Hitchcocki laibad on parimad!

16 minutit lugemist

Nii kõlas thriller’ite suurmeistri reklaamlause. Esmajoones assotsieerub tema nimi ikka trillerite ja hirmuga. Aga mitte vähem kui hirmutada oskas meister narrust naeruvääristada. Ja üle kõige maailmas armastas ta teha kino.

„Ma olen valmis sisendama publikule tervendavat hirmu.”

Alfred Hitchcock

Alfred Hitchcock oli üks esimesi režissööre, kes mitte üksi ei filminud, vaid lõi selles ka oma üldtuntud isikliku stiili, lähtudes žanri spetsiifikast ja publiku ootustest. Enamgi veel – isegi 1920-ndatel, enne oma ülemaailmset kuulsust, lõi ta selle, mida tänapäeval nimetatakse reklaamikampaaniaks. Tema kaastöötajate ainsaks sihiks oli regulaarse teabe edastamine meediale kõikidest Alfred Hitchcocki režissuuri puudutavatest, tähelepanu väärivatest uudistest. Peale selle teadis ta ise suurepäraselt, kuidas ümber käia inimloomusega, milliseid selle omadusi võib puudutada, mõjutamaks inimese iseloomujooni, ootusi ja hirme – selle nimel, et hakataks rääkima temast.

Legendid Hitchcockist elavad tänini, ja tõele au andes kahtlevad neis vähesed. „Tegelikult oli vanaisa kodus täiesti tavaline, lõbus, erinev sellest kuvandist, mis vaatajal temast oli.“ märkis aastaid hiljem tema tütretütar Mary Stone. Aga kõiki neid vigureid ja legende ei vajanud Hitchcock üldsegi eneseimetlemiseks – ta oli nii pühendunud oma tööle, et kogu ta elu üle valitses kinokunst. Alfred oli algusest peale sedavõrd täpne, napp, sedavõrd tähelepanelik pisiasjade suhtes, et mitte jätta kahe silma vahele ühtegi detaili kaadris, vaid ka sellist faktorit nagu reputatsioon, selle kõige taga seisva režissööri olemust.

Rahumeelne põikpea

Tänu nii valvsale tähelepanule detailidele sai Hitchcock näitlejate ringkonnas kuulsaks kui despoot ja türann, kuigi oli vaid üksikuid juhtumeid, mil ta põlema läks ja võtetel osalejate peale karjus. Võtteplatsil tekkinud stressi maandas režissöör tavaliselt nõude üle õla loopimisega. „Närvidele kosutav, vähendab pingeid,“ selgitas ta. „Natuke parem kui näitlejate peale karjumine.“ Ometi viis ta pisarateni teisi tegijaid, eriti näitlejaid – nemad ei harjunud nii pedantse suhtumisega töösse, mis oli Alfredi tingimusteta reegliks. Veel mitte legendaarse, ent perspektiivse ja populaarse inglise režissöörina väntas ta kodumaal filmi „Noor ja roheline“. Hiljem meenutas selles peaosa mänginud Derrick de Marney: „Tavaliselt on Hitchcocki silmad võtteplatsil suletud. Ta on tuntud selle poolest, et armastab tukastada isegi võtte ajal. Nowa Pilbin mängis koos minuga oma esimest romantilist rolli. Ühes stseenis jäädvustas Hitchcock meid ekspresstempos. Kui lõpetasime, avas ta, olles tukkunud, vaevaga silmad, ja heitis pilgu kellale. „Liiga aeglaselt,“ pomises ta. „Mina plaanisin selle stseeni peale 30 sekundit, aga teil läks 50. Me teeme veel ühe duubli.“ Ja lülitas sisse stopperi.“

„Filmi puhul on kõige tähtsam, et inimesed ei jääks kinos magama. Seepärast valmistan ikka midagi sellist, mis aitab vaatajaid ärkvel hoida. Ja kui mõnikord ka paar daami teadvuse kaotavad – selliseks juhuks peaks jätkuma sanitare. Need võivad siis oimetud nõrganärvilised pärast seanssi kokku korjata ning välja kanda.“

