Eva Braun, Hitler, dr Morell ja amfetamiin

22 minutit lugemist

30. aprillil 1945 sooritasid Hitler ja tema kauaaegne salaarmuke Eva Braun koos enesetapu (jutud Hitleri Argentinasse põgenemisest ei kannata mingit kriitikat). Pole sugugi lihtne kirjutada nii tühisest inimesest nagu seda oli Adolf Hitleri kauaaegne kaaslane ja salaarmuke Eva Braun. Peab tunnistama, et aeg, mil see naine elas, oli palju põnevam ja sündmusterohkem kui tema enda elu. Eva Braun ei olnud mingi särav ega väljapaistev isiksus, kes oleks omandanud mingisugustki mõju Hitlerile. See lapsemeelne ja lihtsakoeline noor naine imetles ainult iseennast ja Hitlerit. Tema jaoks ei olnud see mees suure ja koletu sõja vallapäästja, vaid imetlusobjekt. Sõja lõpus ei ohustanud Eva Brauni miski, keegi poleks teda Hitleriga sõbrustamise eest seina äärde pannud või vanglasse saatnud. Kuid see füürerile ääretult ustav nukuke otsustas koos armastatud „ja kõigi poolt reedetud ja hüljatud“ mehega minna vabasurma. Ja tsüaankaaliumiampulli puruks hammustades oskas ta Adolf Hitleri armukesena ennast ajalukku nihverdada. Kuid mis puutub siia dr Morell ja amfetamiin? Loe lugu läbi, saad teada!

Eva Braun sündis 6. veebruaril 1912 Münchenis, Isabellastrassel 45. Tema isa Fritz Braun oli kooliõpetaja, ema Franziska Katharina tubli katoliiklane. Eva kasvas üles igati ontlikus ja kodanlikus perekonnas koos oma kahe õe Ilse ja Gretliga. Pärast Esimese maailmasõja lõppu kolis perekond Braun Hoehzollenstrassele 93, ruumikasse teise korruse korterisse. Lütseumis sai Eva tuttavaks Herta Ostermayriga, kellest sai tema südamesõbranna kogu eluks. Eva noorusaastatel ei juhtunud midagi niisugust, mis vääriks mainimist. Tõsi, ta sõi, jõi, magas, kuid sellest ei peaks ju üks sisukas elu koosnema.

Heinrich Hoffmanni fotoäri Münchenis, kus Eva ja Hitler esimest korda kohtusid.

1929. aastal algas Eva „töömehe tee“. Ta leidis tööd naistearsti dr Gunther Hoffmanni juures, kuid tüdines peagi haigete vastuvõtutoast, õekitlist ja patsientidest. Seoses alanud majanduskriisiga oli tööpakkumisi Müncheni ajalehtedes väheseks jäänud. Kord jäi Eva isale silma ühe fotograafi tööpakkumine. Nii seiski Eva ühel päeval Shellingstrassel maja nr 50 ees. Sildil oli lugeda „Heinrich Hoffmann, kunstfotograafia“. Eva ei teadnud, et seltskondlik ja jutukas Hoffmann oli juba mitu aastat natsionaalsotsialistliku liikumise parteifotograaf. Muide, üle tänava asus Buchgewerberei – Mülleri trükikoda, kus trükiti ka NSDAP ajalehte „Völkischer Beobachter“. Hoffmann oli sina peal selle väljaande peatoimetaja Dietrich Eckartiga, kes omakorda oli sina peal Adolf Hitleriga. Hoffmann ei tulnud selle peale, et pildistada „trummilööjat“ Hitlerit – kuni üks USA fotoagentuur pakkus talle 100 dollarit Hitleri foto eest. Kuid pildistamisest ei tulnud midagi välja. Hitleri saatjad tõmbasid plaadi fotoaparaadist välja. Hitler noogutas sõbralikult Hoffmannile ja sõitis minema. Uuesti kohtusid nad Hoffmanni korteris, kus peeti Hitleri parteikaaslase Hermann Esseri pulmapidu. Sestpeale käis Hitler tihti Hoffmanni pool, kes aja jooksul soetas tohutu kogu Hitleri pilte. Ühel jahedal oktoobripäeval oli Eva jäänud kauemaks ärisse. Äkki läks uks lahti. Õele rääkis ta sellest nii: „Astub sisse šeff ja ühes temaga ebamäärases vanuses mees naljaka mokahabemega ja heledas inglise mantlis, viltkübar käes. Mõlemad võtavad istet toa teises nurgas minu vastas. Mina kiikan end ümber pööramata nende poole ja märkan, et mees vaatab minu jalgu. Olin just sel päeval seeliku lühemaks teinud ega tundnud end hästi, sest ma polnud kindel, kas olin seelikuääre ikka korralikult ära palistanud. Vanem härra tegi mulle komplimente, me vestlesime muusikast ja näidendist riigiteatris. Sealjuures neelas ta mind pidevalt silmadega …“

