Georgi Gapon – provokatsioonide apostel

12 minutit lugemist

Tööliste rahumeelse demonstratsiooni tulistamine Sankt-Peterburis 1905. aasta jaanuaris andis stardipaugu tervele jadale veristele draamadele 20. sajandi Venemaa ajaloos. See sündmus on tihedalt seotud inimesega, kes püüdis esialgu revolutsiooni juhtida, hiljem seda aga korvamatult kompromiteeris. See oli kurikuulus juudi päritolu papp Georgi Gapon.

1905. aasta 9. jaanuari sündmused tundusid paljudele uskumatuina – impeeriumi pealinnas tulistasid sõjaväelased relvitut rahvahulka, säästmata naisi ja lapsi. „Jumal kui valus ja raske!” kirjutas Nikolai II oma päevikusse. „Nagu õudusunenägu…” sekundeeris talle peaminister Witte. Keegi ei mõistnud, miks töölised streikima hakkasid, miks läksid Talvepalee juurde, kust ilmus välja nende liider. Kes võinuks veel mõne päeva eest oodata üldstreiki? Kes tundis seda Gaponi, kelle nimi oli korraga kõigi huultel?

„Ma kuulsin,“ kirjutas Gapon 1904. aastal, „nagu oleksin ma valitsuselt saanud raha kasutanud tema enda vastu. Kuid see raha oli ju võetud rahva taskust, ma lihtsalt andsin selle tagasi neile, kellele see kuulus.“

Isa Georgist teadsid toona vähesed. Alles hiljem selgus, et sündis ta 1870. aastal Poltaava kubermangus. Tema kasaka päritolu isa oli vallakirjutaja – tulus amet, ent pere elas vaeselt. Georgi, tema vend Jakov ja kolm nooremat õde tegid maast-madalast tööd, karjatasid sigu ja vasikaid. Isa ei peksnud lapsi kunagi, kasvatas vooruslikkuses ja ligimesearmastuses, ise aga ülemusi ei sallinud. Poiss oli ägeda loomuga ja unistav, armastas muinasjutte ja pühakute elulugusid. Lugenud Püha Johannese lugu, kes tuli Jeruusalemma saatana seljas, soovis, et temalgi „õnnestuks kurat kinni püüda”.
Georgi oli terane, kõneosav, ilusa välimusega: pikka kasvu, sale, kastanpruunide lokkide ja suurte mustade silmadega. Poltaava vaimulikus seminaris õppides sattus tolstoilaste mõju alla. Siis oli kirjanik juba kirikuga riius ja ei pooldanud enam eriti selle ideid. Hiljem meenutas Gapon: „Esmakordselt mõistsin, et religiooni olemus ei seisne välistes tunnustes, vaid ligimesearmastuses.” Öelnud lahti neist „tunnustest”, lakkas ta õppimast, tükkis pedagoogidega vaidlema ja isegi irvitas nende üle. Tulemuseks oli „mitterahuldav” käitumises ja halb tunnistus, mis sulges tee vaimulikukarjäärile. Ta lakkas ka ise tahtmast preestriks saada, mõtles arstikarjäärist ja kavatses dokumendid sisse anda meditsiinifakulteeti.
Kõik muutis tutvumine ühe klassikaaslase õega. 22-aastane noormees armus meeletuseni ja tüdrukulegi meeldis ilus seminarist, ent viimase jõukatest kaupmeestest vanemad keeldusid kategooriliselt andmast tütart naiseks „paljasjalgsele”. Heasoovlik Poltaava piiskop Illarion lubas Gaponile siis tulusat kohta kalmistu-kirikus. Georgi jäi nõusse, kui pruut talle selgitas, et preestrina suudab ta rahvast aidata hoopis enam. Peagi armunud abiellusid, sündisid lapsed. Kogudus armastas Gaponi, tema teenistustele tuli terve linn. Teised papid hakkasid kurtma, et Gapon lööb neilt kogudused üle. Kaebas ka naine: raha kiriklike talituste eest ei toonud mees koju, vaid jagas vaestele.
1898. aastal Gaponi naine haigestus ja suri. Kaotust raskelt üle elanud, jättis ta lapsed sugulaste hooleks ja siirdus õppima Sankt-Peterburi vaimulikku akadeemiasse. Tema soov teenida rahvast ei kustunud, ja pealinnas hakkas ta töölistele jutlustama kirikutes, öömajades, kuhu kogunesid paljasjalgsed, isegi trahterites. Kõikjal rääkis ta sama: on vaja saavutada õiglus, rikkad peavad oma vara jagama vaestega. Gapon mitte üksnes ei rääkinud – ta kraamis oma taskutest välja viimase raha, ükskord andis kaltsudes kerjusele karuskraega mantli otse enda seljast. Uurinud rahva seisundit, koostas ta projekti „töölismajadest”, kust vaesed võisid abi saada. Gapon oskas ülemustele meeldida – tema projekt äratas huvi isegi tsaaris. Tollasel Venemaal tekkis kõrge politseiametniku Zubarevi algatusel juba „lojaalsete” tööliste organisatsioon eesotsas sotsialistide jm rahulolematutega. Nood valvasid kadedalt konkurenti ja varsti saidki juhuse ta „põhja lasta”.

