Homoseksuaalsed praktikad

9 minutit lugemist

Meeste omasoolise seksi tehnika on peaaegu sama mitmekesine nagu heteroseksuaalnegi, mõnikord aga isegi edestab seda.

Samasoolistel paaridel on kõrgenenud empaatia – see tähendab võimet psühholoogiliselt häälestuda partneri emotsionaalsele lainele, tunda, mis nimelt annab talle naudingut ja sellele vastavalt toimida. Pealegi on geid heteromeestest tundlikumad, oma soost inimese asemele on end kergem asetada kui naise asemele. See rikastab nende erootilist repertuaari. Näiteks, kuigi mehed mängivad meelsasti naiserindadega, on oma rinnanibud paljude „naturaalide” jaoks – tabu; 100 heteropaarist hellitas vaid 3-4 naist oma mehe rinnanibusid, meespaarides tegid seda aga kolm neljandikku.

Geidel on arenenud erootiline sõnavara ja nad väljendavad heteromeestest vabamalt oma tundeid ja elamusi. Nad on oma partneritega suhtlemisel edukamad kui nende hetero-eakaaslased, kellele on paljud slängisõnad tabud – „meeste” keel on naistele vastuvõetamatu ja solvav, teist sõnavara aga pole.

Geidel on hästi arenenud mitteverbaalne kommunikatsioon. Baarides ja diskoteekides võivad mehed peaaegu mitte rääkida, mõnes olukorras pole rääkimine üldse kombeks, võib-olla „aitäh” lõpus, sellegipoolest mõistavad nad üksteist suurepäraselt. Seks on iseenesest võimas suhtlusvahend, mis võimaldab väljendada kõige mitmesugusemaid tundeid ja vajadusi: iha, õrnust, hellust, hoolitsust, valitsemist, allumist, huvi, igavust, viha, naudingut, armastust.

Seda on hästi näha prantsuse kirjaniku Renaud Camus’ lühijuttude kogus „Tricks”. Camus’ jutustused meenutavad lühikesi päevikusissekandeid. Renaud kohtub mehega, toob ta enese juurde või läheb tema poole; nad vaatavad ja katsuvad teineteist, räägivad millestki, enamjaolt eimillestki, riietuvad lahti, seksivad, magavad ja lähevad lahku, et, harvad erandid välja arvatud, mitte kunagi enam kohtuda. Ei armastust ega pihtimusi, ei üleelamisi. Iga episood eksisteerib omaette: uus partner – see on alati uus suhtumine. Esmapilgul on kõik lihtne ja standardne. Sellegipoolest on iga juhtum individuaalne. Kuigi kaks meest teineteisest midagi ei tea ega tahagi teada peale selle, et nad teineteist erutavad, on nende kohtumine omamoodi individuaalne ja igaüks avaneb selles sõnatult.

Seksuaaltehnika on samaaegselt individuaalne ja kultuurilis-spetsiifiline. Kuigi kõigi kehaavade erogeensus on teada mäletamatuist aegadest – fellatio vanim kujutis pärineb kiviajast -, on erinevates ühiskondades selle kohta erinevaid ettekirjutusi ja eelistusi. Peale selle sõltub seksuaalpraktika konkreetsetest elu-, hügieeni- jt tingimustest.

20. sajandi algul praktiseerisid Hirschfeldi kliiniliste tähelepanekute alusel 40% homoseksuaalidest vastastikust masturbeerimist, sama paljud – suuseksi, 12% rahuldusid teineteise vastu hõõrumisega ja vaid 8% tegelesid anaalseksiga. Ankeetküsitlustes häbeneti anaalseksi kohta isegi pärida. Sellest ajast on paljugi muutunud.

Masturbatsioon ja partnerseks

Homoseksuaalse rahulduse saamise kõige levinum moodus on masturbeerimine. Masturbeerivad mitte üksnes geid, vaid ka heteroseksuaalsed, isegi abielus olevad mehed ja naised. Kuid geid masturbeerivad intensiivsemalt. 1987. aasta andmetel jääb homodel masturbeerimise arvele 71% kõikidest seemnepursetest. Masturbeerimise sagedus sõltub eelkõige partneri olemasolust. Püsipartneriga geidel kutsub masturbeerimine esile 62% kõikidest ejakulatsioonidest, üksikutel – 85%. Kuid seda asjaolu ei maksa üle tähtsustada. Inglise geid, kellel oli hulganisti homoseksuaalseid kontakte, masturbeerisid sellegipoolest 8–10 korda kuus.

Teine oluline tegur on vanus: noored geid, nagu ka nende hetero-eakaaslased, masturbeerivad sagedamini. Kui heteroseksuaalsed 18-aastased saksa tudengid masturbeerisid keskmiselt 11 korda kuus, siis homoseksuaalid – 25 korda. 26–30-aastaste seas olid vastavad arvud 6,9 ja 15 korda kuus. Geide ja „naturaalide” vahel on enam kui kahekordne erinevus. Küsitlusel Gay.ru leheküljel tunnistas 45% geisid, et masturbeerivad iga päev, 24% aga 2–3 korda nädalas.

