Hädaoht kosmosest

9 minutit lugemist

New Mexicos asuva Sandia rahvusliku laboratooriumi uurijad olid kohkunud. Kompuutrieksperiment lõi nende silmade ette vaatepildi kohutavast katastroofist: merest tõusis õhku 20-kilomeetrise läbimõõduga veesammas, mis kasvas pidevalt kõrgusesse, 500 m… 3000 m… 20 000 m. Jõudnud lõpuks 50 km kõrgusele, lakkas sammas kasvamast. Atmosfääri ülakihtidesse paiskus kolossaalne kogus vett ja auru.

1997. aasta suvel modelleerisid USA teadlased esmakordselt suure asteroidi võimalikku merre kukkumist, mis on Maa ajaloos juba mitmel korral juhtunud, kuid mille tunnistajaks pole inimene kunagi olnud. Alles maailma võimsaima kompuutri (biljon operatsiooni sekundis) abil sooritatud eksperiment lubab aimata neid kohutavaid tagajärgi, mida võib endaga kaasa tuua umbes kilomeetrise läbimõõduga asteroidi langemine ookeani. Tohutu veesammas oleks ainult katastroofi eelmäng. Kui vahutav ja pulbitsev veesammas tagasi merre vajub, tekib mitmesaja meetri kõrgune ringlaine, mis sööstab kohutava kiirusega taevakeha langemiskohast eemale. Teadlaste arvates ei ole sellel enam mingit tähtsust, kas asteroid kukub Vaiksesse või Atlandi ookeani, sest mõne tunniga jõuavad hiiglaslikud lained kontinentidele, ujutavad üle sadamalinnad ning tungivad kaugele sisemaale. Mõni aeg hiljem sajavad atmosfääri paisatud veemassid tohutu paduvihmana maha. Pärast seda eksperimenti on selge, et asteroidi kukkumine merre põhjustaks katastroofi, millel oleksid hukatuslikud tagajärjed suuremale osale maakera elusloodusest. Maakerast on valdav osa kaetud veega ning asteroidi langemine ookeani märksa tõenäolisem kui maismaale. Maismaal on seni leitud 180 meteoriidikraatrit ning uurijad oletavad, et ookeanide põhjas võib neid olla veel umbes paar tuhat.

Arizona meteoriidikraater, mille tekitas umbes 100 000 t kaaluv meteoriit. Peaaegu ringikujulise, lameda ringvalliga umbes 22 000 aasta vanuse kraatri läbimõõt on 1200 m, sügavus 175 m ja valli kõrgus 45 m. Kraatri ümbrusest on leitud ligi 30 t meteoriidikilde.

Meie planeedi ajaloos on olnud mitu „viimsetpäeva”, mil suur osa maakera eluvormidest on hukkunud. Teadlaste hinnangul toimuvad sellised kataklüsmid perioodiliselt ja on vägagi tõenäoline, et ka tulevikus tabab Maad mõni komeet või meteoriit, mis hävitab taas suurema osa elusloodusest.
Tänapäevaste teadmiste tasemel võime öelda, et maakera ajaloos on olnud viis või kuus taime- ja loomaliikide massilist väljasuremist. Esimene massiline väljasuremine (mille suhtes teadlaste arvamused lähevad lahku) toimus 520 miljonit aastat tagasi, mil hukkus tõenäoliselt 80% liikidest, nende hulgas ka triboliidid. Teine kataklüsm leidis aset ordoviitsiumis 439 miljonit aastat tagasi. Oletatakse, et siis suri välja 85% liikidest. Kolmas massiline väljasuremine toimus 367 miljonit aastat tagasi devoni ajastul ning tabas 80% liike, nende hulgas ka soomuskalu. Neljas massiline väljasuremine toimus 245 miljonit aastat tagasi permi ajastul, mil suri välja 90–95% kõigist liikidest. Viies massiline väljasuremine toimus 204 miljonit aastat tagasi triiase ja juura ajastu piiril. Siis surid välja dinosauruste eellased ning umbes 75% kõikidest liikidest. Viimane ja kõige tuntum massiline väljasuremine leidis aset 65 miljonit aastat tagasi kriidi ja paleogeeni ajastu piiril. Oletatakse, et tollalgi suri välja umbes 75% kõigist liikidest, nende hulgas ka dinosaurused.
1980. aastal tulid teadlased, isa ja poeg, Luis ja Walter Alvarez välja teooriaga, et 65 miljonit aastat tagasi kukkus Yukatáni poolsaare lähedal Mehhiko lahte suur taevakeha, mis põhjustas paljude taimeliikide, maismaa- ja mereloomade väljasuremise. Teadlased arvavad, et just see sündmus mängis meie planeedi edaspidises evolutsioonis suurt rolli.
Umbes 9,6-kilomeetrise läbimõõduga komeet või asteroid sattus Maa atmosfääri, kukkus Mehhiko ranniku lähedal merre, tekitas tohutu kraatri ja paiskas atmosfääri ülemistesse kihtidesse miljardeid tonne setteid, tolmu ja veeauru. Tekkinud lööklaine oli nii tugev, et atmosfäär kuumenes kiiresti, tekitades arvukaid metsatulekahjusid. Rannikutele sööstsid tohutud tsunamid, hävitades oma teel kõik elava. Tihedad tolmupilved varjutasid päikest kuude kaupa, õhutemperatuur langes. Meteoriidilöök kutsus maakera ebastabiilsetes piirkondades esile maavärinaid ning vulkaanipurskeid. Atmosfääri paiskunud vulkaaniline tuhk vähendas Maale langevat päikesevalgust veelgi. Happeline vihm aga hävitas seejärel enamiku veel alles jäänud taimedest ja loomadest. Atmosfäär jäi pikaks ajaks veeaurust küllastunuks ning tekkinud kasvuhooneefekti tagajärjel hakkas õhutemperatuur tõusma. Selline klimaatiline kataklüsm põhjustas dinosauruste suhteliselt kiire väljasuremise.
Kuna meie päikesesüsteemis liigub peamiselt Marsi ja Jupiteri orbiidi vahel arvukalt väikeplaneete ehk asteroide, komeete ning üksikuid väikesi meteoorkehasid, siis pole midagi üllatavat selles, et planeetide ja kuude pinnad on üle külvatud arvukatest kraatritest. On tõenäoline, et asteroidid põrkavad üksteisega kokku ja nende tükid satuvad uutele orbiitidele, mis võivad Maaga ristuda. Pole võimalik täpselt öelda, kui palju asteroide on minevikus Maad tabanud.

