Hillary Clinton – kas olla abikaasa või president?

20 minutit lugemist

Hillary Clinton on olnud esimene leedi ja petetud naine, „demokraatide tugi“ ja ameerika emade häbi“ inetu pardipoeg ja poliitika seksisümbol. Praegu, tema 69-nda sünnipäeva künnisel, tunneb kogu maailm huvi selle vastu, kas temast oleks võinud saada esimene naispresident Ameerika Ühendriikide ajaloos.

Saatus ei eksinud, määrates tulevase esimese leedi sündima Chicagos. Alates oma eksistentsi esimesest päevast see linn muud ei teinudki kui tõusis tuhast. Saanud 1883. aastal alguse 350-st puruvaesest uusasunikust, põles Chicago 1871. aastal maani maha. Siin ehitati esimene pilvelõhkuja, siin sündisid Hemingway, Dreiser ja Al Capone. 26. oktoobril 1947 nägi Chicagos ilmavalgust Hillary Diane Rodham.

Beebieast peale hakkasid vanemad teda eluraskusteks ette valmistama. Nende eneste noorus langes Suure Depressiooni aega. Tema isa Hugh Rodham (1911–93) oli väikese äri omanik tekstiilitööstuses, ema oli kodune. Ent vaatamata küllaltki heale sissetulekule, lülitas isa ööajaks kütte välja ja läks raevu, silmates sulgemata jäetud hambapastatuubi. „Isa viskas tuubi korgi vannitoa aknast välja,“ meenutab Hillary, „ja meil tuli seda majaesistest põõsastest otsima minna, isegi lumesajuga.“ Hillary jumaldas isa, püüdis tema kiitust ära teenida. Suhted emaga olid palju asisemad: Dorothy Howell (1919–2011) pühendas end Hillaryle ja tema kahele vennale Hughile ja Tonyle. Emal polnud haridust ning ta kummardas mehe autoriteeti. Perekond oli medotistide koguduse aktiivne liige. Pastor Don Jones mõjutas tugevasti Hillary kujunemist ning viis ta kokku USA kodanikuõiguste eest võitleja Martin Luther Kingiga.

Saanud jõukaks, kolis Hugh Rodhami pere Chicago äärelinna Park Ridge´i. Selle puhastel tänavatel mööduski Hillary Rodhami klassikaline ameerika lapsepõlv. Ta käis algkoolis, mängis pesapalli, uisutas, kandis skauditüdruku vormi ja unistas saada kunagi kooli tugigrupi juhiks. Kahjuks jäi see unistus kättesaamatuks: Hillary ei hiilanud ilu ega graatsiaga. 10-aastaselt hakkas ta balletti õppima, mängis sulgpalli ja vahelduva eduga klaverit.

Tema enda tunnistust mööda oli ta juba 12-aastaselt pime nagu nahkhiir, aga keeldus edevuse pärast prille kandmast. Tugev lühinägelikkus, muide, ei seganud teda saamast kooli patrulli kapteniks: vaatamata füüsilisele nõrkusele, oskas ta huligaane taltsutada.

Pärast algkooli lõpetamist jätkas Hillary Maine Easti keskkoolis. Nädal enne õppetöö algust otsustas ta teha elu esimese „täiskasvanusoengu“. Süütu soov kujunes tõeliseks katastroofiks: „Mu enese silme all moondas juuksur mu vaese pea artišokiks. Ema püüdis mind rahustada, aga ma teadsin juba siis: elu on lõppenud.“ Olukorrast päästis hobusesaba moodi šinjoon, mille Hillary lindiga pähe sidus, ja see tõmmati ära juba esimesel koolipäeval. Kaunitariks saada ei õnnestunud, ja Hillary pöördus tagasi oma harjunud elementi – ühiskondliku tegevuse juurde. Nende organisatsioonide nimekiri, millesse Hillary Rodham kooliaastatel kuulus, avaldab muljet: Noored Vabariiklased, Metodistikiriku Piiblikooli poleemikaring, Elu Ülikool, Raamatuklubi… Juba neil aastail mõtles Hillary sellele, et kunagi tegelda poliitikaga. Ja järjekordseks sammuks sel teel sai Wellesley kolledž. See kuulus assotsiatsiooni Seitse Õde ja seda peeti üheks Ameerika parimaks.

