Emmanuelle’i meenutades

3 minutit lugemist

Ööl vastu 17. oktoobrit 2012 lahkus parematele jahimaadele erootikafilmi „Emmanuelle“ täht 60-aastane Sylvia Kristel. Ebatervislikud eluviisid said talle saatuslikuks. Sylvia hakkas filtrita sigarette tõmbama juba 11-aastaselt …

Sylvia Kristel on üks neist filminäitlejatest, kes oleks võinud piirduda ka ühesainsas filmis mängimisega. Osatäitmisega erootikafilmis „Emmanuelle“ kirjutas ta end jäädavalt filmikunstiajalukku. Kriitikud nimetasid teda pehme porno kuningannaks ja temast sai peagi miljonär. Prantsuse režissöör Just Jaeckin väntas 1974. aastal filmi „Emmanuelle“, mis tõi 17-aastasena modellitööd alustanud Sylviale kuulsuse. Julge süžeega film levis kogu maailmas ja see leiab suurt tähelepanu veel praegugi. Seda filmi peetakse tänini ületamatuks erootikašedöövriks. Alguses oli see Pariisis pool aastat keelatud, kuid seejärel tormasid seda vaatama miljonid. Ühes Pariisi kinos jooksis „Emmanuelle“ 13 aastat järjest.
Põhja-Eesti elanikele kujunes meeldejäävaks sündmuseks suveõhtu 1987. aastal, mil Soome telekanal MTV näitas selleks ajaks isegi eestlaste hulgas kuulu järgi tuntuks saanud „Emmanuelle’i“. Tallinna tänavad olid inimtühjad nagu õhuhäire ajal. Igasugune liiklus oli seiskunud, taksot polnud võimalik saada, sest kõik taksojuhid valetasid dispetšeritele, et on kliendiga kinni, kuid tegelikult istusid kodus teleka ees. „Emmanuelle“ põhjustas Soomes paraja skandaali. MTV sai vaatajatelt 31 telefonikõnet, millest vaid üks oli kiitev. Ülejäänud helistajad pahandasid: „See on ju porno! Kas te ka mõtlete, kuidas see noorsoole mõjub?!“ 90% helistajatest oli loomulikult seksivaenulikud feministid-pipravitud. Praeguseks ajaks on muidugi suurem osa soome naistest leppinud selle kurva tõdemusega, et seks on olemas ja sellega tegelevad ka noored.

„Emmanuelle” peakangelane oli valmis keppima ükskõik kus ja ükskõik kellega.

„Emmanuelle“ oli Bangkokis hargnev lugu noore igavleva ja ilmselt ka seksuaalselt rahuldamata diplomaadi abikaasa seksuaalsetest eneseotsingutest. Tõsi, psühholoogid hindasid seda filmi teise nurga alt: filmi kangelanna on 30-ndates aastates paaniliselt vananemist kartev naine, kes püüab võtta elult mis võtta annab ja kes iga päev vaevab oma pead küsimusega, kas ta on ikka veel seksuaalselt ahvatlev või mitte. Sylvia kehastas Emmanuelle’i veel kolmes hilisemas filmis.
Kui nüüd aga süüvida kõigisse nelja filmi, siis peab tunnistama, et Emmanuelle’i-sugune naine ei ole lihtsalt reaalne olend. Pole usutav, et üks naine on valmis suvalise naisega lesbitsema, et siis kõigest kümmekond minutit hiljem oma meeskallimale läbielatust rääkida – kusjuures armastav mees kuulab jutustust suure huvi ja kaasaelamisega, ilmutamata vähimatki märki armukadedusest. Seksuoloogia kriteeriumide järgi oleks Emmanuelle pidanud olema haiglaslik nümfomaan, kes suguhaigusi ja muid ohtusid kartmata oli valmis ükskõik kus võõral mehel suhu võtma või laskma ennast keppida esimesel silma hakanud isasel, ütlemata ära ka seksist mitme võhivõõra mehega.
Silvia Kristel sai hiljem filmiosasid ja suuremaid pakkumisi, kuid reeglina tahtsid filmitegijad (ja muidugi ka filmivaatajad) teda näha lahtiriietatuna, olgu siis tegemist Mata Hari, leedi Chatterley armastaja või kodupetturi rolliga. Midagi tõsisemat filmimaailmas talle aga ei pakutud.

1985. aastal andis hurmav näitlejanna teada, et ta jääb pensionile, loobub filminäitleja tööst, hakkab kodus maalima ja loodab leida elurõõmu lihtsatest asjadest, ka vabal soovil söömisest.
Vanaduspäevade kindlustamiseks ja paremaks elamiseks ostis ta St. Tropezis maja. Silvia Kristeli sissetulekud enam ei suurenenud, elustiil ja -kombed jäid aga samaks ja raha voolas välja endistviisi hooletult. Tulemuseks oli see, et raha kadus pangaarvelt ja tekkisid esimesed võlad. 1988. aastal koputasid Sylvia uksele kohtutäiturid. Ta jäi ilma kahest majast Lõuna-Prantsusmaal ning majast Hollandis, mille oli kinkinud emale, kuid mis oli endiselt tema nimel. Sylviale jäi kätte vaid 500 dollarit.
„Tänapäeval teenivad A-kategooria staarid ogaraid summasid, aga minu suurim honorar oli umbes 300 000,“ seletas Sylvia 2005. aastal ühes intervjuus.
Viimased eluaastad veetis Sylvia Amsterdamis väikeses üürikorteris, kus ta tegeles maalimisega ning lahutas meelt teleseriaalide vaatamisega.
„Elu on raske, kui oled kunagi armujumalanna olnud,“ nentis ühes intervjuus Sylvia Kristel – miljonite meeste ihaldatud naine, kes päris ehtsat armastust ei kogenudki.

Sylvia Kristeli filme

„Emmanuelle“ (1974)
„Emmanuelle 2“ (1975)
„Hüvasti, Emmanuelle“ (1977)
„Viies musketär“ (1979)
„Lennujaam ’79: Concorde“ (1979)
„Leedi Chatterley armuke“ (1981)
„Eratunnid“ (1981)
„Emmanuelle IV“ (1984)
„Mata Hari“ (1985)

Tunnuspildil: Kaader filmist „Emmanuelle” (1974). Emmanuelle teeb tutvust narkourkaga.