Foobiad ehk painavad sundmõtted

12 minutit lugemist

Noor naine tunneb ootamatult õhupuudust, miski nöörib äkki ta kõri, teda valdab seletamatu hirm. Sellest hoolimata otsustab ta tööle minna, kuid ka seal ei tunne ta end hästi. Õhtul läheb ta varem magama ja hommikul tõustes näib kõik jälle korras olevat. Kuid jõudnud vaevalt bussipeatusesse, tunneb ta end jälle halvasti. Teda valdab hirm. Järgmisel päeval läheb ta arsti juurde. Too ei avasta midagi, kuid kirjutab igaks juhuks rahusteid. Tulemus on null. Hirmuhood ei taandu. Naine läheb teise, kolmanda arsti juurde. Hirmuhood aina süvenevad. Lõpuks saab neljas arst asjale pihta. Noor naine ei kannata mingi orgaanilise haiguse käes, vaid teda vaevab foobia.

Nii too noor naine kui ka tema arvukad kaaskannatajad tunnevad hirmu kohtades või situatsioonides, mida neil pole võimalik vältida. Nad tunnevad end kaitsetuna, kui inimest, keda nad usaldavad (ema, abikaasa) pole nende läheduses. Neid haarab hirm, kui nad jäävad üksinda korterisse, kui nad peavad liikuma suures rahvahulgas. Nad kardavad minna üle silla, lennukiga sõita või kõrghoone lahtisel rõdul viibida.

Väljakuhirm ehk agarofoobia on üks paljudest foobiatest, mille all inimesed kannatavad. Psühholoogid tunnevad üle saja foobia vormi. Küllalt levinud on sotsiaalse situatsiooniga seotud sundhirmu vormid, mis avalduvad näiteks selles, et inimene kardab sattuda tähelepanu keskmesse, pelgab luua kontakte võõraste inimestega, ei julge üksinda restorani minna või üksinda puhkusele sõita.

Süstimist, verd, hambaarsti, surnuid, roomajaid ja putukaid kartvate inimestega on igaüks kokku puutunud.

Kardiofoobia (südamehaigushirmu) all kannatajad viiakse sageli kiirabiga haiglasse, kus neil aga midagi ei avastata. Haiglas toibuvad nad kiiresti oma hirmust – kuni järgmise hirmuhooni, sest kõige sagedamini esinev foobia on fobofoobia – hirm hirmu ees. Mis foobia tegelikult on?

See on sundmõte, mis on seotud hirmuga kas mingi nähtuse, olukorra või objekti suhtes. Foobia (kr. phobos ‘hirm’) tekib teatud eelsoodumuse korral psüühilise trauma tagajärjel ja põhjustab tarbetut kaitse- või tõrjetegevust. Foobia hakkab sageli arenema märkamatult. Inimene tunneb end pisut halvasti. Liftiga sõites valdab teda mingi ebamäärane hirm. Putuka nägemisel tekib ihule kananahk. Olenevalt inimese psüühikat mõjutavatest teistest teguritest – traumeerivatest elamustest, isiklikest probleemidest tingitud stressist, majanduslikest raskustest, ebameeldivustest tööl – võib foobia kas võimenduda või nõrgeneda.

Pea kõik sundhirmumõtted võivad olla üsna süütud, kui inimene suudab neid kontrolli all hoida, sageli vajab aga foobia all kannatav inimene psühhiaatrilist ravi. Eri maades korraldatud küsitluste põhjal võib öelda, et arenenud tööstusriikides kannatab 13–15% rahvastikust foobiate all. Iga neljas lääne- eurooplane kardab midagi (töökoha kaotust, haigust jne.). Miljonid inimesed tarvitavad iga päev unetablette või rahusteid. Lapsed arvesse ei tule, sest nende foobiad tulevad ja lähevad nagu mumps ja leetrid. Iseasi, kui vanemate süü tõttu võimenduvad varases lapsepõlves tekkinud sundhirmumõtted.

Foobia väljakujunemisel oleneb kõik sellest, kui tugev on inimene ja kas ta suudab endale teadvustada oma sundhirmu põhjendamatust. Kes ei armasta roomajaid, see lihtsalt väldib neid. Kui aga inimene läheb laias kaares ringi kaupluse vaateaknast, millele on välja pandud maonahast kingad ja käekotid, kui ta kummivooliku nägemisest hakkab üleni värisema, siis on asi tõsine.

