Mitmekülgne sarimõrvar Herman Mudgett
Naabrite jaoks oli ta dr. H. H. Holmes, tark, lugupeetud, isegi kena noor mees. Dr. Holmesil oli diplom, mis kinnitas, et ta on lõpetanud prestiižika Ann Arbori Meditsiinikooli Michigani osariigis. See dokument avaldas nii suurt mõju, et kellelgi ei tulnud pähe õppeasutusest tema kohta järgi küsida. Kui keegi oleks seda tegema juhtunud, oleks ta teada saanud, et dr. Holmes oli väljamõeldis. Tegelikult oli selle mehe nimi Herman Webster Mudgett ja temast sai üks kõige hirmsamaid sarimõrvareid USA ajaloos.
Herman Mudgett sündis 1860. aasta maikuus. Keegi ei tea, kust ta pärit oli. Ta tuli 1880. aastatel koos kahe naisega Chicagosse. Mudgettil ei olnud raha, kuid tal kindel soov kiiresti rikkaks saada. Ta taipas, et suursündmuseks – maailmanäituseks – valmistuv linn on ideaalne keskkond kuritegelike kavatsuste teostamiseks. Chicagos pulbitses ettevõtlikkusest, algatusest, jõukusest ja ootustest. Mudgett leidis innukaid noori naisi, kes ihkasid teha endale nime, leida heaolu ja väärt abikaasa. Kuna Mudgett oli sarmikas, stiilne, vaimukas ja tema olemus oli naistele vastupandamatu, oli ta alati valmis daame „aitama” – mis enamikel juhtudel läks viimastele väga kalliks maksma.
Mudgett avastas ka Chicago teise, varjatud poole. Võrsuv rikkus oli meelitanud linna terve varaste, huligaanide, petiste ja salaviinakauplejate armee. Getodes võimutsesid väljapressijad, banded ajasid oma kombitsaid „korralikesse” linnaosadesse, pisisulid püüdsid varanduse kokku ajada ja siis linnast ruttu sääred teha. Mudgett oli leidnud endale hingelähedase kodu.
Vilgas vuntsidega Mudgett leidis kiiresti ja raskusteta töökoha Englewoodi linnaosas 63. tänava ja South Wallace’i nurga peal asuvas apteegis retseptide vastuvõtjana. Tema tööandjaks oli lesknaine E. S. Holton, kelle arvates noormees oli tark, sümpaatne, viisakas ja alati kõikide klientide vastu abivalmis. Tõepoolest, äri ei olnud kunagi varem niimoodi õitsenud nagu pärast „dr. Holmesi” tulekut. Proua Holton, selgesti oma uue töötajaga rahul, tõmbus aktiivsest tegutsemisest poes tagasi.
Keegi ei pööranud tähelepanu sellele, et vaid mõne kuu pärast ei olnud proua Holtonit ja tema noort tütart poes enam näha. Paarile üksikule kliendile, kes asja vastu huvi ilmutasid, seletas Mudgett-Holmes, et endine boss oli müünud poe temale, jättes endale vaid õiguse saada osa kasumist, ja kolinud tütrega Californiasse. Proua Holtonit ja tema tütart ei nähtud enam kunagi.
Mudgett oli teostanud oma ammuse unistuse: tal oli nüüd stardipositsioon, kust alustada oma kuningriigi rajamist. Kui rohupoe õitseng jätkus, hakkasid „austatud doktorile” silma kaks suurt kõrvuti krunti aadressil 63. tänav 701 ja 703. Sinna rajas ta hoone, mis sai hiljem tuntuks Holmesi lossi nime all. Finantseerimaks tohutuid kulutusi maa ostmiseks ja kolmekorruselise maja ehitamiseks, algatas Mudgett terve rea hulljulgeid pettusi, millest paljusid saatis hämmastaval kombel edu. Ta leiutas „rohu, mis garanteeritult ravib alkoholismi” ja pakkus seda klientidele hinnaga 50 dollarit pudel. Ta müüs isegi tavalist kraanivett kõikide haiguste vastu aitava imerohu pähe. Mudgetti kõige nutikam idee oli aga seade veest majapidamisgaasi tootmiseks, mis peaaegu oleks viinud 25 000 dollarilise lepingu sõlmimiseni firmaga Chicago Gas Company.
Holmesi loss püstitati kiiresti, keerukate kelmuste, valetehingute ja ehitajale antud tühjade lubaduste abiga. Selles kurjuse kantsis oli umbes sada erineva suurusega ruumi arvukate vale-vaheseinte, ei kuhugi viivate treppide, pikkade pimedate koridoride, salauste ja -käikudega.
Aastaks 1888 oli 28-aastase Mudgetti „kindralstaap” valmis. Oma kelmuste tsitadellist reisis ta dr. Holmesi nime all mööda USA-d, pannes toime ühe kuriteo teise järel. „Dr. Holmes” tabati juhuslikult. Talle sai saatuslikuks üksainuke ahnusest põhjustatud vääratus.
Mudgett hakkas sõbrunema Philadelphia väikesuli Benjamin Pitezeliga. Nad sepitsesid plaani tappa mõni hulgus, et lavastada Pitezeli surm ja saada kätte suur summa tema elukindlustusest. Ent kui 1894. aasta 3. septembril leiti Philadelphiast Callowhilli tänavalt laip, siis ei olnud see mitte mingi hulguse, vaid Pitezeli enda surnukeha. Kuriteokaaslase tapnud Mudgett oleks peaaegu terve nahaga pääsenud, kuid kotkasilmses kindlustusagendis tekitas Pitezeli surm kahtlust ja ta teatas Phialdelphia politseile. Need võtsid omakorda ühendust juba ammu dr. Holmesi kahtlustama hakanud Chicago kolleegidega.
