Franz Mesmer – magnetfluidumi valitseja

26 minutit lugemist

Franz Anton Mesmeri elutraagika seisnes selles, et kuigi ta ise oli teadmisjanuline humanistlike vaadetega arst, teaduse eestvõitleja ja filosoof, sai temast maailma silmis ometi eksimuste võrdkuju ja Mesmeri õpetust hakati pidama šarlataansuse musternäiteks.

Mesmeri elutee oli keerukas ning kontrastiderohke. Ta sai maitsta nii suurte edusammude rõõmu kui tagakiusamise kibedust. Tõepoolest, ta lõi väärteooria, ent see sisaldas tõeteri. Ta oli aus entusiast. Kuid see, et tema teooriat pahatahtlikud šarlatanid ära kasutasid, ei olnud tema süü.

Franz Anton Mesmer.

Terve sajandi on Franz Anton Mesmer, too moodsa hingeravi Winkelried, istunud häbipingis koos petiste ja šarlatanidega Cagliostro, krahv Saint-Germaini, John Law’ ja teiste tolle aja seiklejate kõrval. Asjata protesteerib juba range üksiklane saksa mõtlejate seas [A. Schopenhauer] selle ülikoolide autukstegeva verdikti vastu… Ent millist arvamust oleks raskem kummutada kui eelarvamust? Halvustusi kiputakse mõtlematult korrutama, ja nõnda peetakse üht ausamat sakslaste seast võrsunud uurijat, julget eelsammujat, kes valguse ja virvatule salapärasel juhil asutas teed uuele teadusele, tänini kaksipidiseks fantasööriks ja kahtlaseks unistajaks, ilma et vaevutaks tõsisemalt selgitama, kui palju olulisi ja maailmamuutvaid ärgitusi tema eksitustest ning ammu ületatud algusliialdustest meieni ulatub. Mesmeri traagika: ta tuli liiga vara ja liiga hilja.

Jah, aeg oli liialt varajane, et tema teooriad oleksid võinud panna liikuma uurijamõtte ja liiga mure selleks, et oma fantastiliste hüpoteesidega minna ajalukku kui novaator, sajandivanuste skolastiliste dogmade kummutaja.

Ligi kaks sajandit on Franz Mesmeri nimega seostatud õpetust mõistatuslikust ning imelisest jõust, mis pidavat peituma maailmaruumis. See jõud on magnetiline fluidum. Mesmeri ettekujutuse järgi on see eriline vedelollus, mis tulvab kõikjal meie ümber. Teda ei saa kindlaks teha, mõõta, kaaluda, aistida. Fluidum tungib kõikjale maailmaruumi. Just see põhjustab planeetide mõju üksteisele ning inimeste saatusele. See paneb liikuma vastastikused tõmbe- ja tõukejõud. Oma ebamateriaalse kiirgusega kujundab fluidum inimestevaheliste suhete salapäraseid nüansse. Sellega saab seletada mõistuse- ja loogikaväliseid aimusi ning üleloomulikke tunnetusi. Fluidum juhib nii saatuseendeid kui intuitsiooni. Ta on sümpaatia ja antipaatia kapriissete seaduste alus.

Ei maksa arvata, et magnetismiõpetus on Mesmeri loodud. Juba mitu sajandit enne teda pöörasid keskaja skolastikud suurt tähelepanu endi arvates salapärasele jõule, mis võimukalt tõmbab rauda magneti külge. Sellest kirjutati mahukaid traktaate. Nende autorid olid filosoofid, teoloogid, arstid. Imekspandava püsivusega aga võeti kõigis neis teostes magnetisminähtuste seletamiseks appi üleloomulikud, salapärased jõud. Magnetism sisaldas nende ettekujutuses midagi seletamatut, imepärast, jumalikku hingust.

Mesmeri magnetiline toober.

Aeg-ajalt on usutegelased magnetismi rünnanud. Jumala asemel on leitud see lähtuvat kuradist, selles avalduvat põrguvägi. Dekoratsioonide vahetus ei mõjutanud aga suhtumist magnetismi: endiselt peeti seda sealpoolsuslikuks ja üleloomulikuks, käsitamatuks ja seletamatuks. Olgu ta jumalike või saatanlike imede põhjustaja – mis vahet siin on. See on üks ja seesama! Need on ühe medali kaks külge. Kes usub jumalat, ei saa läbi usuta kuradisse ja ümberpöördult.

16. sajandil huvitus magnetismist kuulus alkeemik, arst ja looduseuurija Paracelsus (Philippus Aureolus Theophrastus Bombastus von Hohenheim), kellele polnud võõras ka must maagia. „Mis oleks,“ mõtles ta, „kui kasutada magneti salapärast jõudu ravimisel? Las tõmbab haiguse nagu rauatüki enda külge, aidates niiviisi inimesel ihuvaevast vabaneda!“

Paracelsus hakkas ravima magnetitega. Ühesuguse püüdlikkusega arstis ta sel viisil difteeriasse lämbuvaid imikuid ja ajuveresoone lõhkemisest agoonias vaevlevaid vanureid. Magnetite abi jäi kasinaks. Kuid Paracelsuse laialdases praktikas tuli ette ka juhtumeid, mil magneti pealepanek lõpetas tõmblused jakrambid, andis tummadele tagasi kõnevõime või tõstis halvatuid jalule. Tõsi, neid juhtumeid polnud kuigi palju. Reeglina andis ravi tulemusi väga närviliste inimeste juures, eriti kui patsiendid olid eksalteeritumad ja vastuvõtlikumad naised.