Eva Braun.

„Hoffmann esitles talle võõrast: „Härra Wolf – meie väike tubli Eva.“
Enne, kui Eva ärist lahkus, jõudis Hoffmann ta veel kõrvale viia ja kõrva sosistada: „Kas sa siis ei taibanud, kes see härra Wolf on? See on ju Hitler, meie Adolf Hitler!“ – „Kas tõesti?“ lausus Eva veidi abitult ja kadus.
Kodus, perekondlikus vestlusringis küsis Eva äkki: „Papa, kes on õieti Adolf Hitler?“ – „Hitler? Jajah, see on üks poisike, kes enda arvates on lusikaga tarkust sisse ajanud!“
Järgmisel päeval lõunavaheajal ei läinud Eva koju sööma, vaid hakkas äris ülesvõtteid uurima. Ja mida kõike ta seal nägi! Adolf Hitler vormiriietuses suure rahvamassi ees kõnet pidamas ja žestikuleerimas. Univormis kolonnid, kõigil meestel haakristiside vasakul käsivarrel, palju haakristilippe. Ja kõikjal oli keskpunktis Hitler juubeldavate inimeste ees. Selle mehega oli ta eelmisel päeval maksapasteedi ja õlle juures ühes lauas istunud. Ja see mees oli tahtnud teda koguni koju sõidutada! Hitler ja tema tegemised olid senimaani apoliitilisele Evale märkamata jäänud, kuid nüüd teadis ta, kes Hitler on. Millega siis füürer Eva ära võlus? Ikka oma kuulsate silmadega, mille kohta majandusteadlane Otto Wagener kirjutas nii: „Esimest korda teda nähes paelusid mind tema silmad. Need olid selged ja suured ning vaatasid mulle otsa rahulikult ja enesekindlalt. Kuid pilk ei tulnud silmaterast, vaid palju sügavamalt, otsekui lõpmatusest …“
Alati, kui Hitler Hoffmanni juurde tuli, tegi ta Evale komplimente, kinkis lilli. 1930. aasta lõpus hakkas Hitler taas sagedamini Hoffmanni juures käima ja Eva märkas peagi, mispärast. Hitler kutsus teda ooperisse, viis teda järgnevalt sööma ning ilmus temaga ajuti meelsasti „Völkischer Beobachteri“ toimetuse lähedal asuvasse restorani Osteria Bavaria, kus parteijuht tavatses oma mõttekaaslastega kohtuda.
Paistis, et Hitleri armusuhe oma õetütre Geli Raubaliga pidi kummutama kuulujutud tema seksuaalhälvetest. Kuid ka see armulugu oli eriskummaline. 1929. aasta septembris saabus 21-aastane brünett Geli Münchenisse oma ema juurde, kes oli Hitleri majapidajannaks. Kõik, kes Gelit tundsid, pidasid laulmist õppivat neiut väga elurõõmsaks ja tasakaalukaks. 40-aastane „onu Adolf” hakkas peagi Geli hooldajaks ja kaitsjaks. Ta andis õetütrele toa oma magamistoa kõrval ja paigutas hiljem tema ukse juurde valvemeeskonna, muutes Geli tegelikult vangiks. Neiu oli sellisest tähelepanust meelitatud ja peagi sai neist armastajapaar. Hitler võttis Geli kaasa kõikjale, isegi natside ametlikele koosolekutele. Kui Württembergi gauleiter Munder nõudis, et Hitler kas abielluks oma õetütrega või siis lakkaks temaga avalikkuse ette ilmumast, heitis Hitler Munderi jalamaid parteist välja.