Georgi Gapon (ristiga kaelas) ja Peterburgi linnapea Ivan Fullon „Sankt-Peterburgi vene tehaste-vabrikute tööliste kogu” Kolomenski osakonna avamisel. (1904. aasta sügis.)

Isa Georgi külastas tihti Olginski vaeslastekodu, kus käitus tütarlaste suhtes mitte eriti isalikult, kuni 1902. aastal tõi sealt enesele elukaaslaseks 17-aastase Aleksandra Uzdaljova. Puhkes skandaal, ta ähvardati kiriku rüpest välja heita, ent andestati kui valitsusele kasulikule preestrile. Temast sai politsei kaastöötaja, kellel lubati jätkuvalt töölisi abistada ja 1903. aastast võimude toel ülelinnalise tööliste organisatsiooni mitteformaalne juht. Järgmisel kevadel toimus 10 000 inimest ühendava „Sankt-Peterburi vene tehaste-vabrikute tööliste kogu” kongress. Üks selle juhtidest märkis: „Gapon on selline saatan, keda on võimatu katki hammustada, aga me loodame teda peos hoida, ise talle pihku sattumata.” Asjatu lootus – papp käitus nagu diktaator, tema populaarsus tööliste seas oli tohutu. Ta lahendas nende probleeme streikideta, avaldades tehaste ülemustele mõju oma tutvustega ministrite ja kindralitega. Gapon võlus kaasvestlejaid oma mustade silmadega, millest aimus „hoomamatu stiihia sügavust”. Nii politsei kui töölised arvasid, et ta töötab nende heaks, ent Gapon teenis vaid omaenda auahnust. Hiljem mainis ta literaat Possele: saavutada tsaarilt järeleandmisi ja saada tema esimeseks nõunikuks pole ju nii teostamatu, kui meenutada Rasputinit. Posse küsimusele, kas tsaar sellega ka nõustub, vastas papp: „Mille poolest Romanovite dünastia Gaponi dünastiast parem on? Venemaal on mehise tsaari aeg.” Samal ajal kandis ta politsei subsiidiumid ja tööliste liikmemaksud „Kogu” pangaarvele, millega kontrollimatult opereeris.
Juba 1904. kevadel kinnitas Gapon selle revolutsioonilist programmi: sõna-, trüki- ja koosolekuvabadus, amnestia poliitvangidele, 8-tunnine tööpäev. Ta oskas uinutada võimude valvsust, rõhutades oma lojaalsust ja andes viksilt politseile üles konkurente – revolutsiooniliste parteide agitaatoreid. Tema abilised õhutasid vabrikutes rahulolematusi, mida oli niigi küllaga. Detsembris vallandati Putilovi tehases „Kogu” liikmetest neli töölist. Teised streikisid nende toetuseks, kuigi streigid olid Venemaal keelatud, neis osalejaid peeti mässajateks. Varsti tõusis streikijate arv 100 000-ni. Gapon kõhkles, ent otsustas siiski nendega liituda, neid juhtida. Tema kõrvale tõusis esseerist insener Pinhas Rutenberg (1879–1942) Putilovi tehasest, kes partei käsul pappi jälgis, märkides otsesõnu: „Gapon on ettur. Kogu küsimus on selles, kes seda etturit liigutab.”

Gaponi kiri Nikolai II-le. Selle kirjutanud, esines Gapon 8. jaanuaril tööliste ees ja ütles, et „kui tsaar ei tule rahva juurde ja saadab nende vastu väed, siis pole meil enam tsaari!”

