Ema Angela – piiririkkujate kaitsepatroon (jooksvalt täiendatud)

36 minutit lugemist

See oli 2015. aasta septembrikuu alguses, kui saksa ajakirja „Der Spiegel“ poolt irooniliselt ema Angelaks tituleeritud Saksa kantsler Angela Merkel ütles, et Saksamaa on sõbralik maa, ja inimesed, kes põgenevad poliitilise jälitamise või sõja eest on teretulnud. 11. septembril 2015 antud intervjuus lajatas ema Angela oma kuulsa mantra: „Poliitiliselt tagakiusatute põhiõigus asüülile ei tunne mingit ülemist piiri, see kehtib ka põgenike kohta, kes tulevad meie juurde kodusõja põrgust.“ (Das Grundrecht auf Asyl für politisch Verfolgte kennt keine Obergrenze; das gilt auch für die Flüchtlinge, die aus der Hölle eines Bürgerkriegs zu uns kommen.) Varem jahedaks peetud kantslerit kiideti nüüd vasakliberaalsetes ringkondades kui kaastundliku ja humaanse poliitiku eeskuju.

Selle ema Angela poolt kergemeelselt pillatud üheainsa lausega oli araabia-aafrika džinn pudelist välja lastud: internetis Facebooki, Twitteri ja SMS-de kaudu levis ema Angela „rõõmusõnum“ pagulaste piiramatust vastuvõtmisest kulutulena kogu Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas. Ema Angela lahket lubadust ruttasid varmalt ära kasutama igat masti kaabakad, sulid ja inimsmugeldajad. Afganistanis väitsid smugeldajad, et Saksamaa on reserveerinud 800 000 majutuskohta afgaanidele. Tuhanded afgaanid tõttasid seepeale välispassi vormistama. Türgis levitati kõlakaid, et iga pagulane saab Saksamaale saabumisel 2000 eurot „tervitusraha“ ja võib kohe kogu oma perekonna järele kutsuda. Kosovos ja Albaanias rääkisid smugeldajad kergeusklikele, et Saksa valitsus kingib igale pagulasele maja, ja see, kellele Saksamaal ei meeldi, saab automaatselt Kanada viisa…

Mitte kõik sakslased pole Saksamaa islamiseerimisest ahvivaimustuses.

Oma kompromissitu, vastutustundetu ja absoluutselt arulageda pagulaspoliitika õigustamiseks teatas ema Angela 15. septembril 2015: „Kui me nüüd peame hakkama veel vabandama selle eest, et me hädaolukordades sõbralikku nägu näitame, siis ei ole see minu maa.“ (Wenn wir jetzt anfangen, uns noch entschuldigen zu müssen dafür, dass wir in Notsituationen ein freundliches Gesicht zeigen, dann ist das nicht mein Land.) Sellega oli öeldud, et kui sakslastele tema pagulaspoliitika ei meeldi, siis otsigu endale teine kantsler. Pillates oma kuulsa mantra „kennt keine Obergrenze“, polnud ema Angela ilmselt kordagi lapanud sellist toredat teatmeteost nagu „Maailma riikide taskuentsüklopeedia“, kus sõnaselgelt kirjas, et Süüria rahvaarv on umbes 22 miljonit. Aga mis siis saab, kui 10–15 miljonit neist peaksid hakkama Saksamaa poole liikuma? Ülemist piiri ju pole?
CDU/CSU koalitsiooni istungil põrutas ema Angela aga avameelselt: „Mul ükskõik, kas ma olen põgeniketulvas süüdi, nad lihtsalt on nüüd kohal.“ (
Ist mir egal, ob ich schuld am Zustrom der Flüchtlinge bin, nun sind sie halt da.) Kas ema Angela tegi totaalse poliitilise valearvestuse, kas toimuv hakkas tal üle pea kasvama? Me ei tea seda, ega saa kunagi teada, sest mitte ükski poliitik pole eales oma vigu tunnistanud, ei tee seda ka kantsler Merkel. Valitsusjuhil on alati õigus – vead, valearvestused ja möödalaskmised on täiesti välistatud. Oli ju ka Hitler geniaalne väejuht!
Lugege Ronald Reagani, Margaret Thatcheri, George W. Bushi või ükskõik millise „suure“ poliitiku memuaare. Kõik nad olid (on) geeniused, kes paraku olid sunnitud vastu võtma „ebapopulaarseid otsuseid“, „seisid otsustaval hetkel keerulise valiku ees“, „tegid valiku raske südamega“, „leidsid lõpuks kõiki osapooli rahuldava kompromissi“. Lühidalt, annab jumal poliitiku ameti, annab ka mõistuse. Ajalugu teab küll lolle teadlasi-leiutajaid, kuid mitte ühtegi lolli poliitikut…
Kogu selle põgeniketeema juures unustatakse ära paar olulist asja, millest ei ole millegipärast sünnis avalikult rääkida.