Dr Theodor Morell (vasakul) ja dr Otto Dietrich.

Geli silmad avanesid siiski üsna varsti. Ta tunnistas nutta halisedes oma sõbrannadele: „Minu onu on lihtsalt kohutav. Te ei usuks ilmaski, mida ta mind tegema sunnib.” Geli oli meeleheitel, aga tagasiteed enam polnud. Kaks aastat pidi ta taluma Hitleri perversseid armumänge. Tegemaks Hitlerile tagasi oma kannatusi, võrgutas Geli kõigepealt füüreri isikliku autojuhi Emil Morice’i (kelle armukade Hitler selle peale vallandas), hiljem oli ta aga üksteise järel vahekorras kõikide ihukaitsjatega, kes valvasid neiu magamistuba. Vähe sellest, Geli üritas astuda intiimsuhetesse pea iga noore mehega, keda ta kohtas.
Avalikkusele jäi siiski mulje, et Hitler abiellub oma õetütrega. Kuid 18. septembril 1931 leiti Geli Raubal oma toast surnuna. NSDAP-s tehti teatavaks, et ta oli teinud oma elule lõpu laulueksamil läbikukkumise pärast. Seda teadet ei võtnud tõena isegi ka kõige kergeusklikumad natsid.
Pärast Geli surma oli Hitler lohutamatu. Tema kuuldes oli Geli meenutamine keelatud. Füürer ise ei suutnud õetütrest rääkides pisaraid tagasi hoida. Geli surmale järgnenud nädala jooksul ei söönud ega maganud Hitler peaaegu üldse. Ta veetis mitu kuud sügavas depressioonis. Et Hitler üritas koguni oma elule lõppu teha, jälgisid arstid teda pikka aega hoolikalt ja lähedased võtsid salaja ära mõlemad Walther-tüüpi püstolid, mida Hitler alati kaasas kandis.
Pärast Hitleri poolõe tütre Geli Raubali enesetappu 1931. aasta septembris, oli Hitlerit Hoffmanni pool harva näha olnud. Teatavasti oli Hitleri ja Geli vahel üsna segane lugu, ja tõenäoliselt oli Geli mingi aja ka Hitleri armuke. Hitler, keda Geli surm traumeeris, vajas nüüd tuge, lohutust ja seltsi. Seda kõike pakkus talle Eva Braun. 1932. aasta esimestel kuudel muutus nende suhe üha lähedasemaks ning peagi sai Evast Hitleri armuke. Ja siis, 1. novembril tulistab Eva ennast püstolist. Tänini pole selge, kas ta tegi seda südamevalust, et Hitler talle piisavalt tähelepanu ei pööranud või soovis ta füüreri tähelepanu köita. Igal juhul polnud haav eluohtlik. Õlapiirkonda jäänud kuul eemaldati ja sellest jäi piklik arm. Eva paranes peagi. Mingeid abieluplaane Hitleril Evaga ei olnud. See armsa näolapiga ja alati füürerile kuuletuv neiu oli talle pigem lemmiklooma ja seltsidaami eest ühes isikus – ei enamat! „Abielus on kõige halvem see, et see loob õiguslikke nõudmisi!“ filosofeeris Hitler. „Siis on palju õigem armukesi pidada.“

Hitleri kuulus Berghofi residents Obersalzbergis.

