Homoseksuaalse kujutluse „ikoonid”

7 minutit lugemist

Nii erootilises kui ka „kõrges” kunstis ja kirjanduses kujutatavad homoerootilise kujutluse tüüpesindajad, „ikoonid” – sportlased, üliõpilased, sõjaväelased, ehitustöölised, politseinikud, kauboid, veoautojuhid – on rõhutatult mehised.

Madruse kujusse on kodeeritud peaaegu kogu homoseksuaalse fantaasia spekter: noorus, mehine ilu, füüsiline jõud, eriline, kinnises meesteseltskonnas viibimisega seotud erootiline aura, seiklusjanu ja kaugete retkede romantika, elegantne vormiriietus ja eriline, vänderdav, puusanõksudega „madrusekõnnak”. Genet’ väljenduse kohaselt; „Merevägi – see on suurepäraselt organiseeritud asutus, kuhu sattudes teevad noormehed läbi spetsiaalse õppekursuse, mis võimaldab neil saada üleüldise ihaluse objektiks.”

Madruste homoerootilistes kujudes ühineb füüsiline jõud sageli hingepuhtuse ja õrnusega, kuid see pole vältimatu tingimus. Querelle Brestist – see on külmavereline mõrtsukas, kes elab väljaspool inimühiskonna seadusi, just tema talitsematu loomalik jõud tõmbab tema poole noort leitnanti. Kuid halastamatu isane Querelle vajab, et keegi alistaks, suruks enda alla teda ennast. Esimeseks selliseks meheks saab bordelli peremees Norbert. Tahtlikult talle täringumängus kaotanud, andub Querelle Norberfile, loobudes seega iseenda maskuliinsusest. Norbert „tõmbas ootamatult madruse enda vastu, teda kaenla alt haarates, ja tegi hirmsa tõuke, teise, kolmanda, kuuenda, tõuked üha tugevnesid. Juba pärast esimest tapvat tõuget hakkas Querelle oigama, algul vaikselt, pärast valjemini ja lõpuks hakkas häbenemata kähisema. Selline vahetu oma tunnete väljendamine tõestas Norberfile, et madrus polnud tõeline mees, sest ei tundnud rõõmuhetkel isase vaoshoitust ja häbelikkust”.

Sõdur viibib nagu madruski kinnises meesteseltskonnas, kogeb pidevat riski, püss on suguti sümbol ja ühtlasi pikendus, sõjaväevorm aga – sõduri teine nahk. Paljud geid armastavad rõivastuda või riietada oma partnereid sõjaväemundrisse, mis võimaldab end tunda kinnisesse meestevennaskonda kuuluvaina. Kuni univorm deindividualiseerib konkreetse madruse või sõduri, ühendab seksuaalne lähedus temaga geid sümboolselt kogu meestemaailmaga. Geid valvavad kasarmute ja sõjakoolide juures mitte ainult seepärast, et naiste seltskonnast ilma jäetud ja seksuaalselt rahutu sõdur võtab lähenemiskatse meelsamini vastu, vaid ka sellepärast, et see on eriline meestetõug. Sõduri kuju on kaasaegses vene homoerootikas kesksel kohal, olgu siis Dima Lõtševi mälestused sõjaväeteenistusest või Jaroslav Mogutini „Armee-eleegiad”, mis ülistavad „kasarmu ja pesemata jalgade joovastavat lehka”.

Politseinike ja detektiivide kujudes lisandub sõjaväe-stereotüübile suurenenud risk ja olukorra paradoksaalsuse tunne, mil „uluk” võrgutab ja võidab „jahimehe”. Seks politseinikuga kinnitab homoseksuaalsete tunnete universaalsust, mis pole võõrad neilegi, kes ametikohustuste sunnil nendega võitlevad. Muuseas, homoseksuaalsuse legaliseerimisega (Los Angeleses ametlikult tunnustatud ja gei-paraadidel esinev geidest politseinike organisatsioon) see eksootika nõrgeneb.

Teine populaarne macho-tüüp on kurjategija. Toore ja ettearvamatu jõu taltsutamine tähendab mitte ainult seksuaalset, vaid ka moraalset võitu. Magada bandiidiga – see on sama, nagu pantritega pidutseda (Wilde’i väljend), oht suurendab naudingut. Selle kesk-konna võitmatut külgetõmmet tundis Genet, vanglaseksi poeetika looja. „Kurjusele pühendunud mehed pole küll alati ilusad, kuid neil on mehelikke voorusi… Armumängud avavad sõnulseletamatu maailma, mis väljendub armastajate öökeeles. Selles keeles ei kirjutata.

Seda sosistatakse öösiti kähiseval häälel kõrva. Eitades teie maailma voorusi, on kurjategijad lootusetult valmis looma keelatud maailma. Nad on valmis seal elama. Sealne õhk ajab iiveldama, kuid nad on harjunud seda hingama… Nende armastus lõhnab higi, sperma ja vere järele. Lõpuks pakub see minu janusele hingele ja kehale truudust. Ma kiindusingi kurja selle erootilise õhkkonna pärast.”

Kurjategija erotiseerimisega liituvad sageli masohhistlikud tunded: „… poleks mulle märkamatuks jäänud ei mõrtsuka võimas muskulatuur ega tema suguliikme metsikus.” Ühekäelist Stilitanot „ei kaunistanud ükski kristlik voorus. Kogu tema jõu ja sära allikaks oli tema jalgevahe, /…/ jäi ta minu silmis tugevaks ja veetleks peremeheks, kelle jõud ja veetlus ei suutnudki rahuldada minu iha mehelikkuse järele, mida kehastasid sõdurid, meremehed, seiklejad, vargad, kurjategijad. Jäädes kättesaamatuks, muutus ta kõigi eelnimetatute ja nende sümboliks, kes minust üle on.”

