Hitler kui läbikukkunud kunstnik

9 minutit lugemist

Saksa propagandaminister dr. Goebbels ütles kord kõnepuldist järgmised sõnad: „Füürer armastab kunstnikke, kuna ta ise on kunstnik.” Otse kõnepuldi vastas esimeses reas istus Hitler ise, temast paremal ja vasakul natslikud tuusad. Kroonikafilmile on jäädvustatud Goebbelsi kiidukõne. Hitler ja kunstnik?

Kogu oma elu vihkas Hitler haritlasi. Raamatus „Mein Kampf” ütles Hitler, et pedagoogid on „ahvid” ja „puupead”, kelle ainus eesmärk on meie pea täis toppida ja teha meist samasugused õpetatud ahvid, nagu nad ise on.” Sellised vaated ei olnud omased mitte ainult Hitlerile. Natsliku ladviku lugupidamatus vaimse töö tegijate, eriti ühiskonnateadlaste vastu tulenes tõsiasjast, et Reichi eesotsas olid harimatud tõusikud. Üheski teises Euroopa riigis polnud nii madala haridustasemega valitsust. Kuid nüüd lähemalt Hitleri lapsepõlvest ja tema „kunstnikuteest”.

Adolf Hitler sündis 20. aprillil 1889 Austrias Braunaus. Kust on pärit perekonnanimi Hitler? Adolf Hitleri isa Alois Schickelgruberi lapsendas tema ema Maria Anna abikaasa Georg Hiedler. Hitleri isa Alois Schickelgruber võttis endale pärast oma kasuisa ja kasuema surma perekonnanimeks Hitler. Tänini pole aga täit selgust selles, mis asjaoludel sai nimest Hiedler Hitler.

Alois Hitler oli jõhker mees, ta pidas ära kolm naist, tehes nende elu lausa põrguks. Kui isa juhtus kodus olema, sai poeg Adolf alati kolki. Kolmandaks naiseks võttis Alois oma nõbu, kauaaegse majapidajanna, kellega tal olid suhted juba siis, kui tema teine naine veel elas. Adolfi ema Klara Hitler oli oma mehest 25 aastat noorem. Tema ümber oli ainult vägivald ja surm. Esimesed kolm last surid, siis sündis Adolf, kellele ema pühendas kogu oma hoole. Isa kadus ja ilmus jälle välja, peksis ja valitses. Ema aga värises nagu haavaleht.

Hitleri varajasest lapsepõlvest on vähe teada. Fakt on aga see, et tulevane „geniaalne” Saksa rahva juht jäi juba esimeses klassis istuma, saades mitterahuldava matemaatikas ja loodusloos. Aastatel 1902–03 oli ta klassis ainukesena koolimaksust vabastatud – asjaolu, mis viitab tema perekonna rahalistele raskustele. Millisena on Hitler meelde jäänud oma õpetajatele?

Adolfi prantsuse keele õpetaja dr. Huemer meenutas oma endist õpilast järgmiselt: „Ta oli kahtlemata andekas, kuigi ühekülgselt. Ta ei valitsenud end, oli tõrges, isekas, oma õigust tagaajav, äkiline ja näis, et tal oli väga raske kohaneda koolis kehtiva korraga.” Peale selle olevat Adolf nõudnud oma kaasõpilastelt tingimusteta kuuletumist, talle meeldis olla juhirollis ning teda vaimustasid Karl May indiaanijutud. Kirjanik Mayle võlgneski Adolf oma esimesed teadmised geograafiast. 1943. aastal näitas ta Linzis uhkusega oma saatjatele hotelli „Roter Krebs”, kus tema jumaldatud kirjanik oli 1901. aastal elanud.

Juba poisikesena unistas Adolf kunstniku või arhitekti elukutsest. Selle asemel et teha kooliülesandeid, maalis ta igal vabal minutil akvarelle, joonistas inimesi või visandas monumente. Ema imetles poja pilte ning kaitses isa ees Adolfit. Isal pidas aga joonistamist tühiseks ajaraiskamiseks ja ta andis pojale õhtuti kere peale.

Noor Hilter ei pingutanud vähimalgi määral, et koolis edasi jõuda, ja nii pidi ema sageli kooli tulema, et õpetajate kaebusi kuulata. Oma raamatus „Mein Kampf” selgitab Hitler, et ta ei pingutanud koolis meelega, et mitte hiljem ametnikuks hakata.

Tollal valitses Linzi reaalkoolis üsna elav poliitiline atmosfäär, sest klerikaalid ja Habsburgide austajad astusid koos vaba- ja saksameelsete kaasõpilaste vastu välja. Hitler kuulus saksameelsete gruppi.