6. veebruaril 1933 sai Eva 21-aastaseks. Saksa rahva esimene poliitik kinkis talle sel puhul ehetekomplekti, mis koosnes sõrmusest, kõrvarõngastest ja käevõrust, kaunistatud keskmist mõõtu turmaliinidega. Need ehted jäid Evale elu lõpuni lemmikeheteks.
Kui aga Hitler juhtus Münchenisse tulema, istus Eva vanemate kodust eemal asuvasse musta Mercedesesse, mis kihutas seejärel Wachenfeldi majja (Hitleri residents Alpides. Maja hakati nimetama selle endise omaniku järgi ka siis, kui see oli juba Hitleri ametlik residents). Muidugi tuli alati säilitada välist näilikkust. Hitleri soovil ööbis Eva mõnes hotellis Obersalzbergis. Hitler saabus alati ootamatult. Resigneerunult või närviliselt ootas Eva sageli nädalaid mõnda kirjarida või telefonihelinat.
Hitleri Münchenis käikudel oli Eva tema päevaplaanis üksnes sobival juhul.
30. jaanuaril 1933 helistab annetusi koguv nunn Eva vanemate elamu ukse taga. Tänanud annetuse eest, lausub nunn: „Missugune õnn, et lahke härra Hitler võimule tuli. Jumal olgu tänatud.“ Nii kuulis Eva, et tema armsam oli saanud Reichi kantsleriks.
Olgu siinkohal öeldud, et Eva Braun pidi olema ikka üks tõeline ajudeta kana. Kõik tuli talle üllatuseks. Jääb mulje, et see inimene ei kuulanud kunagi raadiot ega lugenud eales ajalehti. Päevakajalistest sündmustest kuulis ta ikka kellegi käest.

Nüüd oli Hitler kantsler, tõusnud parteijuhist riigimeheks, astunud lõplikult maailma poliitikalavale. Kas on tal veel Eva jaoks aega?
Hitler otsustas oma ülekohtuse suhtumise heastada sellega, et ostis talle 1935. aasta veebruaris Münchenis väikese kahekorruselise maja. Kaks aastat hiljem kirjutas notar maja Eva Brauni nimele.
Eva ei näinud selles majas mitte ainult materiaalset külge, vaid ta võis seal teha, mis talle meeldis, võtta vastu, keda tahtis. Lisaks jättis Hitler talle Mercedese, mis oli koos juhiga igal ajal Eva käsutuses. Nüüdsest oli ta ametlikult füüreri isiklik sekretär, kuupalgaga 1000 marka, mis vastab tänapäeval 4000 eurole. Et see sekretär oli tegelikult Hitleri armuke, oli avalik saladus.
Kuid kõige õnnelikumana tundis Eva end selles majas, mis oli Hitlerile koduks, asus vabas looduses ja kus ta tohtis olla perenaine – majas Obersalzbergis.
Kusagil mujal ei tundnud Hitler end nii privaatselt kui oma mägedes asuvas residentsis. Sealne õhkkond ei olnud võrreldav Riigikantselei omaga. Berghof tähendas ka Eva Braunile elu, tähendas päikest tema üksildases kurbuses, ehkki ka seal pidi ta end sageli peitma ning hoidis eemale kõigist Hitleri lähikondlastest. Kui aga residentsi saabusid kõrged külalised, nagu ministrid, pidi Eva oma tuppa varjule minema.

