Ema Teresa – jääkülm ingel

6 minutit lugemist

Anjeze Gonxha Bojaxhiu (ema Teresa kodanlik nimi) sündis 26. augustil 1910. aastal Albaanias Üsküpis (praegune Skopje). Juba noores eas soovis ta misjonäriks saada.

Anjeze kasvas üles jõukas katoliiklikus albaania perekonnas. Isa Nikolle Bojaxhiu oli kaupmees, ema kohta pole midagi olulist teada, kuid ilmselt oli ta naissoost. Anjeze sai hariduse Shodra katoliiklikus tütarlaste koolis. Kui ta oli kaheksa-aastane, suri ootamatult isa. See kurb sündmus mõjus tüdrukule nii rängalt, et ta pühendas ennast veelgi rohkem usule. Juba kaheteistkümneaastaselt oli Anjeze paraku nii ära pööranud, et otsustas oma elu jätkata orduliikmena ning saanud 18-aastaseks, palus ennast võtta Loreto õdede noviitsiks. Need läbi ja lõhki vagad õed tegelesid koolides õpetamisega, eriti Bengaalis. Kõigepealt saadeti 28-aastane Anjeze Iirimaale ja kõigest kaks kuud hiljem Bengaali. Kolkatas (vana nimega Calcutta) oli ta 17 aastat tegev St. Mary koolis, alguses õpetajana, hiljem direktorina.

Ema Teresale meeldis vaadata naeratavat surijat
10. septembril 1946, ühel sõidul läbi Kolkata (varem Calkutta), kuulis Anjeze „jumala häält” (selliste häälte kuulmine kuulub mitte religiooni, vaid psühhiaatria valdkonda) ning leidis, et tema missioon on seista vaestest vaeseimate eest. Oma päevikus kirjeldas Anjeze seda elamust kui müstilist kohtumist Jeesusega. Nagu Anjeze edasine elukäik näitab, arenes tal aja jooksul välja klassikaline missiooniluul. Kaks aastat hiljem sai Anjeze loa asutada oma ordu, ta tõmbas selga kolme sinise triibuga sari, mida kannavad Bengaali vaesed ja alustas oma missiooni, taskus viis ruupiat. Ta elas edasi Kolkatas, kuid tegutses üksinda. Lõpuks liitusid temaga mõned varasemad kasvandikud. Ajakiri „Life“ tituleeris ta „uulitsate pühakuks“.

Tulevased pühakud: paavst Johannes Paulus II (1920–2005) ja ema Teresa.

