George Clooney – õnnelik vanapoiss

13 minutit lugemist

Oh, jätke, tüdrukud… Nii kaua kuni ma armastan vodkat, šašlõkki, tsikleid ja värsket tuult, ei vaja ma vaikseid perekondlikke õhtuid ja lapse nuttu,“ möönab üks kadestusväärsematest peigmeestest, ja lihtsalt naudib elu.

Kui jutt on George Clooney´st, huvitab paljusid kõigepealt: mis temas küll teistmoodi on? Miks 50-aastane, huvitav ja sümpaatne mees on põhimõtteliselt jäänud poissmeheks? „Kui palju olen kuulnud: kas ta kunagi üldse abiellub?!…“ kehitab Clooney õlgu. „ Mina ei kritiseeri ju seda, kuidas keegi oma elu elab või millega tegeleb. Ma lihtsalt elan oma elu nii hästi kui suudan. Jah, paljusid huvitab see teema, ent mina isegi ei süüvi sellekohastesse oletustesse. Minu elu pole fokusseeritud eesmärkidele, vaid protsessile enesele. Ja seda püüan ma nautida. Olnuksin orienteeritud ainult tulemustele, oleksin ammu läbi kukkunud – nii kinos kui ka suhetes sõprade ja naistega.“
Aga läbikukkumist pole, ja George jääb tänini üheks neist vähestest, kes, pööramata tähelepanu stereotüüpidele ja rohketele ettekirjutustele sellest, kuidas ta peaks elama, oskab elu nautida. Ja mööngem – see tuleb tal välja küllalt hästi.

Perekonnaringis
Nina Bruce, iluduskuninganna küll vaid kohalikus mõõdus, tutvus samuti kohaliku teletähe, Kentucky osariigi tuntud ajakirjaniku Nick Clooneyga. Nad armusid, abiellusid, ja peagi sündis peresse kaks last – Adelia ja George.

Film „Ehast koiduni” (1996) polnud küll kes teab mis kassahitt, kuid oli meeldejääv ja lahe õudukas.

Ema, vastupidiselt levinud arvamusele, et kaunitarid on harva nupukad, sai lastele väärikaks eeskujuks – George juhindub tänini reeglitest, mille järgi ema teda kasvatas. „Peamine, mis ma temalt üle võtsin, on oskus olla mitmekülgne,“ arutleb näitleja. „Ta oli iluduskuninganna ja juhtis oma teleshow´d. Aga sünnipäevaks ostis enesele ketassae ja remontis ära meie maja katuse. Tema õpetas mind olema realist, et rasketes olukordades toime tulla. Näiteks sõitsime oma itaallasest sõbra Giovanniga kord jumal teab mis kolkasse. Äkki kihutas meile vastu auto, mingi daamike roolis, ja sõitis Giovanni jala sodiks. Ümberringi 100 km raadiuses ei ühtegi haiglat. Ma ei oska itaalia keelt, aga kuidagi tegin uudistajatele selgeks, et oleks vaja seda ja seda. Saime käterätte, bambust, venivat sidet, tegime lahase… Ära rabele, vii töö lõpuni – selle sain selgeks, järgides ema.“
Teiseks autoriteediks on George´ile tänini isa. Alguses ei saanud poiss päris aru, millega isa tegeleb. Ta imestas nagu Karlsson: kuidas ikka isa „selle kasti“ sisse mahub! Isa võttis George’i stuudiosse kaasa, kui poiss oli alles 5-aastane. Terane poiss võlus isa kolleege ja hakkas varsti isa isegi aitama.
Ent televisioonis algasid peagi uued ajad, mil ajakirjanikelt ei nõutud (Clooney enese sõnutsi) „mitte sedavõrd uudiste edastamist kui nende müümist“. Clooney isa, oma ala spetsialist, ei tahtnud tõsist tööd muuta show´ks. Ka polnud meelepärased tema tõearmastus ja oskus oma seisukohti kaitsta. Algul kärbiti Nicki eetriaega, siis tõsteti päris ukse taha. Luksuslikust eramust kolis pere väiksemasse elamisse, lõpuks vahetati seegi treileri vastu. „Mäletan, kuidas poisikesena käisime vahel vanemate, õe ja teiste perekondadega restoranis lõunat söömas – siis oli see Kentuckys suur sündmus. Me polnud rikkad, ja see oli lausa unistus – saada oma krevetisalat,“ meenutab Clooney. „Juhtus näiteks, et kui see lauale toodi, mainis mees teisest lauast midagi sellist, et mis probleem seal nendega on. Siis kiirustas ema meid rutemini sööma, sest see „nendega“ tähendas „mustadega“. Muidugi asus isa „nende“ poolele, tegi skandaali ja meil tuli restoranist lahkuda. Nüüd olen selle üle uhke, et meid välja aeti! Sest see õpetas mulle, et oma seisukohti tuleb kaitsta igas olukorras…“
Tõsi küll, George ei kavatsenud mingiks tõe eest võitlejaks saada. Kolledžis vaimustus ta spordist ja plaanis pesapalluri-karjääri. Ent noorukese Clooney õnnetuseks ja maailma kinokunsti õnneks ei valitud teda meeskonda. Rabelnud kolm aastat esimesel kursusel, lõplikult tüdinud tudengielust purjutamise ja tüdrukutega, sai noor mees aru, et selline tee viib ta kiiresti ummikusse. Ta mõtles tuleviku üle järele ja… otsustas kindlalt saada näitlejaks.