Kas varjas füürer oma kallimat seepärast, et pidas teda kui naist mitte piisavalt seltskondlikuks, liiga vähe esinduslikuks? Me ei tea seda.
Oma rangelt varjatud eraelu jaoks oli Eval ja Hitleril neli tuba, kahe vannitoa ja kahe magamistoaga, mis olid omavahel ustega ühendatud. Üks uks viis välja avarale rõdule, kus Hitler sageli silmitses öist taevast. Vaid Eval oli sinna juurdepääs. Hitleri sisetelefonil number 600 oli Eval keelatud helistada. Füürer helistas alati ise, kui soovis Evat oma seltskonda.
Elu Obersalzbergis oli Eva õige elu. Siin peeti temast rohkem lugu kui kusagil mujal. Ka Berghofi õhtuseltskonnas domineeris Eva ikka rohkem ja rohkem. Iseäranis sõja-aastatel muutus õhkkond silmanähtavalt vabaks, ning teatavate külaliste ees sinatasid Hitler ja Eva teineteist. Pärast õhtusööki näidati enamasti filme. Filmiõhtule võis tulla kogu majapersonal. Evale meeldisid eriti Ameerika filmid, ka need, mis Saksamaal olid keelatud. Evale meeldis kuulata ka moodsaid Ameerika plaate. „Kena lugu, mida sa seal mängid,“ tähendas kord Hitler. „Jah,“ vastas Eva, „ja selle on sinu sõber Goebbels (propagandaminister – toim) ära keelanud.“
Aeg-ajalt sõitis Eva ka Berliini. Mõnikord käis samal teatrietendusel kui Hitler. Viimane istus ülal füüreri loožis, Eva nimetu külalisena all parteris. Kuid vahel lõi Evas välja kihk näidata, kes ta tegelikult on. Kui ta siis ilmus mõnda suurde nahaärisse, lihtsalt riides, ja küsis vaateaknal oleva krokodillinahast garnituuri järele, naeratas müüja leebelt ja vihjas kõrgele hinnale. Siis käis Eva välja oma trumbi, öeldes: „Palun saatke garnituur Riigikantseleisse, füüreri erasekretariaati.“ Nii oli ta andnud teistele inimestele umbkaudu mõista, kellega neil oli tegemist. Küllap ei jäänud Evale ka märkamata, kuidas ärijuht ja müüjad talle imestades järele vaatasid ja nägid, kui ta istus musta Mercedesesse, SS-ohvitser roolis, ja minema sõitis.

Kuulus allalastav aken, mis vaimustas kõiki Hitleri külalisi.

1938. aasta vana-aasta-õhtul julges sekretär Christa Schroeder, olles veendunud, et Hitler jagab tema arvamust, öelda: „Eva ei sobi ju teile, mu füürer!“ Hitler ei saanud kurjaks, vaid vaatas sekretärile lõbusalt otsa ja vastas: „Aga temast piisab mulle.“
Sõja puhkedes nägi Eva oma elukaaslast hoopis harvemini kui varem. Pärast kallaletungi Nõukogude Liidule hakkas murenema müüt Saksa armee võitmatusest. Üks lüüasaamine järgnes teisele. Mispärast pidi siis Eva meest, kelle tõusule ta oli kaasa elanud – ehkki tundmatu ja nimetuna – teda languses enam mitte armastama? Jah, ta armastas meest seda rohkem, mida sügavamale ta vajus, mida rohkem edu teda maha jättis.
6. veebruaril 1945 tähistas Eva oma 33-ndat sünnipäeva. Ta pigem teadis kindlalt kui aimas, et see on tema viimane sünnipäev. Pärast sünnipäeva tähistamist tahtis ta iga hinna eest minna Berliini, et olla oma armastatud füüreri kõrval. Märtsi alguses, tõenäoliselt 7. märtsil ta sinna saabuski.

1945. aasta kevadel, kui Saksamaa lõplik kaotus sõjas oli ainult aja küsimus, vaevas Hitlerit hirm vägivaldse surma ees ja reetmismaania. Sõja viimastel kuudel avaldas Hitler korduvalt kartust, et ta pistetakse puuri ja veetakse ringi mööda Saksa okupatsiooni alt vabanenud riikide pealinnu. Reetmiskompleks süvenes kiiresti. Juba märtsis ütles Hitler oma sekretärile: „Ma ei saa ühelegi inimesele kindel olla, kõik reedavad mind. Ma olen sellest päris haige.” Jutud totaalsest reetmisest ringlesid Hitleri punkris iga päev. Eva Braun olevat märatsenud ja karjunud teiste peale, et nad kõik on tänamatud sead, kes on oma füüreri maha jätnud.

Fotograaf Hoffmann, tema selja taga dr Morell.