Hitchcockile olid võõrad väsimus ja kahtlused, tema ei uskunud inimfaktori mõjusse. Tema oli see, kes pärast näitlejanna keeldumist tõusta vaatlusrattale avatud kabiinis, määras selle missiooni oma tütrele Patriciale. Tüdruk oli täiesti isasse – vaatamata meeletule kõrgusehirmule täitis ta kõhklematult tema käsu. Hiljem levis veel kaua kuuldusi, et isa vaest last selleks sundis, ent Patricia rõhutas korduvalt: „Te ei mõista, et tahtsin seda ise. Tahtsin isa aidata, teades, kui tõsiselt ta suhtub oma filmi igasse episoodi. Pealegi maksis ta mulle 100 dollarit!“

Samas filmis jäädvustas Hitchcock ühe oma kuulsamatest kaadritest: kaamera katkematu fokusseerimise mõrva jälgimisele restorani laest. Vaatajad näevad lähenevat, suurendatud nägu – kangelane kannatab närvitõmbluste käes, on võimalik jälgida isegi ta silmade pilkumist. Peamine probleem seisnes selles, et seda fragmenti oli võimalik jäädvustada vaid ühe kaadriga, stseeni montaažist polnud juttugi. Proovid statistide ja peaosa täitva näitlejaga kestsid kaks päeva – õigust eksida polnud kellelgi. Võtteplatsile oli tellitud Inglismaa suurim operaatorikraana, võimeline tõstma kaamerat viie meetri kõrgusele.

Operaatoritöö nõudis juveliiri täpsust – laest laskuv kaamera pidi peatuma vaid mõne sentimeetri kaugusel näitleja näost, ja operaator pidi liikumise kestel kaamera fookuses hoidma. Kui Hitchcock stseeni jäädvustuse üle vaatas ja napilt naeratas, hingas kogu võttegrupp kergendatult – läks õnneks!

Ideaali-ihaluses polnud talle võrdset. Sellele pühendas Alfred kogu elu – töös ei tunnistanud ta vähimatki lohakust. Suure režissööri 70-ndal sünnipäeval küsis üks ajakirjanik temalt: „Kui inimene ärkab oma 70-nda sünnipäeva hommikul, ja see inimene on Alfred Hitchcock, siis – kuidas ta end tunneb?“ Intervjueeritav vaatas ajakirjanikule otsa ja vastas vähimagi irooniata: „Tunneb end suurepäraselt, kui film õnnestus, ja õudselt, kui ei õnnestunud.“

Vaikses veekeerises

Sügavus ja ülihell sisetunne olid Alfredi põhilisemateks iseloomujoonteks lausa sündimisest saati. Kolmanda lapsena perekonnas suhtles ta põhiliselt vaid emaga. Isa oli hõivatud pereäriga (kalatööstuse, juur- ja puuviljakaubandusega) ja võttis poja harva enesega kaasa. Vanemad lapsed tegelesid kooliasjadega, noorim jäi põhiliselt omapead. Muide – see ei teinud talle üldse meelehärmi. Fred, nagu vanemad teda kutsusid, mõtles enesele ise välja mänge, aga tema peamiseks meelelahutuseks olid alati raamatud. Ainsaks igaõhtuseks rituaaliks jäid muutumatult vestlused emaga – päeva lõpul läks Alfred ülakorrusele tema juurde ja jutustas päeva jooksul toimunust. Veel midagi, millele Hitchcock jääb truuks paljudeks aastateks, oli perekondlik teatrikülastamine. Nädalavahetustel sättisid vanemad oma võsukesed üles ja läksid näitemängule – Leighstone´is oli see tõeline pidu nii vanematele kui lastele.

Alfred Hitchcocki legendaarses filmis „Psycho” tapab hullumeelne Norman Bates duši all Marion Crane’i (Janet Leigh).