9. jaanuaril 1905 otsustasid „Kogu” liidrid tuua rahva Talvepalee juurde petitsiooniga, milles peale oma olukorra parandamist nõuti ka poliitilisi vabadusi ja isegi Asutava Kogu kokkukutsumist, teades hästi, et neid nõudmisi võim ei tunnista. Teati sedagi, et tsaari palees pole, et kesklinna koguneb sõjavägi, valmis „ässitajaid” tulistama. See ei peatanud ei viimaseid ega ka kõrgeid aukandjaid, kes revolutsioonihirmus püüdsid liberaalseid reforme läbi kukutada. See hirm tõusis apogeeni imelikust juhusest: üks ristimispüha saluudis osalenud relvadest lasi kogemata välja lahingumürsu Nikolai II suunas, mis vaid ime läbi ei tabanud. Selles aimati saladusliku „Kogu” riugast, plaani õhutada rahutusi kogu Venemaal, haarata võim. Ametnikud keelitasid tsaari pealinna tulema, vürst Vasiltšikov käskis garnisonil „kõhklemata tulistada”, kui demonstrandid peaksid püüdma Talvepaleesse tungida.
Neis vastastikes provokatsioonides püüdis ohtu haistev Gapon verevalamist takistada – ta kirjutas tsaarile hoiatuse. Papp üritas ka pääseda ministrite ja kindralite kabinettidesse, kuhu teda paraku ei lastud. Mõistes, et enam pole midagi päästa, läks ta täispangale, kuulutades: „Kui meid peksma hakatakse, vastame samaga. Tuleb ohvreid… Ehitame barrikaadid, lõhume maha relvapoed ja türmi, võtame üle telefoni ja telegraafi, korraldame revolutsiooni!” Esseerid pakkusid toetuseks oma võitlejaid, aga „Kogu” liikmed keeldusid, otsustanud soldatite vastu minna ikoonide ja tsaari piltidega. Viimasel koosolekul hõiskasid töölised: „Sureme, ent ei tagane!” Pisarsilmi tõotas Gapon: „Vennad, mina teid maha ei jäta, suren koos teiega!”

Gapon Narva Väravate juures. (Tundmatu kunstniku pilt, 1905.)

9. jaanuari hommikul lähenes rahvamass Gaponi juhtimisel Narva Väravatele, kus soldatiterivi käskis neil peatuda, ent isa Georgi hüüdis: „Edasi, seltsimehed – vabadus või surm!” Kaardiväelased lõid rahva tagasi, ent siis kõlasid mõned kogupaugud, millest varises lumele kümneid tapetuid ja haavatuid. Ülejäänud püüdsid laiali joosta, üksteist maha tallates. Käest haavatud Gapongi kukkus ja hakkas Rutenbergi kaitse all massist välja roomama. Väravaaluses tõstis too väriseva papi jalule, kiiruga tolle pikad juuksed maha lõiganud, et politsei teda ära ei tunneks, ja viis ta Maksim Gorki korterisse. Õhtul kirjutas viimane: „Gapon jäi imekombel ellu, magab nüüd minu juures. Räägib, et pole enam tsaari, ei jumalat ega kirikut…”
Tol päeval avati tuli viies kohas. Talvepalee ette kogunes umbes 30 000 inimest, kes tahtsid anda tsaarile üle palvekirja sotsiaalsete ja poliitiliste nõudmistega. Kirjas oli esimesel kohal rahvaesinduse loomine, teisel kohal agraarreformid, edasi tsensuuri kaotamine ja tolerantsus religiooniküsimustes. Valitsus reageeris esialgu äraootavalt, ei teinud aga midagi, et rahvahulka maha rahustada. Kui siis juhuslikult üks lask kõlab, hakatakse demonstrante tulistama. See päev on ajalukku läinud „verise pühapäevana”. Tööliste usaldus tsaari vastu haihtus täielikult. Kogu maad haaras meeleavalduste, streikide ja atentaatide laine. Kuidas ka tsaarivalitsus ei püüdnud 23. jaanuaril avaldatud manifestis toimunut õigustada, oli selge, et tegemist oli tsaarivalitsuse provokatsiooniga, sest ilma väravaid avamata poleks rahvamass Talvepalee esisele väljakule pääsenud. Pealegi olid relvastatud sõdurid juba palee ees ootevalmis. Tsaarivalitsus püüdis selle veresaunaga rahvast hirmutada ja igasugust reformimeelsust juba eos lämmatada, kuid saavutas hoopis vastupidise efekti, mis kulmineerus tsaar Nikolai II (Nikolai Verise) kukutamisega 1917. aastal.
Pärast selgus, et enamik soldatitest tulistas õhku, mistõttu oli ohvreid suhteliselt vähe: trükinimekirjas 130 inimest, opositsiooni arvates aga umbes 1000.

Georgi Gapon emigratsioonis. Temaga kokkupuutunud tunnistasid, et tal oli vapustav anne peaaegu et hüpnoosiks ja kaasvõitlejatele mõjus ta sedavõrd, et nood hakkasid isegi kõnelema Gaponile omase „väike-vene” aktsendiga. (1905.)