Leekidest haaratud Berliini tänavatelt laskis Goebbels üles otsida ametniku, kellel oli õigus abielu registreerida. Sealjuures peeti kinni kõigist natsirituaalidest. Bormanni ja Goebbelsi kavatsuste kohaselt pidi see tseremoonia meelestama Hitleri pidulikult, valmistama teda moraalselt ette veel üheks ülevaks ja teatraalseks tseremooniaks – „kangelaslikuks” lahkumiseks elust. Selle viirastusliku laulatuse juures hämmastas asjaosaliste palavikuline kiirustamine. Korraldajad ei mallanud oodata isegi hommikut – abielu sõlmimine toimus hilisööl. Hitler ise oli pealtnägijate sõnul füüsiliselt ja moraalselt omadega täiesti läbi. 29. aprillil 1945 kell 1 öösel registreeris linnanõunik Walter Wagner füüreri abielu. Tunnistajateks olid Bormann ja Goebbels. Pool kaks öösel toimus „pulmapidu“, milles osalesid Goebbels koos abikaasaga, Hitleri sekretärid Christian ja Junge, kindralid Krebs ja Burgdorf, ooberst von Below sturmbannführer Otto Günsche ja füüreri dieetkokk Manzialy. Tegelikult valitses peolauas matusemeeleolu.
Kell kaks öösel, vahetult pärast „pidulikku sündmust“, dikteeris värskeltküpsetatud abielumees Hitler sekretär Jungele kaks testamenti – ühe poliitilise, teise isikliku. Kell 4 hommikul kirjutasid poliitilisele testamendile tunnistajatena alla Goebbels, Bormann ja Krebs, von Below kinnitas oma allkirjaga füüreri isikliku testamendi.
Seega oli Hitler kõik sillad oma selja taga põletanud – mõlemas testamendis oli ju selge sõnaga öeldud, et ta lahkub elust.

Oma õe pulmapeo ajal 3. juunil 1944 filmis Eva viimast korda Hitlerit. Sellel filmist pärit kaadril on eriti selgesti näha, et kunagisest tuhande aastase riigi rajajast on järele jäänud vaid inimvare.

29. aprillil kell 12 toimus punkris tavapärane nõupidamine. Hitler dikteeris kirja OKW (wehrmachti ülemjuhatus) staabiülemale kindralfeldmarssal Keitelile, milles ajas Keiteli ja teiste Saksa sõjaväejuhtide kaela kogu süü Saksamaa lüüasaamise eest. „Truudusetus ja reetmine kogu sõja kestel,” kirjutas füürer, „õõnestasid vastupanutahte. Sellepärast ei olnud mulle antud oma rahvast võidule viia.”
Pärast seda läheb füürer koos Eva Brauniga oma tuppa. Bormann ja Goebbels jäid valvama ukse juurde kitsasse koridori. Bormann oli juba aegsasti varunud bensiinikanistrid füüreri surnukeha põletamiseks.
Kell 15.30 küsib Goebbels: „Kas see polnud mitte lask?“ Ning juba tulebki ülemteener Günsche ja teatab: „Füürer on surnud!“
Inimesed, kes tuppa sisenesid, nägid järgmist vaatepilti: Füürer istus väikese sohva vasakus nurgas, näost kaame, oimukohtadest jooksmas verd. Vasak käsi lebas süles, parem rippus üle sohva käetoe. Polsterdis ja vaip olid täis verepritsmeid. Ta oli tulistanud püstolist, mis nüüd lebas põrandal. Eva istus tema kõrval, kingad ära võetud ja jalad sohvale tõstetud. Ta pea puhkas mehe õlal. Eva oli mürgiampulli katki hammustanud. Surnukehad mässiti hallidesse tekkidesse ja tassiti varuväljapääsu kaudu Riigikantselei aeda. Laibad valati üle bensiiniga ja pandi põlema. Kui leegid ei hävitanud neid jäägitult. Hammaste võrdlemine füüreri hambakaardiga ei jätnud vähimatki kahtlust, et poolpõlenud mehe puhul oli tõepoolest tegemist Hitleriga, tema kõrvalt leitud naine oli aga Eva Braun.
Esialgu hoidsid Goebbels ja Bormann Hitleri surma Saksamaa elanikkonna eest saladuses. Alles 1. mail loeti Saksa raadio kaudu ette nekroloog, milles öeldi: „Peakorterist teatatakse, et täna pärastlõunal langes Saksamaa eest oma komandopunktis Riigikantseleis meie füürer Adolf Hitler, võideldes viimse hingetõmbeni bolševismi vastu.”
Eva Braun ilmselt nautis oma lõppu, sest see oli vaikne triumf. Ta teadis, et tema, nimetu ja olematu, sünnib mõne päeva pärast maailma jaoks uuesti ning astub koos füüreriga välja sellest ajast, mis ainult riivamisi oli tema aeg.