Feodaalne omavoli, lõputud sõjad, ootamatud rüüsteretked, näljahädad sagedaste ikalduste tõttu, püha kiriku vägivald, vahetpidamatu ähvardamine füüsiliste ja kõlbeliste karistustega sõnakuulmatuse või vabamõtlemise eest, inimese täielik kaitsetus, kustumatute tuleriitade kurjakuulutav lõõm, milles elusalt põlesid mitte milleski süüdi olevad kiriku omavoli ohvrid – niisuguse ränga surve all elasid inimesed noil aegadel. Kõik see ei saanud jääda kajastumata nende psüühikas ja teadvuses. Pole juhus, et tollal haigestuti tihti hüsteeriasse ja hüsteeriliste psühhoosidega kaasnesid sageli halvatused.

Haigete terveksravimine õnnestus küll harva, ent kuuldused sellest kandusid külast külla, linnast linna, riigist riiki. Sealjuures poogiti neile külge fantastilisi üksikasju, ilustusi, mis nende võlu ja külgetõmbejõudu aina suurendasid. Pinnas sellisteks kuuldusteks oli soodus, sest keskaja inimese teadvus oli ebausklikest ettekujutustest mürgitatud. Usku imetegudesse sisendati inimestele kooli- ja kirikuseinte vahel, imesid kujutati lõuenditel ja kirjeldati raamatulehekülgedel: Imed ise võisid lähtuda nii jumalast kui kuradist, olla pühad või patused. Nii uskusid inimesed igasugust mõttetust. „Usun, sest see on absurdne“ – too ristiusu koidikul usufanaatik Tertullianuse lendulastud fraas määras kauaks kristliku maailma ellusuhtumise.

Patsientide seas ringi kõndides sooritas Mesmer magnetilisi käeliigutusi. Haigeid puudutamata tegi ta erilisi liigutusi, justkui oleks neid eemalt silitanud.

Kiiresti kasvas Paracelsuse kuulsus ravijana, kellele allub magnetiline jõud. Vaid teadlase enneaegne surm katkestas tema võidukäigu. Paracelsus suri küll täies elujõus, ent õigeaegselt. Kirikuisad leidsid juba, et on tulnud aeg teda tõsisemalt käsile võtta. Nad rääkisid, et tema alkeemiaahju suits ajavat liialt saatanale meelepärast vingu… Mis puutub tema meditsiinilistesse teadmistesse, siis peaks mitte ainult vagadele kristlastele, vaid isegi ketseritele selge olema, et kõik ta nõiarohud ja salvid, mikstuurid ja keedised on valmistatud saatana köögis. Ent filosofeeriva nõia viimane trikk – magnetiga ravimine – on kuradi külgetõmbevahend. Ta räägib, et kiskuvat oma raudadega inimestest haigusi välja. See on täielik loba! Igaüks teab, et haigus on jumala karistus. Jumal saadab selle pattude eest ja üksnes tema, kõige­vägevama võimuses on süüdlasele andestada, võtta inimeselt haigus ja teha ta terveks. Ei, nõid Paracelsus ei kisu inimestest välja mitte haigusi, vaid nende hingi oma peremehe – kuradi tarvis, et tasuda tollele temalt saadud jõu eest. Kisub välja inimese hinge, selle jumala kingituse ja annab kuradile, et too saaks irvitada looja ja tema kõige täiuslikuma loomingu üle!

Philippus Aureolus Theophrastus Bombastüs von Hohenheim! Tallanuks sa seda patust maad veel aastakest paar, küllap oleksid saanud maitsta autodafee kõikepuhastavat leeki! Pühad isad inkvisitsioonist poleks sind juba rahule jätnud! Kuhu sa nende küüsist ikka pääsenuks…

Pärast Paracelsuse surma hakati magnetismi tasapisi unustama. Tublisti aitas sellele kaasa kirik, kes pani kolmekordse needuse alla nii ketserliku magnetismi kui ka nead, kes selle abil arstivad või end ravida lasevad. Magnetism eemaldus maiseist asjust taas kaugele – astroloogia ja astronoomia valdkonda. Jälle vaidlesid selle üle omavahel vaid õpetatud filosoofid. Taas hõljusid magnetilised lained kauges maailmaruumis, takerdusid komeetide sabadesse, kandusid ühelt planeedilt teisele ega olnud neil mingit pistmist maise hädaoru, seal virelevate inimeste, nende igaveste murede ja kannatuste, parandamatute hädade ja haigustega.

