilja Repini loomingus on olulisel kohal revolutsioonilise võitluse teema. Teosed „Ei oodanud“, „Koosolek“, „Sandarmite konvoi saatel“ ja „Pihist keeldumine“. Tema ajaloomaalidest on tuntuim „Ivan Julm oma poja Ivaniga 16. novembril 1581. aastal“ (1885), mida peetakse maalilise psühhologismi kõrghetkeks Repini loomingus.
Pariisis elades maalis ta etüüde Pariisi eeslinnadest, tänavastseene, portreesid (sealhulgas ka Ivan Turgenevi portree), kavandas ja maalis „Pariisi kohviku“.

Tunnuspildil: „Ivan Julm ja tema poeg Ivan 16. novembril 1581” (1885)

©Peter Hagen

0

Your Cart