Araabia tuumafüüsikud ja neurokirurgid Ungari piiri ületamas.

Nende nn sõjapõgenike puhul on tegemist äärmiselt jultunud ja ülbete piiririkkujate-sissetungijatega, ja just nii tuleks nendesse suhtuda. Näiteks Eesti Vabariigi KrS § 258 järgi on ebaseaduslik piiriületamine kriminaalkorras karistatav.
Teisalt aga, kas keegi kujutaks ette, et nõukogude ajal oleks kusagilt Läänemerelt tulnud laevatäis inimesi (kellest pooled on pealegi oma isikut tõendavad dokumendid tahtlikult hävitanud) ja sõitnud rahumeeli Saaremaa randa? Seejärel oleks nad aga viidud luksusbussidega mandrile, pandud Balti jaamas rongile, et neid edasi Hiina piiri äärde sõidutada ja lasta seal üle piiri minna, eelnevalt asjaosalistele ühtegi „diskrimineerivat küsimust“ esitamata. See oleks olnud mõeldamatu!
Rannakaitselaevadelt oleks sissejuhatuseks tehtud HOIATUSLASUD… Aga nüüd? Tohutud inimmassid sõidavad lahkete inimsmugeldajate ja veel lahkemate Kreeka piirivalvurite (kui neid Kreekas üldse on?!) kaasabil Türgist üle mere Kreekasse, liiguvad sealt valjusti lärmates ja prahihunnikuid maha jättes läbi mitme riigi Austria piirile. Ka seal ei küsinud keegi neilt dokumente. Lahke Austria kulul sõidutati nad luksusbussidega veel lahkema Saksamaa piirile. Ja mitte ükski riik ei takistanud sell
ist massilist piiririkkumist, ei vaevunud isegi protesteerima, nagu oleks piiririkkumine kõige normaalsem tegevus maailmas!
Nii jäi piirikindlustamine ära ja asjad kulgesid omasoodu. Saksamaa uks jäi 2015. aastal mitmeks piinarikkaks kuuks avatuks. Tänaseni pole teada, kes kõik Saksamaale tulid. 2015. aastal tulvas maale ligi 900 000 migranti, 2016. aastal veel 300 000. Kui täpsed need arvud on, pole selge.
2015. aasta septembris saabusid Saksamaale põhiliselt terved ja läbilöögivõimelised noored araabia mehed, mitte sõjakoleduste eest põgenevad naised ja lapsed, nagu avalik-õigusliku ringhäälingu kajastuse põhjal oleks võinud arvata. Otsus võtta vastu sadu tuhandeid araabia noormehi, kelle kaasamine tööturule on enam kui küsitav, kätkeb erilist sotsiaalset ja kultuurilist lõhkeainet. Need noored araablased olid vähese kooliharidusega, ei omanud kutseoskusi, millega oskustööjõupuudust leevendada. Ükski arukas inimene ei laseks kontrollimatult maale inimmasse, kellest pole midagi teada, isegi seda mitte, kas nende hulgas on kurjategijaid ja terroriste – selliseid kahtlejaid ja tujurikkujaid tembeldasid külalislahkuse eufoorias meediaväljaanded ksenofoobideks. Omavahel suheldes käitusid tavakodanikud sama drastiliselt.
Kõigil ajastutel ja kõigis kultuurides on kardetud nende noorte meeste vägivallapotentsiaali, kes ei ole „omad”. Seadusi aga, mille kohaselt tuleb kõik isikud, kellel pole õigust riiki jääda, riigist välja saata, Saksamaal ei täideta. See kõik tõotab püsivat ja üha kasvavat konfliktipotentsiaali.
Kunagised iseseisvad Balkani riigid, kaasaarvatud Austria, muutusid lühikese aja jooksul ülbete anastajate läbisõiduhoovideks Saksamaale. Kes söandas aga massilisi piiririkkumisi kasvõi poole sõnaga kritiseerida, tümitas Saksamaa ja EL võimuladvik otsekohe natsikurikaga, sõimates neid rassistideks, paremäärmuslasteks, odavateks ja labasteks populistideks, tõbrasteks või lihtsalt kaabakateks. Nii olevat Ungari peaminister Viktor Orbán ühe saksa poliitiku sõnul harrastanud „riiklikku rassismi“. Veelgi kaugemale läks aga Saksa ajaleht „Bild“, nimetades Orbanit 12. septembril 2015 tehtud intervjuus Oberschurkeks (tõlkes ülemlurjus, -kaabakas, -kelm).