Just niisuguse – astronoomilise magnetismiga tutvus Viini arst Franz Mesmer kõigepealt. 1766. aastal esitas ta kaitsmiseks doktoriväitekirja „Planeetide mõjust inimesele“. Oma õpetust planeetide ja isegi kaugete tähtkujude mõjust inimesele esitas Mesmer tolleaegse müstikaga ranges vastavuses. Ta kinnitas, et selle mõju olemus ei peitu milleski muus kui omapärases ülemaailmses magnetilises tõmbejõus.

Mesmer oli Viini rikkamaid kodanikke, muusikamees ja metseen, kes musitseeris koos Leopold Mozarti ja tema geniaalse poja – väikese Wolfgang Amadeusega, hämmastades oma meisterliku mänguga klaasharmoonikal. Tal oli tolleaegse kuulsa meediku, õuearsti van Swieteni allkirjaga meditsiinidoktori diplom, samuti õigusteaduse ja filosoofiadoktori diplom. Vahetevahel, teadusuuringutest ja musitseerimisest vabal ajal praktiseeris ta arstina.

Juhuse läbi sai Mesmerist ühe naispatsiendi magneti abil õnnestunud terveksravimise tunnistaja. Laskmata ennast sellest häirida, et ravija polnud arst, otsustas Mesmer ka ise seda ravimisviisi proovida. Nagu Paracelsuski, kasutas ta magneteid väga erinevate inimeste ja väga erinevate haiguste puhul. Mesmeri ravialused olid nii mehed kui naised, nii vanad kui noored, nii raskeid haigusi põdejad kui ka kergelt haigestunud. Ühtlasi olid nad tema vaatlus- ja katsealused. 15–20 inimesest kahel või kolmel läks paremaks, üks või kaks said päris terveks. Mesmeri maja hakkas piirama tema vägevusse uskuvate haigete murd.

Edu tipul märkas Mesmer kummalist asjaolu, mis tema meetodi praktiseerimisel erinevate haigete juures pidevalt kordus. Fakt oli mõistatuslik ja näis ümber lükkavat kõik Mesmeri enda magnetismiteooriad. Mõned haiged said kergendust või tervenesid sõltumata selloest, kas neid puudutati tervendava magnetiga või mitte. Haigeid oli nii palju, et Mesmer lihtsalt ei jõudnud oma imettegevate raudadega kõikide tema poole pöördunute nägusid, käsi või jalgu puudutada. Ent osal inimestel ilmnes märgatav nihe paremusele juba enne ravi algust. Neile piisas ainult imeravija nägemisest, lühikesest vestlusest temaga või lihtsalt teadmisest, et neil õnnestus pääseda tema majja ja sattuda selle „võludoktori“ kasvõi kõige põgusama tähelepanu alla.

Tuli grupp kurttummunud naisi, keda oli liitnud ühesugune häda. Kurttummuse oli neil esile kutsunud ootamatu ehmatus, hirm omaenese või lähedaste elu pärast. Piisas Mesmeri nägemisest, piiritus usus ja lootuses anuvalt oma käte tema poole sinatamisest, kui kahel neist kuulmine täielikult taastus ja hääl tagasi tuli, veel kolmel aga ilmnes nii märgatav paranemine, et nende täielik tervenemine oli kahtlemata lähema aja küsimus.

Karikatuuur, mis pilkab Mesmeri animaalmagnetismi.

Haigeid ei häirinud, kui neid päästva magnetiga ei puudutatud. Nad uskusid Mesmerisse, uskusid kõigesse, mis teda ümbritses: tema majasse, tema isiklikesse asjadesse, kamsooli, kingadesse, sealhulgas ka tema magnetitesse, kui need tal käes olid. Õigupoolest oli neile ükspuha, kas puudutada magneteid või ravija moodsate kingade kuldpandlaid. Haiged olid intuitiivselt juba ammu täheldanud, et abi saab kõigest, mis on seotud Mesmeriga, kõigest, mis temast lähtub.

Tõelises hämmelduses oli Mesmer ise.

Polnud ta ju lõpuks magnetite ravijõudu välja mõelnud. Tema eelkäijad, kuulsad arstid, koguni Paracelsus ise on oma traktaatide lehekülgedel magnetravi edusammudest maailmale teadust andnud, üksikasjalikult juhatanud, missuguste haiguste puhul ja mismoodi tuleb ravi vaid magneteid kasutada. Vähe sellest, on olemas põhjalikud kirjeldused, missuguse kujuga peavad need magnetid olema, et nad haigete organite kontuuridele täpselt vastaksid. Näib olevat selge, et kõik peitub magnetites ja kõik tuleb magnetitest. Aga nüüd on temal, Franz Mesmeril, olnud võimalus veenduda, et magneteid pole magnetraviks ülepea vaja. Efekt saavutatakse nendetagi…

Missugune paradoks! Põhjust segadusse sattumiseks on küllaga. Mesmer tundis, et ilma uue teooriata, ilma n-ö omaenda teadusliku hüpoteesita ta siin toime ei tule.

