Esimese öö õigus

10 minutit lugemist

Sünge sombune päev kaldub õhtusse. Parunilossi hallid müürid ja tornid mõjuvad hämaruses iseäranis kurjakuulutavalt. Suures magamistoas lõõmab tohutuid leegitsevaid lõugu meenutav kamin. Laial voodil istub vanaparun, selle paikkonna valitseja. Kägisedes avaneb uks ja kogukas teener tõukab tuppa veel päris noorukese, hirmu pärast nutva tütarlapse. Too langeb paruni ette põlvili ja sirutab oma käsivarred anuvalt välja, kuid halastust siin loota pole. Julm valitseja ei kavatsegi loobuda oma õigusest – võtta süütus sellelt külatüdrukult, kes täna talupoisiga laulatati. Nn. esimese öö õigus on valitseja privileeg. Ta kisub väriseval tüdrukul jõhkralt riided seljast, paiskab ta voodisse ja pistab õelalt irvitades oma suguti neitsilikku üska. Tütarlaps vaid viskleb abitult ta all…

Kes tuleb talle siin appi? Parun on tüdruku noorest ihust joobunud ega märkagi, et keegi ronib vaikselt aknast sisse. See on noor abielumees. Tal on nuga käes! Hoop, ja parun variseb kähisevalt needes magamistoa kivipõrandale.

Umbes nõnda kujutletakse meil keskaegse esimese öö õiguse teostamisega seotud sündmusi tavaliselt, nõnda arendavad seda teemat ka nüüdisaegsed romantiliselt meelestatud kirjanikud. Tänapäeva inimene ei oskagi esimese öö õigust hinnata teisiti kui alatust ja talle näib täiesti loomulikuna, et noored armunud peavad sellele kogu jõust vastu hakkama. Kas aga tollal, keskajal, hindasid inimesed seda tava sama moodi? Ehk nägid nad kõike hoopis teises valguses?

Vana lossi õdus magamistuba. Kamin köeb ja tulekeeled tantsisklevad lõbusalt. Õues on pakane, aga siin on soe ja mõnus. Tuppa astub häbelikult õhetav neiuke. Ta väriseb selle au eelaimuses, mis teda siin ees ootab: parun ise, ümberkaudsete maade isand, teeb temaga varsti seda, millest iga tütarlaps magusa hirmuga unistab! Aga hiljem teeb parun helde kingituse, millist vaene naine pole kunagi varem saanud.

Parun juba ootab teda. Vilunud meesterahvana tegutseb ta oskuslikult ja enesekindlalt. Kui palju kordi selle kaunitari mühaklik, lihtrahva hulgast pärit mees teda hiljem ka ei võtaks, on naisel alati meeles see pidupäev – öö kõrgest soost meesterahvaga…

Varahommikul läheb naine koju tagasi. Oma vastse abielumehega arutavad nad rõõmsalt, kui palju raha võiks parun neile anda. Siis saaksid nad oma majapidamist korraldada sama hästi kui see on teistel külaelanikel. „Sa mõtle ometi – võib-olla on meie esimene laps õilsast soost!” räägib noor abielumees uhkusega. Mõlema silmad säravad õnnest…

Kuidas teile selline stseen meeldib? Ei usu seda hästi, eks ole?

Aga ometi – hoolimata meie suhtumisest – on see tõele küllalt lähedal. Muidugi teatavad keskaegsed kroonikud ka värske naisemehe mässust esimese öö õiguse vastu, kuid need on olnud üksikjuhtumid. Tavaliselt ei näinud keegi selles midagi taunimisväärset. Kui kõik niimoodi teevad – mis seal’s ikka!

Iidsete rahvaste tavasid kirjeldades viitab Herodotos samasugusele traditsioonile ka Aafrika põliselanike seas. Huvitaval kombel on esimese öö õigus eksisteerinud erinevate rahvaste juures, kes on asunud nii geograafiliselt kui ajaliselt üksteisest nii kaugel, et neil ei olnud ilmselt mingit võimalust kokku rääkida. Peale Aafrika kehtis selline tava suguharulistes ühiskondlikes formatsioonides Kesk- ja Lõuna-Ameerikas, Polüneesias jm. Põhja-Ameerikas oli aga veel meie sajandi alguses suguharusid, kus pruudilt süütuse võtmist ei usaldatud peigmehele, vaid mõnele kogenumale mehele. Pärast seda laskusid temaga suguühtesse kõik auväärsemad külalised, kusjuures igaüks pidi kaasa tooma väärtusliku kingituse. Baleaari saartel jagas pruudiga esimesena armastust külalistest vanim ja auväärseim, temale järgnesid teised – järjekord vastas vanusele ja ühiskondlikule positsioonile. Peigmees sai selle au viimasena.

Ameerika etnoloogid R. Masters ja A. Edwards teatavad Põhja-Aafrikas elavatest hõimudest, kus esimese öö õigus kehtib veel meie päevilgi, ja see õigus on mitte hõimujuhil, vaid pruudi äiapapal! Mitte ammu on seda kommet kohatud ka paljude Kesk- ja Lõuna-Ameerika indiaanihõimude juures, kusjuures ei ole välistatud, et kuskil džunglisügavuses eksisteerib see tänapäevalgi.

