Husaari ballaad

17 minutit lugemist

Porutšik Rževski on A. Gladkovi näidendi „Kunagi ammu“ (1940) peategelane. Teos käsitleb 1812. aasta Isamaasõda. 1962. aastal lõi režissöör Eldar Rjazanov teose motiividel Eestiski linastunud muusikalise filmi „Husaariballaad“ Juri Jakovleviga peaosas. Nüüdseks on Porutšik Rževskist saanud anekdoodikangelane – kiimaline naisteniiduk, labasevõitu, nahaalne ja ropu suuga. Alljärgnevalt parim valik legendaarse porutšiku naljadest.

Juri Jakovlev filmis „Husaariballaad”.

* * *

Porutšik Rževski teadis väga hästi, et tütarlapsega tutvumiseks tuleb talle juurde minna, alustada sundimatut vestlust ja pärast seda sobival momendil ennast tutvustada.

Ühel jalutuskäigul kohtab ta pargis võluvat tütarlast, kes seal koos oma koerakesega jalutab. Porutšik läheneb tütarlapsele, tervitab viisakalt ja annab siis koerale võimsa jalahoobi. Too lendab kiunudes tükk maad eemale.

„Madalalt lendab,” nendib porutšik koerale järele vaadates. „Järelikult hakkab varsti sadama. Muuseas, lubage tutvustada: porutšik Rževski!”

* * *

Rževski hakkab ennast armukese buduaaris lahti riietama. Viskab husaarikuue seljast, tirib saapad jalast. Daam hakkab nina kirtsutama.

„Fui, porutšik! Kas te kunagi sokke ka vahetate?” küsib ta.

„Väga harva ja kui, siis ainult viina vastu.”

* * *

Porutšik Rževski kurdab kornet Obolenskile, et tal ei vea naistega.

„Kuidas sa neile lähened?” uurib kornet.

„Noh, räägin paari sõnaga endast, siis ajan veel pisut tühja juttu ja nagu näen sobivat kohta, nii teen kohe ettepaneku istuda ning hiljem pikali visata. Siis aga võtan naise juba jõuga.”

„Oh sind tola!” vangutab kornet pead. „Naist tuleb vallutada järk-järgult. Kui oled daamiga tutvunud, siis tuleb esmalt rääkida luulest, tähtedest, kuust, puudest ja rohust ning alles pärast seda teha ettepanek pikali heita.”

Rževski otsustab head nõu kuulda võtta. Juba järgmisel õhtul tutvub ta ühe noore aadlineiuga ning kutsub ta jalutama. Mööda pargialleed kõndides näitab Rževski sõrmega tähtede poole ja küsib: „Mis need seal on?”

„Tähed, mu härra.”

„Õige. Aga mis suur kera see seal on?”

„See on ju kuu.”

„Ka õige. Aga mis need on?” küsib Rževski puude poole näidates.

„Puud.”

„Aga mis kasvab puude all?”

„Rohi, mu härra, rohi!”

„Selge, heida siis rohule pikali, hakkame keppima!”

* * *

Porutšik Rževski sõidab reisikalessis ja kuuleb, kuidas tema kõrval keegi daam räägib teisele: „Mu kallis, pidage alati meeles, et te kunagi ei paneks mune hõbeda peale, sest see läheb siis mustaks.”

„Kuni elad, seni õpid,” ümiseb porutšik omaette ja tõstab oma hõbedase portsigari püksitaskust pintsakutaskusse.

* * *

Ühel ballil küsib Rževski temaga tantsivalt daamilt: „Madam, kas te anduksite mehele, keda te ei armasta, saja tuhande rubla eest?”

„Loomulikult!”

„Aga ühe rubla eest?”

„Kelleks te mind õige peate?”

„Vabandage, kuid ma lihtsalt tahtsin teada miinimumtariifi.”

* * *

Porutšik Rževski võttis oma polgukaaslased kaasa paremas seltskonnas peetavale küünlavalgusõhtule ja hoiatas neid enne, et nad daamide juuresolekul ei ropendaks.

