Harrison Ford – lennud kinos ja ilmsi

12 minutit lugemist

Kui Harrison Ford räägib sellest, et lapsena ei unistanud ta üldse kinokarjäärist ja oli Hollywoodis tuntud mitte näitleja, vaid kuldsete kätega puusepana, tekib tahes-tahtmata kujutluspilt põlisest farmerist või töölisest. Tuli võtteplatsile logisevaid põrandalaudu kohendama ja jäi kogemata   kaadrisse oma kohmetu, kõveravõitu naeratusega…

 Temas on mingi mitte-hollywoodlik mehelikkus – pikka kasvu, kohmakas, veidi viltuse ninaga ja märgatava armiga lõual. Igas kostüümis, suvalise dekoratsiooni taustal mõjub Ford imetlusväärselt ehedana, tundub, nagu poleks tal vähimatki ettekujutust näitlemisest. Ta lihtsalt elab ekraanil läbi ühe elu teise järel, aga seda kõike vaid esmapilgul – tegelikkuses pole Ford üldsegi see, kellena vahel näib.
Siiski ei saa Harrison Fordi ilmumist kinoekraanile pidada juhuslikuks – näitleja oli juba tema vanaisa John Fitzgerald Ford, kes mängis vodevillides. Samas žanris alustas karjääri ka tema isa John William, kes eelistas end miskipärast Christopheriks nimetada. Kui vodevillide populaarsus langema hakkas, läks üle raadiosse. Ühe staarina populaarses sõus „Jaht gangsteritele” sõitis Christopher Ford palju ringi, esines isegi välismaal. Kuni hakkas tegelema reklaamiga, aegajalt filmides dublandina raha teenides. Oma tulevase naisega kohtuski raadios, kus Dorothy Nidelman juudi emigrantide tütar Minskist, samuti mõnda aega töötas, kuni pühendus perekonnale.

Peategelased Chewbacca (Peter Mayhew †), miljon keelt valdav robot, printsess Laia (Carrie Fisher †) ja salakaubavedaja Han Solo (H. Ford) ikoonilises tähtedesõja filmis „Impeerium annab vastulöögi” (1980).

Nende poeg Harrison sündis 13. juulil 1942 Chicago eeslinnas. Koolis polnud ta staar ega üldine lemmik, pigem oli tal äpu ja viripilli maine, keda kõik klassikaaslased kiusasid. Näitleja ise leiab, et kogu häda seisnes tema häbelikkuses ja suletuses, mida mõned tänini kõrkusena käsitavad. Samas polnud Ford, erinevalt paljudest saatusekaaslastest, ka „botaanik” – ei lugenud raamatuid, ei istunud kooli laboratooriumides, ei otsinud lohutust kinounelmatest, kujutledes end John Wayne’i või Humprey Boggarthi kangelasteks. Tollal tundus, nagu ei huvitaks teda üldse mitte miski peale üksildase uitamise Chicago ümbruses, ja tegelemise skautide ringis. Vanemaks saades töötas õppimise kõrval kord lõbusõidujahil kokana, kord müüjana tubakapoes, aga ei ilmutanud erilist entusiasmi sealgi, ei püüdnud karjääri teha ühelgi alal. Edasiõppimiseks valis Ford Ripponi kolledži Wisconsinis (kus ei esitatud abiturientidele kuigi kõrgeid nõudmisi) ja hakkas õppima inglise keelt ja filosoofiat, mis polnud kuigi sobiv valik ambitsioonikale noorele mehele. Ei ta pingutanudki eriti, vedeles päevade kaupa voodis. Lõpuks taipas, et ta võidakse välja heita madala õppeedukuse pärast, et isa maksis asjata õpperaha 2000 dollarit aastas. Et keskmist palli veidigi tõsta, lülitus draamaklassi, lootuses, et seal ei tule ülemäära rabada, arvestamata vaid ühte – publikule esinemine tekitas algajas näitlejas tõelist õudust… Aga taganeda polnud enam kuhugi, ja hirmu ületades sai Harrison järkjärgult ikkagi oma portsjoni aplausi. Nagu ilmnes, oli ta vanematelt ja vanaisalt ikkagi pärinud näitlejatalendi. Pealegi tõi esinemine kooliteatris ka oma boonuse – tüdrukud hakkasid Fordile tähelepanu pöörama. Üks neist – Mary Marquardt, kes aeg-ajalt ta kirjatööd ära tegi, saigi lõpuks tema naiseks. Siiski – ei pruudi toetusest, ei edust kooliteatris (Harrison mängis Väitsa-Mackie’t „Kolmekrossi-ooperis”) olnud abi: vaid mõni päev enne kolledži lõpetamist eksmatrikuleeriti Ford puuduliku õppeedutuse pärast.
Kuna peale näitlejatalendi polnud Ford enese juures mingeid andeid avastanud, siirdus ta koos naisega Los Angelesse, kus alguses tegi puusepatööd laevatehases ja töötas müüjana. Just seal sai ta oma kuulsa lõuaarmi: pärast tööd supermarketi parklast välja sõites püüdis sõidu ajal paika saada turvavööd, kihutas vastu posti ja lendas läbi esiklaasi kapotile. Haava kinni õmmelnud arst polnud ilmselt küllalt tasemel, nii et avariist jäi näitlejale eluajaks märgatav arm.