Seoses jätkuvalt halva õppeedukusega, oli Hitler sunnitud 1904. aastal reaalkoolist lahkuma. Ema ei vandunud alla ja saatis oma võsu läheduses asuva Steyri reaalkooli. Steyris hakkas Hitler elama kasuvanemate pool. 15-aastasel Adolfil oli väga raske emast lahkuda. Samal aastal läks ta Linzi toomkirikus leeri. Tema kirikuõpetaja ütles hiljem: „Oma arvukate leerilaste hulgas pole mul olnud nii pahurat ja paadunud põikpead kui Adolf.” Noormees ei tundnud mingit rõõmu leeriks kingitud palveraamatust, ka kallis sõit kahehobusekalessiga ei vaimustanud teda. Õpetaja: „Mulle jäi mulje, et kogu leeriskäimine oli talle vastumeelne.”

Kolme mitterahuldavaga – saksa keeles, matemaatikas ja stenograafias – jäi Adolf ka seekord klassikursust kordama. Edasistest õpingupiinadest päästis Hilteri kopsuhaigus. Nüüd võis ta kooli pooleli jätta ja minna tagasi koju armastatud ema juurde. Järgmisel suvel nautis Adolf ema hellitusi ning laskis igal hommikul endale voodisse tuua suure tassitäie sooja piima. Ta logeles niisama ega suhelnud isegi oma sugulastega. Koduarst on hiljem möönnud, et Hitleri „raske kopsuhaigus” oli kõvasti ülepakutud, sest tema oli ravinud tal ainult külmetust ja mandlipõletikku.

Pärast isa surma oli 16-aastane Hitler ainuke meeshing perekonnas ning ta käitus nii, nagu oleks ta pärit kes teab kui jõukast kodust. Tal oli oma tuba ja kabinet, ülejäänud kolm pereliiget pidid jagama ühte tuba ja kööki.

Pärast koolist lahkumist elas Hitler üle kahe aasta jõude — tegeles veidi maalimisega, oli kohaliku teatri alaline külastaja, luuletas ja võttis isegi klaveritunde. Sel ajal olevat noor Hitler olnud peaaegu elegantne: ta kandnud musta laia äärega kaabut ja musti glasseekindaid, käinud ringi musta jalutuskepiga, mida kaunistanud elevandiluust nupp, seljas olnud tal must ülikond, talvel aga kandnud Hitler musta siidvoodriga palitut”. Nii olevat ta näinud välja nagu üliõpilane. Ehkki Linzis polnud ülikooli, püüdsid kõigist kihtidest pärit noored matkida üliõpilaslikku riietust ja kombeid.

Hitleri esimene biograaf saksa ajaloolane Konrad Heiden märgib, et Hitleri kohta võis tollal öelda, et ta oli hellitatud kodanlasepojuke. Töösse, mida tehti elatise hankimiseks, suhtus ta põlgusega.

Hitleri tollaste tuttavate sõnade järgi lahkus ta Linzi provintsilinnast erilise kahetsuseta. Selle linnaga ei sidunud teda miski – ei sõbrad ega armastatud tegevus, mida tal polnudki. Tema ainus sõber varases nooruses oli Kubizeki-nimeline sadulsepa poeg. Kubizeki mälestustest selgub, et Hitleri jaoks oli tal suur väärtus – ta oskas tulevase füüreri sõnatulva vaikselt ära kuulata. Monolooge armastas Hitler pidada juba siis. Vastuvaidlemist ta ei sallinud.

1906. aastal sõitis Hitler esmakordselt Viini. See linn avaldas talle sügavat muljet. 1907. aastal, kui tulevane füürer oli saanud 18-aastaseks ja saanud kätte osa isa pärandusest, asus ta alatiseks Viini elama. Ta kavatses seal astuda Kujutava Kunsti Akadeemiasse. Paks joonistusmapp, mille ta Linzist kaasa tõi, paistis talle tulevase edu pandina. Koos 111 teise kandidaadiga asus ta eksameid tegema. 33 kandidaati kukkusid läbi juba proovijoonistustega, Hitler oli aga nende hulgas, keda lubati eksamile. Oma geniaalsuses kaljukindel ei mõelnud ta hetkekski et ta võiks läbi kukkuda.

Kuid teda tabas ränk pettumus. Ta kukkus eksamil läbi! Viini Kujutava Kunsti Akadeemia 1907. aasta eksamilehel on kirjutatud: „Allpool nimetatud härrad tegid eksamijoonistuse mitterahuldava tulemusega või neid ei lubatud üldse eksamitele… Adolf Hitler, Braunau Inni ääres, sünd. 20. aprillil 1889. a., sakslane. Vähe kipsijoonistusi. Eksamijoonistus mitterahuldav.” Hitler lahkus tulivihasena akadeemiast ja kandis kogu elu viha professorite peale, keda ta edaspidi nimetas ainult võhikuteks.

Tõsi küll, akadeemia rektor soovitas Hitleril asuda õppima arhitektuurikooli. Ent kui Hitler sinna läks, nõuti talt küpsustunnistust, mida tal polnudki olemas.