Pärast Maine Easti, kus Hillary saavutas mõjukuse ja populaarsuse, sarnanes Wellesley külma dušiga. Enamik õppuritest käis erakoolides, elas välismaal, kõneles võõrkeeli, omas isiklikku autot. Neile, kes sattusid kolledžisse tänu oma võimekusele, suhtuti üleolevalt. Hillary tundis end õnnetu, üksildase, abituna. Ta oleks kõigele käega löönud ja koju sõitnud, nagu soovitas isa. Aga esmakordselt hakkas Dorothy perekonnapeale avalikult vastu: „Ma ei taha, et jätaksid õpingud üksnes sellepärast, et sind pole õpetatud karusnahku kandma! Võta ennast kokku!“ Ja Hillary jäi Wellesleysse.

Kord oli kolledžis karm: esmaspäevast reedeni ei tohtinud tudengid meestega suhelda, noormehi tohtis külla kutsuda ainult pühapäeviti, kella kahest poole kuueni. Sealjuures jäid tubade uksed paokile, ja kategooriliselt tuli täita „kahe jala reeglit“: kaks jalga neljast pidid alati põrandal olema. Mõni aasta hiljem, juba üliõpilasorganisatsiooni presidendina, saavutas Hillary nende reeglite muutmise. Muide, olenemata reeglitest, soetas Hillary enesele kavalere, kellest kahte isegi vanematele tutvustas. „Mõlemad noormehed põlati ära, aga meie suhted jäid,“ meenutab Hillary naerdes aastaid hiljem.

Wellesley sai Hillaryle ukseks poliitikasse. Tudengina veetis ta esimesed suvevaheajad Washingtonis. „Selle 9-nädalase stažeerimise ajal püüdsin ma aru saada, kuidas riik funktsioneerib.“ Hillary osales New Yorgi osariigi kuberneri Rockefelleri valimiskampaanias. Rockefeller, kes pürgis presidenditoolile, majutas oma abilised luksushotelli Fontainebleau ja tutvustas neid Frank Sinatraga. „Sel hetkel ma mõtlesin tõesti, et suur poliitika on ju tohutult lõbus,“ tunnistas Hillary hiljem muigega.

31. mail 1969 sai Hillary Wellesley diplomi, pidas hiilgava kõne, ja sõitis siis suvepuhkust veetma Alaskale, kus teenis terve suve raha Yale´is õigusteaduse õppimiseks. Ta pesi McKinley looduspargis nõusid, puhastas lõhetöötlemistehases kala. „Seisin verises vees ja koukisin suure lusikaga lõhedest sisikondi välja. Kui ma piisavalt kiiresti ei töötanud, karjus brigadir mu peale, nõudes tempo kiirendamist,“ meenutab Hillary.

1969. aasta sügisel saabus Hillary Rodham Yale´i. Ta oli üks 27-st naisest 235 tudengi seas. Ja siin tundis ta end lõpuks oma elemendis. Reeglina valivad Yale´i ülikooli need, kes tahavad oma elu pühendada avalikule tegevusele. Siin hinnatakse oskust hästi rääkida, avaldada otsekoheselt oma vaateid, millised need ka poleks. Hillaryl jätkus julgust ja oskust polemiseerida. Ta võitis kiiresti „tõsise tüdruku“ maine. Selle üheks põhjuseks olid alalised rahaprobleemid. Õpingute eest maksis Hillary tudengite pangalaenudega, mida oli vaja tagasi maksta, ja tema finantsasjade stabiilsuse ainsaks allikaks olid tudengite preemiad, mille võitmine oli tudeng Rodhamile mitte elu, vaid surma küsimus. Ja samasuguse visadusega, alates Yale´i esimesest kursusest, võitles ta Arkansasest pärit Bill Clintoni nimelise noormehe tähelepanu eest.