Pagulaskriisi pole, lihtsalt okastraati on vähe!

Vaat sulle siis pirukat! USA ja Mehhiko piir on ammu betoonmüüride ja okastraataedadega (vähemalt osaliselt) suletud (Israeli piiri pole mõtet mainidagi), kuid millegipärast ei sõimanud keegi president Obamat rassistiks, USA ja Mehhiko rahva vaenlaseks…
Kreeka majandus on kokku varisenud, piirikaitse peaaegu olematu. Dublini kokkuleppe järgi oleks pidanud Kreeka põgenikele asüüli andma, selle asemel juhatas ta aga piiririkkujad pikema jututa Makedooniasse. Miks Kreeka rannavalve lubas Türgi alustel jõhkralt oma merepiiri rikkuda?! Kõik need laevad ja paadid oleks tulnud Kreeka rannavalvelaevade poolt pikema jututa sleppi võtta ja Türgi territoriaalvetesse tagasi pukseerida või sundida hoiatuslaskudega kurssi muutma… Kreeka peaminister Alexis Tsipras oskas olukorda suurepäraselt ära kasutada, et piiririkkujaid Balkanimaade kaudu Saksamaale kupatades Saksamaad ja tervet Euroopa Liitu šantažeerides ohjeldamatult raha välja pressida.
2015. aasta lõpuks ulatus Kreeka võlg 230 miljardi euroni. Pole hullu, Kreeka ei pea midagi tagasi maksma ja saab veel raha juurdegi. Ainult küsimise vaev! EL maksab Kreekale kinni 30 000 majutuskoha loomise, üürid ja 20 000 asüülitaotleja ülalpidamiskulud (algul oli juttu ainult 1000-st). Kreeka nõrkus on tema tugevus! Kuna sellel häbematul riigil midagi pole ja ta ka midagi ei tee, võib ta kõike nõuda.
2016. oktoobril 2015 valetas Kreeka kaitseminister Panos Kammenos rahumeeli ajalehele „Bild“: „Meie piire valvatakse hästi!“ Kreeka keeldus EL ühiste jõududega oma Kreeka–Türgi merepiiri valvamast.
Veel toredama killu pani aga endine Kreeka rahandusminister Tanis Varoufakis 30. oktoobril 2015 ajalehele „Die Welt“ antud intervjuus: „Kes ei taha põgenikke vastu võtta, peab maksma, ja nimelt neile, kes inimeste eest hoolitsevad.“ Ja järgnes pikk pugejalik kiidukõne ema Angela aadressil. EL toetas Kreeka piiride kindlustamist 2015. aastal 36 miljoni euroga. Kelle tasku see raha läks? Võiks öelda nii: Kreeka peaminister Tsipras on Merkeli korralikult ümber sõrme keeranud, sest rohkem kui põrgutuld kardab Saksa kantsler Kreeka lahkumist eurotsoonist, Kreeka majanduse kokkuvarisemist. Põgenikekriis ja kaotatud Kreeka miljardid oleks ema Angelale liiga valus pauk.

Edasi maisesse paradiisi – Saksamaale!