Pterodromofoobia (lendamisehirm) all kannatavad paljud, ja nii kummaline kui see ka ei ole, kardavad sageli kõige rohkem need inimesed, kes pole eales lennukiga reisinud. See on seletatav kahe põhjusega. Esiteks on lennukisõit inimese jaoks siiski ebatavaline liikumisviis (pealegi 10 km kõrgusel!). Teiseks jätab teade lennuõnnetusest alati väga sügava mulje, sest üldreeglina hukkub korraga suur hulk inimesi. Paljusid kohutab ainuüksi mõte, et lennuk võib alla kukkuda. Autosse istudes ei tunne keegi hirmu, kuigi liiklusohvrite arv ületab kümneid tuhandeid kordi lennuõnnetuste ohvrite oma.

Saksa moekunstnik W. Joop tundis paanilist hirmu nii suurte rahvakogunemiste kui ka üksinduse ees. Ühel Ameerika-reisil ei lahkunud ta Los Angeleses hotellist terve nädala jooksul. Teda kohutas autode hulk tänaval ja jalakäijate puudumine. Oma elu ja reise püüdis ta ikka nii korraldada, et ta ei oleks kunagi üksinda. Ta ei suutnud isegi üksinda süüa, sest tal tekkis otsekohe depressioon, kadus söögiisu ja hingamine muutus ebaühtlaseks.

Eesti balletiartist Kaie Kõrb rääkis ühes intervjuus täiesti avameelselt oma foobiatest. Nii kartvat ta õhtuti üksinda olla (monofoobia). Sageli näib talle, et keegi jälgib teda. Ka kardab ta pimedust (skotofoobia). Lapsena kartnud Kaie Kõrb aga kõikvõimalikke putukaid.

Saksa näitleja Christine Kaufmann ei suutnud 35. eluaastani üksinda magada. Ta kartis pimedust, kartis abitu ja kaitsetu olla. Ta oli nõus ükskõik kellega voodisse minema – peaasi, et mitte üksinda olla. Keegi kavaler aga tellis kord Christinele isegi hoidja, kui ta pidi naise üheks õhtuks üksi koju jätma.

Hiljem püüdis Christine ise oma hirmumõtetega hakkama saada. Ta üüris suure korteri. Neli ööd möödus paanilises hirmus. Christine viskus öösiti põrandale pikali ja karjus. Hiljem hakkasid hirmuhood taanduma, kuid hommikuti ärkas ta ikkagi hirmunud lapsena. Kes pole üle elanud tõelist surmahirmu, sellele võib see kõik naljakana tunduda.

On inimesi, kes tunnevad paanilist surmahirmu. Tanatofoobia all kannatasid näiteks prantsuse kirjanik E. M. Remarque ja eesti kirjanik Richard Roht. Viimane tundis tema oma sõnade järgi aeg-ajalt sellist surmahirmu, et ta hakkas lausa üleni värisema. Alalist surmahirmu tundis ka kirjanik Friedrich Dürrenmatti isa. Kirjanik ise aga arvas surmast järgmist: „Surmahirm on inimese kaasasündinud omadus. See hirm on inimese tahet halvanud läbi aegade. Enda rahustamiseks mõtles inimene paar tuhat aastat tagasi välja paradiisi ja religiooniga läbipõimunud kultuur on alati olnud heaks kaitsekilbiks surmahirmu vastu.”

Tanatofoobiat võib nimetada türannide kutsehaiguseks. Oma nime ajalukku jäädvustamine on neile võrdne surematusega. Teiste inimeste surmasaatmisega (sõjad, hukkamised), on türannid püüdnud leevendada omaenda surmahirmu.

Hitler ja Stalin tundsid paanilist hirmu atentaadi ees. Pommiplahvatus Müncheni õllekeldris vapustas Hitlerit, ta muutus lähikondsete suhtes umbusklikuks ja hakkas üha enam vältima avalikke esinemisi. 1944. aasta suvel korraldatud pommiatentaat paiskas Hitleri niigi hüsteerilise psüühika täiesti segamini. Närvivapustusest põhjustatud käte värisemine aga ei kadunudki enam. Miljoneid inimesi surma saatnud füürer kartis aga ise väga oma hingenatukese pärast. Ainult hirm alandava vangilangemise ees andis füürerile jõudu mürgiampull katki hammustada.

Atentaadifoobia all kannatav Stalin oli ülimalt ettevaatlik. Ta sisenes vastumeelselt ruumi, kus viibis ainult üks inimene. Tema ruumides ei tohtinud kardinad ulatuda põrandani, et keegi ei saaks ennast nende taha peita. Kedagi oma autosse võttes istus ta ise keskmisele istmele, et atentaadi korral saaks pihta tagaistmel sõitja. Oma Moskva-lähedases suvilas magas ta aga kord ühes, kord teises toas. Kindlasti aitas Stalini foobiate süvenemisele kaasa ka kurikuulus Lavrenti Beria, kes paljastas ühe „vandenõu” teise järel.

