Homoerootilisus Vana-Kreeka kujutavas kunstis

5 minutit lugemist

Homoerootilisus jättis oma jälje ka vanakreeka kujutavale kunstile. Vanakreeka skulptuuris ilmub paljastatud mehekeha varem, juba Mükeene perioodil (1500-1200 a eKr) ja seda kujutatakse palju sagedamini kui naisekeha. „Alasti mees, rüütatud üksnes oma jõu, ilu ja jumalikkusega” on kogu vanakreeka ajaloo jooksul kunsti püsiv imetlemise ja kujutamise objekt.

Arhailised meheskulptuurid – kurosed – olid rõhutatult maskuliinsed (laiad õlad, kitsad puusad jne), rõhutades eelkõige mehelikku jõudu ja vastupidavust. 5. sajandi alguses eKr. muutus meheilu etalon peenemaks, rõhutades mitte üksnes jõudu, vaid ka kergust, harmooniat, pehmet elegantsi (näiteks Polykleitose kuulus „Doryphoros” -”Odakandja”). Noore mehise ilu ning peene ja range harmoonilisuse kehastuseks on Belvedere Apolloni kuju. Mitte ainuüksi poistele ja noorukitele, vaid ka täiskasvanud meestele ilmuvad pehmed, naiselikud jooned, mis on eriti iseloomulikud Praxitelese loomingule (340. a eKr.). Tema puhkav „Saatür”, unistav „Hermes”, melanhoolne „Apollon Sauroktonos” on lõdvestunud, peened, pikajalgsed, rauged, järsk puusajoon rõhutab peent pihta, nende kehad justkui otsivad tugeja nõjatuvad graatsiliselt puutüvele. Need kehad pole loodud mitte sõja, vaid armastuse jaoks.

Antiiksete meheskulptuuride kogu mitmekesisusele vaatamata on nende ühiseks prototüübiks endas noorust, jõudu ja ilu ühendav harmoonilise kehaehitusega atleet. Kreeklased samastasid sageli füüsilist kehailu (kalos) ja kõlbelist õilsust (agathos) ja olid uhked selle üle, et üksnes neil võistlesid mehed alasti, kuigi pärimuse kohaselt tekkis see kõmme juhuslikult (720. aasta olümpiamängudel e. Kr. kaotas üks jooksja oma niudevöö, kuid jätkas jooksu alasti ja tuli võitjaks).

Kuid see alastus on estetiseeritud ja erotiseeritud. Kreeka kultuur – see on enesevalitsemise kultuur, lodevus ja ekshibitsionism on sellele täiesti võõrad. Spordisaalis liikudes püüdsid noormehed varjata tahtmatuid erektsioone, jalad laiali istumist peeti ebasündsaks jne. Alasti kreeklased demonstreerisid suurt enesevalitsemist ja erinevalt primitiivsetest barbaritest, oma seksuaalsuse, nagu ka füüsilise valu ja kannatuse ilmingute kontrollimise võimet. See kaanon laienes ka skulptuurile, mis ei kujuta kunagi pingutusi ja kannatusi. Isegi lahinguhoos või surmaeelses agoonias peab mees säilitama ilu, väärikuse ja enesevalitsemise.

Sama vaoshoitud on ka kreeka homoerootika. Nagu teistelgi rahvastel, oli kreeklastel arenenud fallosekultus. Erekteerunud suguti sümboolne kujutis polnud ainuüksi viljakuse sümbol, vaid sellele omistati ka kaitse, eemalepeletamise funktsioone. Vanim falliline jumalus, enne kui selleks sai väikese peenisega graatsiline noormees, oli Hermes, algse nimetusega Phales, kes tegeles peaasjalikult majade kaitsmisega. Kreeklased paigutasid oma majade ja templite kõrvale herme – inimpea ja eregeeritud sugutiga tulpasid, mis kujutasid esialgu Hermest – ja neile omistati vaenlaste eemalepeletamise funktsioon. See kultus oli üleüldiselt au sees. Kui 415. aastal eKr. Peloponnesose sõja ajal Ateenas keegi hermid moonutas (kastreeris), tekitas see linnas paanika. Aiapidamise ja viinamarjakasvatuse jumalal Priaposel (mõnikord peeti teda ka Hermese pojaks) oli hiiglaslik ja alati erekteerunud suguti. Tema nimi muutus euroopa kultuuris mehe peenist tähistavaks eufemismiks.