Ent kõik need õnnelikud lapsepõlvemälestused ei suutnud maha kriipsutada ainsat juhtumit, mida Hitchcock hakkab hiljem nimetama (pole välistatud, et seoses just tööga sellesama oma kuvandi kujundamise raames) otsustavaks punktiks oma tulevase karjääri määrangus. Poiss oli viieaastane, kui loomult heasoovlik, aga kasvatusküsimustes range isa saatis ta mingi tühise koeruse eest kirjakesega politseijaoskonda. Fred ei söandanud protestida ja viis isa läkituse valvepolitseinikule. Too, selle läbi lugenud, talutas poisi kättpidi arestikambrisse. Selja taga sulguva ukse vilin jäädvustus Hitchcocki mällu alatiseks. „Näed, kuidas me suhtume sõnakuulmatutesse poisikestesse,“ märkis korravalvur, jättes Alfredi silmitsi oma hirmudega. Atmosfäär ise kutsus poisi elavas fantaasias esile õudustäratavaid kujutluspilte. Võimalik, et just seal tundis ta esmakordselt, et hirmul on hulk varjundeid, ja et jube pole niivõrd karistus ise kui ootusehirm selle tundmatuse ees.

Ta ei istunud seal kuigi kaua, ent iga minutiga kinnistus tema teadvusse üha kindlamalt mõte: mitte kunagi ei tohi rikkuda seadust. Mitte kunagi! Ja aastakümneid hiljem, elades juba Ühendriikides, saab Hitchcock kuulsaks kui ausaim maksumaksja.

Filmi „Psycho” peategelane Norman Bates (Anthony Perkins) muutus mõrvariks, kui tundis, et ta on mõnesse naisesse armunud. Siis ärkas tema kahestunud isiksuses ema, kes sundis poega nuga haarama, et too ei lahkuks ema juurest.

Isa õppetunde täiendas jesuiitide kolledž, kuhu poiss pärast lühiajalist tavakoolis õppimist saadeti. Hiljem, kogu info taustal Hitchcocki lapsepõlveraskustest ja ilmajäämistest, jutustab ta ise detailselt oma armastatuimast karistusest, mida selles jumalakartlikus asutuses rakendati: sellest, kuidas üleannetuid kasvandikke kummikeppidega peksti. „Seda ei tehtud niisama muuseas, vaid nagu kohtuotsust täide viies,“ meenutab Alfred. „Süüdlane saadeti pärast tunde isakese-eestkostja juurde. Õelal pilgul kandis too tema nime žurnaali, osutades samas ka süüteo määrale, pärast mida tuli terve päev oodata karistuse täideviimist.“ Nimelt see pingeline ootamine saab peamiseks pelutavaks aktsendiks Hichcocki filmides.

Tõele au andes ei saa öelda, nagu saanuks Hitchcock kolledžis pidevalt karistada. Ta oli jätkuvalt selline äraolev ja tõsine laps, kes veetis vaba aja lugemise või oma klassikaaslaste jälgimise, mitte nendega koos mängimisega.. Mõnikord tõmbas teda ka vallatlemine – neid naljatlemisi võib käsitada Hitchcocki tulevaste kuulsate lollitamiste eelkuulutusena. Aga kuni ta veel väike oli, ei küündinud ta selliste mastaapideni, piirdudes vaid munade varastamiseni kanalast ja nende pildumisega kolledži akendesse. Ka sellest aspektist pole tähtis see, et isegi Alfredil tuli ette „mõnikord mürada“, vaid et ta karmil küsitlusel „kes tegi“, vastas häirimatul ilmel: „Minul pole sellest vähimatki aimu. Võib-olla määris akna möödalendav lind?“ Ja teda usuti. Nagu usub näitleja Gerald Moreau, kelle Hitchcock kutsub maskiballile, teavitades kõiki ülejäänuid ametlikust vastuvõtust, ja õnnetukesel tuleb terve õhtu kestel redutada oma sultanikuues mööda nurki, varjamaks end smokingites meeste eest.