Kas tõesti on aktsepteeritav, et oma dokumendid tahtlikult hävitanud piiririkkuja jõuab läbi kuue riigi Saksamaale, kus ta rahumeeli valetab, et on sõjapõgenik Süüriast? Ja kui ka ongi pass ette näidata, siis pole teada, milliselt Türgi, Tai või Indoneesia turult see ostetud on. Ja miks põhjalikku kontrolli ei tehtud juba Austria või Saksamaa piiril? 2015. aasta 20. oktoobri seisuga viibis Saksamaal umbes 300 000 registreerimata migranti. Irvhambad meenutavad mõnuga järgmist juhtumit. 2015. aasta septembris saadeti grupp pagulasi Münchenist rongiga Berliini. 518 inimesest jõudis Berliini Schönefeldi raudteejaama ainult 339, 179 oli aga nagu õhku haihtunud. Ei nad auranud midagi ära, kahel korral tõmmati lihtsalt hädapidurit, uksed kisti lahti ja 179 „ülimalt õnnetut ja kurba sõjapõgenikku“ pani plehku kõigi nelja tuule poole, sest ei tahtnud ennast ametlikult Berliinis registreerida lasta.
Päris põnev on jälgida saksa avalik-õiguslikel telekanalitel toimuvaid poliitikute ja kõikvõimalike teaduslike kraadidega analüütikute debatte. Kõik nad on valmis nahast välja pugema, valmis migrantide ees põlvili roomama, nende varbavahesid lakkuma, et vaid kogu maailmale jätta mulje, kui ennastohverdav on Saksamaa. See on „
Willkommensland“ (Tere-tulemast-maa), kus valitseb enneolematu „Willkommenskultur“ (Tere-tulemast-kultuur) ja mis võtab vastu kõik maailma põgenikud ja hädasolijad – ülemist piiri ei ole ega tule! Tulge vaid Saksamaa rüppe – tulge miljonid, kümned miljonid, veel parem aga sajad miljonid! Saksamaa kuulub jäägitult teile!

Pikett Tallinnas Toompeal 24. augustil 2016.

Tema pühadus Ema Angela üritab Saksamaad muuta Euroopa moraalseks juhtriigiks, kelle eeskuju peab olema kohustuslikuks ka kõigile teistele EL liikmesriikidele. Kutsudes migrante Saksamaale, leiab ema Angela, et tal on vääramatu, Allahi enda poolt antud õigus rääkida mitte ainult Saksamaa ja saksa rahva, vaid kogu Euroopa nimel. Mõned Euroopa riigid ei ole aga kantsleri ühepoolsetest humaansuse kriteeriumitest sugugi vaimustuses.
Nii söandas toonane Briti siseminister Theresa May (alates 13. juulist 2016 peaminister) 16. septembril 2015 piiksuda: „On tähtis inimesi kodusõja piirkondades aidata, kuid mitte neid, kes on küllalt tugevad ja rikkad, et Euroopasse tulla.“ Ema Angela plaani jagada pagulasi EL liikmesriikide vahel, lükkas May kategooriliselt tagasi.

Ungari. Siit on üle käinud Lähis-Idast pärit tuumafüüsikud, neurokirurgid, lennukikonstruktorid ja akadeemikud.