Tunguska katastroofipaigas oli tundmatu taevakeha tekitatud plahvatuslaine murdnud maha kümneid tuhandeid puid.

30. juuni varahommikul 1908 langes Podkamennaja Tunguska ja Tšuna lisajõgede vahele ürgtaigasse tundmatu taevakeha. See langemine tekitas hiiglakatastroofi. Taevakeha langemisel Maa pinnale toimus tugev maavärisemine, mille märkisid ära seismograafid, ning haruldaselt jõuline plahvatus, mille produktid paiskusid atmosfääri kõrgematesse kihtidesse. Kuum plahvatuslaine põletas ja murdis maha taiga 10–15-kilomeetrise raadiusega pindalalt. Põlispuud jäid nagu vikatiga niidetult tihedate ridadena lamama. Plahvatuse energia oli kolossaalne; plahvatuslaine käis ümber kogu maakera. Langemishetkel kostis mürin, mis sarnanes sadade suurtükipaukudega. Tunguska meteoriidi massi hindas vene akadeemik V. G. Fessenkov umbes 1 miljoni tonni suuruseks.
Kui meteoriidi kiirus ületab 3,5 km sekundis, siis toimub tema kokkupuutel Maaga plahvatus. Suurem osa meteoriidist muutub seejuures hõõguvaks gaasiks, plahvatuse kohal moodustub aga kraater, mille ümbrusesse langevad väiksemad meteoriidikillud. Ent Tunguusi meteoriidist ei jäänud järele ei kraatrit ega kilde. See asjaolu on andnud alust arvukatele oletustele. Praeguseks ajaks on loodud ligi sada Tunguusi sündmust käsitlevat hüpoteesi. Teisest tsivilisatsioonist pärit kosmoselaeva plahvatus pole aga tõenäoline juba sel lihtsal põhjusel, et sellisel juhul oleks kindlasti tükke järele jäänud. Pole ju mõeldav, et väga vastupidavast materjalist ehitatud kosmoselaev oleks hävinud jäägitult.
Viimasel ajal on oletatud ka kokkupõrget komeediga. Kõige tõenäolisemaks peetakse aga umbes 50-meetrise läbimõõduga asteroidi plahvatamist mitme kilomeetri kõrgusel. See selgitus laseb teha samalaadseid oletusi nii mõnegi teise salapärase katastroofi kohta.
8. oktoobril 1871 laastas Chicagot tohutu tulekahju, mille tekkepõhjus jäi teadmata. Alles 1990. aastate lõpus õnnestus kodu-uurijatel välja selgitada, et samal päeval oli puhkenud terves keskläänes arvukaid tulekahjusid. Kõige rohkem salapäraseid süttimisi esines metsades, aga ka asulates.
Arhiividest leiti Chicago tulekahju pealtnägija kirjeldus: „Kella 20 paiku hakkas taevas hõõguma. Mürin muutus järjest tugevamaks ja valjemaks, tohutu tuletorm paiskas inimesi ja puid õhku. Nii kaugele kui silm ulatus, põles kõik.” Selle ja paljude teiste dramaatiliste kirjelduste põhjal järeldavad uurijad, et 8. oktoobril 1871 purunes USA keskosa kohal väike asteroid paljudeks tükkideks, aurustus ning vallandas terve õnnetusteahela.
Asteroid võib purunedes liikuda üle mitme kontinendi ning jätta endast maha 15 000-kilomeetrise purustuste jälje. Tõendusmaterjali sellise sündmuse kohta avastas Liverpooli antropoloog Benny Peiser. Ta uuris 500 väljakaevamiskohta Egiptuses, Mesopotaamias, Indias ja Hiinas, võrdles neid ja tegi kindlaks, et aastal 2350 eKr. esines Vahemerest kuni Vaikse ookeanini tohutul maa-alal tulekahjusid ja üleujutusi. Palju ei puudunud, et inimkond oleks paisatud tagasi kiviaega. Linnad Tigrise ja Eufrati ääres hävinesid ning 200 aastat hiljem lõppes vana Egiptuse riigi õitseng.