Politseinikud korraldasid Holmesi lossis haarangu. See, mis nad sealt leidsid, oli uskumatu. Aastatel 1891–94 oli suur hulk noori naisi meelitatud Holmesi lossi. Mudgett oli lubanud neile tööd oma mitmesugustes projektides. Nagu selgus, pääsesid neist eluga ainult üksikud.
Peaaegu kõikidesse tubadesse viisid gaasitorud, mille kaudu Mudgett oma külalisi mürgitas. Kraanid gaasitorude küljes olid ainult maketid, nii et ohvrid ei saanud gaasi kinni keerata. Kurikavala doktori magamistoas oli elektrikell, mis helises iga kord, kui kuskil maja külmades labürintides uks avati. Tema kabinetis oli hiiglaslik kahe meetri laiune ahi, mille tuharestil oli inimese ribi ja osa mingist teisest luust.
Kelder varjas kohutavat veretööd. Kõikjale oli maetud või laiali pillatud inimluid, sealhulgas 14-aastase lapse ribid ja vaagen. Politsei leidis vitstega tünni, milles oli hape. Tünni kõrval oli lõikuslaud, millel olid noad. Operatsioonilaua all oli mitu naiseluustikku. Ühe õudse hüpoteesi järgi lahustas Mudgett esmalt happega oma ohvrite liha, siis aga müüs skeletid anatoomiauuringuteks.
Sealsamas lähedal olevast panipaigast leiti verine silmus, mille all oli kaks tellistest mahutit täis kustutamata lupja. Samuti oli keldris keskaegses stiilis piinapink, millel Mudgettit arvati olevat katsetanud oma haiglast teooriat, et inimkeha on võimalik venitada kuni kaks korda pikemaks.
Kaasaegne kirjeldus Mudgetti majast leitu kohta ütleb:
„Teisel korrusel oli 35 tuba. Pool tosinat neist olid sisustatud nagu tavalised magamistoad ja nendes oli märke, mis näitasid, et seal olid elanud erinevad naised, kes töötasid koletise heaks või kellega ta oli intiimsuhetes enne, kui otsustas nad tappa.
Teised toad olid akendeta ja nende uksi sai sulgeda hermeetiliselt. Üks neist oli peaaegu tervenisti täis suurt raudkappi, mis oli peaaegu pangaseifi suurune ja millesse viis gaasitoru. Teine oli kaetud raudplaatidega, mille peal oli asbestikiht, ja seal oli märke põlemisest. Osa tube olid helikindlad, teised jälle ülimadalate lagedega ja salaustega põrandates, kust redelid viisid all olevatesse väiksematesse tubadesse.
Kõikides tubades olid gaasitorud kraanidega. Kuid kraanid olid ainult maketid. Tegelikult juhiti gaasiringlust Holmesi magamistoas kapis olevate sulguritega. Nähtavasti oli üks tema lemmik-tapmisviisidest ohvri sulgemine ühte sellisesse tuppa ja siis gaasi lahtikeeramine. Politsei arvab, et asbestiga vooderdatud toas oli mingi vahend tule süütamiseks, nii et gaasitoru muutus kohutavaks leegiheitjaks, mille eest ei olnud pääsu.”
Ehkki Mudgetti ohvrite täpset arvu oli lootusetu kindlaks teha, sest suur osa tõenditest oli juba hävitatud, hindas politsei Mudgetti tapetute arvuks vähemalt 150. Võimalik, et mõrvatute arv ulatus 200-ni. Lisaks sellele tappis vale arst vähemalt kaks oma kolmest seaduslikust abikaasast, surmates nad piinatseremooniaga, mille võttis hauda kaasa.
1895. aasta oktoobris astus Mudgett Philadelphias kohtu ette. Sellele eelnes vaidlus kahe linna politsei vahel küsimuse üle, kummas linnas Mudgetti üle õieti kohut mõista tuleks. Isegi kohtuprotsessil nõudis Mudgett, et teda kutsutaks Holmesiks, vastavalt variidentiteedile, mille all ta oli saavutanud jõukuse ja võlunud oma arvukaid ohvreid. Protsess kestis viis päeva. 30. novembril 1895 mõistis 12-liikmeline vandekohus Mudgetti süüdi Benjamin Pitezeli mõrvamises.
Alles kuus kuud hiljem kirjutas Mudgett surmamõistetute kongis alla ülestunnistusele veel 27 mõrvas ja 6 mõrvakatses, mis ta pani toime Chicagos, Indianapolises ning Torontos. Mudgett jäi elu lõpuni rahaahneks – ta müüs oma ülestunnistuse 10 000 dollari eest pressimagnaat William Randolph Hearstile.
Seda raha ei saanud Mudgett aga kunagi kätte. 1896. aasta 27. mai hommikul viisid kaks Philadelphia Moyamensingi vangla valvurit ta hukkamisele. Oma elu viimastelgi hetkedel keeldus valetaja, petis ja suli – ning võib-olla maailma kõikide aegade hirmsaim sarimõrvar – tunnistamast oma nime. „Kas olete valmis, dr. Holmes?” küsis kapuutsiga timukas.
„Jah,” vastas Mudgett, lisades: „Ärge vusserdage.” Tema soovil ei olnud määratud täituda. Mudgett piinles silmuses 15 minutit, enne kui suri.
© Peter Hagen