Seoses pagulaste ümberjagamise ideega meenub paralleel minevikust. Kui Teise maailmasõja ajal jagati „erikohtlemisele“ (Sonderbehandlung) määratud juute erinevate hävituslaagrite vahel, siis nüüd jääb mulje, et vana poliitikat jätkatakse uues kuues: Saksamaa leiab millegipärast, et tal on lausa seaduslik ja moraalne õigus teistele EL liikmesriikidele peale suruda ülbete piiririkkujate „õiglast, solidaarset ja euroopalikku” ümberjaotamist, vihjates sealjuures „euroopalikele väärtustele”. Kuigi keegi pole ära seletanud, mis on euroopalik väärtus. Kuidagi halb lehk on kogu selle Saksamaa räpast minevikku meenutava kampaania juures…
2015. aasta sügisel, kui pagulaskriis süvenes, hakati tõmbama absurdseid paralleele süürlaste ja aafriklaste praeguse sisserände ning 1945. aasta Ida-Preisimaalt ja Sileesiast pärit põgenike ja ümberasustatute vahele – moto järgi, et kui toona suudeti 14 miljonit ümberasustatud sakslast edukalt lõimida, siis mõni asi veel kaks miljonit aafriklast ja araablast vastu võtta. Oma suhtumisega migratsiooniküsimustesse jagas kantsler ühiskonnas tooniandva kihi ning peavoolumeedia vaateid, mis pooldavad universalistlikku maailmapilti ja sellele vastavat inimesekäsitust.
„Rahvas on igaüks, kes elab sellel maal,” targutas ema Angela. Kui nii, siis peaks saksa rahva sekka kuuluma ka Eritreast pärit ebaseaduslik sisserändaja. See on aga vastuolus Saksa põhiseaduse artikliga 116, mille kohasel koosneb saksa rahvas Saksa kodanikest.
Merkel on ekslikult lootnud, et tema piiritu altruism on nakkav nagu katk, ta on teinud pagulaskriisist suurejoonelise poliitilise draama, nimetades selle lahendamist Euroopa Liidu eksisteerimise peamiseks probleemiks. Muidugi ei ole viisakas kantslerile meelde tuletada, et tema ise on kogu selle jama tekitanud.
28. veebruaril 2016 deklareeris ema Angela: „Kui üks defineerib oma piiri, peab teine kannatama. See pole enam minu Euroopa.” Schengeni ala Euroopas sõltub sellest, et kantsleri defineeritud välispiirid on ka kaitstud. Kui ei ole, peavad Schengeni riigid oma piire ise kaitsma. Nii nähakse seda igatahes kõigis Euroopa riikides peale Sakssmaa. Merkeli väide, et riigipiire ei saa kinni panna, oli aga lihtsalt häbematu lausvale! Merkeli väide, et ka Saksamaa kaitstud maismaa piir (kogupikkus u 3000 km) ei suuda pagulasi tõrjuda, on alatu vassimine, Euroopa julgeolekut ja stabiilsust ohustava arulageda poliitika kiuslik õigustamine. Samas oli kantsler valmis maksma ogaraid summasid Türgile, et see kaitseks oma pikka merepiiri, maismaapiirist rääkimata.
Saksamaa polevat võimeline oma piiri sulgema (küll pole aga mingi probleem saata tänavatele hambuni relvastatud märulipolitseinikke), aga Hispaania sai sellega küll hakkama, tõsi küll, mitte kauaks! Kui 2006. aastal tungis Hispaania Ceuta ja Melilla enklaavi 32 000 aafriklast, siis 2015. aastal, tänu 6 m kõrgusele ja neljakordsele okastraataiale, pääses tõkkest üle vaid 92 piiririkkujat. (Kuid ka Hispaanial läheb taas üha raskemaks näljaseid neegrite horde tagasi tõrjuda. 2017. aasta esimesel poolaastal tungis Ceuta ja Melilla enklaavi 3200 aafriklast, kaks korda nii palju kui 2016. aastal samal ajavahemikul.)

Juba aastaid ei tee Türgi president Recep Tayyip Erdogan saladust sellest, et eurooplased on tema meelest nõrgukesed, argpüksid ja hädavaresed, kes targutavad donkihhotlikult lõpmatuseni humaansusest, kuid jäävad ikkagi Brüsseli, Berliini ja Pariisi ustavateks Sancho Panzadeks. Kindlasti leidub ka Saksamaal arukaid inimesi, kes ei jõua ära kiruda neid mugavuspoliitikuid ja -ärimehi, kes omal ajal käisid välja Schengeni viisavaba ruumi idee. Siinkohal tahaks küll küsida, kes olid need idioodid, kes võtsid kasutusele Schengeni viisavabaruumi. Kas keegi üldse tundis huvi, kas Kreeka on võimeline (ja kas tal selleks üldse soovi on) valvama efektiivselt oma 13 700 km pikkust merepiiri. Kõige absurdsem on see, et Kreeka ja Austria vahele jääb mitu riiki, mis ei kuulu Schengeni viisavaba ruumi. Sisepiirideta Euroopa Liit on aga igat masti kurjategijate, narkodiilerite, sarimõrvarite, korteri- ja autovaraste, salakaubitsejate ja kõikvõimalike islamifanaatikutest terroristide eest täiesti kaitsetu. Vähe sellest, kaitseta on ka Euroopa Liidu välispiirid. Iisraeli luure andmetel oli 2015. aastal migrantide massis imbunud Euroopasse 3000 fanaatilist pühasõdalast, Saksa vastuluure (Nachrichtendienst) andmetel aga koguni 7000. Igati tubli tulemus! (Veebruari lõpuks 2016 selgus, et Saksamaal on „haihtunud” 130 000 registreeritud pagulast.) Mis edasi saab?