Mesmer võinuks teha suure avastuse, lähendada teadusliku psühhoteraapia ajastut peaaegu sajandi võrra. Selleks aga tulnuks tal kõrvale heita oma ebajumal – magnetiline fluidum ja asja pea pealt jalgadele pöörates öelda, et kogu asi seisneb nimelt usus magneti ning arsti ravijõusse, usus, mida arst sisendab oma patsientidesse. Mesmer järgis oma ajastu üldist teadusteooriat, mistõttu ta selle asemel et seletada kõike toimuvat sisenduse ja enesesisenduse kui silmanähtava faktiga, asus looma kunstlikke teooriaid.

„Jaa, tuleb tunnistada: magnet ei tähenda midagi. Terveneda võib ka ilma selleta. Magnet langeb ära. See-eest fluidum – see tabamatu, imettegev ning jumalik fluidum jääb. Vähe sellest, tema tähendus kasvab, ta muutub kõikehõlmavaks. Fluidum omandab koguni hingestatuse, mida varem tema juures kahtlustadagi ei osatud. Ta ei tungi mitte ainult elututesse planeetidesse ja maapealsetesse magnetitesse, mõjutades neid, vaid on hingestav jõud, mis täidab kõiki elavaid kehi, kõiki organisme maa peal, andes neile elava hinge, olemise kõrgeima entelehhia.“

Nii toimus Viini arsti Franz Mesmeri töödes keskaja skolastikute elutu fluidumi ümbersünd animaalmagnetismiks.

Magnetiline fluidum osutus nüüd kõige aluseks, kõiksuse algeks. See pulseeris ja tuksus igas elusrakus. See tulvas maailmaruumi lõpmatuist kaugustest, et inimeselt inimesele kandudes täita teda universaalse elujõu hingusega, selle jõuga, mis üksinda kindlustab universumis nii mõistuse, tunded kui ka eluvõimelisuse.

Mesmeri mangetismiseanss Pariisis 19. sajandi algul.

Mesmeri arvates ei suuda keegi seletada selle jõu päritolu ega seda juhtivaid kõrgemaid seadusi. See sfäär on kättesaamatu inimese primitiivsetele uurimismeetoditele, milles kasutatakse vaid tundeelundeid. Seetõttu on aistimisest, mõõtmisest ja kaalumisest siin vähe abi. Jääb vaid usk. Mesmer ei rääkinud otseselt oma elufluidumi jumalikust päritolust, kuid selline järeldus tuleneb iseendast. Animaalmagnetismi hüpoteesi autor ise aga eriti ei püüdnudki leida viise oma fluidumi olemasolu eksperimentaalseks tõestamiseks. Rohkem oli ta huvitatud selle praktilisest rakendamisest.

Mesmer omistas fluidumile võimsad raviomadused. Selle edasiandmine ühelt isikult teisele, küllastumine sellega viidi otseseosesse raviprotseduuriga. Koguda elufluidumit võimalikult rohkem, laenata seda teiselt, tervelt inimeselt – see sai nüüdsest ravi mõtteks ja sisuks. Kas aga iga terve inimene suudab tervendada haiget tema puudutamise kaudu? Ei, kaugeltki mitte igaüks. Täpsemalt öeldes, seda ei suutvat keegi peale erilise andega, väljavalitud hingede. Väljavalitute eesotsas seisis ta ise, animaalmagnetismi fluidumiteooria avastaja ja selle fluidumiga ravija Franz Anton Mesmer. Temale on esimese inimesena antud võimalus kinkida inimestele tervenemine kohutavatest haigustest. Nüüdsest peale oli Mesmer prohvet ja imetegija. Ainult temasse olevat kontsentreerunud sealpoolne, üleloomulik, tavalistele surelikele käsitamatu, nende tajule kättesaamatu jõud, mida ta oma soovi järgi võivat jagada õnnetutele kannatajatele.

Kuigi Mesmeril ei jätkunud nüüd käsi ega aega puudutamaks kõiki soovijaid ja kannatajaid, leidis ta olukorrast väljapääsu. Appi tulid jällegi kavalad teoreetilised kombinatsioonid. Ta väitis, et fluidum on magnetiline vedelollus, kuid vedelikul teatavasti on omadus voolata, sealhulgas ka ühest anumast teise. Tuleb ühendada täis anum tühjaga – ning tühja anuma täidab päästev fluidum. Pärast aga võivad seda anumat puudutada need, kes janunevad Mesmeri tervendavat jõudu. Võtke! Mesmeri varud on ammendamatud. Äraantud fluidumi asemele aga kogub ta silmapilk, endale märkamatult universumist nii palju uut elustavat jõudu, et seda pole kuhugi panna.