Produtsent George Lucas koos H. Fordiga filmi „Indiana Jones ja hukatuse tempel“ võtetel.

Ent ei möödunud aastatki, kui Harrison sõlmis oma esimese kutsealase lepingu: filmikompanii Columbia nõustus talle maksma 150 dollarit nädalas vähetuntud telefilmide tühiste rollide ja poseerimise eest reklaamiprospektides. Aasta hiljem naeratas Fordile edu: ta sai rolli tõelises kinofilmis (mis oli vaid käskjalg üheainsa repliigiga), kusjuures materjali üle vaadates kuulutasid produtsendid, et temast ei saa iialgi staari. Lõpuks katkestati seitsme-aastane leping, mis Fordile, kelle naine ootas esimest last, ainult rõõmu tegi, sest Columbias polnuks tal niikuinii tulevikku. Universal, kuhu ta kohe üle läks, oli heldem vähemalt rollide pakkumisega. Ent koostöö uue stuudioga ei toonud ei raha, ei kuulsust, sestap lahkus Ford ka sellest, otsustanud ümber kvalifitseeruda puusepaks.
Varsti sai ta esimese tellimuse, mis jääb tänini mõistatuslikuks faktiks tema  eluloos: miks muusik Sergio Mendez nõustus maksma 10 000 dollarit oma salvestusstuudio viimistlemise eest vähimategi kogemusteta inimesele? Ford ise kinnitab, et tal lihtsalt vedas: tellijal ei tulnud pähe nõuda temalt vastavat portfoliot, aga võimalik ka, et Mendezi veenmises mängis rolli Fordi näitlejameisterlikkus. Oli kuis oli, aga tööga sai ta edukalt hakkama, nii et pakkumisi hakkas tulema üksteise järel. Uus töö oli tunduvalt tasuvam kui osalemine teisejärgulistes lavastustes, ja nüüd soostus Ford proovivõtetele minema vaid siis, kui materjal talle tõesti huvi pakkus. Küllap mõjutas Fordis taas ärganud eneseväärikus produtsentide ja režissööride suhtumist: 1972. aastal pakkus George Lucas talle rolli oma filmis „Ameerika grafiti”. Võtetel teenis Ford 500 dollarit nädalas, ja kuigi puusepatöö toonuks sisse kaks korda rohkem, vääris mäng küünlaid. See oli lõpuks kaalukas roll tõeliselt edukas filmis. Kuulsana Ford pärast esilinastust ei ärganud, ent käitus juba võtete ajal kui tõeline staar. Näiteks viskas koos Pau Le Matiga hotelli teise korruse aknast basseini Richard Dreyfussi…

Kuulus stseen filmist „Indiana Jones ja hukatuse tempel“, kus maharadža korraldatud õhtusöögil pakutakse magustoiduks jahutatud ahvi aju. Pildil Kate Capshaw lauljatari Willie Scotti rollis.