Esmakordselt nägi Hillary teda 1970. aasta sügisel: pikakasvuline sümpaatne noorm ees, ümbritsetud karjast tüdrukutest, jutustas, et Arkansases kasvatatakse maailma suurimaid arbuuse. Hillary kinnitusel armus ta esimesest pilgust, aga vastaspoolset huvi ei täheldanud, ja häälestus pikale piiramisele. Kõigepealt kogus ta Billi kohta infot: Rodsi stipendiaat, võluv, seksikas, sihikindel. Tal olid ema, võõrasisa ja noorem vend, pidevat oma tüdrukut polnud. Clintonit ründama asus Hillary alles pool aastat hiljem. Kevadel 1971, Yale´i raamatukogus, püüdnud mõned Billi pilgud, astus Hillary ta juurde ja lausus: „Kui sa kavatsed mind ka edaspidi silmitseda, ja mina hakkan sind jälgima, siis oleks meil parem tutvuda. Mina olen Hillary Rodham.“ Sellest kevadest alates said nad lahutamatuiks. Billile kuulunud 1970. aasta Opel-Universale´is (Hillary arvates maailma kõige ebardlikumas autos) kihutasid nad mööda Connectikutti, õppisid teineteist tundma, tegid tulevikuplaane. Et tulevik pidi neil olema ühine, selle ütles esimesena välja Bill. Hillary kavatses suve veeta Californias, kus talle pakuti tööd väikeses õiguskaitsebüroos, Bill pidi senaator MacCoverni valimiskampaania raames ringi sõitma mööda lõunaosariike – mõlemale tõotas suvi suurepäraseid karjääri-väljavaateid. Aga Bill kuulutas, et sõidab temaga Californiasse. Hillary Clinton meenutab seda nii: „Kui ta sõnade mõte minuni jõudis, jäi mul süda seisma. Küsisin talt, miks ta seda teeb. Ta vastas: „Et olla koos inimesega, keda armastan.““

Paar Rodham-Clinton, esmapilgul veider (kõige võluvam mees- ja kõige tõsisem naisüliõpilane), ei hämmastanud kedagi. Kindlat partnerlust Yale´i kahe tudengi vahel peeti tähtsamaks kui kirge. Nood kaks sobisid teineteisega – distsiplineeritud Hillary suutis tuulepäise Billi energiat vajalikku sängi suunata. Bill Clintoni poliitilised juhendajad senaator MacCoverni laagrist kiitsid noore kolleegi valiku heaks. Nad veendusid, et Hillary suudab tema heaks palju ära teha. Aga Billi emale ei meeldinud miss Rodham üldsegi mitte. Virginia Cassidy Blythe Clinton Dwair Kellyt (need nimed säilitas ta kõikidest oma abieludest) üllatas ebameeldivalt, et tema kena poeg valis hoolitsemata välimusega, inetu soenguga neiu, kes ei kasutanud kosmeetikat ega teinud üldse mitte midagi selleks, et näida veidigi kütkestavam. Hillary perekond seevastu oli Billist vaimustatud. Dorothy võlus ta ära sellega, et asus pärast sööki nõusid pesema, Hillary vendadega arutas spordiuudiseid. Pärast viieminutilist vestlust Billiga tõmbas naaber Dorothy kööki, surus nurka ja vannutas: „Mul ükskõik, kuidas sa seda teed, aga ära seda poissi minema lase!“ Ja isegi karm vabariiklane Hugh Rodham leppis sellega, et tema tütar armus katoliiklasest demokraati.

1973. aasta sügisel üürisid noored odava korteri ja alustasid kooselu. Suvel viis Bill Hillary Inglismaale. Hillaryle oli see esimene Euroopa-reis, ja tüdruk oli vaimustatud Westminsteri kloostrist, Stonehenge´ist, Walesi rohelistest küngastest. Lake´i krahvkonnas ootas Hillaryt üllatus: Bill tegi talle abieluettepaneku. Üllatus ootas ka Billi – Hillary vastas „ei“.