Masturbeerimine – see on kõige kättesaadavam, ohutum ja kontrollitavam seks. Füsioloogiliselt on masturbeerimisel saadav nauding teistest seksuaalse rahulduse saamise viisidest erinev. Pealegi võimaldab masturbeerimine „läbi mängida” realiseerimata seksuaal-stsenaariume. Geidel on, nende suurema kultuurinõudluse tõttu, selliseid realiseerimata fantaasiaid rohkem kui „naturaalidel”. Aidsiepideemiaga seoses muutusid Läänes populaarseks spetsiaalsed onanistide klubid, kus mehed erutavad teineteist mitte ainult visuaalselt, vaid tegelevad ka vastastikuse, teatud rituaalidega rikastatud masturbeerimisega.

See tähendab, et masturbeerimine ei ole täiendav, abistav, vaid iseseisev seksuaalse rahulduse saamise vorm. Kuid ta on ilma jäetud kommunikatiivsest algest ja võib soodustada nartsissismi tugevnemist. Heteroseksuaalsetel noorukitel autoerootiline praktika ja tunded nõrgenevad ja asenduvad aegamööda heteroseksuaalsete fantaasiatega, homodel sellist vastukaalu pole, see soodustab neist mõnedel nartsissistlikku eneseisolatsiooni.

Oraalseks – fellatio

Leviulatuselt teine homoseksuaalne praktika on oraalne kontakt, fellatio ehk suuseks. Erinevad kultuurid on sellesse erinevalt suhtunud. Paapuad mekivad ja arutavad seemne lõhna ja maitset samasuguse joobumusega, nagu meie gurmaanid juustu maitset või veini buketti, nende naabritel tekitab see aga vastikust. Tugev eelarvamus oraalseksi suhtes oli ka viktoriaanlikus Euroopas. Tänapäeval peab oraalseksi normaalseks ja praktiseerib seda 75-80% heteroseksuaalsetest meestest ja naistest. Geid teevad sedasama. Enamiku küsitluste andmeil on fellatio masturbeerimise ja vastastikuse masturbeerimise järel sageduselt teine seksuaalse rahulduse saamise moodus. Oraalseksi partnerite jaotamine „aktiivseteks” ja „passiivseteks” on seksuoloogiliselt mõttetu: retseptiivne (passiivne) partner, kes imeb, lakub jne, on tegelikult insertiivsest (aktiivsest) aktiivsem ja vastavaid oskusi ja vilumusi hinnatakse geide hulgas kõrgelt. Positsiooni valik on enamjaolt individuaalse maitse küsimus, kusjuures sageli vahetavad partnerid osi. Kuigi vanemad ja vähem ligitõmbavad mehed peavad sagedamini täitma retseptiivset funktsiooni, mis tundub mõnele alandav ja naiselik. Erinevalt hinnatakse neid ka kommerts-seksis. Paljud hustler’id  lasevad kliendil ennast „imeda”, kuid ise teda ei puutu. See aitab neil hoida oma kujutlust endast kui hetero-mehest, kes lihtsalt teenindab „homosid”. Sellise psühholoogia pooldajad on ka noorukid, kes pole veel oma homoseksuaalsust omaks võtnud: niikaua kuni keegi mind imeb, on minuga kõik korras, kuid hoidku Jumal vastusžesti tegemast.

Anaalseks

Anaalseksi on Euroopa kultuuris alati kõige enam stigmatiseeritud, see tekitab hulganisti vastuväiteid religioossetest-filosoofilistest hügieenilisteni. Anaalne penetratsioon meenutab enam kui ükski teine seksuaaltehnika koitust ja paljudel assotsieerub homoseksuaalsus just sellega. Samas on see kõige ebamugavam, ebahügieenilisem ja raskem seksuaaltoiming. Kuna retseptiivne anaalpositsioon on assiotsieerunud ka naiselikkusega ja meheväärikuse kaotusega, püüdsid isegi paljud mehed, kellele see meeldis, seda millegi muuga asendada. Pealegi võis oraalseksi lihtsamalt, kiiremalt ja vähem märgatavalt praktiseerida sellistes paikades, nagu ühiskondlikud WC-d ja pargid.

20. sajandi keskel muutus anaalseks enamlevinuks ja -nähtavaks, kuid seejärel vähenes aidsi mõjul selle populaarsus heteroseksuaalses keskkonnas, eriti enamharitud inimeste seas, taas järsult. Kuigi 20-30% noortel hetero-meestel on selle kogemus, praktiseerivad vähesed seda süstemaatiliselt (Prantsusmaal vaid 3%).

Geide seas on see palju rohkem levinud. 1980. lõpu Saksamaal praktiseeris seda neli viiendikku küsitletuist, Inglismaal aastail 1990–92 – 70,5% jne. Kuigi geide valdav enamus ei samasta homoseksuaalsust anaalseksiga, peavad nad seda unikaalseks elamuseks ja pole nõus arvamusega, et retseptiivne anaalpositsioon kompromiteerib nende maskuliinsust. Kuigi arvamusega, et anaalne penetratsioon on seksi kõige meeldivam moodus, nõustus vaid neljandik ja täielikult nõus oli vaid 11% küsitletuist, ütles 47% inglise geidest, et ilma selleta nad lihtsalt ei kujuta seksi ette, samuti nagu heteroseksuaalid ei saaks läbi ilma vaginaalse suguaktita. Küsitlusest Gay.ru leheküljel: „Kui sageli te tegelete anaalseksiga?” selgus, et 15% vastanutest pole sellega tegelenud ega tahagi seda, 22%-l pole seda kogemust, kuid nad tahaksid seda.