Tänini on pruudi defloreerimine au sees veel Markiisi saartel ja Uus-Guinea aborigeenide juures. Elatanud naine viib selle operatsiooni läbi luust noa või ka sõrmega. Seejärel on õigus intiimsuhtele pruudiga kõigil selle klanni abiellumiseas meestel, kuhu peigmees kuulub. Alles pärast seda antakse ta üle tulevasele abikaasale.

Mõningates paikades võtab selle vastutusrikka toimingu enda peale mees teisest külast või võõrast suguharust, kes tuleb kõigepealt n.-ö. pehmeks rääkida. Ka Indias elunevas todi suguharus kutsutakse selleks kohale võõras mees. Väljavalitu jääb külla ainult üheks ööks. Kusjuures kehtib kindel nõue, et defloreerimine peab toimuma tingimata enne esimese menstruatsiooni saabumist, s. t. enne suguküpsuse algust. Kui tütarlaps pole selleks ajaks veel süütust kaotanud, on see sedavõrd häbiväärne, et tema vanemaid mõnitatakse elu lõpuni. Ta ise ei pruugi väärilist peigmeest enam üldse leidagi.

Defloratsiooni on erinevates kultuurides teostatud erineval moel ja ajal, nagu see sünnib tänapäevani. Selleks on välja mõeldud erinevaid „instrumente”, mida täiendatakse põlvest põlve kui kultuslikke reliikviaid. Ja nagu teada, on isegi tsiviliseeritud maades tänapäevani mehi, kes omistavad sellele eriti suurt tähtsust. Samas pole aga saladus seegi, et maailma mitmes paigas on bordelle, kus prostituudid kasutavad seda sorti kliente teenindades erivahendeid, mis imiteerivad neitsinahka.

Eksib see, kes arvab, et vanasti ei olnud kõrgeaulistel isandatel muud teha kui pruutidega nende pulmaööl vallatleda. Krahvid, vürstid ja kõrged vaimulikud tegelikult ei hoolinud sellest, et ilmtingimata iga süütu neitsiga voodisse minna. Sageli delegeerisid nad selle tülika kohustuse oma asetäitjatele või loobusid lunaraha eest esimese öö õigusest, et selle arvelt natukenegi teenida. Teisalt võib oletada, et oma õigust kasutati siis, kui selleks oli tahtmist või kui pruut oli väga ilus. Ilmselt eelistati aga enamikul juhtudel siiski lunaraha kasseerida. Saksamaal nimetati rahvasuus lunaraha tabavalt väga erinevalt: Stechgroschen (torkekross), Upspringegeld (pealekargamise raha), Busenrecht (rinnaõigus) või Freudentaler (rõõmutaaler). Lunamaks oli mõnikord üsnagi kentsakas – vähemalt meie seisukohalt. Nii teatab Saksamaal Schwabenis asunud Adelbergi kloostri (kloostrile kuulus ümbruskonnas esimese öö õigus!) kroonik, et 15. sajandil võis pruut ennast lahti osta, viies isandale panni, mille sisse mahtus tema tagumik.

Šveitsis loobuti esimese öö õigusest 16. sajandil, umbes samal ajal hakkas see germaani riikides asenduma andami ja pruudilunaga. Ent mitmetes Euroopa maades kehtis esimese öö õigus veel 17.–18. sajandilgi.

Kuna esimese öö õigus on levinud nii erinevates kultuurides, siis ei ole see ilmselt juhuslik. Järelikult olid selleks olemas mingid põhjused. Millised nimelt? Selle kohta on olemas mitmeid hüpoteese.

Vanadel aegadel, kui inimesed veel ei teadnud, kuidas järglaste saamine toimub, polnud seksist saadaval naudingul ja lapsetegemisel midagi ühist. Karunahal toimus armumäng mehe ja naise vahel, viljastamine aga naise ja jumalate või deemonite vahel. Seega oli naistes midagi maagilist. Naise alakehast erituv veri süütuse kaotamisel või kuupuhastusel ei olnud omane lihtsurelikule. Maagilise vere needusele võis vastu seista vaid preester, kelle hoolde jäeti ka süütuse äravõtmine enne pulmi või pulmaööl.

Niisiis ei olnud esimese öö õigus algselt niivõrd lõbu kui ohtlik kohustus. Alles aja jooksul arenes sellest kohustusest terve tavade jada, mille päritolu on rohkemal või vähemal määral unustusehõlma vajunud.

Sigmund Freud arvas, et esimese öö õigus ei ole midagi muud kui tütre seksuaalse huvi realiseerimine oma isa suhtes – lähisugulussuhete keeluga kandus tütre iha üle isa asendajale: hõimujuhile, preestrile, feodaalisandale. Teine hüpotees väidab, et ülemkihi geenide lisamise teel püüti teha lihtrahva tõuparandust.