Miks ta keeldus? „Ma armastasin teda meeletult,“ kirjutab Hillary oma memuaarides, „ja olin täielikus segaduses, kuidas edasi elada.“ Billi elus oli kõik paika pandud: ta sõitis Fayetteville´i Arkansase osariigis, tegeles loengute lugemise ja poliitikaga. Hillary aga suundus Massachusettsi – teda ootas raske ja madalapalgaline töö Lastekaitsefondis. Võimalik, et Hillary tahtis tunded proovile panna, nii enese kui väljavalitu omad. Aga võib-olla tahtis veendumusele jõuda, kas Bill Clintonile tasub panust teha.

Bill sõitis pidevalt Massaccusettsi vahet, Hillary kesine palk kulus telefoniarvete maksmiseks. Lahendus näis ilmselge: 1974. aastal võttis Bill taas kõne alla pulmad, aga Hillary sai kutse tööle Washingtonis, president Nixoni (kelle vastu miss Rodham ammu antipaatiat tundis) ametist tagandamise ettevalmistamise komisjonis. Seda võimalust mitte kasutada olnuks rumalus, ja Hillary sõitis pealinna. Taas ei andnud ta Billile lõplikku vastust. Kõik lahenes pärast seda, kui Nixon erru läks. Jäänud tööta, kolis Hillary Fayetteville´i, sai ülikooli õppejõu koha ja nõustus Clintoniga abielluma. Pulmade ootuses aitas ta Billil osaleda USA Senati valimistel. Esimese tuuri Clinton võitis, aga lõplikud valimised kaotas. Pärast seda naasis Hillary Chicagosse. Seda sammu ei armasta ta meenutada. Enamik meestest poleks tahtnud teha tegemist naisega, kes jätab maha kaotanud mehe, aga Clinton kiindus Hillarysse seda enam. Ta viis pruudi tagasi, ostis maja ja saavutas selle, et 11. oktoobril 1975 peeti pulmad. Kuidas ta Hillary pehmeks rääkis, mida talle oma pulmatõotuses lubas? Võib-olla esimese leedi tiitli?

Aasta pärast sai Bill Clinton Arkansase osariigi peaprokuröriks, Hillary aga maineka juriidilise firma Rose koosseisuliseks töötajaks. Tema esimese kohtuprotsessi ristis Clinton „rotitagumiku looks“. Hillary Rodham, jätnud enesele neiupõlve perekonnanime, kaitses kohtus konservivabriku huvisid: ostja oli oa- ja sealihapurgist leidnud roti tagumise poole. Vabrik pääses minimaalse trahviga, Bill sai palju lusti.

1978. aastal valiti Bill Clinton Arkansase kuberneriks ja Hillaryst sai osariigi esimene leedi ja ta pani oma juuraprofessori ameti maha. Samal aastal tehti ta Rose´i kaasosanikuks. See oli väga kasulik – kuberneripaar mõtles ammu lapsest, pragmaatilisel Hillaryl ei jätkunud vaid usku homsesse päeva. Tuli teha nii, nagu ütles Hillary, et perekond „kasvataks finantsrasva“. Ja Hillary hakkab mängima kaubandusbörsil. Tulemusena satub tema harvaesinev vedamine (panustas 1000 ja võitis 100 000 dollarit) FBI pingsa tähelepanu alla. Ta ise selgitab edu sellega, et oskas lihtsalt õigel ajal lõpetada. Hillary „lahkus lauast“ hetkel, mil tundis, et on rase. „Äkki ma teadvustasin endale, et teenitud raha pole mänguelement, vaid reaalne kolledž mu lapsele ja rahulik vanadus mulle ja Billile.“