„Mul ei jätku küünlajalgu,” kurdab nende juurde saali astunud peoperenaine. „Ei tea kohe, kuhu ma peaksin selle üheteistkümnenda küünla panema.”

Porutšik kargab välkkiirelt diivanilt püsti ja röögatab: „Kõigil vait olla!”

* * *

„Armuline preili, kas te võiksite mulle öelda, miks teil kindas lõhik on?” uurib porutšik Rževski tütarlapselt, kellega ta on ballil tuttavaks saanud.

„See on selleks, et mul poleks vaja kinnast käest võtta, kui mõni minu austajatest soovib mu kätt suudelda.”

„Selge,” ütleb porutšik. „Nüüd ma mõistan, miks mu sinelisse lõhik on tehtud.”

* * *

Kord õhtul kohta porutšik Rževski koloneli.

„Ma näen, porutšik, et te külastate väga sageli õhtuti restorani. Minul küll niisuguseks pidevaks lõbutsemiseks raha ei jätku.”

„Aga mida teie, kolonel, oma palgaga peale hakkate, kui olete selle kätte saanud?”

„Mina annan selle naise kätte ja kui palju ta mulle sealt annab, niipalju mul siis on.”

„Te ei oska siis lihtsalt naistega ringi käia. Tuleb minna temakese juurde, võtta tal ümbert kinni, suudelda kaelale ja veidi siit-sealt paitada, ja küll siis ka rahakest pudeneb.”

Lähebki kolonel koju ja teeb, nagu porutšik õpetas. Läheneb naisele kikivarvul selja tagant, suudleb kaela, paitab.

„Noh, porutšik, kas jälle raha otsas?” küsib seepeale naine.

* * *

variant

Porutšik Rževski tantsib peol Nataša Rostovaga.

„Kuulge, porutšik, teie juures haiseb miski. Teil on vist mustad sokid jalas. Vast läheksite ja võtaksite need ära?”

„Hea küll,” ütleb porutšik ja lahkub tantsusaalist. Tuleb veidi aja pärast tagasi ja hakkab taas Natašaga tantsima.

„Porutšik, miski jälle haiseb! Kas te siis ei võtnud sokke ära?”

„Võtsin ju!” hüüatab Rževski solvunult ja tirib sokid põuetaskust lagedale.

* * *

Porutšik Rževski sõitis koos Nataša Rostovaga kalessis. Äkki laskis hobune hea käraka peeru. Nataša kohmetub, aga porutšik puhkeb valju häälega naerma.

„Härra Rževski, mida te naerate?” küsib Nataša pahaselt.

„Pardon, Nataša, ma mõtlesin, et see oli hobune.”

* * *

Ühel ballil tantsib porutšik Rževski kellegi prantslannaga. Äkki katkestab daam tantsu ja ütleb: „Monsieur, teil on vorstikaupluse uks lahti!”

Rževski heidab pilgu allapoole: jutt jumala õige, kõik nööbid on lahti. Porutšik vabandab ja eemaldub. Ta korrastab end ühes tühjas salongis vannub endamisi: „Kae, kus kuradi eit! Küll soolas – vorstikauplus. No leidis aga võrdluse. Teen talle tagasi.”

Ta astub prantslanna juurde ja küsib nagu muuseas: „Vabandage, ega te selle poe omanikku ei juhtunud nägema?”

„Ei, omanikku ma ei näinud, aga üks väsinud laotööline lamas kottide otsas.”

* * *

Porutšik Rževski läheb ballile. Teeb ühe daami ees sügava kummarduse ja palub tantsule.

„Ma lapsega ei tantsi,” vastab daam põlglikult.

„Vabandage, ma ei teadnud, et te rase olete.”

„Siga!” nähvab daam.

„Meeldiv tutvuda, Rževski.”

* * *

Vürst Golitšõn ja porutšik Rževski panevad restoranis tina. Mõlemad on juba paraja auru all, kui porutšik küsib: „Kuule, vürst, kas sa oled kunagi koi mune nuusutanud?”

„Koi mune? Muidugi olen!”

„Kuidas sa küll suutsid oma nina tema jalge vahele toppida?” imestab porutšik.