* * *

Hitler, naised ja füüreri intiimelu

Hitler magas alati üksinda lukus ukse taga. Kell 11 hommikul pidi teener uksele koputama, selle avama ning asetama sõnadega „Tere päevast, minu füürer, teil on aeg tõusta!” ukse kõrval asuvale toolile paki ajalehtede ja tähtsate telegrammidega. Keegi ei näinud Hitlerit kunagi paljalt – ta riietus alati ise.
Füüreri intiimelu oli range saladuskatte all. Alles pärast sõda hakkasid uurijad suure vaevaga koguma dokumente, kirju, märkmeid ja mälestusi, mis võinuksid heita valgust Saksamaad ja kogu maailma vapustanud inimese iseloomule. Nad otsisid Hitleri intiim- ja seksuaalelust tema fantasmagooriliste ideede ja otsuste sügavamaid põhjusi ja seda mitte alusetult. Nende leiud olid hämmastavad.

Hitler koos oma elu suurima armastusega lambakoer Blondiga.

Omaaegsete meditsiiniliste uuringute salajastest andmetest selgus, et lisaks Parkinsoni tõvele, Basedow’ tõvele, neuralgiale ja ekseemile kannatas Hitler ka monohordismi all. See tähendab lihtsamalt öeldes, et vaesekesel puudus vasak munand. Kus ja kuidas ta sellest ilma jäi, seda teadmishimulised uurijad välja selgitada ei suutnud, kuigi oletasid, et tegemist võis olla süüfiliseravi tagajärjega. Spetsialistid arvavad, et monohordism, eriti kui see oli kaasasündinud, tõi endaga kaasa võimetuse olla tavapärastes intiimsuhetes.
Impulsiivse neurasteenikuna sisendas Hitler endale teatava käitumismaneeri ja seda ka naiste suhtes. Ta tahtis näida neile üliinimesena, kuid, teades oma defekti, kartis paaniliselt lüüasaamist. Hitler veetles naisi vaevata, kuid lipsas nende käest jälle ära. Ta vajas üksnes nende entusiasmi, jumaldamist, naise biovälja energiat – tänapäeval võime öelda, et Hitler oli energiavampiir.
Eelpool oli juttu Hitleri tohutust populaarsusest naiste hulgas. Olukorra paradoksaalsus avaldus selles, et säärane enneolematu menu sai osaks väärastunud seksuaalinvaliidile.
Eva Braun jutustas Otto Skorzenyle, et Hitler riietas ta värisevate kätega lahti, pildistas teda, käskis tal alasti akrobaatilisi harjutusi teha, aga samuti nõudis, et Eva teda lööks ja alandaks. Pärast selliseid „armuöid” jooksis vaene kaunitar salamahti kunstnik Rudolf Kepleri juurde, kes enne seda, kui Evat võtta, joonistas teda alasti. Pärast taipas ta, kui ohtlik see võib olla, ja põletas pildid ära, kuid oli juba hilja. Kuulu järgi laskis Hitler Kepleri oma käega voodis maha.
Filminäitlejanna Renate Müller jutustas pärast Hitleriga koos veedetud ööd, kuidas füürer lahti riietus, põrandale heitis, enda tühisust sajatas, mööda põrandat roomas ja enda peale ühe süüdistuse teise järel paiskas. Ta nõudis, et Renate talle peksa annaks, aga see suutis sundida ennast üksnes teda jalaga lööma. Kuid sellestki vähesest sattus Hitler vaimustusse, erutus üha enam ja rahuldas ennast lõpuks onaneerides. Pole ime, et Renate soetas endale teovõimelise armukese ja maksis selle eest eluga.