Clintonite ainus tütar sündis 1980. aastal. Bill Clinton oli üks esimestest meestest Arkansases, kes tahtis olla oma lapse sünni juures. Clinton rabeles operatsioonisaalis ringi, kinnitades personalile, et ta üldse ei karda. Chelsea Victoriast sai ainus helge sündmus mitmeks järgnevaks aastaks, sest Clintonit teiseks ametiajaks ei valitud. Ja esmakordselt süüdistati tema kaotuses Hillaryt: arkansaslastele ei meeldinud, et tema, olles abielus, kandis jätkuvalt neiupõlve perekonnanime. „Kelle jalas on püksid selles perekonnas, kurat võtaks?“ küsisid valijad. Kuidas Hillary ka ei püüdnud säilitada olgu või näilist sõltumatust, rohkem huvitas teda tagasipöördumine kuberneri residentsi. Sellepärast hakkas ta 1980. aastast alates kasutama allkirja Hillary Rodham Clinton.

1980. aasta valimiskampaania võitis Bill Clinton aplombiga. Hillary istus lapsega kodus vaid neli kuud, siis, pakkinud furgooni koti pampersite ja lastetoiduga, suundus oma mehe toetuseks allkirju koguma. See oli juba tema kampaania ja tema võit, ja nali „eh, kas me sellise Clintoni valisime“, mille laskis lendu keegi osariigi kongresmenidest“, lakkas olemast ainult nali. Inimesed, kes tundsid Hillaryt ja tema esimese leedi aega, jutustavad, et ta oli range, nõudlik ja küllalt leppimatu. Ükskord, märganud, et kuberneri residentsis ei heisatud Ühendriigi lippu õigeaegselt, haaras ta süüdlasel rinnust ja sisistas: „Mina, võtaks sind…, tahan, et see kuradima lipp tõuseks igal neetud hommikul! Kas ma tahan liiga palju või?“

Clinton muutus üha enam rahvusliku tähtsusega poliitikuks. Kõik need aastad Hillary töötas, toetas oma meest ja kasvatas Chelsea´t. 1980. aastal kukkus Billi vend Roger sisse narkootikumidega äritsemisega. Nagu ilmnes, oli ta kokaiinisõltuvuses. Skandaali ei tulnud – Bill võttis printsipiaalse hoiaku. Varsti tegid demokraadid talle ettepaneku osaleda 1988. aasta presidendivalimistel. Hillary teadis, et varem või hiljem tehakse tema mehele selline ettepanek, ent leidis, et on veel liiga vara. Kuigi mitte avalik poliitik, oli Hillary väga kogenud mängur poliitilisel areenil ja teadis: kaotanud presidendivalimised korra, on neid teist korda võita peaaegu võimatu. Bill Clintoni äraütlemise ametlikuks põhjuseks sai Chelsea: „Tahan oodata, kuni mu tütar veidi suuremaks saab. Ma armastan Ameerikat, aga Chelsea´t armastan rohkem.“ Ei maksa rääkidagi, et pärast selliseid tundelisi sõnu tõusis kuberner Clintoni reiting lausa taevasse.

Presidendivalimise kampaaniasse lülitus Clinton 1991. aastal. Kohe, kui Bill teatas oma otsusest kandideerida, asus Hillary koostama oma meeskonda. Esimesest päevast peale püüdis ta hoida kontrolli all viimseni kõike. Mitte juhuslikult ei saanud tema deviisiks „plaan kukkus läbi – raja oma plaan läbikukkumisele!“ Aga isegi tema ei suutnud kontrollida süüdistuste ja skandaalide laviini, mis paratamatult kaasnevad kõikide valimistega. Alguses süüdistati Clintonit selles, et ta kuberneriks olemise ajal jaotas riiklikke tellimusi firma Rose kasuks, kus töötas Hillary. Järgmisena sugenes Clintoni karjääri esimene seksiskandaal: keegi Gennifer Flowers kinnitas, et oli mitu aastat olnud tema armuke. Billil oli naiste seas menu, sestap ei saa eitada selle romaani võimalikkust. Aga Hillary teadis, et enne andestavad ameeriklased finantsmahhinatsioonid kui ühiskondliku moraali jalge alla tallamise. Sellepärast tegi ta kõik skandaali vaigistamiseks: koos Billiga andsid nad suure intervjuu saates „60 minutit“, milles Hillary selgitas, et tema mees on korralik inimene, kes on langenud laimu ohvriks. Edaspidi hakkas Hillary seda korduvalt tegema.