Tööst
George’i suguseltsis oli palju andekaid inimesi, ent üks asi on otsustamine, teine – unistuse realiseerimine. Koolivaheajal sõitis 21-aastane Clooney Los Angelesse, režissöörist onu George´i juurde. Ent noormehel ei vedanud. „Tuleb kuidagi ujuda“ – selle fraasiga filmist „Valimistepäev“ võiks iseloomustada Clooney´ toonast meeleolu.

Ta tegeles tubakalehtede lõikumisega, töötas laadijana ja konsultandina jalanõudepoes. Aga raha ei jätkunud sellegipoolest vahel isegi hamburgeri ostmiseks. Ta elas sõbra juures… garderoobis, päris kamorkas. Sõbrad panid ette osta toitu võlgu, ent nooruk, tige ja uhke, eelistas nälgida.

George Clooney filmis „Ehast koiduni”.

George käis aina proovivõtetel, ent vaevalt sai pidada karjäärieduks tühiseid rolle palaganifilmides. Siis meenutas ta onu George´i: „Surivoodil vahtis ta mingisse ebamäärasesse suunda. Keegi ei osanud aimata, millest ta mõtles. Siis ma mõistsin, et kõik surevad üksinduses. Ja ma õppisin vaatama elule kainelt, teadvustades, et elus tuleb ette palju raskusi. Ka mõistsin seda, mida ma ei kavatse teha. Onu George oli 68-aastane, oma viimastel elutundidel tõusis ta voodis istukile, vaatas mulle otsa ja lausus: „Kui kahju…“ Ei tea, millest ta rääkis, kas suitsetamisest, mis lõhkus ta kopsud, või joomisest, või kogu oma elust – et ei saanud selleks, kelleks võinuks oma eeldustelt saada. Siis tulin järeldusele, et ei taha ärgata 68-aastasena, tõdedes: kui kahju…“
1994. aastal, kui Clooney sai 34-seks, tal lõpuks vedas – „saabus kiirabi“, nagu ta ütleb. Teleseriaal „Kiirabihaigla“ („Emergency Room“), mis tegi ta kuulsaks kogu maailmas, sai tema pääsemiseks, kuigi tal hiljem tuleb kaua tõrjuda Doug Rossi nime, et mitte jääda ühe rolli näitlejaks.
Juba kolmandal hooajal sõlmib ta lepingu osalemiseks filmis „Ehast koiduni“ (1996). Šanss mängida koos kuulsa ja inetu Quentin Tarantinoga vääris seda, et mängida hommikul kella viiest päeval kella kaheni suures kinos, kella kolmest õhtul kella üheteistkümneni naasta taas dr. Rossi juurde. „Oli päevi, mil mul polnud jõudu koduni sõita,“ meenutab ta. „Mõni semudest toppis mu oma autosse, teepeal magasin. Mind lohistati voodini, kuni kuulsin äratuskella. Ja nii seitse päeva nädalas…“
Pole imestada, et staarihaigus Clooney´t ei tabanud. Vähe sellest, et tema vanus polnud enam väljaskäimisteks sobiv – tal oli selline janu tööd teha, et loorberitel puhkamiseks ei jätkunud aega. Kuni Clooney rügas, lülitas ajakiri People tema nime maailma kõige ilusamate, seejärel ka kõige seksikamate meeste nimekirja. Aga eneseimetlemise välistas alati eneseiroonia. „Alles eile käisin proovidel, et saada kolmerealine roll B-klassi filmis. Arvasin, et kui buss mu surnuks sõidab, öeldakse mind meenutades: kui palju paska tal tuli neelata vaid 36 aasta jooksul! Aga täna ajab mind ennastki iiveldama mu näoplakatite küllus. Kuidas on siis veel inimestega, kellele ma pole kunagi meeldinud!“ naerab Clooney, ja võtab käsile järgmise põneva projekti.