* * *

Rževski tantsib ballil Nataša Rostovaga.

„Porutšik, millega te täna tegelesite?” uurib neiu.

„Hommikul magasin pohmelli välja, aga lõuna paiku käisin hobusetallis hobuseid keppimas.”

Järgmise tantsu tantsib Nataša kornetiga.

„Kuulge, kornet, ma ei suuda kuidagi aru saada, kas porutšik on pervert või lihtsalt naljamees?”

„Eks ta ole ikka naljamees. Hommikul tõmbas ta mul tallis tabureti alt ära, kui me seal hobuseid keppisime…”

* * *

„Härra Rževski, mis on teie kõige pöörasem unistus?” pärib vürst Golitsõn.

„Mul pole iialgi olnud pärusmõisa…”

„Mida te sellega peale hakkaksite?”

„Oi, millise mõnuga ma selle maha jooksin!”

* * *

Kornet Obolenski ja porutšik Rževski räägivad teatrist.

„Kas te teate, mis on draama?” küsib kornet.

„See on niisugune olukord, kus on, millega teha, on koht, kus teha, aga pole, kellega teha.”

„Aga tragöödia?”

„Kui on, kus teha, on, kellega teha, aga pole, millega teha.”

„Aga komöödia?”

„Kui on, millega teha, on, kellega teha, kuid pole kohta, kus teha.”

* * *

Vürst Golitsõni lossis on ball täies hoos, kui siseneb purupurjus porutšik Rževski, kes veab enda järel peldikupotti. Ta sikutab selle keset saali, laseb püksid maha ja istub potile.

„Ma arvan, et daamid ei pahanda, kui ma ühe paberossi ära suitsetan,” ütleb ta jahmunud seltskonna poole pöördudes.

* * *

Porutšik Rževski juurde tuleb keegi noor husaar alandliku palvega: „Mul on täna esimene kohtumine väga veetleva neiuga, kas te saaksite mulle valgeid sokke laenata?”

„Võta pealegi, näe, seal nurgas nad seisavad.”

* * *

Rževski on kutsutud ohvitseride aukohtu ette, sest üks suursugune daam olevat tema süü tõttu porutšiku maja ees tõllast välja kukkunud ja viga saanud.

„Ma ei teinud midagi erilist,” õigustab ennast Rževski. „Ma lihtsalt seisin oma maja lävel tavalises koduses riietuses: ninal näpitsprillid ja jalas toatuhvlid.”

* * *

Porutšik Rževski jutustab oma väeosa polkovnikule kalambuuri: „Merel sõuab klipper, mille pardal kippar, aga kipparil on tripper.”

Mõni aeg hiljem meenub polkovnikule kuuldud kalambuur ja ta räägib seda teistele husaaridele edasi: „Porutšik Rževski rääkis mulle väga naljaka kalambuuri: jões ujub mingi pargas, mis on paksult rahvast täis ja neil kõigil on süüfilis!”

* * *

„Porutšik, kas te teate, kuidas kahureid tehakse? Kas see on väga keeruline?” küsib veetlev tantsupartner Rževskilt.

„See on väga lihtne, võetakse vastava läbimõõduga ümmargune auk ja valatakse sellele pronks ümber.”

* * *

Nataša pärib emalt, kuidas ta peaks Rževskiga käituma, et porutšik ei saaks aru, et Nataša pole enam neitsi.

„Sa karju kõvasti, ehk petad ära,” soovitab ema.

Nataša tegigi nii. Kui Rževski talle peale tuli, pistis ta karjuma: „Oi, valus, oi, mul on valus!”

„Aja ometi jalad laiali!” palub husaar.

„Ei saa, valus on!”

„Aja jalad laiali!” käratab Rževski vihaselt. „Sa litsud mu munad laiaks!”

* * *

Imeilus hommik. Lilleaas. Päike tõuseb. Linnud laulavad. Valge telk, kust tuleb välja lumivalges aluspesus porutšik Rževski. Ta vaatab ümberringi, sirutab käed välja ja õhkab: „Issand, kuidas ma küll varem elasin, et niisugust ilu tähele ei pannud!”