1947. aastal, mõni aeg pärast India iseseisvumist, võttis Anjeze endale India kodakondsuse. Juba tollal rääkis ta soravalt bengaali keelt. 1950. aastal asutas ta Ligimesearmastuse misjonäride koguduse, kes elas evangeelsete juhiste järgi. Hiljem sai kogudus paavstliku heakskiidu. Ordu tegeles peamiselt surijate, orbude, kodutute ja haigetega, kusjuures erilist tähelepanu pöörati leeprahaigete eest hoolitsemisele.
1952. aastal rajas ema Teresa Kolkatas esimese surijate maja. India ametnike abiga muutis ta hindude mahajäetud Kalighati templi surijate majaks, kus hoolitses vaeste ja haigete eest ning andis neile tasuta arstiabi (iseasi, kas seda sai arstiabiks nimetada). Hiljem sai maja nimeks Kalighati the Home of the Pure Heart (Nirmal Hriday). Varsti pärast seda asutas ema Teresa leeprahaigete keskuse. Ta leidis palju abistajaid ja toetajaid ning 1960-ndail rajati haiglaid, vaeste- ja leeprakodusid kogu Indias. Ema Teresa oli ka üks esimesi, kes rajas varjupaiku aidsihaigetele.
Tema heategevuslikud ideed levisid üle kogu maailma. Esimesed sarnased vaestekodud rajati Venezuelasse, Itaaliasse ja Tansaaniasse; hiljem paljudesse Aafrika, Aasia ja Euroopa riikidesse, kaasaarvatud ema Teresa kodumaale – Albaaniasse.
1970-ndatel aastatel sai ema Teresa kuulsaks kogu maailmas. Temast tehti mitu dokumentaalfilmi.
Aastal 1979 sai ema Teresa Nobeli rahupreemia oma töö ja võitluse eest, millega ta olevat leevendanud abi vajavate laste viletsust ja hädasid. Auhinnaraha palus ta annetada vaesesse Kolkatasse. Auhinna üleandmisel küsiti Ema Teresalt, mida saaks teha, et maailmas valitseks rahu. Ema Teresa vastas: „Minge koju ja armastage oma peret.”
Oma tänukõnes nimetas ema Teresa aborti suurimaks rahu hävitajaks. „Tänapäeval on rahu suurimaks hävitajaks süütute, sündimata laste karjed. Kui ema on valmis mõrvama last oma ihus, siis mis saab olla veel suuremaks kuriteoks kui see, et me üksteist tapame? … Kuid tänapäeval tapetakse miljoneid sündimata lapsi ja me ei ütle midagi… Minu jaoks on rahvad, kes on legaliseerinud abordi, maailma vaeseimad. Nad kardavad väikseid, nad kardavad sündimata last.“ Ja seda jama rääkis inimene, kes elas Indias, mille suurimaks probleemiks on ülerahvastatus. Omal ajal ütles India peaminister Indira Gandhi, et kõik India sotsiaalsed saavutused upuvad rahvastiku juurdekasvu. Ema Teresa sugusele aga juba aru pähe ei pane!
1997. aasta märtsiks, kui Ema Teresa oli sunnitud tervislikel põhjustel ordu esinaise kohast loobuma, oli tema eestvedamisel 122 riigis asutatud 579 varjupaika. Ema Teresale ei läinud korda need, keda oleks tõesti saanud aidata, teda huvitasid ainult siit ilmast lahkujad ning suurimat rõõmu tundis ta sellest, kui nägi surija näol naeratust…
Erinevatel hinnangutel annetati ordule 30–50 miljonit dollarit aastas. Selle raha eest oleks võinud ehitada haiglaid, kodutute laste varjupaiku, kuid ordu liikmetel jätkus kaastunnet ainult neile, kelle haletsemisel polnud enam mingit mõtet. Kõik etteheited ordu tegevuse kohta tõrjus Ema Teresa tagasihoidliku väitega: „Me ei ole meditsiiniõed ega sotsiaaltöötajad, me oleme nunnad.”
5. septembril 1997, mõni päev pärast printsess Diana traagilist hukkumist autoõnnetusel Pariisis, suri ema Teresa. 13. septembril 1997 korraldati talle riiklik matus ja isehakanud pühaku põrm maeti tema asutatud kloostrisse. Ema Teresa pühakukskuulutamise protsess algas 1999. aasta juunis paavst Johannes Paul II eriloal, sest tavaliselt alustatakse pühakukskuulutamise toimingut alles viis aasta pärast surma. 19. oktoobril 2003 kuulutati ema Teresa pühakuks.
2007. aastal andis Brian Kolodiejchuk välja raamatu ema Teresa päevikumärkmete ja kirjadega. Selgus, et püha ema oli olnud aastaid tõsises usukriisis. Jumala olemasolus hakkas ta kahtlema juba pärast oma ordu loomist ega vabanenud sellest surmani. Ema Teresa kirjutab: „Minu sisemuses on kõik jääkülm“ või „Hinged ei köida mind enam – taevas ei tähenda minu jaoks midagi – minu jaoks näeb see välja kui tühi koht.“ Muide, sellisesse kriisi on sattunud ka teised usutegelased, vaimulikest ja lihtusklikest rääkimata.
Ema Teresa töid-tegemisi on mitmel põhjusel teravalt kritiseeritud. Eriti kritiseeriti olukorda tema nn. surijate majades, kus puudus elementaarnegi hügieen, mistõttu surid ka paljud need haiged, keda oleks ilmselt saanud veel päästa. Teiseks heideti ema Teresale ette lausvaesuse idealiseerimist, sotsiaalse ebavõrdsuse sotsiaal-poliitilistest põhjustest ei tahtnud see jääkülm ingel midagi teada. Kolmandaks heideti ema Teresale ette tema tegutsemise motiveeritust, humanitaarabi asemel seadis ta esikohale oma missiooni. Oleks ta õigel ajal saanud asjatundlikku psühhiaatrilist abi, oleks ta ehk ka oma missiooniluulust vabanenud.
Surijate majades valitsesid kohutavad tingimused, igas ruumis lamasid armetutel mattidel külg-külje kõrval siitilmast lahkujad. Puudus elementaarnegi hoolitsus. Mõned ordule annetatu majad olid algselt hästi varustatud, kuid ema Teresa korraldusel muudeti kõik need majad äärmiselt lihtsateks ja vaesteks. Näiteks eemaldati isegi korralikud madratsid ja loobuti kütmisest. Ka puuduvad andmed selle kohta, mida ordu annetatud rahaga üldse tegi. On alust arvata, et suur osa sellest rahast läks kristliku fundamentalismi propageerimiseks Indias. Ema Teresale heiteti ette, et ta võttis vastu annetusi kahtlastest allikatest.
Ka olevat surijaid ilma nende nõusolekuta ristitud. Juhtus sedagi, et surijate majja sattus kergesti haigestunud inimene, kes oleks tulnud edasi normaalsesse haiglasse saata. Oh ei, orduõed eesotsas nekrofiilsete kalduvustega ema Teresaga seisid hea vaid selle eest, et haige jääks igal juhul nende nende juurde, kus ta siis steriliseerimata süstalde kasutamise tagajärjel otsad andis. Ka oli vastunäidustatud kannatajatele valuvaigistite andmine, sest ema Teresa leidis, et just kannatamine võimaldab eriti ehedalt tunda Kristuse lähedust, seega tuleb valudes ja kannatustes näha ainult positiivset.
Erinevalt printsess Dianast esindas Ema Teresa vanamoodsat naiste rollijaotust. Ta oli veendunud, et kõik probleemid leiavad lahenduse, kui tuua palvetamise komme perekonda tagasi. Ema Teresat ei huvitanud vaeste või haigete abistamine, vaid konservatiivse, ajale jalgu jäänud katoliikluse levitamine. Ema Teresa seletas seda ise nii: „Ligimesearmastusest kantud teod on alati vahendiks, et Jumalale lähemale pääseda.“

Peter Hagen