Sellesama 1907. aasta detsembris suri Hitleri 47-aastane ema rinnavähki. Dr. Bloch, kes oli teda edutult ravinud, rääkis hiljem, et oma aastakümnetepikkuse praktika juures pole ta näinud ühtegi teist noort meest, kes oleks ema haua juures nii südantlõhestavalt nutnud kui 18-aastane Adolf. Muide, asjaolu, et dr. Bloch oli rahvuselt juut, võis olla üheks põhjuseks, miks Adolfist sai aja jooksul fanaatiline juudivihkaja. Emasse arutult kiindunud Adolf ei olnud võimeline andestama juudist arstile, et see ei suutnud ta ema elu päästa.

Matnud ema, elas Hitler kuni 1908. aasta veebruarini sugulaste juures ja sõitis siis tagasi Viini, kus elas 1913. aastani.

Kuid just Viinis sai ta tunda puudust ja teda hakkas taas jälitama ebaõnn. Mis oli selle põhjuseks? Hitleri biograafide järgi piisas saadud pärandusest, et ära elada. Muidugi ei jätkunud sellest rahast kuigi kauaks, kuid selle abiga oli võimalik jalad alla saada – kas mingi amet ära õppida või töökoht leida. Ent Hitler ei tahtnud seda teed minna. Esimesel poolaastal üüris ta koos oma sõbra Kubizekiga möbleeritud toa ja elas nagu härra: külastas teatreid ja magas lõunani. 1908. aasta septembris püüdis ta uuesti akadeemiasse pääseda, kuid teda ei lubatud isegi eksamitele.

Tulevane füürer käis aeglaselt, kuid kindlalt põhja: raha oli tal järjest vähem, möbleeritud numbritoad, kus ta elas, ikka armetumad ja kulunumad. Viimaks magas ta pargipingil ja silla all. 1909. aasta sügis leidis tulevase füüreri Viini eeslinnas Meidlingis ühes kodutute varjupaigas. Aasta lõpul oli ta juba teises öömajas – „Meeste vaestemajas” Doonau kaldal Meldemanni tänaval. Seal elas ta 1913. aastani. Alguses elatas ta end juhuslikest sissetulekutest: ta koristas lund, kloppis puhtaks vaipu või kandis Läänevaksalis kohvreid. Viini ajajärgu lõpul leidis Hitler endale prestiižikama töö. Ta hakkas joonistama müügiks pilte, millel kujutati Viini kuulsaid arhitektuurimälestisi. Oma toodangut äris ta vanakraamikaupmeestele, pildiraamatumüüjatele ja mööblitisleritele, kes tolle aja Viini moe kohaselt katsid odavate diivanite ja tugitoolide seljataguseid kirjude piltidega. Ka joonistas Hitleri reklaamplakateid. Nii näiteks kavandas ta plakati „Higistamisvastane pulber „Teddy”„ ja plakati „Ostke küünlaid!”, millel oli kujutatud Püha Nikolaus, kes hoiab käes värvilisi küünlaid. Ja lõpuks plakati, millel näeme seebitükkide hunnikut St. Stephani toomkiriku taustal. Seda odavat kraami müütas Hitler kellegi Hanischi abiga.

Kuid õige varsti kaebas ta Hanischi kohtusse, süüdistades teda oma raha omastamises. Kohtus selgus, et Hanisch elas võõra passiga, mille eest ta pandi nädalaks vangi. Pärast ärikaaslasest lahkulöömist müütas Hitler oma pilte iseseisvalt.

24-aastasena lahkus Hitler Viinist. Siitpeale sai tema elukohaks München. Baieri pealinnas üüris Hitler endale möbleeritud toa vaeste linnaosas. Nagu Viiniski, joonistas ta reklaame ja kuulutusi, müütas Müncheni vaadetega pilte. Teda tollal tundnud inimeste seletuste järgi veetis tulevane füürer kogu vaba aja kohvikutes ja õllesaalides, neelas ahnelt ajalehti, tegi suuri sõnu poliitikast ning läks marru iga kord, kui kõne alla tulid marksistid, kapitalistid või juudid.

Mingeid tulevikuplaane Hitleril ei olnud. 24-aastaselt oli ta ilma elukutseta, ilma hariduseta, ilma moraalipõhimõteteta. Esimese maailmasõja ajal teenis Hitler sidemehena ja kapralist kõrgema aukraadini ta ei jõudnudki. Sõja lõppedes Hitler enam kunstiga ei tegelenud, vaid hakkas 1919. aastal Reichswehri ülesandel nuuskuriks, et nuhkida kommunistlikke nõukogusid pooldavate allohvitseride ja reameeste järele. Sama aasta septembris astus Hitler Saksa Töölispartei liikmeks ning 3. oktoobril esines esmakordselt kõnega Müncheni „Hofbräuhauskelleris”. Algas Hitleri pikk ja vaevarikas tõus Saksa rahva ebajumalaks…

Peter Hagen