Ema Angela suureks kurvastuseks sulges fašistlik Ungari Serbia piiri.

31. augustil 2015 andis Merkel Berliinis traditsioonilise pressikonverentsi. „Maailm näeb Saksamaad kui lootuse ja võimaluste maad,“ ja lajatas siis oma kuulsaima ja kõige pühama mantra: „Me saame sellega hakkama!“ (Wir schaffen das!). Aga mis hinnaga, kallis ema Angela?! Euroopa rikkaimas riigis Saksamaal on 335 000 kodutut, ligi kaks miljonit last elab täielikus vaesuses, rääkimata otsatust hulgast täiskasvanutest, pikaajalistest töötutest või vanuritest, kes elavad peost suhu. Palgatõusuks, teedeehituseks või lasteaedade jaoks raha ei leita. Piisab aga sellest, et rongitäis hea toitumusega ja tuttuutes firmateksades noori araabia mehi saabub Müncheni pearaudteejaama, kui kohe leitakse miljardid eurod, et ülbeid ja tänamatuid kontvõõraid alandlikult selga küüru tõmmates vastu võtta.
Kindlasti on iga normaalne inimene vähemalt kord endalt küsinud, miks on Saksa islamimeelne valitsus teinud piiririkkujatest lausa poliitilise jumaluse ja miks Saksa „vaba” meedia kogu seda kunstlikult tekitatud kriisi nii pugejalikult õigustab ja taevani ülistab?
Esiteks. Ilmselt on Saksamaa kollektiivne süütunne Teise maailmasõja ajal Wehrmachti ja kõikvõimalike SS-erikomandode poolt korda saadetud metsikuste ees siiani nii suur, et nüüd üritatakse loendamatuid piiririkkujaid „väärikalt vastu võttes” oma sõjaaegseid kuritegusid lunastada. Kõik ikka selle nimel, et inimesed andestaksid ja unustaksid gaasiautod ja -kambrid, pantvangide hukkamised, ühishauad, Babi Jari (ka Babõn Jar, kurikuulus jäärak Kiievi lähedal, kus 29.–30. sept 1941 tapeti 34 000 tsiviilisikut), Lidice, Oradour-sur-Glane’ (kus SS-lased tapsid 642 külaelanikku), Dachau, Majdaneki, Auschwitzi… Valearvestus – mitte mingisugune „Willkommenskultur” ei tee olematuks ega heasta natside ilgeid inimsusevastaseid kuritegusid Teise maailmasõja ajal.
23. oktoobril 2015 saatsid 47 endist Saksa DV dissidenti kantsler Merkelile avaliku kirja, milles avaldasid poolehoidu tema pagulaspoliitikale. „70 aastat pärast holokausti avas Saksamaa oma piirid ja päästis inimesed hädast ja surmast,“ seisab pöördumises. „See on maa, kus me tahame elada, maa, millest me oleme unistanud.“
Kollektiivne nõdrameelsus – die Stunde des Idiotismus (idiotismi tund)! Mitte ükski saksa kommunist pole kunagi unistanud Saksamaast, kuhu voorib iga päev tahtlikult oma dokumendid hävitanud (et varjata oma tegelikku elukohta) fanaatilisi moslemeid, käsi pikalt ees.

Veel leidub Euroopas arukaid inimesi.