3. novembril 1997 valis Ameerika rahvas Bill Clintoni oma presidendiks. Perekond kolis Valgesse Majja. Hillaryl tuli muutustega harjuda. Esmakordselt elus hakkas ta tegelema oma välimusega. Alles nüüd peetakse tema stiili elegantse poliitkorrektsuse näidiseks, aga äpardunud soengu ja ilmetute tualettide pärast peeti teda presidendikampaania ajal lihtsalt „sõjakaks feministiks“.

Ent olgu feminist või mitte, võitlejaloomusega on Hillary alati olnud. Traditsiooniliselt asus esimese leedi kabinet alati Valge Maja idatiivas. Hillary viis selle läänetiiba, mis asub Ovaalkabineti ja presidendi vahetus läheduses. Tema meeskond sai nimetuseks „Hillaryland“ ja oli tuntud oskusega keelt hammaste taga hoida. Nagu näitas aeg, osutus see vägagi vajalikuks. Presidendi kahte ametiaega saatsid skandaalid, üks inetum kui teine. Üks neist sai nimetuseks „Travelgate“: Valge Maja reisibüroos ilmnesid kuritarvitused, varastamine ja pettused. Teine – „Trappergate“: neli politseinikku Billi turvagrupist tema Arkansase kuberneriks olemise ajast kinnitasid, et hankisid Clintonile naisi. Mõlemasse oli segatud Hillary. Siis hakkasid vabariiklastest kongresmenid huvi tundma missis Clintoni finantsedu vastu ja algatasid kinnisvara-mahhinatsioonide uurimise – menetlus sai nimetuseks „Whitewater“. President Clintonit süüdistati „maaspekulatsioonide ja maksuseadusandluse rikkumiste varjamises, võimu kuritarvitamises, enesetapmiste asjaolude kinnimätsimises“. Hillaryl tuli möönda, et ehk polnud tema rahalistes dokumentides tõesti kõik päris korras, ent ta eitas kategooriliselt vähimatki kuritegelikku tagamõtet. Rahvas uskus teda, ja oleks edaspidigi uskunud, kui poleks olnud naist nimega Paula Jones. 6. mail 1994 esitas too ülbe libu hagi president Clintoni vastu, süüdistades teda seksuaalses ahistamises ja nõudes 700 000 dollarilise kahjutasu väljamaksmist. Hillary kinnitab tänapäevani, et ei usu mitte ühtegi Paula Jonesi sõna: „Need olid vabariiklaste räpased mängud, ja seda teadsid kõik. Meie perekonnaelu ei mõjutanud see mingilgi määral.“

Billi tagasivalimine teiseks ametiajaks polnud Hillaryle ootamatuseks. Tollal oli ta täielikult hõivatud töö ja Chelsea´ kolledžisse saatmisega. Ta harjutas end mõttega, et tütre tuba jääb varsti tühjaks. Väliselt ei reetnud ta oma emotsioone millegagi, aga tolle perioodi fotodel tundub Hillary lausa ilusana: neli aastat esimese leedi staatust ja tutvus Jacqueline Kennedyga tulid talle kasuks. Hillary laskis juuksed blondeerida ja õppis kandma Oscar de la Rente´i elegantseid kleite. Ka muutus ta vähemalt väliselt leebemaks, sisemiselt – karmimaks. Neli aastat esimese leedi staatust õpetasid oma emotsioone vaos hoidma, vaatama rahulikult teiste kannatustele. Aasia-turneel külastas ta lastevarjupaiku ja vaeste haiglaid, vestles tütarlastega, kelle elu käsutasid isad ja abikaasad, osales kümnetel matustel ja pidas sadu kõnesid.