„Matt… matt… matt…” vastab kaja harjunult.

* * *

Porutšiku juurde tuleb noor piimahabe kornet ja kurdab: „Teil on naiste juures sihuke menu… Aga mulle ei pööra nad üldse tähelepanu… Kuidas te seda teete, porutšik?”

„Väga lihtne, kornet. Lähed daami juurde ja küsid: „Madam, kas keppi kah saab!”

„Aga porutšik, nõnda võib ju vastu kõrvu saada!”

„Võib küll! Aga võib ka keppi saada!”

* * *

Porutšik Rževski kutsub noorukese kadeti kalale.

„Ma tuleksin, kuid ma ei oska kala püüda.”

„Aga mis seal osata? Muudkui kalla ja joo!”

* * *

Porutšik Rževski jalutab Nataša Rostovaga Peterburi Suveaias.

„Porutšik, kas te tahaksite olla luik?” küsib Nataša unelevalt.

„Palja perssega külmas vees – no ei, tänan!”

* * *

Porutšik Rževski küsib võluvalt näitsikult: „Kas te olete järgmise tantsu juba ära lubanud?”

„Oh ei!”

„Kas te võiksite siis tantsu ajal mu õlleklaasi hoida?”

* * *

Blond iludus peatab kalessi ja küsib: „Kas te viite mind Pavlovskisse?”

Porutšik Rževski: „Jah, istuge peale. Rasedaid võtan ma alati kaasa.”

Blondiin ütleb punastades: „Kuid ma pole ju rase.”

„Kuid me ei ole ka veel Pavlovskis.”

* * *

Porutšik Rževski kutsub tantsima ühe aadlineiu, kellel on seljas peaaegu läbipaistev kleit, pealegi veel hästi sügava dekolteega. Kui ta on neiu pärast tantsu kohale saatnud, küsib ta sõber kornet: „Kas sa tundsid seda tüdrukut?”

„Seni mitte, aga nüüd enamaltjaolt!”

* * *

„Juba nädal aega kannan ma kaasas taskurätikut, kuhu on sõlm sisse tehtud, ega suuda meenutada, mida see pidi tähendama,” kurdab porutšik Rževski sõbrale.

„Võib-olla peab see sulle seda meenutama, et on aeg taskurätik puhtaks pesta?” arvab kornet Obolenski.

* * *

Porutšik Rževski kohtab Suveaias ahvatlevat aadlidaami ja ütleb: „Vaata ette, ma pole jutumees. Kas tahad keppi või mitte?”

„Hästi,” sosistab kaunitar, „sa rääkisid mu pehmeks.”

* * *

Ball. Kornet küsitleb Porutšik Rževskit: „Öelge porutšik, kas see daam suhu võtab?”

„Võtab.”

„Aga näed, see daam seal.”

„Võtab ka.”

„Aga see daam seal.”

„Üks hetk, kornet, kohe ta pöördub… võtab ikka!”

„Öelge Porutšik, kuidas te seda kindlaks teete?”

„Suu on… miks siis mitte võtta?”

* * *

„Porutšik, miks daamid kunagi ei solvu teie roppuste peale?” küsib Nataša Rostova.

„Aga minu teod ja sõnad klapivad alati!”

* * *

„Rževski, kui te kusete, kas te enda ümber ka vaatate?” küsib kornet.

„Ainult kauneid naisi.”

* * *

Kornet Obolenski tuleb ballil porutšik Rževski juurde ja küsib: „Kuidas Teil õnnestub nii kergelt daamidele läheneda?”

„Noh, daamide keppimine lähendab meid ju oluliselt,” vastab porutšik.

* * *

Porutšik Rževski oli just polku saabunud kui polkovnik ta endaga ballile kaasa võtab.

„Tutvustan sind kuberneriprouale, kutsu ta tantsule ja ütle talle mõned komplimendid.”

Porutšik tantsibki kuberneriprouaga ja ütleb: „Olen teist vaimustuses, madam, te higistate palju vähem kui ükski teine paks naine teie vanuses!”