Kulla ja hõbedaga tikitud lillas kamsoolis, hoolitsetud käed briljantsõrmuseid täis, astus Mesmer aupaklike õpilaste ja abiliste parve saatel saali, kuhu oli paigutatud tema puudutusest „magnetiseeritud“ „toober“ (baquet). Selle „toobri“ metallvarbadest olid kramplikult kinni haaranud kümned inimesed. Nende silmis lõõmas fanaatiline usk ning soov koguda endasse võimalikult rohkem päästvat fluidumit. Patsientide seas ringi kõndides sooritas Mesmer magnetilisi käeliigutusi. Haigeid puudutamata tegi ta erilisi liigutusi, justkui oleks neid eemalt silitanud. Aeg-ajalt puudutas Mesmer abiotsijaid metallkepiga.

Sameteesriide tagant, mis magnetiseerimistuba muudest ruumidest eraldas, hakkas kostma mahe meloodia. Mängiti klaaslautol – see oli Mesmeri spetsiaalne leiutis, mis pidi ravialuste ekstaasi suurendama.

Rangelt Mesmeri abiliste juhtnööre täites moodustasid haiged üksteise käest kinni hoides ümber „toobri“ elava keti. Üle nende kehade jooksis erutav võbin. Üks naistest karjatas äkki: ta tundis, nagu oleks teda läbinud elektrilaeng. Fluidum tungis temasse, milline õnn!

Hällitavasse meloodiasse tungis südantlõhestav karje. Naine langes põrandale: teda tabas ülitugev hüsteeriahoog. See kandus üle teistele. Peagi viskles mitu inimest. „Kriis on alanud,“ teatas Mesmer pidulikult. See oli märguanne. Vastavad teenrid kandsid visklejad selleks ettenähtud saali.

Mesmeri õpetuse kohaselt saabub haigusest vabanemine pärast sellist enese tühjakslaadimist. Fluidum läbib patsiendi keha, surub tõve välja ning tervendab haige.

Mesmeril oli nüüd juba. mitte enam üks, vaid mitu magnetilist „toobrit“. Peale selle oli Viinist Pariisi kolinud Mesmer spetsiaalselt vaeste jaoks „magnetiseerinud“ oma uue maja värava ees laiavõralise puu. Hästi ligistikku seistes mahtus puu alla korraga kuni sada inimest!

Mesmeri kuulsus kasvas ja vastavalt sellele suurenes ka tema varandus. Nüüd oli Franz Mesmer oodatud külaline kõige hiilgava- mais aadlikodades. Meelsasti võtsid teda vastu kõrgete tiitlitega isikud. Teda nähti ka „Prantsusmaa kõige kristlikuma kuninga“ Louis XVI õukonnas. Mesmer soovis, et Prantsuse Teaduste Akadeemia paneks talle pähe võidupärja ja arvaks ta oma surematute väljavalitute hulka. Ta lasi käiku oma kõrged sidemed. Kuninganna Marie Antoinette avaldas survet kuningale, kuningas akadeemiale. Nii oligi teaduse Olümpos sunnitud animaalmagnetismi ning selle looja Franz Mesmeriga tegelema.

Kuidas aga võis paista õpetatud meeste silmis „magnetiline fluidum“ – kaalutu, nähtamatu, tajumatu, mõõtmatu ja kaalumatu? 1784. aastal eitas animaalmagnetismi olemasolu mitu teaduskomisjoni, kuhu kuulusid tolle aja kuulsaimad teadlased Lavoisier, Franklin, Jussieu ja Bailly. Lõpliku otsuse langetas sama aasta 11. augustil meditsiiniteaduskonna ning Teaduste Akadeemia ühiskomisjon Pariisis. Otsuses seisis:

„Pärast seda kui komisjon on selgitanud, et animaalse magnetismi fluidum ei ole ühegi meie meelega tajutav, kuna see ei avaldanud mõju ei komisjoni liikmetele ega haigetele, keda komisjon sellele allutas; kuna komisjon nentis, et puudutused ja silitused kehas ainult harva soodsaid muutusi tekitavad, kuid alati ohtlikke vapustusi ettekujutuses; kuna komisjon teiselt poolt on tõestanud, et ettekujutus ka ilma magnetismita krampe võib tekitada, aga magnetism ettekujutuseta ei või, otsustasid komisjoni liikmed ühel häälel, et miski ei tõesta magnetilisanimaalse fluidumi olemasolu, ning et see kindlakstehtamatu fluidum osutub sellepärast kasutuks, et ägedad mõjuilmingud, mida avalikul ravil on tähele pandud, johtuvad osalt puudutusest, selle läbi erutatud ettekujutusest ning automaatsest ettekujutusest, mis sunnib meid vastu meie eneste tahet kordama protsesse, mis meie meeltele mõjuvad. Ühtaegu tunneb ta end kohustatud olevat lisama, et need puudutamised ning üha korratav osavõtt kriiside tekitamisest võib kahjulikuks osutuda ning et selliste kriiside pealtvaatamine muutub ohtlikuks matkimissunni tõttu, mis meile looduselt omane, ning et igal avalikul ravil võivad seepärast pikapeale olla ohtlikud tagajärjed.“

Selle hävitava hinnanguga kaasnes salajane ettekanne kuningale, milles udustes väljendites vihjati, millist ohtu võib animaalmagnetismiga tegelemine kujutada ühiskonna kõlblusele.