Oma 50-nda sünnipäeva veetis Hillary depressioonis. 17. jaanuaril 1998 pidi Bill Clinton andma selgitusi Paula Jonesi kohtuasjas. Hillary, kes arvas siiralt, et kogu see lugu pole väärt tühja munakoortki, tahtis ainult ühte: et see kõik kiiremini lõpeks. Ent ta ei teadnud veel, et kõik alles algab: 21. jaanuaril lahvatas president Clintoni valitsemisaja kõige kõmulisem skandaal – nimetusega „Monicagate“…

Noorukese praktikandi ja presidendi lugu on teada kogu maailmale. Monica Lewinsky nimest sai üldnimi, tema sinisest kleidist legend. Hiljem nendib Hillary, et tal oli väga kahju sellest tüdrukust, kelle elu pandi nii jõhkralt ja halastamatult kõigile vaatamiseks välja. Aga 21. jaanuari hommikul ta Monicat ei haletsenud – ta oli raevus. „Bill äratas mind varahommikul ja ütles, et tänastes lehtedes on midagi, mis mulle ei meeldi. Ta jutustas Monicast, sellest, et tema head suhtumist Monicasse võidakse valesti tõlgitseda, ja mina uskusin Billi. Lõppude lõpuks polnud see ju esimene kord, mil mu meest püüti mustata.“

Kas Hillary räägib tõtt? Kas ta tõesti uskus meest? Parimaks argumendiks Billi kasuks oli Monica Lewinsky välimus ja tema kutsikalik temperament: Monica ihkas meeleheitlikult armastust ja oli valmis oma kasuks tõlgendama ka kõige süütumat pilku. Sellepärast sööstis Hillary meest kaitsma: saates „Täna“ kuulutas ta tervele riigile, et Billil on palju puudusi, ent ta ei valeta kunagi. Hillary siirus tagas Clintonile mõnetise usaldusevaru. Isegi kui prokurör nõudis Billi DNK-d, otsustas Hillary, et see on pelgalt katse avaldada presidendile psühholoogilist survet. Ta oli ju ise jurist ja tundis kõiki mõjutusvahendeid.

15. augustil purunes Hillary maailm kildudeks: Bill äratas ta varahommikul ja tunnistas, et „ei rääkinud Monicast kogu tõde“. „Ta suruti nurka, ja ta mõistis, et peab riivatu intiimse läheduse üles tunnistama. Ta rääkis, et kõik toimus kiiresti ja juhuslikult. Varem ei suutnud ta mulle seda tunnistada, sest tundis kohutavat häbi ja teadis, kuidas see mind solvab ja vihastab,“ meenutab Hillary. „Mul jäi hing kinni. Õhku ahmides hakkasin nutma ja tema peale karjuma: mida sa öelda tahad, miks sa mulle valetasid?! Mu raev kasvas iga sekundiga. Bill seisis mu ees ja kordas: andesta, andesta – maa püüdsin säästa sind ja Chelsea´t.“

Seda hetke nimetas Hillary oma „elu kõige õudsemaks ja kõige suuremaks pettumuseks“. Esmakordselt kogu oma abielu jooksul taandus ta täielikult Billi probleemide lahendamisest. Mehel tuli ise rääkida ajakirjanikega, õigustada end Ameerika rahva ees ja – mis kõige keerulisem: rääkida tõtt tütrele. „Ma ei tahtnud aidata tal välja rabelda sellest, mis kurvastas mind hinge põhjani,“ tõdeb Hillary.

Atmosfäär riigi esimeses perekonnas muutus mitte ainult rõhuvaks – küsitavaks muutus selle perekonna olemasolu. Hillary ei rääkinud mehega peaaegu üldse ja püüdis selgusele jõuda, kas ta ise tahab oma abielu säilitada. Tema armastust Billi vastu ei pandud proovile mitte esimest korda, ent mitte kunagi polnud alandus olnud nii avalik. Hillary luges inimeste ilmest haletsust, ja sellistel hetkedel tahtnuks ta „murda mehel kaela“. Kunagi ei suutnud ta otsustada, kas minna Clintonile mehele, nüüd kõhkles ta, kas tasub temast lahutada. Otsus tuli kõrvalt: Kongressis moodustati presidendi ametist tagandamise ettevalmistamise komisjon.