* * *

Porutšik Rževski saadab kindraliprouat jalutuskäigul. Kindraliproua kummardub lilli korjates, tagant ligineb porutsik, tõstab proua seelikusaba üles ja……

„Oih, kes see on?”

„Porutšik Rževski, madam!”

„Jätkake palun… POLKOVNIK!”

* * *

Porutšik Rževski tantsib ballil Nataša Rostovaga. Mõne aja pärast ta vabandab ning väljub. Kui ta tagasi tuleb, on ta püksid eest läbimärjad.

„Kas väljas on sadama hakanud?” küsib Nataša murelikult.

„Ei saja, kuid väga tugev tuul on tõusnud,” kirub Rževski.

* * *

„Porutšik, eile öösel magasime ühes voodis, kuid täna ei suvatse te mulle isegi mitte tere öelda!” ütleb solvunud Nataša.

„Madam, ega siis voodi pole koht, kus tutvusi sõlmitakse.”

* * *

Nataša Rostova: „Porutšik Rševski, nüüdsest palun suhtuge teistesse inimestesse nii, kuidas te tahaksite et nemad teisse suhtuksid…”

„Kas ma pean nüüdsest kõigil munni imema hakkama?”

* * *

„Härrased,” teatab kornet Obolenski, „porutšik Rževski on vahetevahel täiesti võimatu. Te kujutage vaid ette: meie panime trahteris pidu, tõstsime prostituudi piljardilauale ja hakkasime talle kurki sisse ajama. Ja siis saabus porutšik Rževski ja keeras kõik persse!”

„Pani hoorale taha või?”

„Ei, sõi kurgi ära!”

* * *

Porutšik Rževski tantsib ballil Nataša Rostovaga ja pistab äkki käe tollele seeliku alla. Too ohkab sumedalt ja küsib: „Mida te tunnete, porutšik?”

„M-m-m, kas te olete hobust peo pealt söötnud?”

* * *

Porutšik Rževski kepib Natasa Rostovat ning tema tentsik Semjon hoiab küünalt. Rževski: „Nataša, kas teil on hea?”

„Ei.”

„Semjon, valgusta vaat siit.”

Semjon valgustab ja Rževski kepib edasi.

„Nataša, aga kas nüüd on hea?”

„Ei.”

„Noh, Semjon, valgusta vaat siit.”

Semjon täidab käsu. Rževski üritab püüdlikult Natašat rahuldada.

„Nataša, aga kas nüüd on parem?”

„Ei, mitte väga!”

„No siis Semjon, tule kepi sina, näitan ise valgust.”

„Nonii, Natašenka, kas nüüd on hea?”

„Aahhh, hea on, väga hea!” ohkab Nataša mõnuledes.

Rževski ütleb Semjonile: „Näed, sa igavene tolvan, kuidas küünalt tuleb hoida!”

* * *

Porutšik seab end õhtusele ballile. Tentsik märkab, et Rževski määrib oma türa vaseliiniga ja küsib: „Miks te seda teete, härra ohvitser?”

„Ah, niisama, igaks juhuks,” vastab porutšik ja hakkab oma tuharavahet vaseliinitama.

„Aga milleks veel see, küsib tentsik?”

„Juhuseid on ju erinevaid…”

* * *

Nataša küsib porutšik Rževskilt: „Mu härra, te olete tuntud oma ropu suu ja kiimalise käitumise poolest, kas teile ei meeldiks kordki teha midagi puhast ja hingelist?”

„Näiteks peale sauna keppida kirikutornis!” ühmab porutšik, „huvitav, väga huvitav…”

* * *

Porutšik Rževski kutsub Nataša Rostova endale külla. Kui nad uksest sisse astuvad ja Nataša on mõne hetke korteris ringi vaadanud, lööb ta kahte kätt kokku ja ahhetas: „Porutšik, küll teil on alles räpased kardinad! Ega te neid ometi käterätikuna kasuta?”

„Mis te nüüd, Nataša! Siis ma ei saaks ju nendesse enam nina nuusata!”

*  * *

Husaaripolgu ülem tantsib Nataša Rostavaga ballil.