Elagu mõistus ja maha animaalmagnetism! Niimoodi suhtusid asjasse valgustajad ja ratsionalistid. Näis, nagu oleks magnetismile alatiseks lõpp tehtud. Kuid just sel ajal võis täheldada tolle ajastu rabavaimat huvipuhangut animaalmagnetismi vastu Prantsuse ühiskonna kõrgkihtides. Kuninga eluruumides, aristokraatide paleedes, peente daamide salongides nimetati üha sagedamini vaimustusega Mesmeri nime. Tema mõjul hakkasid õuedaamid huvituma okultistide salateadustest, valgest ja mustast maagiast. Just sel ajal tegeles meile juba tuntud Cagliostro saatuse ettekuulutamisega ja jagas oma patsientidele võlumikstuure ning -palsameid. Taolisi „imetegijaid“ oli palju.

Üldjoontes võib müstikahuvi Prantsuse ühiskonna teatud kihtides mõistuse sajandil seletada hirmuga läheneva sotsiaalse pöörde ees jr. suutmata sündmuste käiku muuta, omaenese jõuetuse ning võimetuse tunnetamisega, lohutusevajaduse ja salajase lootusega: kui inimmõistusele jõukohaste vahenditega sündmuste halastamatut kulgu nagunii peatada ei saa, siis on ehk olemas sealpooisuslikke jõude, mis võiksi appi tulla? Võib-olla õnnestub välja kutsuda vaime, kes oleksid kõikvõimsad ning seega võimelised rahva stiihiat ohjeldama? Vahest õnnestub pöörata oma usku neid tuhandeid, keda joovastab usk mõistuse piiramatusse jõusse. Ehk õnnestub neile tõestada, et nad on pimestatud, et mõistus on jõuetu, et maailma paremaks muuta pole võimalik ja seepärast peab jääma kõik nii, nagu see ajast aega on olnud…

Möödus veidi aega. Üle Prantsusmaa käis revolutsiooni värskendav äike. Feodaalkord varises kokku. „Suurmaagid“ ei päästnud aristokraate, kellest paljud nagu kuningaski kaotasid pea giljotiinil. Mesmer emigreeris Prantsusmaalt. Unustatuna suri ta kõrges vanuses 1815. aastal.

Mesmeri austaja ning järglane, asjaarmastaja magnetiseerija markii de Puysegur, kes filantroopia ajel tegeles vasalltalupoegade arstimisega oma pärusmõisas Buzancy’s, avastas endalegi ootamatult kunstliku somnambulismi, nähtuse, millest edaspidi sai hüpnoosiõpetuse nurgakivi.

Püüdes kord karjus Victori magnetiseerimisega konvulsiivse kriisi seisundisse viia, märkas Puysegur, et noormees uinus. Ta katsus teda äratada, kuid ei suutnud. Siis käskis Puysegur tal tõusta – karjus tõusis, käskis kõndida – ta kõndis, rääkida – noormees hakkas rääkima, ning seda kõike kinnisilmi, silmanähtavas unes. Pilt oli täpipealt sama­sugune, nagu esineb kuutõbistel ehk somnambuulidel (uneskõndi- jatel) nende öiste jalutuskäikude ajal, kuid tol korral tekkis taoline seisund päeva ajal. See ei tekkinud juhuslikult, vaid magnetiliste käeliigutustega mõjutamise tagajärjel, lihtsamalt öeldes – nii noormeest silitades kui ka teatud kaugusel tema kehast silitamisliigutusi tehes. Muidugi ei võinud Puysegur siis veel teada, et asi ei seisne mitte neis, nagu tollal öeldi, magnetilistes passustes, vaid sisenduses ja veel enam enesesisenduses. Ometi oli ilmne, et ravi vältel saavutati sügavaim, somhambuulne hüpnoosiseisund. Puysegur tegi palju eksperimente ja andis 1811. aastal välja raamatu ..Otsingud, katsed ning füsioloogilised vaatlused inimestel kunstliku somnambulismi seisundis, mis on esile kutsutud magnetisatsiooni abil“.

Niisiis, nagu näeme, oli Mesmeri algatusel tõepõhi all, mistõttu see ei hääbunud, vaid vastupidi, hakkas esialgu arglikult, edaspidi aga üha kindlamalt endale teed rajama. Ajapikku kasvas see psühhoteraapia võimsaks puuks.

Väärkujutluste hämaruses ekseldes komistas Franz Anton Mesmer psüühilisele ravile. Kuid ta ei mõistnud seda ning jäi elupäevade lõpuni endaavastatud fluidumile fanaatiliselt ustavaks.

Täis kirglikku indu asus Mesmerit rehabiliteerima kirjanik Stefan Zweig, tehes seda värvikalt ja poeetiliselt. Kuigi tema arutlused tänapäeval ei kannata kriitikat, tahaks neid siinkohal ikkagi tsiteerida, kasvõi fantastika näidisena või mingi testamendina inimpsüühika sala­duste tulevastele uurijatele, kirjutatud suure kirjaniku, paljude ajalooliste isikute psühholoogiliste portreede ületamatu meistri sulega.