* * *

Dr Theodor Morell – soolapuhuja diktaatori õukonnas

1943. aasta märtsis nägi Hitler välja kui kurnatud vanamees, pungis silmade pilk ühte punkti suunatud, ilma varasema särata, põsed punaseplekilised ning selgroogu väänutamas küfoos ja kerge skolioos. Ta ärritus üha kergemini, reageeris kriitikale ägedasti ja hoidis jonnakalt oma arvamustest kinni, kui tühised need ka olid. Aasta hiljem torkas kõigile silma, et kühmu vajunud füüreril hakkasid põlved värisema, kui ta pidi pikemat aega seisma, ning samuti see, et ta hoidis parema käega värisevat vasakut kinni.

Pole teada, millega dr Morell Hitleri ära võlus, aga füürer usaldas seda soolapuhujat jäägitult.

Mida kujutas Hitler endast füüsiliselt ja psüühiliselt sõjaaja viimase kolme ja poole kuu jooksul? On säilinud rohkesti tunnistusi inimestelt, kes pääsesid tol perioodil Hitleri peakorterisse. Nad kõik väidavad nagu ühest suust, et natsifüürerist oli saanud haige rauk. 1945. aasta jaanuari lõpul Hitleri juurde audientsile tulnud kindral Guderian kirjutas: „Hitleril värises kogu vasak kehapool. Ta vedas raskelt jalgu järel, tema liigutused olid muutunud aeglaseks. Kui ta tahtis istuda, nihutati talle tool alla.” Niisuguseid füüreri kirjeldusi võib esitada kümnete kaupa. Pärast sõda oletati, et Hitler oli skisofreenik ja et viimase aasta või poolaasta jooksul olevat haigus ägenenud nii, et füürer läinud täiesti segaseks. Samuti arvatakse, et Hitleril oli Parkinsoni tõbi. Dr Morell oli spetsialiseerunud kõikvõimalikele veidratele ravimitele nagu pullimunandid, ent samuti ja ohtlikumalt eelistas ta amfetamiini ja oopiumi sisaldavaid valuvaigisteid. Morelli kahtlased ravivahendid ja -võtted võisid kaasa aidata Hitleri hilisemale seisundile, mis sarnanes Parkinsoni tõvega, kuid ei pruukinud seda olla.
Dr Morell kirjutas füürerile ühtekokku 77 (!) erinevat arstimit. Hitler neelas nädalas 150 tabletti ja sai 10 süsti, sealhulgas suguvõimet tugevdavaid. Juba tollal leidus arste, kes arvasid, ja kindlasti mitte ilma põhjuseta, et Morelli raviviis pigem ruineeris Hitleri tervist kui et seda parandas. Kes oli too Hitleri piiritu usalduse pälvinud salapärane dr Morell?
Theodor Morell (s 22. juulil 1886) sõtis laevaarstina enne esimest Maailmasõda kõigil meredel. 1933. aastal astus ta NSDAP-sse ja avas praksise Berliinis. Tema patsientide hulka kuulus ka fotograaf Heinrich Hoffmann, kes 1936. aastal tutvustas Berghofis Morelli Hitlerile. Kuna Morell suutis Hitleri maovaevusi leevendada, määras füürer ta enda ihuarstiks. Morelli haiguslugudes oli Hitler kirjas kui „patsient A“. Ootamatult ja ilma igasuguse selgituseta tagandas Hilter ta 21. aprillil 1945 ametist ja määras oma uueks ihuarstiks SS-arsti Werner Haase, kes sai sellel kohal töötada kõigest 9 päeva.
Tänini pole teada, mis haigust või haigusi Hitler põdes ja mida Morell enda arvates ravis. Hitler annetas Morellile professorikraadi ja 1944. aastal kingiti talle maailma esimene tööstuslikult toodetud elektronmikroskoop. 23. aprillil 1945 lahkus Morell Berliinist. Ameerikalsed vahistasid ta ja hoidsid süüdistust esitamata vangis. Pärast pikka haigust suri Morell 26. mail 1948. aastal.

©Peter Hagen

0

Your Cart