Huumor
Just huumorimeel on George´i sageli välja aidanud, nagu iga inimese, keda haarab vahel kõige mustem melanhooliahoog. Eneseiroonia sai tema kaitsekilbiks juba lapsepõlves. Keskkooli ajal pani tohter talle diagnoosi – Bella halvatus, mis väljendus kramplikus näogrimassis. „Just siis kolisime teise linna. Taluda mingeid hälbeid selles eas on väga raske, sest neid pilgatakse halastamatult,“ möönab näitleja. „Aga mina olin alati piisavalt paksunahaline, ja mõistsin juba siis: ise tuleb esimesena nalja visata, see võtab pilkajatelt relvad. Nõnda siis irvitasingi oma näo üle, pärast mida oli klassikaaslastel seda juba raskem teha. Haigus tegi mu iseloomu tugevamaks.“
Harjumus igas olukorras nalja visata on temasse jäänud kogu eluks. Võtteplatsidel on tal peaspetsialisti maine lollitamise alal. Clooney´ hea sõber Brad Pitt kuulutas pärast nende koostööd filmis „Oceani sõbrad“: „Enam ei hakka ma temaga koos osalema üheski projektis – ta irvitas minu üle kogu aeg!“ (Juba varsti mängisid nad koos mustas komöödias „Pärast läbilugemist põletada“.)
Saates Julia Robertsile ettepaneku mängida filmis „Oceani 11 sõpra“, kleepis Clooney ümbriku külge 20-dollarilise, lisades: „Kuulsin, et sa võtad rolli eest vähemalt 20 dollarit.“ Julia, kelle honorarid olid selleks ajaks ületanud 20 miljoni piiri rolli eest, naeris südamest, ja tuli võtetele.
Hoopis löövamalt reageeris Clooney´ viguri peale režissöör Alexander Payne. Külastanud Clooney´t Itaalias, kaasas vaid käsipagas, ei pidanud ta tagasilennul vajalikuks seda pagasisse panna. Ja oli üllatunud, kui toll ta reisikoti ülekaalu pärast kinni pidas. Ilmnes, et selles oli 20-kilone hantel! Payne saatis Clooney´le SMSi: „Möku!“
Aga Clooney´ peamiseks „kaasosaliseks“ viguriteviskamises oli tema lemmik – Vietnami rippkõhtsiga Max: küll sammus peremees koos temaga mööda punast vaipa, küll võttis kaasa pidulikele õhtusöökidele kutsega „Mister Clooney + 1“, küsides Maxilt viisakalt, milliseid roogasid too sooviks mekkida. Kahjuks suri notsuke 18-aastasena, jättes George´i siiralt leinama.

Sõbrad
Ent kiindumus Maxisse ei tähendanud Clooneyle lootusetut üksildust, pigem kinnitas andumust talle tähtsatele inimestele. Veel üks tõestus sellele on unikaalne „kümnekas“. See tähistab näitleja parimate sõprade arvu, kellega ta on lähedastes suhetes palju aastaid. Kuigi „kümnekas“ pole paadunud poissmeeste klubi – paljudel sõpradest on perekonnad. „Parim, mis mu elus on, on sõbrad, keda pean oma tõeliseks perekonnaks juba 25 aastat,“ nendib Clooney. „Need poisid ei jäta mind kunagi hätta, ja mina vastan neile samaga. Neile on jumala ükskõik, kus ma töötan, neil on oma karjäär, oma elu ja perekonnad. Aga igal pühapäeval käime kinos, mängime korvi, korraldame perekondlikke koosolemisi või sõidame kuskile. Me hoiame oma sõprust, ja mina olen seda pidanud kallimaks kui pidasin oma abielu.“
See on püha tõde. Kuidas George ka ei hellitanud oma pikema- või lühiajalisi armastatuid, nädalalõppudeks sõpradele ei säästa ta ei energiat ega raha. Ükskord pani ta neile ette minna reisima mootorratastel. Nagu teada, on need üks tema peamistest kiindumustest. Aga mitte kõik polnud vastava raudruuna omanikud ja valmis eraldama pere-eelarvest küllalt kopsakat summat. George lihtsalt ostis siis 10 mootorratast.