Visadus ja töö põrmustavad kõik

Aga seni polnud Alfredil veel mahti mõelda elegantsetest lollitamistest – juba õpingute ajal süvenes temas huvi kriminalistika vastu. Vabal ajal käis ta teatris (tänu vanemate suunitlusele), ka kohtuprotsessidel ja kriminalistikamuuseumides. Teda huvitas kõik – relvad, ekspertiisid, politseiatribuutika. Hiljem sõidab ta Pariisi, et oma käega puudutada Marie Antoinette´i pea maha raiunud giljotiini tera.

Filmi „Linnud” (1963) reklaamplakat. Tänapäevaste mõõdupuude järgi on raske seda linateost õudusfilmiks pidada.

Omal ajal pidasid õpetajad poissi püüdlikuks, ent hajameelseks, aimamata, et tema mälus on tallel arvutu hulk fakte – alustades politseiteadetest ja lõpetades… briti rongide sõiduplaanidega. Igavusest uuris ta kõike, ja jättis meelde. Nimelt see harukordne võime mõjutas Hitchcocki iseloomu ka edaspidi – ta ei suutnud taluda ettevalmistamatut rolli. Suundudes mingisse teise linna, tundis ta juba selle kaarti ja tavasid, teda ei võinuks tabada ükski ootamatus. Aastaid hiljem küsis ajakirjanik esmakordselt New Yorki saabunud Hitchcockilt, kuis talle tundub see linn. Viimane kirjeldas põhjalikult, millised vaatamisväärsused ja kvartalid teda huvitavad, lisades, et võiks ise kas või praegu ekskursiooni korraldada. Ajakirjanik imestas, kuuldes vastust küsimusele, kui sageli Hitchcock New Yorgis on olnud: „Pole ma siin kordagi olnud…“ See Alfredi võime, aga ka isa surm sunnivad teda pärast kolledžit otsima mingit eriala, mis võimaldaks perekonda toita. Ta hakkas käima navigatsiooniloengutel Londoni ülikoolis – juba lapsena huvitas teda kartograafia. Ka pani ta end kirja töökursustele – Hitchcock uuris elektrit, mehaanikat, jõu ja liikumise seadusi, treimis- ja rihtamisasjandust. Õppimisest vabal ajal käis ta endiselt teatris – see oli ta ainus meelelahutus, kuna jesuiitliku kolledži kasvandik ei tohtinud enesele lihtsalt lubada patuseid meelelahutusi. Muide – need teda eriti ka ei huvitanud.

Kaader filmist „Linnud”.

1915. aasta alguses asus ta tööle elektrikuna telefonikompaniis, ent, märganud noormehe kunstilisi andeid, viis juhtkond ta varsti üle reklaamiosakonda. Seejärel asutati oma kunstiline ajakiri, milles Hitchcock proovis end autori rollis ja kirjutas oma esimese jutustuse.

Võimalik, et maailm poleks geniaalsest režissöörist iialgi kuulda saanud, kui Hitchcock poleks juhuslikult märganud ajalehekuulutust: Ameerika kinostuudio avas Londonis oma filiaali. Tollal oli briti kinokunsti tase kaugel meretaguse naabri omast: Hitchcocki kodumaal polnud ei kogemusi ega tehnikat, mis lubanuks vändata selliseid filme nagu Hollywoodis.

