Hüvasti, Krimm! (galerii)

4 minutit lugemist

Kunagi oli Krimm nõukogude inimestele sama mis ameeriklastele Florida. Kliima Krimmis on fantastiline, mändide lõhn Artekis lausa uimastav. Puhkus Krimmis oli odav. Ööpäev korteris maksis kõigest 1 rubla (hotelle oli väga vähe). Söök – kuigi solk – oli samuti odav. Kaud-Idas töötavad inimesed eelistasid Krimmi sõita rongiga, sest rongisõiduks kulunud aeg lisati puhkusele juurde. Tavaliselt veedeti Krimmis kogu puhkus. Nüüd on kõik muutunud, Krimmist ei taha enam isegi vaene venelane midagi kuulda. Piirid on avatud, teed lahti ja eriti need, kes varematel aegadel välismaale ei pääsenud tõmbavad nüüd mööda maailma ringi, et kaotatut ja saamata jäänut tasa teha.

Pärast Venemaa annekteerimist on olukord Krimmis nigel. Ehkki tavainimesed on õnnelikud, et nad on osake Venemaast, on paiga majanduselu täielikult halvatud.

Jalta linnas, ranna ääres asuv McDonaldsi restoran oli kunagi siinkandi kõige suurema liiklusega paik. Nüüd on see suletud, uksel kulunud sildike „suletud põhjustel, mis ei sõltu meist.“

Krimmis tähistatakse aasta möödumist referendumist, millega otsustati Krimmi liitumine Venemaaga. Festival Simferoopoli tänavatel ei suutnud aga varjata isolatsiooni, millesse paik sattunud on.

McDonald’s ei ole sugugi ainuke rahvusvaheline ettevõte, mis Krimmist ära on läinud. Neid on palju. Teiste seas PayPal, Amazon ja isegi Venemaa pangad.

« 1 kohta 2 »

Kunagine edukas kuurortlinn on muust maailmast eraldatud. Mobiiltelefonidega piirkonnast välja helistamine on väga keeruline. Krediitkaartidega maksta ei saa.

Visa ja MasterCard on mõlemad lõpetanud tegevuse Krimmis, mis mõjub regiooni majandusele eriti halvavalt. Kaardimaksete tegemine ei ole võimalik ning ettevõtted ei saa teha ülekandeid ega saa ülekandeid ka kätte.

Ainuke maadpidi minev tee Ukrainasse suleti Kiievi võimude poolt, toiduainete hinnad on läinud lakke, turistide arv on drastiliselt vähenenud ning 3G telefoniteenus ei tööta. Poolsaarel on ka vähe joogivett ning probleeme on elektriga. Üle 80% neist hüvedest tuli Ukrainast.

Venemeelsed kohalikud on aga sellele vaatamata rahul: „Ma olen väga elevil ning aastaga on see tunne ainult kasvanud. Ma olen nii rõõmus, et meie unistused said teoks,“ ütles vanem naine nimega Zoya Voinova.

„Üleminekuperiood on kaos, aga annekteerimise tulemusel tunnen, et olen peale kaht aastakümmet ootamist taas kodus,“ ütles suveniirimüüja Zinaida, kes ei soovinud oma perekonnanime öelda.

Siinne majandus on saanud kahjustada ka sanktsioonide tõttu, mille USA ja Euroopa Liit on kehtestanud.

„Me oleme ülejäänud maailmast ära lõigatud. Mis mõte on siin äri ajada, kui sa ei saa selle eest raha,“ ütles Sevastoopolis tegutsev ärimees Nikolai. Temagi ei soovinud oma täisnime avaldada, kuna kardab ametnike kiusu.

Krimm oli veel mõni aeg tagasi võimas IT-alaste allhankefirmade keskus. Ka Nikolai töötas selles valdkonnas. Nüüd on sellest järel vaid riismed. Suurem osa on ettevõtteid uksed sulgenud, mõned õnnelikud töötajad viidi teise kohta ümber.

„Ma ei suuda seda enam taluda,“ ütles Nikolai ning lisas, et nad abikaasaga söövad praegu oma sääste ning plaanivad emigreeruda.

Turismivaldkonnas on samuti lood kehvad. Võrreldes 2013. aastaga kukkus turistide arv poole võrra. Enne külastas linna 6 miljonit inimest aastas.

Ukraina ametnikud panid seisma rongiliikluse ning piiril on kontrollpunktid, mis ei lase sisse Krimmi poolt tulevaid autosid.

Krimmi saab reisida lennuki või praamiga, kuid järjekorrad on mõlemal puhul väga suured. Praamijärjekorras ootavad tihti tuhanded autod ülesõitu.

„Ärid seisavad, sest inimesed ei saa reisida. Meie oleme alles, aga paljud on pankrotti läinud,“ ütles Jalta ärimees Maxim.

Venemaa on loonud panga, et kohalikke aidata ning on lubanud Krimmi ja Venemaa vahele ehitada silla. Selle 3,7-miljardilise eelarvega ehitise sai endale Arkady Rotenbergi ettevõte. Mees on Putini lähedane sõber. Tööd peaks valmis saama 2018. aastal, kui tähtaegadest ikka kinni peetakse.

Krimmi põllumajanduski ei ole jäänud puutumata. Ukraina keeras kinni veekraanid, kust kaudu jooksis 85% piirkonna värskest veest. Joogiveepuudust veel ei ole, aga riisisaak ning 35% juurviljasaagist läks kaotsi küll.

Poolsaar on sunnitud nüüd kaupa ostma vaid Venemaalt. Transpordiprobleemid ning Venemaa enda majanduslikud probleemid tähendavad aga seda, et toidu hinnad on võrreldes aastaga kasvanud peaaegu 2,5 korda.

Vahel tuleb seda toitu süüa küünlavalgel, sest elektrit saadakse Ukrainalt ning katkestusi on palju. Ühe katkestuse ajal suri kohalik krokodill, kes ei talunud krõbedat talvekülma.

2015. aasta märtsi alguses palus Jalta linnapea Andrei Rostenko, hoolimata aina süvenevast USA-vihast, et McDonald’s piirkonda tagasi tuleks. Lähim koht, kust Big Maci osta saab, asub siiani siiski kas Venemaa teistes piirkondades või Ukrainas.