Enesetapu juured ulatuvad ürgaega

2 minutit lugemist

Pingutagu patsifistid, vegetaarlased ja rohelised palju tahes, lootku mida iganes, aga inimene jääb kõige suuremaks kiskjaks. Tema ei tapa mitte loomi, vaid ka enese liigikaaslasi, aga ainsana imetajatest – ka iseennast!

Paljud analüütikud ei pea suitsiidi mitte probleemiks, vaid inimese enese teadlikuks valikuks. Enesetapmiste arv aina kasvab – statistika kinnitab, et maakeral lahkub elust omal soovil ca 1 miljon inimest aastas. Teadlased ennustavad, et aastaks 2020 kasvab see näitaja pooleteise miljonini. Eriti mõtlema panev on asjaolu, et 80–85% neist pole psühhopaadid, vaid igati normaalsed, füüsiliselt terved inimesed.

„Täitsa Elmari moodi – viga veas kinni!”

Millest see tuleneb, kus on juured
Suitsiide on ette tulnud hallidest aegadest, kõikide kultuuride ja tsivilisatsioonide juures. Ainult selle vahega, et ühtedes (arengutasemelt teistega võrdsel tasemel) on seda karmilt hukka mõistetud, teistes austatud kui vapruse ja eneseväärikuse näitajat.
Millal ja kus pandi maailmas toime esimene enesetapp, pole tõestatud. Ent antropoloogide uurimistööd loodusrahvaste seas, kes on tänini tsivilisatsioonist puutumata, lubavad oletada, et seda tuli ette juba ürgühiskonnas.
Eskimote seas on vanurid läbi aegade läinud tundrasse, et seal surnuks külmuda. Lääne-gootidel oli „esiisade kalju“, millelt kogukonnale tarbetuiks muutunud inimesed vabatahtlikult sügavikku hüppasid. Jaapani külades palusid vanurid, tunnetades, et nende aeg on läbi, viia lastel end mäele, mille nimetus tõlkes kõlab „mägi, millele jäetakse vanaemad“…
Religioonide tekke ja arenguga on ühed suitsiidile kehtestanud tabu, seda põlanud ja rakendanud hoiatavaid karistusi, teised rajanud sellele riitusi ja terveid kultusi, mis leiavad kummardajaid ja järgijaid tänapäevalgi.

Progressi hukutav pahupool
Kaasaegsest teaduslikult põhjendatud infovaramust võib igaüks aimu saada sellest, kui vähe me seni veel teame maailma loomisest ja meie eneste tekkest. Enam ei eitata paralleelmaailmade eksistentsi, kuhu vähesed (valitud?) aegajalt satuvad või neisse jäljetult kaovad. Ent…
Lugematu arv seltse, ühinguid, sekte, igasugu kavalate nimetustega institutsioone oletavad, õpetavad, kutsuvad üles neid avastama. Psüühiliselt täiesti terved, edukad, arukad, heal järjel inimesed lõpetavad ühtäkki suitsiidiga – kuulnud hääli, mis kutsuvad. Ja haritud, tunnustatud ekstrasensid kinnitavad, et nood meist on erilised, sündinudki selleks, et minna nn teise reaalsusse – paremasse sellest, milles seni eksisteerime.
Vastutust selle eest seaduslikul tasemel ei kanna keegi.
Võib-olla aitab mingeid järeldusi teha statistika: а 70 protsenti raskes depressioonis inimestest haub suitsiidimõtteid, 15% neist teeb selle ka teoks. Muide, geidest enesetapjaid on seitse korda rohkem kui heterosid.
Üleilmse terviseorganisatsiooni WHO andmed enesetapu põhjustest on järgmised:

„Vaat see on originaalne!”

* Hirm vanglakaristuse ees – 19%
* Vaimuhaigus – 18 %
* Olmeprobleemid ؘ– 18 %
* Armastus ja kired – 6 %
* Suured rahalised kaotused – 3%
* Ammendamatu jõukus, muretus, naudisklev elustiil – 1,4%
* Füüsilised, (väidetavalt) ravimatud haigused – 1,2 %
* Ajaliselt pannakse 32% enesetappudest toime ennelõunasel ajal, 44% pärastlõunasel, 24% öösel.
* Hüvastijätukirjad jätab 44%, adresseerides need abstraktselt kõigile (20%), lähedastele (12%), ülemustele (8%), mitte kellelegi konkreetsele (4%).
Lõpetuseks: Vast siiski mitte pidada end väljavalituks, keda kutsutakse, kes on määratud… Olgu „siin ja praegu“ vahel milline hädaorg tahes – seda me tunneme, mingil määral oskame ikka toime tulla. Sealpool on tundmatus…

NB! Loe kindlasti ka Hitler ja tema sõda/Natsionaalsotsialistide eutanaasiaprogramm ja Aktsioon T4 ehk riiklik eutanaasiaprogramm natslikul Saksamaal

0

Your Cart