Hiidmeteoriidi langemine Maale 65 miljonit aastat tagasi sai dinosaurustele saatuslikuks.

Oxfordi ülikooli astronoom Victor Clube pakub välja selgituse pronksiajal toimunud katastroofi kohta. Ta väidab, et on avastanud kivimeteoriitide parve, mis liigub tugevalt elliptilisel orbiidil ümber Jupiteri. Perioodiliselt läheneb taevakehade parv Maale, tekitades meie planeedil purustusi. Järgmist kivisadu ennustab astronoom aastaks 3000.
Kahjuks pole meid ümbritsev kosmiline ruum sugugi nii tühi, kui me sooviksime. Et selles veenduda, piisab ainult pilgust Kuule. Maa kaaslasel on registreeritud umbes 30 000 kraatrit, millest mõned on tohutute mõõtmetega.
See juhtus 8. detsembril 1991 kell 5.35. Enamik inimesi alles magas ega võinud aimatagi, milline kohutav hädaoht meie Maad ähvardas. Just sel kellaajal kihutas kiirusega 140 000 km/h Maast 3,5 miljoni kilomeetri kauguselt mööda 3-kilomeetrilise läbimõõduga komeet Toutatis. Astronoomid avastasid selle komeedi alles 1989. aastal. Kosmiliste mastaapidega võrreldes on see tühine vahemaa. Seekord meil vedas. Mis oleks aga juhtunud, kui selline komeet oleks Maaga kokku põrganud?
On välja arvutatud mõned teoreetilised võimalused. Juhul kui Toutatis oleks möödunud Maast 100 000 km kauguselt, oleks ta oma külgetõmbejõuga tekitanud ookeanis sellise tõusulaine, mis oleks üle ujutanud tohutud rannikualad.
1000 km kauguselt möödudes oleks komeet mõjutanud Maa liikumist orbiidil, muutes selle kaldenurka. Tagajärjeks oleks olnud kliimakollaps. Vastu maad põrgates oleks Toulatis tekitanud 50-kilomeetrise läbimõõduga kraatri. Atmosfääri paiskunud pinnaseosakesed oleksid taevast varjutanud mitu aastat. Sellise kokkupõrke tagajärjed oleksid olnud hukatuslikud kogu taime- ja loomariigile.
Mis meid tulevikus ootab? 1989. aasta märtsis pääsesime jällegi katastroofist. Tookord kihutas Maast 600 000 km kauguselt mööda 800 m läbimõõduga meteoriit. Vastu maad põrgates oleks ta tekitanud 15 km läbimõõduga kraatri. Maa orbiidiga ristuvad tuhandete meteoriitide orbiidid. Arvestuste järgi ei ole meteoriidiga kokkupõrkamise tõenäosus sugugi nii väike. Seda enam, et meteoriit kui tumedat taevakeha on väga raske avastada. 1989. aasta märtsis avastasid astronoomid ohtliku meteoriidi alles siis, kui ta oli Maast möödunud.aasta mais muutusid paljud Maa-asukad närviliseks, kui 1,6-kilomeetrise läbimõõduga asteroid möödudes „kõigest” 450 000 km kaugusel meie planeedist.
Õnneks hävib enamik asteroididest, mis on vähem kui 45-meetrise läbimõõduga, atmosfääris. Asteroidid läbimõõduga 90–990 m tabavad Maad iga 1000–200 000 aasta järel. Maale kukkudes tekitavad sellised asteroidid hiiglaslikke kraatreid, merre langedes põhjustavad aga tsunamisid, mis võivad uputada miljoneid inimesi. On üsna tõenäoline, et iga 300 000 aasta tagant tabab Maad asteroid, mille läbimõõt on 1,5 km. Seega võib kauges tulevikus Maale kukkuda taevakeha, mis hävitab suure osa elusloodusest, nii nagu seda on korduvalt minevikus juhtunud. Kuid selline kataklüsm ei pruugi tähendada kogu inimkonna hukku. Kui asteroidi langemine Maale peaks põhjustama kliima jahenemise, siis erinevalt arutust dinosaurusest on inimene oma teadmiste ja tehniliste võimaluste juures suuteline hoolitsema enda ja oma järglaste eest ka ekstreemsetes tingimustes pikema aja vältel.

©Peter Hagen

0

Your Cart