Kaasaegse ja traditsioonilise homoerootika olulisim erinevus seisneb selles, et asendirolli erinevused – kes keda „kepib” – muutuvad kindlaksmääratutest ja sotsiaal-hierarhilistest individuaalseteks, vabatahtlikeks ja märkimisväärselt vähem jäikadeks. Anaalseksi praktiseerivate saksa geide seas täitsid ainult passiivset rolli 18%, ainult aktiivset – 12% uurituist, aga 70% puhul vaheldusid eri proportsioonides mõlemad positsioonid. Inglise geidest eelistavad „aktiivset” rolli 43%, passiivset 40%, enamik aga (61%) täidab mõlemat rolli.

Palju sõltub olukorrast ja partnerlussuhete iseloomust. Anaalseksiga tegeletakse sagedamini püsipartneri kui juhuslike partneritega, kusjuures püsipartneriga positsioonid tavaliselt vahelduvad, juhuslikega aga mitte. Siin kajastuvad nii epidemioloogilised kui ka staatuse kaalutlused: „võtta” on nii prestiižsem kui ohutum, kui „anduda”.

Insertiivne positsioon on heteroseksuaalsele praktikale lähedasem, pole koormatud stigmaga ja võimaldab kergesti orgasmi saavutada. Retseptiivne positsioon paistab vähem füsioloogilisena, assotsieerub alluvusega ja nõuab spetsiaalset füüsilist (võidmine) ja psühholoogilist (lõdvestumisoskus) ettevalmistust. Vähestele pakub see esimesel korral naudingut. Lisaks libestitele on vaja teatud psühholoogilist ettevalmistust, oskust täielikult lõdvestuda, hirmu ja ärevustunde võitmist. Populaarsed homoerootika käsiraamatud rõhutavad, et esimene anaalkontakt on füsioloogiliselt ja psühholoogiliselt vähemalt sama raske, nagu neitsi defloratsioongi, seepärast ei maksaks kogenematu või egoistliku partneriga, kes kiirustab ja mõtleb üksnes endale, üldse tegemist teha. Anaalvahekorras passiivse positsiooni eelistamine on statistiliselt seotud ebatüüpilise, naiseliku käitumisega lapsepõlves.

Füsioloogiline kalduvus retseptiivsele positsioonile võib olla seotud anaalava, eesnäärme ja jämesoole kõrgenenud tundlikkusega. Mõned heteroseksuaalsed mehed ja naised armastavad samuti, et armuhellituste ajal ärritataks ja kõditataks neil pärakut. Kuid peamised pole siin, nagu igas seksis, füsioloogilised refleksid, vaid psüühilised elamused.

Anaalseksi psühholoogilisi tähendusi on mitmeid. Ühed näevad selles oma homoidentiteedi tuuma: „See võimaldab mul rohkem, kui miski muu, tunda ennast geina.” Teistele on see eelkõige „vaimustav tunne, ma lihtsalt ei saa ilma selleta”; „mulle meeldib, kui mind kepitakse”. Mõnedel kutsub anaalseks esile tugeva orgasmi: „Kedagi keppida – see on kõige parem ja kõige füsioloogilisem tee orgasmile.”, „Lõpetada, kui keegi on minu sees – see on suurim nauding.” Anaalne penetratsioon assotsieerub sageli maksimaalse kehalise lähedusega, andumise ja intiimsusega. Passiivne partner teostab sel moel oma tingimusteta andumise vajadust. Paljud mehed rõhutavad usalduse ja lõdvestumise momenti. Sageli kõlavad ka võimu, valitsemise ja allumise motiivid: „See on jõu ja võimu näitamine”, „See teeb mind tugevaks, mulle meeldib peal olla” või „Mulle meeldib end abituna tunda, kui keegi mind kepib ja kellelgi on minu üle võimu”.

Küsimusele, kas ta peab end „ülemiseks” või „alumiseks”, vastas üks ameerika merejalaväelane (mõned neist vahvatest meestest täidavad, vastupidiselt stereotüübile, meelsasti passiivset rolli) vastas, et ta pole ei üks ega teine: „Ma olen ülemine sellele, kellele meeldib, kui teda kepitakse. Enamasti on mul domineeriv roll ja mida maskuliinsem on see, keda ma võtan, seda suurem on minu uhkus. Kuid kui ma kohtan kedagi tugevamat, olen ma valmis talle anduma, selles on samuti enesekinnitamise element.” Insertiivset rolli täitvad mehed ei kirjelda seda kunagi passiivsena; vabatahtlikku andumist vaadeldakse kui mehisuse väljendust ja kontrolli ja võimu säilitamist.