Valitsus saatis „Kogu” laiali, hulk aktiviste arreteeriti, nende seas Gorki. Gapon, keda politsei erilise innuga otsis, liikus ühest korterist teise, varsti õnnestus tal koos Rutenbergiga välismale põgeneda. Genuas ilmus ta vene sotsiaaldemokraatide juurde, sooviga astuda nende ridadesse. Sellesse parteisse kuulunud Martõnov kirjutas: „Ta jättis meile temperamentse, kavala, omakasupüüdliku ja absoluutselt harimatu ja kahtlase inimese mulje.” Gapon kohtus ka Leniniga, kes ta kohe läbi nägi, nimetades teda „tuulelipuks” ja süüdistas provokaatorlikkuses.
Emigratsioonis Gapon igavles ja süttis õhinal tuntud avantüristi, politsei eriosakonna ametniku Manasevitš-Manuilovi keelitustest uuendada taas koostööd ohrankaga, kes lubas talle „eksimuste” andestamist ja heldet tasu. Gapon jäi nõusse, kuigi toetas samal ajal aktiivselt esseeride uue revolutsiooni sepitsemise plaane. Suvel siirdus Gapon Soome, kust käis korduvalt Peterburis ja välismaal, kohtus oma naisega, pidas läbirääkimisi Euroopa poliitikutega. Revolutsioonituli süttis üha jõulisemalt, ja auahne papp lootis taas mängida oma mängu, laveerides revolutsionääride ja võimu vahel. Vajades abilisi, püüdis ta värvata Rutenbergi: soovitas „suitsukatteks” nõustuda koostööga ohrankaga, siis aga tappa poliitilise politsei ülem Ratškovski. Pole teada, kas kavatses Gapon tagasi võita revolutsionääride või ohranka usaldust, andes viimastele välja esseeride juhid. Igatahes keeldus Rutenberg ettepanekust ja teavitas sellest partei liidreid. Üks neist, Azef, ise ohranka agent, nõudis „äraandja” hukkamist, ülejäänud olid asja uurimise poolt.
Naasnud pealinna, kutsus Rutenberg kokku grupi „teadlikke töölisi” esseeride parteist ja pani ette provokaatori üle kohut mõista. 28. märtsil meelitas Rutenberg isa Georgi suvilasse Ozerskisse, silmakirjalikul ettekäändel kooskõlastada esseeride võitlusrühma väljaandmist ohrankale, nõudes Gaponi lubatud 25 000 asemel tervelt 100 000. Kuni nad hinna üle vaidlesid, kuulasid teispool seina neid pealt kuus töölist. Ja läksid üha enam raevu – nende favoriit paljastas täielikult oma armetu olemuse. Nad tahtsid juba redust välja tulla, ent Rutenberg ei avanud ikka veel väljastpoolt lukustatud ust. Lõpuks hakkas Gapon ähvardama, et kui Rutenberg ei nõustu, räägib ta esseeridele tema salaläbirääkimistest ohrankaga. Too mainis rahulikult: „Minu ausust on kerge tõestada – siin on tunnistajad…”, ja keeras võtit lukus.

27. juunil 2005 toimus ülestõus Vene ristlejal „Krahv Potjomkin“. Ülestõus sai alguse sellest, et üks ohvitser laskis karistuseks ühe madruse maha. Madrused tapsid seepeale ohvitserid, hõivasid laeva ja heiskasid Sevastoopoli reidil punase lipu. Seejärel võttis ristleja pardale sütt ja proviandi, sõitis teda hävitama saadetud sõjalaevade vahelt läbi ja suundus Odessasse. Mõni aeg hiljem on laev sunnitud uuesti ankru hiivama ja sõitis Konstanzasse (Rumeenia). Meeskonnale anti poliitiline asüül.

Meeleheitlikult vastupanev isa Georgi tehti vagaseks tugeva löögiga pähe ja poodi seinas oleva konksu külge. Politseile esitatud aruandes seisis: „Surm oli aeglane ja arvatavasti väga piinarikas.” Laip leiti alles kuu hiljem ja maeti Uspenski kalmistule Gaponi elukaaslase Uzdaljova ja käputäie tööliste juuresolekul, kes laulsid süngelt „Te langesite ohvrina”, ja läksid laiali. Hauale pandi puust rist kirjaga: „1905. aasta 9. jaanuari kangelane Georgi Gapon”.
Revolutsioonis pettunud Rutenbergist sai sionistliku liikumise tegelane ja varsti siirdus ta Palestiinasse. Gaponi naine, tema lapsed ja sugulased jäid kadunuks revolutsioonitormis. Ainult tema vend püüdis 1960-ndatel visalt „9. jaanuari kangelast” rehabiliteerida. Kangelane Georgi mõistagi polnud, aga polnud ka provokaator sõna otseses mõttes. Ta ei reetnud ei revolutsioonääre ega ohranka asjamehi, sest ei pidanud omaks ei ühtesid ega teisi, ei uskunud ega armastanud neid. Gapon armastas ainult iseennast, kavalat ja sealjuures naiivset õnnekütti, kel viivuks siiski õnnestus saduldada saatan, mille eest maksis eluga.

©Peter Hagen