Nii Hitler kui ka Stalin kartsid lennukiga lennata, eelistades tugevasti julgestatud erironge. Lennukisse istusid mõlemad äärmiselt vastu- meelselt ja ainult vältimatu vajaduse korral.

Sundhirmumõtte all kannatav inimene teab, et teda ei ähvarda mingi reaalne oht. Hirm teatud piirides kuulub aga enesealalhoiuinstinkti juurde. Hirmutunne on vajalik, et inimene võiks end kaitsta. Hirmul on bioloogilised juured, mille me oleme pärinud oma kaugetelt esivanematelt.

Hirm on ka kasvatuse ja elus kogetu tulemus. Miljoneid aastaid kestnud liikide evolutsioon on kujundanud igale liigile kindla käitumisviisi. Seda võime täheldada nii loomade kui ka inimeste juures. Paljud kaitsereaktsioonid, mis olid kunagi vajalikud elu päästmiseks, on tänapäeva moodsas ühiskonnas oma tähtsuse kaotanud.

Mõned kaitsereaktsioonid on inimesel säilinud ja neist pole nii lihtne vabaneda. Näiteks väljakuhirm. Ürginimene kartis lagendikku, sest seal puudus võimalus kiskjate rünnaku eest varjuda. Samal põhjusel väldivad ka paljud loomaliigid lagendikke ja püüavad neid kiiresti ületada.

Kõrgusehirm on kaasasündinud nii inimestel kui ka loomadel. Teletorni vaaterõdult alla vaadates tekib pea igaühel kõhe tunne. Kõrghoonete püstitamine on aga täielikus vastuolus inimese loomuliku kõrgusehirmuga. Elamine või töötamine kõrghoones võib inimese psüühikale avaldada ainult negatiivset mõju.

Ka hirm roomajate ja putukate ees on kaasasündinud. Šimpansid satuvad paanikasse ainuüksi maonaha või kunstliku mao nägemisest. Isegi väikelapsed, kes pole madu näinud, reageerivad hirmunult madujalt liikuvatele esemetele.

Sotsiaalse situatsiooniga seotud sundhirm, nagu kartus olla tähelepanu keskmes, hirm, et keegi jälgib, avaldub ka paljude loomade juures. Teise looma pilk on võrdne agressiooniga. Teatud olukordades kehtib see ka inimese puhul.

Kui inimtühjal tänaval tuleb vastu mees, kelle olekust on näha, et ta võib hakata tüli norima, tuleb temast mööduda nagu tühjast kehast. Piisab, kui teie pilgud hetkeks kohtuvad, et potentsiaalne tülinorija teid ilmtingimata kõnetab, küsides tikke või raha. Eitava vastuse või keeldumise korral võib aga järgneda rünnak. Agressiivselt meelestatud huligaan tabab vaistlikult vastutulija pilgus hirmu. Kui kardab, tähendab võib julgesti tüli norida! Kui juhtute kogemata sellisele tülinorijale silma vaatama, peab teie pilk olema kindel ja ärge unustage, et üleolev või põlastav pilk võib huligaani ärritada samal määral kui teie hirmunud silmad.

Nii lapsed kui ka loomad tunnevad hirmu tundmatute objektide ja olendite ees. Hirm on seda suurem, mida kiiremini liigub tundmatu objekt vaatleja suunas. Ka ebahariliku kujuga olendid, nagu kõikvõimalikud putukad, võivad esile kutsuda hirmu. Seega on alust väita, et vähemalt osa foobiate puhul on tegemist rudimentaarsete reaktsioonidega.

Paljud sundhirmumõtted saavad alguse lapsepõlvest. Sellised dramaatilised elamused nagu pikaajaline haiglas või lastekodus viibimine võivad viia selleni, et tekkinud hirmud ei kaogi enam. Üldreeglina tõrjub täiskasvanud inimene need hirmud oma teadvusest välja. Ta mõistab, et ta ei vaja enam ema hoolitsust, kuid ebameeldivad mälestused jätavad siiski oma jälje. Eelkõige agaro- ja klaustrofoobia (hirm kinnisesse ruumi jääda) on seotud hirmuga olla kaitsetu ja abitu või tunda end mahajäetuna.

Näitlejanna Christine Kaufmann avastas ise oma foobia põhjuse. Tema vanemaid tundnud inimesed ütlesid talle, et mõne kuu vanuse beebina oli Christine paigutatud lastekodusse, kus ta viibis pikemat aega. Moekunstnik Joop teadis rääkida, et tema vanemad olid teda väiksena alatasa kellegi juurde jätnud. Sageli ärkas poiss üles võõraste inimeste juures.

