Francisco Goya – kunstnik põrgu ja paradiisi vahel

4 minutit lugemist

Ta oli 7-aastane, kui nende külla saabus vaimulik – Goya vanemate lapsepõlvesõber isa Antonio. Mõistatuslik munk vaatas kaua ja pingsalt tulevast kunstnikku, ja õhtul, kui kedagi läheduses polnud, tähendas: Ma tean, et sind ootab suur tulevik. Sulle on antud anne kõrgemalt poolt – ära seda tuulde pillu. Kui suureks saad, ootab sind edu. Aga hea ja kuri hakkavad sind lõhki kiskuma. Ära andu kurjale, et jumal sind ei karistaks!“

14-aastasena otsustas Goya kindlalt kunstnikuks saada. Ta alustas kohalikus kunstnike töökojas, kuus aastat hiljem siirdus Madridi, et õppida ka pealinna meistritelt. Piisavalt arenenud, otsustas ta minna Itaaliasse.

Jõudnud Rooma, ohverdas Goya oma säästud toa eest kesklinnas. Aga juba kuu aja pärast elas lahedalt, joonistades ja müües etüüde. Pildid lõbusatest tüdrukutest, armunud paaridest ja tänavakaubitsejatest meeldisid kohalikele. Roomas tutvus Goya 17-aastase kauni Angelicaga. Nad hakkasid salaja kohtuma, aga kui tüdruku markiisist ema neile jälile sai, tegi ta sellele häbile lõpu, saates tütre kloostrisse. Francisco otsustas armastatu sealt röövida. Ta oli oma eesmärgile juba väga lähedal, kui teda märgati.

Sõbrad vabastasid kunstniku vahi alt, ja Angelicalt tuli kirjake, et ta naaseb varsti koju ning nad võivad abielluda. Aga abielu polnud see, millest noor kunstnik unistas. Ning Goya kihutas Roomast minema.

Saabunud La Speciasse, tutvus ta uue kaunitari, tantsijatar Antoinette’iga. Koos rändasid nad Parmasse, kus asus kuulus Kaunite Kunstide Akadeemia. Seal parajasti korraldataval konkursil parimale kunstiteosele sai Goya töö teise koha. Antoinette’i rõõm jäi üürikeseks – järgmiseks hommikuks oli Goya koos honorariga läinud.

Parandas meelt ja langes jälle

La Specias hakkasid kunstniku asjad allamäge minema. Ja pärast pikki mõtisklusi mõistis ta, et selle põhjuseks sai olla ainult tema kõlvatu elu.

Nõiasabat (u 1815). Kui uute nõidade vastuvõturiitus on sabatil lõppenud, asuvad kokkutulnud pidutsema ja purjutama. Nõiad esitavad püha õhtusöömaaja paroodia, pakkudes lapsi ohvriannina saatanale, kes ise viibib üritusel soku kujul.

Ta otsustas uuesti otsast alata, naasis kodumaale, astus kloostrisse ja maalis kaks aastat ainult evangeelseid motiive kirikute seintele. Aga kuidas ta ka püüdis kohaneda mungaliku elustiiliga, – hing ihkas vabadusse. Aeg läks, ja Goyal kujunes välja pidev tellijaskond. Sugenes sõprus kahe õuekunstnikuga ja nende soovitusel võeti ta tööle kuninglikku gobeläänimanufaktuuri. Nüüd püüdis ta kõigest väest siivsalt elada ja abiellus kena, kasina Pepaga. Viimane oli ideaalne abikaasa, aga Goy-at jäi miski pidevalt rõhuma. Tal puudus inspiratsioon, mida võis anda vaid meeletu kirg. Ning ta leidis oma kire -donna Gajetana, hertsoginna de Alba. Abielus, mustade kohevate juustega naise, mõistatusliku säraga silmis. See oli õukonna esimene daam, kõige mõjuvõimsam ja salakavalam, kõige ohtlikum võrgutaja. Aga hertsoginna armus ja oli valmis kõigeks, et olla vaid Goya kõrval. Avalikult nad kohtuda ei tohtinud. Hertsoginna lavastas skandaali, mille järel tal paluti linnast lahkuda. Goya võttis puhkuse ja ruttas talle vastu. Francisco, terve ja tugev mees, jäi teel korraga haigeks. Üksildases linnalähedases majas hakka tal veelgi halvem. Ta ei kuulnud enam midagi peale hauataguste karjete ja kettide kõlina, kõikjal hõljusid nahkhiired. Hertsoginna Alba istus ta kõrval, püüdes peletada neid süngeid kujutelmi. „Minus oli liiga palju tuld,“ tunnistab Goya, „sellepärast kaotasin võimu iseenese üle. See tuli haaras mu, pani hõõguma ja põletas ära. Just äsja jõudsin tippu, aga paiskusin tagasi tasandikule. Võimalik, et mul seisab ees samm veelgi madalamale…“

Pettus kallimas

See, mida ta üle kõige kartis, sai varsti teoks – kord jalutuskäigult tagasi tulles leidis ta hertsoginna teise mehe embusest. Maailm pöördus pea peale. Goya käe alt roomasid nüüd välja ainult müstilised ja õudustäratavad olendid. Ühel joonistusel kujutab kunstnik iseennast, magamas keset nahkhiirteparve. Selle kõrvale kirjutas ta: Uinuv mõistus sünnitab koletisi.

Varsti palus kuningas Goyal kujundada äsja valminud Püha Antoniuse kirik. Kunstnikku vaimustas võimalus end näidata, maksta kätte kõigile, ka jumalale endale. Ta maalis pühakud lihtsurelikena, taevased neitsid frivoolsetes tualettides, peites nende ilmesse maised ihad.

Pöördus eraklusse

Viimased eluaastad veetis Goya erakuna, maalides ainult õudusi Deemoneid ja koletisi kujutavad pildid katsid koguni tema toa seinu. Sellest süngest seisundist tõi kunstniku lõpuks välja unenägu.

Ühel ööl nägi ta unes isa Antoniot, kes ütles: „Hoiatasin sind. Nüüd oled kuulus, aga üksi. Kas oled õnnelik? Jumal on sind piisavalt karistanud kõikide su tegude eest. Nüüd mine Prantsusmaale ja katsu seal rahu leida…“ Kõikide imestuseks Goya seda kohe tegigi. Elades neli aastat Prantsusmaal, saavutas kunstnik tasakaalu. Tolle perioodi töödest on müstilised ebardid lõpuks kadunud – neist õhkub vaid helgust ja elurõõmu.

Tunnuspilt: Sardiini matus (arvat. 1816)