Ford läks tagasi oma jätkuvalt tulusasse puusepatöökotta, aga pärast „Ameerika grafitit” oli juba selge, et vaevalt ta oma ülejäänud elu seal veedab. 1974. aastal mängis Ford Coppola „Vestluses”. Aasta hiljem hakkas Lucas valima näitlejaid oma „Tähesõdadesse”, otsis uusi nägusid ja praakis välja kõik „Grafitis” osalenud. Oli see taas vedamine või oli Ford tõestanud, et pole ta sugugi nii üheülbaline kui esmapilgul näib – kui Coppola otsustas remontida stuudio, kus pidi toimuma proovivõte, palkas ta loomulikult Harrisoni. Kord tööle hilinedes juhtus too seal Coppolaga juhuslikult kokku, ja edasine oli juba aimatav: režissöör palus vanal tuttaval olla partneriks printsess Ley osale pretendeerijatele. Ja vaimustus sedavõrd, et kutsus Fordi mängima Han Solot.
Lucasele oli toona tähtis luua ansambel, leida näitlejad, kelle vahelist keemiat tunnetaks ka vaataja. Nii et kui üks kolmest peaosalisest pidanuks mingil põhjusel võtetelt puuduma, vahetanuks ta välja kõik kolm. Ilmselt tajus Lucas juba proovivõtetel mitte ainult filmi edu, vaid ka seda, et printsess Ley ja Han Solo osatäitjate vahel idaneb romaan. Carrie Fisher tunnistas seda 40 aastat hiljem, aga Harrison Ford pole tema avameelitsemist tänini kommenteerinud. Pole midagi imestada: ta ei armasta rääkida oma isiklikust elust, pealegi oli ta toona veel abielus – Ford lahutas Maryst alles aastal 1979.
Põhjuseid selleks jätkus: peale romaanide, tegelike või väljamõeldute (eriti huvitus meedia Fordi suhetest inglanna Leslie-Anne Dawniga), olid need pikad lahusolekud. Näiteks „Hannover Streeti” võtete ajal Inglismaal, ja muidugi tähelepanu, mis langes Fordi perekonnale pärast „Tähesõdade edu”. Harrisonile, kes ei saanud kunagi päris üle oma häbelikkusest, sai see tõsiseks katsumuseks. Kõikjal müüdi mänguasju Han Solo kujutisega, press pasundas lakkamatult fantastilise filmi fenomenist, hotellide ees, kus näitlejad peatusid, valvasid pidevalt fännid ja paparatsod. Veelgi suuremaks probleemiks sai see oma meest alati toetanud Maryle, kes polnud üldse valmis filmitähe naise rolliks. Lahkuminek oli rahulik, ja Mary sõnul toetab Ford teda rahaliselt tänini. Aga nagu seda Hollywoodis sageli esineb – noorpõlve-armastus ei pidanud kuulsuse katsumustes vastu.
Fordi õnneks polnud tal vajadust pärast esimest kõmulist edu käia mööda Hollywoodi pidusid, sõlmimaks tutvusi uute rollide saamiseks. Ta tundis juba Coppolat, Lucast, Spielbergi. Veel paar episoodi „Tähesõdadest”, filmid Indiana Jonesist, „Apokalüpsis täna”, „Žiletil turnija” – pea kõik need, milles mängis Ford, said hittideks. Roll „Tunnistajas” tõi talle esimese (ja seni ainsa) nominatsiooni Oscarile.

H. Ford (paremal, tema kõrval lausa tundmatuseni vananenud Karen Allen, s 1951) filmis „Indiana Jones ja kristallpealuu kuningriik“, 2008.

Pärast lahutust polnud Ford pikalt üksi: juba Filippiinidel 1976. aastal, „Apokalüpsise” võtete ajal, tutvus ta Melissa Mathisoniga, kes sai hiljem kuulsaks Spielbergi „Tulnukas”. Nad abiellusid 1963. aasta märtsis, ja Ford sai veel kaks last – Malcolmi ja Georgia. Abielu kestis veidi üle 12 aasta, ent lõppes lahutusega. Initsiaatoriks oli Mathison, ja Ford andis selleks küllaga põhjuseid. Kolis Manhattani korterist ümber hotelli, teda märgati stripibaarides Lara Flynn Boyle (Jack Nicholsoni endise sõbranna) seltsis. Jäi mulje, nagu oleks Ford, kes oli kuuekümneseks saamas, otsustanud võtta elult veel, mis võtta annab. Seda võinuks oodata, kui ta 50-aastasena kõikide üllatuseks oma kõrva läbi torkas, kuigi siis võeti seda pentsiku, ent süütu vallatusena.
Melissa püüdis abielu päästa, valmis andestama tembud mehele, kes kas  reageeris nii isa surmale 1999. aastal, või põdes keskeakriisi, aga kõik oli asjata. Mitu aastat kestnud lahutusprotsess, mille tulemusena sai Mathison umbes 100 miljonit dollarit, lõppes aastal 2004. „Ajuti mõtlen, et olla näitleja õnnestus mul paremini kui olla abikaasa ja isa,” tunnistas Ford.
Ei saa väita, et Ford pärast lahutust päris krossita jäi: Melissa mõistis ühelt  maailmas enam makstud näitlejaist välja poole varandusest, kellele iga järgnev roll tõi sisse umbes 20 miljonit. Odavates filmides, mille esimesi alandavaid lepinguid ja 150 dollarit nädalas pole Ford tänini unustanud, ta põhimõtteliselt kaasa ei tee. Praeguseks on tema osalusel vändatud filmid kokkuvõttes sisse toonud umbes 100 miljardit.