Ja see kuulutus tegi teoks selle, millele Hitchcock hiljem osutas: „Kinokunst lõi mu seljataga uksed kinni!“ Ta alustas titreerimise spetsialistina – tummfilmiepohhil oli see otsituim elukutse. Ent ta ei tahtnud jääda pelgalt titreerijaks – millist tööd tahes oli teha vaja, ikka ilmus kohale Hitchcock oma muutumatu kinnitusega „mina suudan“. Ta veetis stuudios päevad ja ööd, oli režissööri assistent ja rekvisiitor, kuni stuudio juhataja lõpuks märkas Alfredi ilmset talenti: ta oli võimeline leidma väljapääsu igast ilmvõimatust olukorrast ja lahendama võtteprobleeme ootamatul viisil. Alguses mängis ta teisejärgulisi rolle, ent varsti usaldati talle filmi iseseisev väntamine ja läkitati välisvõtetele piiri taha. Debüüt sööbis noormehe mällu igaveseks kui lõputu õudusunenägu. Kõigepealt unustas grimeerija oma kohvrikese ootesaali, sellel järel käinud, hüppas juba liikuvasse rongi. Seejärel konfiskeeriti tollis deklareerimata filmilint. Uue ostmiseks kulus noorel režissööril kogu raha, konfiskeeritut välja lunastada ja uut osta polnud millegi eest – tuli laenata operaatorilt ja peaosatäitjalt. Võttegrupp oli nõutu: toiduks ei jäänud krossigi. Peaosade täitjad tujutsesid. Hitchcock saatis stuudiosse telegrammi palvega „anda raha ettenägematuteks kuludeks“ ja katkus juukseid sõna otseses mõttes. Ometi oli edu juba lausa tema kõrval – Alma näol.

Neli ühes

Monteerija, spetsialist ja stuudios kõrgelt hinnatud Alma Reville oli haprake ja silmapaistmatu, ent ei jäänud varju veel armuasjades kogenematu Alfredi pilgu eest. Esimesel kohtumisel täpsustas ta mingi kontori asukohta, avaldades tütarlapsele muljet oma rahulikkuse ja keskendumusega. „Ta kõndis üle hoovi nii tähtsalt, nagu jalutaks Keskpargis,“ meenutas Alma hiljem. Vaatamata kulunud mantlile ja mitte kaugeltki ideaalsele figuurile, jättis Alfred talle mulje väärikast ja usaldusväärsest inimesest. Ent järgnevate kohtumiste ajal ei pannud too ise neiut tähele, kuigi tunnistas hiljem, et vargsi jälgis teda. Aga kuni Alma oli professionaalselt temast edukam, ei tahtnud talle isegi ligineda: „Tahtsin kõigepesalt saada režissööriks, edasi juba tema meheks, sest tundsin, et esimene on vajalik teise saavutamiseks.“ Ja kui asjad juba mäkke läksid, söandas helistada: „Kas Reville kuuleb? Siin Alfred Hitchcock. Mind määrati uue filmi režissööri assistendiks. Kas nõustute hakkama selle monteerijaks?“ Alma vastas siis „jah“, nagu ka pärast naasmist välisvõtete paiga ülevaatamiselt, mil Hitchcock talle laevadekil abieluettepaneku teeb. Möödub veel kolm aastat, enne kui nad truudusvanded vahetavad. Ent kohe pärast kihlust hakkas kehtima sõnatu kokkulepe selles, et siitpeale ajavad nad ühist asja. Almast saab režissööri kõikide filmide stsenarist, peamine kriitik, tema abiline ja tagala. Palju aastaid hiljem ütleb Hitchcock ühel autasustamisel: „Lubage mul meenutada ainult nelja inimest, kes andsid mulle oma armastuse, toetuse, tunnustuse, tagasid pideva koostöö. Esimene neist kuulub mu filmide toimetajale, teine stsenaristile, kolmas mu tütar Pati emale, neljas suurepärasele kokale, kes koduköögis imesid teeb. Nende kõikide nimi on Alma Reville!“