Eeltoodu kinnitab veel kord, et vanemate ja lapse suhetel ning varajases lapseeas läbielatul on määratu suur tähtsus isiksuse kujunemisel. Ka sundhirmumõtted võivad olla väikelapseeas läbielatud psühhotraumade tagajärg.

„Hirmuhaigus” on tänapäeval suhteliselt kergesti ravitav, kuid foobia võib ka korduda.

* * *

Hirmul ei ole mitte ainult suured silmad, vaid tal on ka palju nimesid

agarofoobia – väljakuhirm

ahluofoobia – hirm pimeduse ees

akarofoobia – puuknakkusehirm

akvafoobia – hirm vee ees

alliumfoobia – hirm küüslaugu ees

allodoksafoobia – hirm hinnangute ees

androfoobia – meestepelgus

antropofoobia – inimestehirm

astrapofoobia – välguhirm

aulofoobia – hirm flöötide ees

autodüsosmofoobia – ebameeldiva lõhna eritamise hirm

barafoobia – kõrgusehirm

batofoobia – hirm, et mingi ese võib pähe kukkuda

dinofoobia – peavaluhirm

düsmorfofoobia – kehamuutusehirm

eisoptrofoobia – peegelpildi nägemise hirm

ergasiofoobia – hirm lõikuste ees (kirurgide foobia)

ergopofoobia – hirm töö ees

fagofoobia (sitiofoobia) – söömisehirm

filofoobia – hirm armuda

fobofoobia – hirm hirmude ees

fotofoobia – valgusehirm

ftisiofoobia – tuberkuloosihirm

gamofoobia – hirm abielluda

genofoobia – hirm seksi ees

geraskofoobia – hirm vananemise ees

heliofoobia – päikesehirm

hellenologofoobia – hirm kreekapäraste terminite ees

hematofoobia – verehirm

hidrosofoobia – higistamisehirm

hipopotomonstroseskvipedaliofoobia – hirm pikkade sõnade ees

hüdrofoobia – veehirm

iofoobia – mürgitumisehirm

kairofoobia – hirm mingi teatud sündmuse või teatud ajamomendi suhtes

kantserofoobia – vähihaigusehirm

kardiofoobia – südamehaigusehirm

kenofoobia – tühjusehirm

klaustrofoobia – kinnise ruumi pelgus

kleptofoobia – varastamisehirm

krematofoobia – hirm raha ees

kromatofoobia – värvihirm

ksantofoobia – hirm kollase värvi või kollast värvi asja ees

kümofoobia – hirm lainete, lainetuse ja lainelise liikumise ees

lalofoobia – kõnelemisehirm

lüssofoobia – marutaudihirm

metallofoobia – metallihirm

metrofoobia – hirm poeesia ees

mikseofoobia – koitusehirm

monofoobia – üksiolekuhirm

müfofoobia – valetamisehirm

müsofoobia – määrdumise- ja nakatumisehirm

nekrofoobia – surnuhirm

neofarmatoobia – hirm uute ravimite ees

neofoobia – uudsuse- e. muutusehirm

nomofoobia – hirm nimede ees

obesofoobia – hirm kaalus juurde võtta

oenofoobia – hirm veinide ees

oksüfoobia – teravikuhirm

pantofoobia – tegevusehirm

papafoobia – hirm paavsti ees

paralipofoobia – hirm väljatöötatud rituaali unustamise ees

patofoobia (nosofoobia) – hirm haigestuda

peirafoobia – esinemishirm

penterafoobia – hirm ämma ees

pettofoobia – gaasilaskmise vajaduse tekkimise hirm

potamofoobia – voolava vee hirm

pterodromofoobia – lendamisehirm

pürofoobia – tulehirm

rüpofoobia – piinliku situatsiooni hirm

rubrofoobia – punastumisehirm

selenofoobia – hirm Kuu ees

siderodromofoobia – rongisõiduhirm

sitiofoobia – hirm toidu või söömise ees

skoptofoobia – hirm sattuda teiste naerualuseks

skotofoobia – pimeduse- e. ööhirm

sotsiofoobia – avalike esinemiste hirm

süfilofoobia – süüfilisehirm

tafefoobia – hirm elusalt maetud saada

tanatofoobia – surmahirm

tas(s)ofoobia – hirm istumise ees

tomofoobia – hirm kirurgiliste operatsioonide ees

topofoobia – kohahirm

triskaidekafoobia – hirm arvu 13 suhtes

trüpanofoobia – hirm nõelte, eriti süstimise ees

urofoobia – urineerimisvajaduse tekkimise hirm

vaktsinofoobia – hirm vaktsineerimise ees

vertigofoobia – pearinglusehirm

vomitofoobia – oksevajaduse tekkimise hirm