H. Ford koos Steven Spielbergiga filmi „Indiana Jones ja hukatuse tempel“ võtetel, 1984 .

Valulik polnud Fordile mitte lahutus iseenesest, vaid kõmu, mille tõstsid tema ümber ajakirjanikud. Kõikide nende aastate jooksul ei harjunudki Harrison Ford ära meedia ja fännide liiga pingsa tähelepanuga. Õnneks jäi talle alles rantšo Wyomingis, kuhu võis peitu pugeda kõige eest: uidata metsas nagu lapsepõlves, jälgida lindude lendu, püüda käredas külmas jõevees forelle, et need samas vette tagasi lasta. Keskkonnakaitse alaste teenete eest anti Fordi nimi isegi sipelgale ja kaheksasilmalisele ämblikule: Pheidole harrisonfordi ja Calponia harrisonfordi.

Teiseks viisiks kõige eest põgeneda sai näitlejale lennundus. Lennutundide võtmisega alustas Ford juba kolledžis, aga maksta instruktorile 15 dollarit tunni eest oli talle toona liiga suur summa. Tagasi oma harrastuse juurde pöördus ta ligi 40 aastat hiljem, siis, kui abielu Melissa Mathisoniga lagunema hakkas. Saanud piloodilitsentsi, ostis Ford ühe uue lennuki teise järel, lennates enam mitte üksnes oma lõbuks, vaid ka selleks, et patrullida ümbruskonna looduskaitsealasid. Päästeteenistuse palvel päästis näitleja oma helikopteril korduvalt mägedesse eksinud turiste.
Tõsi küll – viimastel aastatel ei veeda Ford õhus enam nii palju tunde nagu vast tahaks. 2010. aastal abiellus ta Calista Flockhartiga, enim tuntud Ally McBeali osatäitjana samanimelisest teleseriaalist. Juba siis kasvatas näitlejanna 2001. aastal lapsendatud Liamit, ja Ford, kes oli abielludes 67-aastane (naine temast 21 aastat noorem), võttis algusest peale reegliks veeta võimalikult palju aega koos perega, et mitte korrata vanu vigu. Sealjuures püüab ta mitte lennata koos naise ja pojaga. Mitte pelgusest nende ohutuse pärast – mees, kes nooruses ei suutnud telefonipostist mööda sõita, juhib lennukit väga enesekindlalt. Nüüd juba rohkem kui 20 aasta jooksul on ta teinud ainult paar hädamaandumist ja ühe peaaegu tõsise avarii. Asi on muus: õhus saab ta olla üksi, olles ajutisekski mitte näitleja, abikaasa, isa, vaid Harrison Ford, muutudes tavaliseks lenduriks kutsungiga „November 1128 Sierra”. Mõni tund sellist vabadust ja anonüümsust on üüratu luksus ühele maailma populaarsematest näitlejatest…

Parim enne möödas: 13. juulil 2017 tähistas H. Ford 75. sünnipäeva.

Fordi fännideks peetakse näiteks Bill Clintonit ja Donald Trumpi: mõlemad on kordi vaadanud filmi „Presidendi lennuk” (1997), milles Ford mängib terroristidest ihuüksi võitu saanud Ameerika liidri rolli. Raske öelda, kummast nad rohkem vaimustuvad – kas vapra presidendi persoonist või näitlejast enesest, kellega Clintonit seob ammune sõprus. Paljud, muide, ei näe mingit vahet Harrison Fordi ja tema kangelaste vahel. Oma rollides mõjub ta sedavõrd orgaanilisena, nagu jääks ekraanilgi ainult iseeneseks. Selliseks, nagu on eluski. Usaldusväärne mees, ikka heatahtlik ja natuke laisk, aga ohtlik, kui ta tigedaks ajada. Omane, aga õnneseen, sellepärast alati võidumees. Võimalik, et kõik nii ongi, ainult selle, ühe Hollywoodi kõige kinnisema inimese puhul, ei saa milleski kindel olla. Fordil, kes kinolinal oma tegelaskujude erisusega eriti ei hiilga, on reaalses elus liiga palju nägusid. Fatalist, kes vedamise laine kord ära tabas, ja osav mahhinaator. Eeskujulik abikaasa ja egotsentrik, kes armastab vabadust ja üksindust sedavõrd, et lõpuks ikka kõik oma suhted lõhub. Oma poiss, kes vaat et Valge Maja uksed jalaga lahti lööb, ja introvert, keda ajavad paanikasse avalikud esinemised. Teleintervjuude ajal mudib tooli käetugesid ja ajab ekraanil täielikku jama. Aga muidugi on ta veel kinos lendav Harrison Ford, ja ilmsi „November 1128 Sierra”, kes hõljub Wyomingi mägede ja jõgede kohal, nautides rahu ja vaikust, samas otsides maal pingsalt inimesi, kes võib-olla abi vajavad.

Tunnuspildil: Harrison Ford filmis „Kadunud laeka jälil” (1981).

©Peter Hagen

0

Your Cart