Hiroshima häirekell

11 minutit lugemist

1944. aasta suvel ehk juba aasta enne seda, kui Ameerika tuumarelva loojad jõudsid veendumusele, et nad on võimelised aatomiplahvatust tekitama, alustas projekti üks juhte, kindral Groves, ettevalmistusi uue relva sõjaliseks kasutamiseks. Tema soovitusel kinnitasid USA lennuväe ülemjuhataja kindral Arnold ja armee staabiülem kindral Marshall plaani, mille koodnimetuseks sai „Hõbevaagen”. Vastavalt sellele plaanile algas ka spetsiaalse lennuväesalga formeerimine.

Nebraska osariigis paiknevast lennukitehasest telliti 15 strateegilist pommitajat B-29, mille lastiruumi kuju oli muudetud. Et teha lennukid võimalikult kergeks, võeti neilt maha soomus ja kogu relvastus peale lennuki sabaosas paikneva paaris-raskekuulipilduja. Sellega tõusis nende pommitajate lennulagi 12 000 meetrini, mis muutis nad Jaapani hävitajatele kättesaamatuks. 509. Composite Group’i – spetsiaalse lennuväe koondsalga komandöriks määrati 30-aastane kolonel Tibbits, kes oli osalenud Saksamaale sooritatud massilistes õhurünnakutes ning olnud kindral Eisenhoweri isiklik piloot.

1944. aasta sügisel alustas Tibbits õppelende. Utah’ osariigi Wandoveri lennuväljalt startinud pommitajad pidid 10 000 meetri kõrgusel pärast „pommiheitmist” sooritama järsu viraaži ning selle 40 sekundi jooksul, mil pomm maapinnani langeb, eemalduma plahvatuskohast vähemalt 13 kilomeetri kaugusele. Operatsiooniks „Hõbevaagen” valmistumise lõppetapil olid ette nähtud üksinda lendavate pommitajate lahingulennud fugasspommidega, mis oma kujult ja suuruselt sarnanesid aatomipommiga. 22. juulil heitis major Sweeny sellise pommi treeningu mõttes Kobe linnale. 9. augustil tuli tal muuta tuhaks Nagasaki.

Maailma esimene aatoimpomm tõstetakse torni, ,kus see plahvatama pandi.

16. juulil 1945 (samal päeval toimus USA-s Alamogordo lennuväebaasi lähedal maailma esimese aatomipommi katseplahvatus) väljus San Francisco mereväebaasist ristleja „Indianapolis“, mis pidi toimetama Jaapanile määratud aatomipommi lõhkelaengu Tiniani saarele. Pärast salastatud laadungi mahalaadimist Tinianis võttis „Indianapolis“ taas kursi avamerele. Aga enne, kui ristlejal õnnestus järgmisse sadamasse jõuda, tabas teda 30. juulil 5 minutit pärast keskööd Tiniani ja Filipiinide vahel Jaapani allveelaeva torpeedo. Ristleja uppus. Pardal olnud 1196 inimesest suudeti päästa ainult 316.

5. augustil 1945 kutsuti 509. lennuväe koondsalga staapi pardanumbrit 82 kandva lennuki kuus meeskonnaliiget: lennuki komandör Lewis, pardainsener Dasenbery, pardamehhaanik Shumard, radist Nelson, raadiomehhaanik Stiborik ja laskur Caron. Tibbits teatas, et operatsioonist võtab osa seitse lennukit. Üks neist on juba varem saadetud Iwo-jima saarele, et vajaduse korral asendada mõnd saatelennukit. Kolm B-29 lendavad ees, üks neist Hiroshima, teine Kokura ja kolmas Nagasaki suunas. Nad teevad nende linnade kohal ilmaluuret ja peavad andma lõpliku soovituse sihtmärgi valikuks. Koos pommikandjaga lendab veel kaks lennukit, et heita alla konteinereid mõõteriistadega ja pildistada plahvatuse tagajärgi. Lahingulennu eelõhtul laskis Tibbits maalida lennuki nr. 82 küljele oma ema nime – Enola Gay.

3,3 meetri pikkuse ning 4131 kilogrammi raskuse aatomipommi, hüüdnimega Little Boy, lennukisse toimetamiseks tuli kaevata spetsiaalne süvend, kust pomm siis lennuki pommiruumi tõsteti. Ohutuse mõttes otsustati pommi sütik lõplikult paika panna alles lennu ajal.

Kell 2.15 süttisid prožektorid, valgustades Enola Gayd ja kahte saatelennukit. Reporteritel lubati meeskonnaliikmeid lennukite taustal filmida ning pildistada.