„Kuid mine tea – me oleme ettevaatlikuks muutunud ajal, kus üks avastus ajab teist taga ning eilsed teooriad üleöö närbuvad ja sajanditevanused äkki värskeiks osutuvad – mine tea, võib-olla eksivad koguni ka need, kes täna veel nimetavad kõrgilt fantaasiaks Mesmeri kõige enam vastuseisu tekitanud ideed, et on olemas ülekantav, inimeselt teisele voolav isiksusfluidum, sest pole võimatu, et järgmine maailmatund muudab selle ootamatul kombel tõeks. Meie, kelle kõrvus traadi ja membraanita heliseb selsamal sekundil Honolulust või Kalkutast lausutud sõna, meie, kes me teame eetri olevat tulvil nähtamatuid saateid ja laineid ning kes me meeleldi usume, et kosmoses töötab veel arvutul hulgal selliseid meie poolt alles kasutamata ja tunnetamata jõujaamu, meie ei söanda enam tõrjuda ette tagasi vaadendit, et elus nahk ja ärritatud närv lähetavad mõjutavaid voolusid, mida Mesmer küündimatult „magnetilisteks“ nimetas, ning et suhetes inimese ja inimese vahel vahest siiski toimib põhimõtteliselt „animaalse magnetismi“ taoline printsiip. Sest miks ei peaks inimkeha lähedus, seesama, mis võib uuendada kustunud pärli sära ja kumavat elujõudu, tõesti kujundada enda ümber soojus- ja kiirgusvööndit, mis on teisteie närvidele erutav või rahustav? Tõepoolest, miks mitte kujutleda kehade ja hingede vahel salajasi voolusid ja tulvi, indiviidide vahel tõmbeid ja tõrjeid, sümpaatiaid ja antipaatiaid? Kes söandab öelda ses valdkonnas ennatlikult julge ja või range ei? Võib-olla tõestab aina peenema mõõteaparatuuriga töötav füüsika juba homme, et see, mida me täna oletame paljaks hingeliseks jõulaineks, on siiski midagi substantsilist, tõeline tuvastatav soojuslaine või elektriline või keemiline nähtus, kaalutav ja mõõdetav energia, ning et meil tuleb suhtuda üpris tõsiselt asjasse, mille üle meie esiisad kui narruse üle muigasid. Võib-olla, võib-olla ootab niisiis ka Mesmeri mõtet loova ja kiirgava hingejõu olemasolust uuestisünd, sest mida on teadus muud kui inimsoo ürgvanade unelmate lakkamatu teokssaamine. Iga uus leiutus avab ja kinnitab üksikute eelaimusi, kõigil aegadel eelnes teole mõte. Ent ajalugu, liiga rutakas, et õiglane olla, teenib alati ainult edu. Tema ülistab ikka ainult saavutust, kuulsusrikast lõpulejõudmist, mitte julget, pahameele ja tänamatusega tagakiusatud katset. Ainult lõpetajaile jätkub ajalool kiitust, mitte alustajaile, üksnes võitjaid tõstab ta vaiguse kätte, võitlejad aga paiskab ta pimedusse: nõnda ka Mesmeri, esimese uute psühholoogide seas, kellele tänamatult sai osaks liiga-vara-saabunu alatine saatus. Sest ikka ja jälle läheb täide inimsoo vanim ja barbaarseim seadus, kunagi veres ja tänapäevani veel vaimus, halastamatu käsk, mida kõigil aegadel on nõutud: esimesed peab toodama ohvriks.“

On väga tähendusrikas, et Zweig oma raamatu „Tervenemine vaimu läbi“ pühendas inimesele, kelle nimega on meie ajal seotud sajandipikkuste arusaamade kõige vapustavam murrang. Nii on raamatu esimesele leheküljele kirjutatud: „Austusega Albert Einsteinile“.

Meie jutustuse järjepidevuse seisukohalt aga pakub erilist huvi, kui paradoksaalselt see ka ei kõla, mesmerism ilma Mesmerita!

Nimelt nõnda – see pole keelevääratus: mesmerism ilma Mesmerita. Sest, kordame veel kord, et vaatamata oma kahtlasele teadusväärtusele kujutas Mesmeri õpetus iseendast ju teaduslikku otsingut või oli vähemasti reaalsete probleemide ning nähtuste intuitiivseks eelaimuseks. See aga, mis on läinud ajalukku mesmerismi nime all, kujutab endast näidet teadusliku mõtte häbitust ärakasutamisest kõige autuma ning šarlataansema müstika huvides. Agarate, kuid harimatute ja ebaausate Mesmeri austajate ning järglaste pingutused viisid selleni, et tema mõte „elumagnetismi“ olemasolust, mis oli mõeldud kasutamiseks inimeste hüvanguks nende ravimise eesmärgil, pühendati täielikult ennustamisele, mustale maagiale, okultismile ning muudele taolistele salateadustele.