„Õnnelik abielu on see, milles mees mõistab iga sõna, mida naine ei öelnud.“

Viimane punkt tema kõnes polnud vähetähtis: Hitchcock armastas süüa. Eksisteerib tuntud pila, et ta toitus ta ainult steikidest. „Ütleme nii, et steike armastas ta tõepoolest rohkem kui mida iganes,“ möönab hiljem tema tütretütar Mary Stone. Peale selle armastas ta näiteks kala, ja sõi seda palju. Aga stuudios tellis ta tõepoolest lõunaks alati tubli steigi. „Ühed söövad, et ellu jääda, teised, et nautida. Mina kuulun teiste kategooriasse,“ rääkis Hitchcock. Ega muidu võtnud ta kaalus aina juurde, kuni ajapikku peatus kaaluosuti 136 kilo juures. Aga hea söögi alla armastas ta ka napsi võtta. Arstid keelasid selle ära. Kõrges vanuses paiknes maestro rinnas juba südamestimulaator. Aga kui soovitused ette lugenud eskulaabid lahkusid, kutsus Hitchcock reeglina teenri: „Mida arstid mulle seekord eriti keelasid?“ „Kardan, et paljut,sir,“ vastas too, aga eriti rasvase ja vägijoogid.“ „Suurepärane!“ naeris Hitchcock. „Hoolitse selle eest, et majas oleks head liha ja vodkat – kah tingimata head!“

Teda ei hukutanud mitte joomine ega õgimine. Hitchcock murdus hetkel, mil Alma sai insuldi. Teda ei lastud palatisse, ta ootas vastas asuvas väikeses restoranis. Istus seal päevad läbi. Naine paraneb, ja režissöör hakkab seda asutust vältima, seades isegi oma marsruudi nii, et see silma ei puutuks – sedavõrd suurt hirmu tundis ta neil päevil.

Alma hakkab paranema, aga Alfred ei suuda enam kogu elukoormaga hakkama saada nii nagu varem. Ükskord, tehes plaane tulevastest võtetest, märkis ta äkki: „Seda filmi ei tee me kunagi, sest selleks pole vajadust!“ Seda võetakse kapriisina, aga tal on taas õigus – enam ei valmi Hitchcocki nime all ühtegi filmilinti.

Ta suri 29. aprillil 1980. Tema tuhk puistati laiali ookeani kohal, nagu ta ise oli määranud. Truu Alma elas mehe üle ainult kaks aastat. Aga Hitchcocki nimi kutsub meis tänini esile terve tunnetegamma, nagu oleks tema filmid tehtud alles äsja.

Maestro lugu on keeruline suruda romaani, artikli või filmi raamesse. Püüdsime ära öelda peamise, nagu ka film „Hitchcock“ – Stephen Rebello raamatu „Alfred Hitchcock and the Making of Psycho“ ekraniseering. Tema mängimine usaldati Anthony Hopkinsile. Tänu näitleja välimuse kallal töötanud grimeerijate pingutustele, ilmus meie ette taas suur režissöör oma naljaviskamiste ja kirgliku pühendumisega tööle, oma šedöövrite ja sisepiinadega. Et tõeliselt suured unustusse ei vajuks, on lihtsalt vaja neid sagedamini meenutada.

* * *

„Naine peab olema nagu hea õudusfilm: mida rohkem ruumi jääb kujutlusele, seda parem!“

* * *

„Filmi puhul on kõige tähtsam, et inimesed ei jääks kinos magama. Seepärast valmistan ikka midagi sellist, mis aitab vaatajaid ärkvel hoida. Ja kui mõnikord ka paar daami teadvuse kaotavad – selliseks juhuks peaks jätkuma sanitare. Need võivad siis oimetud nõrganärvilised pärast seanssi kokku korjata ning välja kanda.“

* * *

Ma olen valmis sisendama publikule tervendavat hirmu. Tsivilisatsioon on muutunud sedavõrd kaitsvaks ja profülaktiliseks, et meil ei ole enam võimalik tajuda instinktiivset hirmu. Kuid see-eest on võimalik kunstlikult esile kutsuda hirmuvärinaid, et meid üles raputada igavusest ja liikumatusest. Mulle tundub, et film on selleks parim vahend.

Alfred Hitchcock

0

Your Cart