6. augusti hommikul kell 2.45 alustab Enola Gay prožektorite valgusel pikka hoovõttu ning rebib end vaevaliselt maast lahti. Tema lennukaal on 52 tonni, 7 tonni lubatust rohkem, kusjuures B-29 pardal on kõigest üksainuke pomm.

Pärast õhkutõusmist liituvad temaga mõlemad saatelennukid. Kolonel Tibbits juhib lennuki 4700 meetri kõrgusele. Kapten Parsons ja tema assistent leitnant Jepson poevad pommiruumi, et süütemehhanismi juhtmeid õiges järjekorras ühendada. Kui nad kabiini tagasi tulevad, leemendavad nende näod higist. Pomm on nüüd „terav“ ehk lõhkevalmis. Lennukiirus on 215 miili tunnis. Tugev tuul raputab lennukit ning raskendab lendu. Aeg-ajalt kaotavad lennukid üksteist silmist. Heleda plekina paistab taevas Kuu, ookean all on pigem aimatav. Kelle viie paiku hommikul jõuab lennuk Iwo-jima kohale. Tõusva päikese kiirtes tõuseb Enola Gay 9000 meetri kõrgusele.

* * *

Ärganud 1945. aasta 1. jaanuari hommikul, nägid Hiroshima elanikud oma linnas ebatavalist vaatepilti. Uue aasta esimene päev oli alanud lumesajuga. Lund ei mäletanud isegi Hiroshima vanimad elanikud. Leidus neid, kes pidasid seda halvaks endeks, sest valge on jaapanlaste leinavärv. 30. juunil langes massilise pommirünnaku ohvriks läheduses asuv Kure linn. Tollal ei jõudnud Hiroshima elanikud ära imestada, miks nende linna on säästetud õhurünnakutest. Kuni 1945. aasta augustini pommitasid ameeriklased rängalt Tokyot ja teisi suurlinnu, kuid Ota jõe deltas asuv Hiroshima oma sadama, sõjatehaste, suure raudteejaama ja kergete puumajadega jäi sõjaõudustest puutumata. Lihtsameelsed arvasid, et ameeriklased pidasid Hiroshimat liiga ilusaks, et seda hävitada, või nad ei tahtnud purustada linna, kust nii palju jaapanlasi oli USA-sse emigreerunud. Oli ka neid, kes kinnitasid, et Hiroshimas elab keegi USA presidendi sugulastest.

Pessimistid aga söandasid oletada, et ameeriklastel on varuks uus ja kohutav vahend Hiroshima hävitamiseks. 6. augusti hommikul selgus, et neil oli kahjuks õigus. Kell 7.09, kui kõrgele linna kohale ilmus üksainus B-29, anti õhuhäire. See oli major Eatherley lennuk, mis tegi ilmaluuret. Ühtlases lauspilvituses oli täpselt Hiroshima kohal kahekümne kilomeetrise diameetriga avaus. Eatherley saatis Tibbitsile radiogrammi: „Pilvisus on kõigil kõrgustel alla kolme kümnendiku. Pommitage esimest sihtmärki.” Hiroshimale oli langetatud surmaotsus. Kell 8.14 avanesid pommiruumiluugid ja Little Boy sööstis maapinna poole. Kohe, kui pomm lennukist eraldus, tegi B-29 160-kraadise pöörde ja laskus kiiruse suurendamiseks allapoole.

Hiroshima kesklinn pärast aatomipommi plahvatust.

Täpselt kell 8.15 plahvatas langevarju abil laskunud aatomipomm 600 meetri kõrgusel. Erinevatel hinnangutel hukkus 75 000–100 000 inimest. Mitte kunagi varem polnud üks pomm surmanud korraga nii palju inimesi ja tekitanud nii suuri purustusi. Plahvatusel vabanes energia, mis oli ekvivalentne 20 000 tonni trotüüli plahvatusjõuga (1 g trotüüli on energeetiliselt ekvivalentne 1 kilokaloriga).

Ainult inimesed, kes viibisid plahvatuskohast väga kaugel, võisid näha, mis tegelikult juhtus. Kõigepealt nähti sinakasvalget valgussähvatust, millele järgnes lööklaine koos kõuemürinat meenutavat heliga. Seejärel tõusis taevasse tohutu suitsusammas, mille ülemine osa hakkas seenekujuliselt laienema. Tuhast ja suitsust mustavast pilvest hakkas sadama musta vihma.

390 000 elanikuga linn oli muutunud varemeteväljaks. Kolme kilomeetri raadiuses plahvatuse epitsentrist polnud jäänud terveks ühtegi maja. 4,8 kilomeetri raadiuses oli aga 90 000 hoonest hävinud kaks kolmandikku.