Mesmeri õpilase Puyseguri avastust, mis kinnitas inimese võimet vastata küsimustele somnambuulse une seisundis, seletavad Mesmeri müstikutest järgijad nüüdsest peale niiviisi, et somnambuulidele (neid nimetatakse meediumiteks) olevat kõik avali ja arusaadav. Nende jaoks ei eksisteeri saladusi. Nad näevad tulevikku, nende pilk võib läbida materiaalseid takistusi, näha, mis on peidetud suletud tubadesse jne. Seesmise, üleloomuliku intuitsiooniga olevat nad võimelised tabama raamatu sisu seda lugemata ja lahti löömata.

Vähe sellest, magnetilise selgeltnägemise puhul olevat neil ükskõik, kas raamat on kirjutatud neile tuttavas või täiesti tundmatus keeles. Absurdi viimase piirini jõudnud mesmeristid kinnitavad, et transiseisundis inimene võib rääkida mistahes elavas või surnud keeles, seda kunagi õppimata. Somnambuulid omandavat kuritegude avastamise võime, kui kaevata nad vööni maasse. Nad võivat näidata peidetud varanduste asukohta, näha sündmusi, mis toimuvad teistes maades või muudel mandritel. Meditsiin ja arstid – ons neid tarvis? Ei, pole vaja, vastavad mesmeristid veendunult. Piisab, kui viia somnambuul haige juurde, et ta näeks tolle hädade põhjust. Võib ka teisiti toimida: viia somnambuul apteeki, et ta oma üleloomuliku magnetilise intuitsiooni abil valiks paljude ravimite hulgast välja need, mis aitavad antud haiguse puhul. Selleks pole isegi tähtis näidata talle haiget, kes võib asuda tuhandete verstade taga teisel maal. Nagunii ei ole see somnambuulidest hoovavale kõikvõimsale elufluidumile takistuseks.

Üks mesmerismi kaitsjatest formuleeris oma usu temasse niimoodi: „Magnetilises selgeltnägemises saab kõnevõime ja vastab meie küsimustele seesama instinkt, mis juhib lindu üle mere talle veel tundmatutele maadele, mis sunnib putukaid tegutsema prohvetlikult talle veel sündimata järglaste huvides.“

Vaimude väljakutsumine, mis oli Cagliostrole, nagu nägime, nii meelepärane, haaras jäägitult viini arsti Franz Mesmeri austajaid, kes teaduslikust pedantsusest eriti ei hoolinud. Mitmelt poolt hakkasid saabuma kõmutekitavad teated poolpimedates tubades toimunud vestlustest vanaaja väejuhtide ning prohvetite, keisrite ja filosoofide, õpetlaste ja poeetide hingedega. Põimudes reaktsiooniliste vaadete ja meeleoludega, teenis mesmerism tões ja vaimus valitsevate klasside huve. Niihästi Prantsuse kodanliku revolutsiooni künnisel, kui. ka pärast selle võitu kuulus ta nende arsenali, kes võitlesid progressi ning mõistuse vastu.

Tänapäeva prantsuse ajaloolase Louis Trenard’i raamatus „Ideede sotsiaalajalugu“ (Grenoble, 1958) on öeldud, et revolutsiooni eelõhtul tegelesid magnetismiga aristokraatia ja vaimulikkond. Magnetismile vaadati kui ülimate saladuste teadasaamise võtmele. Nii näiteks uinutas Jean de Castello katedraali eestseisja kellegi Gilbert Rochette’i, kes magnetilises unes kirjeldas puhastustuld ning paradiisi võlusid, kinnitades, et peab sidet jumalaga. Niisuguseid seansse organiseeriti kõikjal. Mõnikord peeti raviotstarbelistel seanssidel silmas ka teist eesmärki – õppida tundma varjatut. Näiteks üks daam, kellel 1787. aasta kevadel püüti magnetismi abil ravida maohaigust ja psüühikahäireid, vastas seansside ajal magnetiseerija küsimustele jumala olemuse ning tema vägevuse kohta, rääkis karistustest pärast surma, õiglaste tasust jmt. Ühel teisel juhtumil küsis magnetiseerija somnambuulilt: „Kas te usute, et rahvas on kohustatud alluma ja olema truu oma isandatele? Kelle poolel on õigus kuninga ja parlamendi vahelises lahkhelis?“

1789. aasta kevadel korraldasid müstikud-vabamüürlased Lyonis diskussioone, mis olid suunatud ratsionalismi ning entsüklopedistide materialismi vastu. Monarhiatruude müstikute sektid, sealhulgas martinistid rääkisid põlgusega poliitikast ja kinnitasid, et sotsiaalseid probleeme on võimalik lahendada kristluse teedel. Nende müstikasektide liikmed panid suuri lootusi mesmerismile kui vahendile, mille abil on võimalik inimest viia seisundisse, mis lubas tal süüvida ülimatesse saladustesse, mida teadusliku loogika ja eksperimendi abil teada ei saa.

©Peter Hagen