Mõned uurijad leiavad selles tavas muistsete uskumuste järelkajasid, mil neitsilikkust peeti väärtuseks, mis tuli ohverdada jumalusele: Jumala asemik oli esialgu preester, hiljem asendasid teda mitmesugused ilmalikud isandad.

Esimese öö õiguse, andamite jms. kehtestamise põhjusi on hilisemad uurijad näinud majanduses – see oli analoogiline omandiõiguse tunnistamisele. On olemas ka versioon, et värskele abielumehele tuli naine üle anda n-ö garantiiga, ja selle eest vastutamise võttis enese peale peremees kui suuremeelne ja ennastohverdav katsejänes. Sest on teada ka juhtumeid, mil peigmees pruudist lahti ütles, kui suverään oli ta kõlbmatuks tunnistanud. Sel juhul polnud kellelgi õigust peigmeest selle eest hukka mõista.

Kuid leidub ka neid, kes arvavad, et see kõik on targutamine ja tühi lora ning et peamine oli majanduslik aspekt. Valitseja sai „noort liha” ja tasus selle eest rikkalike kingitustega, mis noore perekonna jalule aitas.

Arvatakse, et süütuse ametlikul loovutamisel oli veel teisigi põhjusi. Kuna esimene vahekord on naisel alati valulik, ei tohtinud pruut seda valu seostada peigmehega, kellega ta kavatses kogu elu aset jagada. Seepärast defloreeris preester tüdruku, tehes seda mõne rituaalesemega, või võttis süütuse pruudi äiapapa, isa või koguni külavanem. Need mehed pidid süü valutekitamise eest enda peale võtma. Mälestus valust ei tohtinud kunagi häirida abikaasade suhteid. Analoogilistel põhjustel oli mõnedes maades levinud tava, et tüdrukud defloreerisid ennast ise.

Üksikute primitiivrahvaste keskel, kus kehtib tänini tava, et pruudi neitsilikkuse võtab vanim või auväärseim, usutakse ilmselt eelkõige seda, et maailma hästi tunnetav, vanem ja elukogenum annab defloratsiooniga tulevasele abielunaisele edasi osakese oma maailmanägemisest, elutarkusest ja vitaalsusest. Selle juuri omakorda nähakse iidsetes aegades, mil monogaamiast polnud kellelgi veel aimugi ning eksisteeris sakraalne prostitutsioon. See seisnes tseremooniates, milles neitsilikkus toodi ohvriks jumalustele – olgu küll, et nende kehastajad olid maised šamaanid või preestrid.

Antroploog Ernest Borneman kirjutab: „Rooma pruudid võtsid endalt süütuse ise, istudes sülle Mutunuse jumalakujule, mille kivist fallos purustas neitsinaha ja laiendas vagiinat. Analoogiline tava on tuntud ka Indias.”

Selline süütusest vabanemine oli aga õrn rituaal selle kõrval, mida nägid inglise kolonistid Indias. Seal oli levinud sünge ja õudse jumalanna Kali (sanskriti k. must) kultus. India mütoloogias on Kali jumal Šiva abikaasa Devi teisendkuju, kes isikustab enamasti šakti (hinduismis jumala loov maagiline vägi) purustavat toimet. Ja kui usklikud tahtsid Kalile oma truualamlikkust tõestada, pidi šaktismi (hinduismi vorm) jumalateenistusel voolama inimese veri. Ohverdatavad kuulusid tavaliselt kõige alamasse nn. puutumatute. Brahmanid pidasid seda isegi eeliseks, sest ennast ohverdades said põlatud kaaskodanikud võimaluse saavutada teispoolsuses paremad väljavaated oma järgmisesse ellu!

Kali ohvritalitus toimus umbes nii:

Ohvriteks valiti eriti suure peenisega mees koos silmapaistvalt ilusa naisega. Preester võttis naisel Kali altari ees süütuse ja mehel lõigati ära suguelundid. Seejärel raiuti mõlemad tükkideks. Nende suguelundid ohverdati Kalile. Tseremooniast ülesköetud usklikud tormasid altari ette ja hakkasid ohvrite küljest kiskuma lihatükke, mis sealsamas ära söödi.

Euroopalike tavadega harjunud inglastele oli sellise verejanulise sekti tegevus muidugi võõristav. Aja jooksul tehtigi Kali verisele kultusele lõpp. Palju leplikumalt suhtusid inglise kolonistid aga uhkes ja toretsevas templis toimunud Kali kummardamise tseremoonia teise varianti, mille käigus võeti naispreestrilt küll süütus, kuid inimohvrit ei toodud. Süütu preestrinna puges lahtivõetavasse keskaegset rüütliturvistikku meenutavasse Kali  metallkujusse. Potentsi poolest kuulus preester võttis kätega kuju ümbert kinni ja defloreeris läbi avause oma naiskolleegi. Usklikud jälgisid jumalikku defloratsiooni üha kasvava seksuaalse erutusega. Tseremoonia lõppedes heitsid naised ja mehed valimatult üksteisega ühte ja algas mitmeid tunde kestev seksiorgia.

©Peter Hagen