Vahetult pärast plahvatust puhkesid linnas arvukad tulekahjud. Osa tulekoldeid tekkisid valguskiirguse tagajärjel, osa purunenud söeahjudest väljapaiskunud leekidest. Plahvatuse keskmes olid nii kivi kui metall sulanud ning inimesed mustadeks tompudeks põlenud.

Oli kuulda ainult jõudu koguva tuletormi mühinat, muidu oli kõik vaikne. Tuhanded inimesed olid saanud surma plahvatusehetkel, hulk inimesi uppus, kui nad leekide eest pääsu otsides jõkke hüppasid. Otsatu hulk inimesi aga eksles sihitult varemete vahel, teadmata, mida teha või kuhu minna. Paljudel linnaelanikel oli valguskiirgus põletanud rõivad räbalateks. Mõned plahvatuskeskme läheduses olnud inimestest pääsesid valguskiirguse ja lööklaine toimest ainult tänu sellele, et neile sadas kaela mulda ja tuhka. Kuid ka need, kes mingil põhjusel pääsesid vigastusteta, võisid olla määratud surmale, sest lisaks valguskiirgusele ja lööklainele oli pomm kiiritanud ümbruskonna nähtamatu kuid surmava gammakiirgusega, mis võis tungida läbi kivi ja puu. Igaühte, kes viibis plahvatuskohale lähemal kui 2,2 kilomeetrit, ähvardas oht surra kiiritushaigusesse.

Ka linna saabunud päästemeeskonnad ei osanud ohtu karta ning said kiiritada radioaktiivse tolmu ja tuha läbi. Mõnikord kulus selleks minuteid, mõnikord aga nädalaid, enne kui avaldusid kiiritustõve tunnused.

Hakkasid levima kuuldused, et kolme aasta jooksul surevad kõik, kes olid plahvatuse hetkel linnas, ja et Hiroshimas ei hakka enam ükski puu kasvama ning kogu ümbruskond on elamiskõlbmatu vähemalt 75 aastat. Kuid varsti haljendas varemete vahel rohi ning tuhanded inimesed paranesid, kuigi vananesid enneaegselt, kannatasid potentsivähenemise all või jäid nende kehadele armid. Alles aja jooksul selgus, et oht pole sugugi möödas. Kuni 1948. aastani esines nende hulgas, kes olid viibinud plahvatuse epitsentrist kuni 2,2 kilomeetri kaugusel, leukeemiat 50 protsendi võrra rohkem kui enne. Sellesse haigusesse suri sadu inimesi. Alles 1950. aastate algul hakkas leukeemiasse haigestumine vähenema. Kuid kopsu-, mao, kilpnäärme-, munasarja ja kõrivähki haigestumist esines ebaharilikult sageli. Naised, kes olid rasedad pommi plahvatamise ajal, tõid ilmale kas surnud, haigeid, vigaseid või vaimse alaarenguga lapsi. Aatomipommi plahvatuse järelemõju kestis aastaid. Kui 1945. aastal oli enne tuumaplahvatust vastsündinute hulgas väärarenguga lapsi 1 protsent, siis 1954. aastal 12 protsenti. Kõigi üllatuseks ei sundinud Hiroshima hävitamine sõjast nõrgestatud Jaapanit kapituleeruma. Vajaliku mõjuta oli jäänud ka Tokyo pommitamine 9. märtsil 1945, mis oli kogu Teise maailmasõja rängim õhurünnak. Jaapani pealinna öise lauspommitamise tagajärjel hukkus leekides ja lämmatavas suitsus 83 800 inimest, 41 000 sai haavata ja miljon inimest jäi peavarjuta. Purustati 267 000 maja. Juunist augustini 1945 sooritasid ameeriklased 58 Jaapani linnale 60 õhurünnakut ning Toyama, Nazamu ja Fukui linnad tehti sõna otseses mõttes maatasa.

9. augustil heitsid ameeriklased aatomipommi suurele tööstuslinnale Nagasakile. Seekord oli tegemist 5-tonnise plutooniumpommiga, hüüdnimega Fat Man.

Teine pommituslend ei kulgenud hoopiski nii libedasti kui esimene. Alates juba sellest, et „Paksukese” sütikut polnud võimalik enam lennu ajal kohale paigaldada, nagu seda oli tehtud Little Boy puhul. Jäi üle vaid oletada, mis juhtub pommiga, kui start peaks äparduma.

Kolm peamist lennukit pidid kütuse säästmiseks koonduma mitte Iwo-jima saare kohal, vaid juba päris Jaapani ranniku lähedal. Ookeani kohal lennates kaotati silmist major Hopkinsi B-29, mis pidi plahvatust pildistama. Swineyl oli aga keelatud raadiosaatjat kasutada. Tuli kulutada terve tund, kuni lõpuks kõik kolm pommitajat jälle koos olid.