Vabad suhted
Vaatamata sellele, et esmatähtis on Cooneyle töö ja sõbrad, ei jää tähelepanuta ka tütarlapsed. Abielluda ta ei tahaks, lapsi muretseda ei kavatse, aga õrnemat sugu ta siiski armastab. Kusjuures ei saa öelda, et see oleneks kuidagi näitleja küllalt heast rahalisest seisust. See sõber, kes andis talle ulualust oma kamorkas, meenutas hiljem, et isegi kõige suurema vaesuse ja jubedaimate elamistingimuste ajal oskas ta daame võluda. „Siiamaani ei saa ma aru, kuis tal jätkus nupukust meelitada sinna tüdrukuid,“ meenutab too. „Millega peaks küll meelitama naist, et too nõustub sinuga magama kapis?!“
Aga 1987. aastal tuli George’i ellu esimene üldsusele teada olev armastus. Selleks oli lootustandev näitleja Kelly Preston. Ent abiellumisest ei saanud asja. Pärast lahkuminekut ei kurvastanud Kelly kuigi kaua, kohtas homoseksuaalset John Travoltat ja lõi temaga igatsetud perekonna. Tänu Prestonile tekkis ka Clooneyl üks sügavamaid kiindumusi – põrsas Maxi vastu. Kumb kummale sea alla pani, selle kohta on erinevaid versioone, aga pärast Vietnami rippkõhulise ilmumist lisandus probleeme Clooney´ järgmistel ihalusobjektidel. Sest elukal polnud õigus mitte ainult mööda maja vabalt ringi mütata, vaid ka peremehe voodisse ronida, ja protesteerivatele kaunitaridele näitas George sedamaid ust.
Näitleja ainuke seaduslik naine Talia Balsam püüdis Maxi temalt isegi kohtu teel endale saada, arvatavalt kättemaksuks selle eest, et too „rikkus kogu ta elu“. Võib-olla sai see üheks põhjuseks, miks Clooney tõotas abiellumisest loobuda…
Siiski peab ta seda avaldust ennatlikuks: „Mida rohkem ma sellest räägin, seda rohkem kahetsen. Ma sain ju kuulsaks alles hiljuti. Praegu võin juba kogemuste najal öelda, et oli üsna rumal kuulutada, et ma kunagi ei abiellu ega muretse lapsi. Nüüd on need sõnad mulle nagu silt külge kleebitud, selleni viib jutt igas intervjuus! Midagi hirmsat selles pole – olen endiselt samal seisukohal, ainult et nüüd olen aina sunnitud seda selgitama. Kõik käivad peale: mis te selle all mõtlete, et lapsi ei saa teil olema? On tüütu seletada, et ses asjas on minuga kõik korras – ma lihtsalt ei taha neid.“
Ent olgu märgitud, et ta kahetseb vaid sõnu, mitte seda, et pole perepesakest pununud. See on ka mõistetav: milleks end piirata, kui su voodis on järjepanu maailma kõige raugemad kaunitarid, ja mitte tingimata kuulsad. Kaks korda oli näitlejal romaan tavalise ettekandjaga. „Ma olen vanamoodne romantik,“ räägib ta oma suhetest. „Ostsin isegi pianiino, et mängida õhtuti meloodiaid „Casablancast“. Naine peab tundma, et teda armastatakse, ja veel peab tema pokaalis alati kihisema šampanja.“
Pealegi lõid Clooney´ sõbrannad ise kogu selle romantika uppi – enamikuga neist jättis ta hüvasti „tänu“ pealekäivatele vihjetele abiellumisest. „Ma pole abielu kui sellise vastane. Ainult teha seda neljakümneselt lihtsalt rumalusest ei tohi,“ arvab ta. Tema sõbrannad Michelle Pfeiffer ja Nicole Kidman ei uskunud sellist kategoorilisust, sestap vedasid Clooneyga kunagi isegi kihla, et 40-selt saab ta isaks. 10 000 dollarilised tšekid kummaltki – kaotuse eest, saatis näitleja tagasi sõnadega: „Iirlased daamidelt raha ei võta!“
George on endiselt aus: „Minule on peamine prioriteet töö, ja ma olen alati teadnud, et isadus pole minu jaoks. Lapsed on tohutu vastutus ja kohustused. Isegi kui üksainus laps jookseb mu villa läheduses ringi, muutun ma närviliseks. Sellepärast pole ma kindlasti kandidaat „aasta parima isa“ tiitlile,“ nendib ta. „Kui äkki tahan, et mind ümbritseksid lapsed, et tunneksin end suure, lärmaka pere liikmena, võin alati helistada Bradile ja Angiele (Pitt ja Jolie), ja nad külla kutsuda. Aga see tuletab mulle järjekordselt meelde, miks olen seni õnnelik ilma kõige selleta, mis neil on.“
Mis siis ikka – igaühel on õigus valida oma tee isikliku äranägemise järgi. Ja Clooney oskab tõepoolest elust rõõmu tunda. Meie aga oleme valmis talle palju andestama, sest võluvat ja huumorimeelset George´i on võimatu mitte armastada. On ju nii?

Peter Hagen

0

Your Cart