Gei-panteoni järgmise „ikooni”, värvilise mehe, peamine omadus on eksootilisus. Etnoeksootikat on ka „naturaalses” seksis. Üks minu klassivend uhkustas kunagi, et on „proovinud” kolmest rahvusest neidusid, aga vana sõber, rääkides armastatud lapselapse armuseiklustest, märkis lugupidavalt: „Tal oli isegi mulatitar!” Geisid veetleb rassi- ja rahvuspiiride ületamine eriliselt. James Baldwin kirjeldas romaanis „Teine riik” iiri päritolu ameeriklase ja mustanahalise džässimängija Rufuse kirglikku romaani. Valge mehe silmis on must mees enamjaolt võimas ja salapärane isane, tänu kellele ta avastab enese jaoks uue, tundmatu maailma. Aasialase keha meeldib eurooplasele karvade puudumise tõttu jne.

Geide seas on sportlased väga populaarsed. Uuemal ajal on spordist saanud ainuke võimalus avalikult näidata paljastatud mehekeha. Kõige populaarsemad „spordipornograafia” kujud on jõudu ja mehisust personifitseerivad jalgpallurid, atleetvõimlejad (ideaalne mehekeha), pehmust ja kehakuju graatsiat personifitseerivad ujujad. Nendes teostes, nagu eluski, areneb seksuaalne tegevus riietusruumides, duširuumides, võimlemissaalides ja spordilaagrites.

Geide reaalne suhtumine sporti ei ole üheselt mõistetav. Paljud geid tunnevad ennast ebakindlalt puht meeste keskkonnas, häbenevad oma keha ja kardavad, et tahtmatu pilk või erektsioon võivad neid reeta. Samal ajal on riietus- või duširuum ainus võimalus näha oma vaimustuse objekti. Populaarsete meeste spordialadega tegelemine võimaldab „lillal” noormehel endal muutuda ilusaks ja veetlevaks ning võimalik, et varjata oma seksuaalset orientatsiooni. Pealegi on sportlikel saavutustel geide jaoks suur poliitiline tähtsus, purustades vana stereotüüpi nende „hellitatusest”.

Professionaalne suur sport oli pikka aega, ja on nüüdki, ülimalt homofoobne. Kõik väljapaistvad sportlased, kes on oma homoseksuaalsust avalikult tunnistanud (jalgpallur David Kopay, USA tšempion vettehüpetes Greg Louganis jt), kogesid seetõttu palju ebameeldivusi, mõned neist on pidanud isegi spordist lahkuma. Võitlemaks homofoobiaga, korraldavad ameerika geid alates 1982. aastast omaenda spordivõistlusi ning isegi olümpiamänge.

Kui homoerootikat hinnata üksnes pornograafia põhjal, võib näida, et see hüpertrofeerib meeste seksuaalsuse ohtlikemaid omadusi: maco-ideoloogiat, võimu ja allumise kultust, militarismi, rassismi jms. Kuid tuleb arvestada homoerootika mängulist, karnevalilikku iseloomu. Tavalises meestekultuuris assotsieerub hüpermaskuliinsus agressiivsuse ja misogüüniaga, macho – see on võimu, vägivalla ja sundimise personifikatsioon.

Homoerootikas ei ole suur suguti võimu ja allumise tööriistaks, see tekitab mitte niivõrd hirmu, kui vaimustust, austamist, õrnust, soovi seda „alla neelata”. Kuigi geid veedavad pikki tunde spordirajatistes, vajavad nad treenitud muskleid mitte hirmutamiseks, vaid teiste meeste ligitõmbamiseks. „Miks võib intellekti ilminguid – raamatuid, maale ja teisi „kunsti” vorme, väärikalt eksponeerida, aga keha mitte? Ma kulutasin tunde, päevi, kuid, aastaid raamatule. Ma tahan, et see võetaks vastu, seda armastataks, kiidetaks, et sellest vaimustutaks ja seda otsitaks. Kuid mille poolest mu keha halvem on? Ma olen sellele samuti tunde kulutanud.” Nagu kõikides meeste suhetes, esineb siingi ühe inimese võim teise üle, kuid see võim seisneb eelkõige selles, et pakkuda – või mitte pakkuda – teisele mehele naudingut. See on selline võim, mida naised on alati omanud ja käsutanud.

Homoerootika mitmekihilisuse iseloomulikuks näiteks on kõige kuulsama erootilis-pornograafilise gei-kunstniku Tom of Finlandi (Toukko Laaksonen, 1921-1991) joonistused. Tom tunneb macho-kuju ees hardust. Kõik tema tegelaskujud on hüpertrofeeritult maskuliinsed (hiiglaslikud sugutid, võimsad musklid, must nahkne riietus) ja agressiivsed, nad seovad, riputavad üles, piitsutavad ja vägistavad üksteist. Ametliku gei-ideoloogia seisukohast on Tomi joonistused poliitiliselt ebakorrektsed. Kui lesbiajakiri “Outlook” pühendas tema loo­mingule illustreeritud artikli, tuli toimetusel mitu kuud avaldada vihaleaetud lesbide kirju, kes olid nördinud selle seksismi, macho-ideoloogia ja seksuaalse fašismi jutlustamise üle. Kuid neid hüpermaskuliinsuse atribuute kujutati huumoriga, kui mängu, mis lubab ja isegi eeldab rollide vahetamist. See võimas mees pole mitte juht, kes on alati peal, vaid „üks poistest”, keda täpselt samuti seotakse, piitsutatakse, kepitakse jne. See pole vägivalla üleskutse, vaid performance.

Igor Koni raamatust „Kuuvalgus koidikul” (2004)