Kuid tavaliselt eelistasid kreeka kunstnikud ja skulptorid kujutada väikesi, „poisilikke” mõõtusid, varustades suure ja jämeda sugutiga ainult tiiraseid ja inetuid saatüreid. Täiskasvanud mehi kujutati ilma karvkatteta, normaalsuuruses munandite ja võrdlemise lühikese ja peene sugutiga, mille pea on isegi erektsiooniseisundis häbelikult kaetud pika ja, nagu väikestel poistel, eemalehoidva eesnahaga. Aristoteles pidas lühikese peenise eeliseks seda, et seemnel tuleb selles läbida väiksem vahemaa, seetõttu see jahtub vähem ja jõuab paremini eesmärgini. Kaasaegsed ajaloolased kalduvad arvama, et kreeklaste väikeste peeniste eelistamine tulenes esteetilistest kaalutlustest ja eriti noorusekultusest.

Muinaskreeka homoerootilisuse mõistmise seisukohalt on väga oluline maalingutega keraamika. Kahekümnest tuhandest meieni jõudnud atika vaasist on ligi 200-1 kujutatud erootilisi, sealhulgas homoerootilisi süžeesid: alasti mehefiguurid, mida esineb naisefiguuridest oluliselt rohkem, meeste kurameerimise stseenid poistega, avameelselt seksuaalsed stseenid, orgiad jms. Nende kujutiste analüüs lubab kunstiajaloolastel vaadelda nende ajaloolist arengut ja erinevust homo- ja heteroseksuaalsete süžeede vahel.

Varajasematel, niinimetatud mustafiguurilistel vaasidel (560-500 a eKr) on poistega kurameerimise stseenid tavaliselt seotud jahti kujutavate süžeedega ja meenutavad sageli samuti jälitamist. Hilisematel, punasefiguurilistel vaasidel (510–470 a eKr) süžeed muutuvad. Erastesed, nii nagu ka eromenid, on noorenenud, erastas pole enam tingimata habemega, eromen aga ei meenuta tagaaetavat jänest. Sundimine ja surve on asendunud elegantse kurameerimisega, tegevus kandub metsast tsiviliseeritud linnakeskkonda, muskliline seksuaalsus, kus aktsent on kehalistel toimingutel, annab maad häbelikule ja õrnale „soovide retoorikale”.

Kui sugudevahelist seksi, mille objektiks olid kurtisaanid või orjatarid, kellel polnud õigust isikuväärikusele, kujutatakse pornograafiliselt, üksikasjalikult, kaasa arvatud fellatsioon ja anaalne penetratsioon, siis homoerootilised stseenid piirduvad enamjaolt lähenemiskatsetega. Erisoolistes stseenides kujutatakse naist alati alluvas, meest aga domineerivas positsioonis. Homoerootilistes stseenides seisab poiss tavaliselt sirgelt, mees aga on tema ees langetanud pea ja õlad. Tüüpiline külgelöömise poos: erastes sirutab ühe käe emmeni genitaalide poole, teise käega aga hellitab tema lõuga. Tuginedes nendele kujutistele, arvavad mõned uurijad, et erasteste ja eromenide vahelised seksuaalkontaktid piirdusidki vastastikuse masturbeerimise ja interfemoraalse (puusade vahelise) teineteise vastu hõõrumisega või et teisi seksuaalkontakti vorme lihtsalt ei kujutatud.

Tegelikult on lisaks stseenidele, kus erutatud on ainult mees, selliseidki, kus poisil on samuti erektsioon. Mõnedes stseenides surub nooruk ise meest enda vastu. Pealegi, žest, kus noormees hoiab mehel käest kinni, mida kunstiteadlased seletasid kui eemalelükkamist, on pigem õrnuse väljenduseks, nagu ka heteroseksuaalsetes suhetes.

Kuid lugupidamine vaba poisi, tulevase kodaniku vastu keelas kujutamast teda retseptiivses „naise” positsioonis, kuigi see tegelikkuses toimus. Poiss võib meest armastada, kuid ei tohi armastada seksi meestega, sest see tähendaks, et talle meeldib retseptiivne positsioon, mis on mehe jaoks alandav. Tähtis pole see, mida inimesed voodis teevad, vaid see, kuidas sellest avalikult räägitakse.

0

Your Cart