Ilmastikuluure lennukid teatasid, et nii Kokura kui Nagasaki kohal on hea ilm. Kurss võeti esimesele sihtmärgile. Kuid lausa viimasel hetkel muutis tuul Lõuna-Jaapani kohal suunda. Pärast järjekordset pommirünnakut põleva Yawata metallurgiakombinaadi kohalt kerkiv suitsulinik kattis ootamatult kogu linna. Kuigi kolmel korral üritati sihtmärgini jõuda, polnud täpne pommiheitmine võimalik. Nii otsustatigi Nagasaki saatus. Ka selle linna kohal oli taevas pilvine, kuid pilvede vahelt paistsid lahe kontuurid, mille kaldal linn asus.

Kell 11.02 lõhkes Fat Man just ühe kiriku kohal, umbes kaks kilomeetrit sihikulevõetud punktist põhja pool.

Purustused ei olnud aga Nagasakis nii suured kui Hiroshimas, sest linna keskel asuvad künkad vähendasid nii valguskiirguse kui lööklaine mõju. Sellest hoolimata hävitas 300 000-kraadine tulekera ja 14 400 km tunnikiirusega leviv lööklaine 55 000 majast 20 000. Surma sai 40 000 inimest, teist sama palju haavata. Kuid tõenäoliselt oli hukkunute arv veelgi suurem. 1000 meetri raadiuses plahvatuse epitsentrist söestusid kõik elusolendid, kes ei olnud jõudnud varjuda, plekk-katused mullitasid ja metallkarkassid ning -sambad väändusid või sulasid osaliselt üles. Kui esimesed päästemeeskonnad sündmuspaigale jõudsid, avanes neile õudne vaatepilt: kooliõues võimlemistunniks ülesrivistatud lapsed lamasid surnuna maas, söestunud reisijad istusid põlenud trammis. Mida lähemale jõuti plahvatuse keskmele, seda valjemaks muutusid haavatute oiged. Kuid päris tsentrumis valitses vaikus. Valguskiirgus oli tänavatele või majaseintele põletanud inimeste siluetid. Ellu jäid need, keda saatus soosis. Üks mees oli kummardunud madala kivimüüri taha, et umbrohtu kitkuda. Ta jäi ellu, kuid valguskiirgus tappis tema kõrval püsti seisnud abikaasa. Ellu jäid ka kõigest 300 meetri kaugusel plahvatuse epitsentrist majas viibinud inimesed, sest hoone kõrval asuv küngas kaitses neid valguskiirguse eest ning summutas osaliselt lööklaine. Lausa ime läbi pääses plahvatuse hetkel ühe viiekorruselise maja katusel olnud puusepp, kes üritas mööda katust joostes pakku pääseda. Lööklaine paiskas ta kahekümne meetri kõrguselt alla ning mees sõna otseses mõttes lendas, maandudes vigastamatult maapinnale.

Kuid tuhandetel ellujäänutel polnud põhjust rõõmustamiseks, sest hiiliv surm – kiiritushaigus – määras paljud pikaajalisele piinarikkale suremisele.

8. augustil kuulutas Nõukogude Liit Jaapanile sõja. On äärmiselt üllatav, et veel tänapäevalgi levitatakse müüti nagu oleks kahele linnale heidetud aatomipommid sundinud Jaapanit kapituleeruma. Oh ei, Jaapani valitsus kartis, et Vene väed võivad tungida Jaapani territooriumile. Kuna oli valida halva ja halvima vahel, otsustati kiiresti kapituleeruda USA-le, võttes nii venelastelt õigustuse Jaapanisse tungimiseks. Ja juba 10. augustil algasid rahuläbirääkimised USA-ga.

Jaapani linnade aatomipommitamisel polnud mingit sõjalist otstarvet – Jaapani kapituleerumine oli ju nädalate küsimus – tegemist oli eelkõige külma sõja esimese operatsiooniga, mis oli suunatud Nõukogude Liidu vastu. Samuti tahtsid ameeriklased katsetada aatomipommi „elava materjali“ peal. Sõda Jaapaniga andis neile selleks suurepärase ettekäände.

Igal aastal 6. augustil mälestatakse Hiroshimas ja Nagasakis tuumaplahvatuste ohvreid. Täpselt kell 8.15 lüüakse Hiroshima rahupargis kella. Lihtsal mälestusmärgil on kivisse raiutud sõnad: „Puhake rahus, see ei kordu enam kunagi.”