„Ma ei teadnud, kas kaitsta oma abielu, ent olin täis otsustavust kaitsta oma presidenti,“ need Hillary Clintoni sõnad viisid vaimustusse kõik Ameerika naised. Võib vaid oletada, milliseid pingutusi nõudis esimeselt leedilt ilmuda rahva ette, taas naeratus näol, ja patsutada oma kõlvatu abikaasa kätt. Pole vähimatki liialdust väites, et neil kuudel sõltus Bill Clinton täielikult oma naise armulikkusest.

Nimelt siis otsustas Hillary Clinton muuta oma elu ja hakata tegelema isikliku poliitilise karjääriga. Kuigi „Monicagate“ talle palju meelehärmi põhjustas, pigistas ta sellest välja maksimumi: oma mehele andestada suutnud ja abielu säilitada osanud naise maine tõi talle tohutuid dividende. Hillary Clintoni isiklik reiting tõusis taevani. Ametist tagandamist ei toimunud. Hillary kandideeris USA Kongressi. Demokraatide partei suurel kongressil 1999. aasta mais esitleti Clintonite-paari esmakordselt kui „tulevast senaatorit ja tema armast abikaasat“. President Clinton tegi näo, nagu oleks naljast aru saanud.

3. jaanuaril 2001 andis Hillary Rodham Clinton USA Kongressi hoones ametivande. Tütar ja mees jälgisid teda külastajate galeriist. Hillary elus algas uus etapp. Praegu töötab ta Washingtonis ega kavatsegi senaatori-postile peatuma jääda. Valimiseelset programmi Senatisse, mille Hillary üsna hiljuti ette kandis, nimetatakse „Ameerika unistuseks“. Sellise nimetuse all maksab võidelda ka presidenditooli pärast. Ameerika eksperdid pidasid New Yorgi osariigi senaatorit Hillary Clintonit kõige populaarsemaks demokraadist poliitikuks kõigi edasijõudmisele pretendeerijate seas.

20. jaanuaril 2007 teatas Hillary Clinton, et seab presidendivalimistel oma kandidatuuri üles demokraatliku partei kandidaadina. Valimiskampaaniaks õnnestus tal kokku ajada 100 miljonit dollarit. Hoolimata eelvalimiste võidust 21 osariigis, sealhulgas Californias ja Floridas, ei õnnestunud Hillaryl läbi lüüa. Presidendivalimistel vabariiklase Joyhn McMcCaini vastu võitis neeger Barack Obama. Parteisisesed vastased heitsid Hillaryle ette liiga konservatiivseid positsioone ja Iraagi-sõja toetamist.

1. detsembril 2008 teatas tulevase presidendi Barack Obama meeskond, et Hillary Clintonist saab uue valitsuse riigisekretär. 21. jaanuaril 2009 kinnitas senat 94 poolthääle ja kahe vastuhäälega Hillary ametisse. Veel samal päeval andis ta ametivande ja pani oma senaatoriameti maha. Välisministrina külastas ta 112 riiki, rohkem kui ükski teine USA riigisekretär enne teda. Juba 2011. aasta märtsis teatas Hillary, et ta ei jää välisministriks Obama teisel ametiajal. Tema ameti võttis 1. veebruaril 2013 üle John Kerry. Kas Hillary Clinton üritaks 2016. aastal teist korda presidendiks kandideerida oli enam kui küsitav, sest aeg on oma töö teinud. Hillary on siis juba 69-aastane – liiga vana uute väljakutsete vastuvõtmiseks. Kuid piiritu auahnus sai vanadusväsimuse üle võitu ja nüüd kandideerib ta teist korda USA presidendiks.

0

Your Cart