„Kas porutšik Rževski teenib teie polgus?” uurib Nataša.

„Minu polgus,” kinnitab polkovnik.

„Õudne inimene see Rževski.”

„Lubage mul teie arvamusega mitte nõustada, sest minu arvates on porutšik võrratu naljahammas. Hiljuti keppisin kasarmu taga kitse ega pannud tähele, et porutšik tasakesi ligi hiilis. Kui ta siis järsku hakkas hundi moodi uluma, oli kitsel selline minek, et mulle jäid ainult sarved pihku…”

* * *

Kolm ohvitseri istuvad ümber laua ja mängivad kaarte. Kõrvaltoast kargab välja majaperemehe poeg, jookseb ringi ümber laua ja lõugab: „Issil on kaks ässa!”

Polnud midagi teha, tuli kaardid uuesti jagada. Nagu nad said kaardid taas kätte võtta, oli jõmpsikas taas platsis ja üürgab: „Kaptenil on kolm kuningat!”

Mängijad panid kaardid kokku ja jagasid uuesti. Poiss tuleb taas piiluma ja teeb jälle suu lahti: „Aga porutšikul on…”

„Pea nüüd,” tõuseb porutšik laua tagant, võtab põngerjal käest kinni ja viib ta lastetuppa. Mõne minuti möödudes tuleb porutšik tagasi ning mängitakse edasi. Möödub kümme minutit, kakskümmend, pool tundi, kuid poissi enam nähtavale ei ilmu.

„Ega te teda ometi löönud?” küsib majaperemees porutšikult.

„Mida te ometi mõtlete, ma olen ikkagi ohvitser!”

„Aga mida te siis temaga tegite, et ta enam meid segama pole tulnud?”

„Ma õpetasin teda onaneerima.”

* * *

Maani täis porutšik Rževski vaarub ballile, läheb Bezuhhovi juurde ja käsutab: „Pierre, hakake kohe pihku lööma – see on käsk!”

„Porutšik, te olete hulluks läinud, ümberringi on daamid!”

„Tee, mis ma ütlesin,” kordab Rževski.

„No kuulge, porutšik, ma tõepoolest ei suuda ja praegu ei taha ka.”

Porutšik haarab püstoli ja lööb jalaga vastu põrandat. Pierre ehmub ja asub korraldust täitma.

Sel hetkel lööb tuuleiil akna lahti ja värske õhu voog kainestab veidi porutšikut. Ta vaatab Pierre tegevust ja ütleb: „No Pierre, kuidas te ometi võite, ümberringi daamid… Jätke kohe järele!”

„No ei, porutšik… Enam ei saa… ehk lubate lõpetada…”

* * *

Ühel seltskondlikul koosviibimisel pidid kõik külalised rääkima loo etteantud teemal. Porutšik Rževskil tuli rääkida lindudest.

„Mis seal siis on, võib ju ka lindudest rääkida,” alustab porutšik. „Võtame näiteks jõehobu. Sel raipel on ilmatuma vägev perse ja kujutage endale ette, et sellelt te ei leia mitte ainumastki sulge!”

* * *

Husaari päevikust

Lahinguülesande täitmise esimene päev. Sõitsime N. külla ja saime majutuse. Jõime ära kogu kaasas olnud šampanja ning tõmbasime läbi kõik ettesattunud eided.

Teine päev. Külas leiduvad lehmad läbi kepitud ning kogu puskar ära joodud.

Kolmas päev. Kõik vedelikud, mis vähegi tuld võtsid, said ära joodud ning kõik, mis vähegi elumärke avaldas – läbi tõmmatud.

Neljas päev. Saabus porutšik Rževski! Siis alles algasid tõelised perverssused!”

* * *

Õukonnaballi ajal läheneb Rževski Natašale selja tagant ja ütleb: „Nataša, ma räägin teile sellise anekdoodi, et teil tissid küljest kukuvad.”

Nataša pöördub porutšiku poole ja too teeb suured silmad: „Mis ma näen! Kas keegi on seda anekdooti teile juba rääkinud!”

 

0

Your Cart