Teine põhjus on aga märksa pragmaatilisem. Saksamaa sipleb juba ammu oma ajale jalgu jäänud tobeda põhiseaduse ja veel tobedamate rahvusvaheliste kokkulepete kammitsates. Ütleb ju Saksamaa põhiseadus sõnaselgelt, et sõjapõgenikul (ka poliitilisel) on õigus Saksamaal asüüli taotleda (mis aga ei tähenda automaatselt seda, et riigil on kohustus igale suvalisele piiririkkujale asüüli anda!). Paraku pole põhiseadus sätestanud vastuvõetavate asüülitaotlejate hulga ülempiiri (näiteks ühe aasta jooksul). Formaaljuriidiliselt ei saa kantsler Merkelile midagi ette heita, kui ta hetkelise suuremeelsuse tuhinas rõõmsalt teatas, et Saksamaa võtab kõik Süüria põgenikud vastu „und es gibt keine Obergrenze“ (ja ülemist piiri ei ole). Põhiseadust täht-tähelt võttes ei tohigi Saksamaa midagi teha (nagu üks õpetatud jurist ühes saksa telesaates selgitas), et pagulastetulva peatada. Piiri sulgemine on põhiseaduse vastane. Saksamaa rahvuslike huvide kaitsmine on põhiseaduse vastane (eelkõige aga äärmiselt natslik tegevus!). Pagulaste väljasaatmine piisava põhjenduseta on põhiseaduse vastane ja ebainimlik. Kõik, mis on Saksa riigi ja rahva huvides on põhiseaduse vastane! Pole siis ime, et Saksa valitsuskoalitsiooni huvitas ainult üks: kuidas piinliku täpsusega põhiseadust ja rahvusvahelisi kokkuleppeid järgides veel X-miljonit migranti vastu võtta! Ei osanud Saksa põhiseaduse koostajad omal ajal ette näha, et kunagi muutub see valusaks bumerangiks, mis annab korraliku kolaka sakslastele endile.

Pikett Tallinnas Toompeal 24. augustil 2016.

Kolmas põhjus on kantsler Merkeli 4. septembril 2015 väljaöeldu, et Saksamaa võtab vastu kõik Süüria põgenikud ja tagab neile inimväärse elu. Göttingeni lähedal asuv väikelinn Friedland on saksa piiritu suuremeelsuse ja „Willkommenskulturi“ musternäide. Seal elab 1180 kohalikku elanikku ja… 3100 migranti. Rondeshageni lähedal asuvas Gross Weedenis on 60 elanikku… ja 1500 migranti. Kommentaarid on liigsed!
Neljas, kõige olulisem põhjus, miks Saksamaa migrantidele „sõbralikku nägu näitab”, kuid millest ei ole samuti sünnis avalikult rääkida: Kui moslemite ees korralikult saba liputada, siis ehk õnnestub vältida terroriakte Saksamaal, saksa turistide vastu välismaal – või, hoidku jumal – pommi eest mõnes Lufthansa suures reisilennukis. (Paraku ei ole lipitsemine soovitud tulemusi andnud, Saksamaal on toime pandud juba mitu terroriakti.) Tõsi, ongi ju islami fundamentalistide eesmärk Lääne riike terroriaktidega šantažeerides sundida neid ühel või teisel kujul kümnist maksma – nii nagu seda praktiseerisid omal ajal mongoli khaanid (ei ole midagi uut siin päikese all!). Ja see on neil suurepäraselt korda läinud! Kui Saksamaa võtab araabia päritolu migrante lahkesti vastu, maksab neile kopsakaid sotsiaaltoetusi, söödab punud korralikult täis, annab kenad korterid (soovitavalt akendega lõuna poole!), ehitab uhkeid mošeesid, siis jäetakse tõenäoliselt Saksamaa rahule ja ei panda seal pomme plahvatama…

Piiririkkujate vastane demonstratsioon Poolas.

Tolerantsuse loosungite taha varjudes on Saksamaa võimuladvik demonstreerinud tegelikult mitte riigi jõudu, vaid jõuetust oma piiride kontrollimisel, täielikku saamatust, eelkõige aga argpükslikku hirmu islami fanaatikute võimalike terroriaktide ees. Aga eks rahvasuugi ütleb: sõprust raha eest ei osta! Saksa poliitikute moslemite ees lömitamine ja põlvili roomamine  pole mingeid positiivseid tulemusi andnud. Vastupidi, noored moslemid muutuvad järjest ülbemaks, saksa keelest ja kultuurist ei taha nad midagi teada. Neid huvitab ainult mööda tänavaid jõlkumine ja läbi taskupõhja suguorganite sügamine. 19. detsembril 2016 tappis 24-aastane islami fanaatik Anis Amri Poola rekkajuhi ja sõitis autoga Berliinis keiser Wilhelmi mälestuskiriku juures jõululaadal rahva hulka. 11 inimest hukkus, 55 sai vigastada, neist mõned raskelt. Tere tulemast Saksamaale!
Tegelik probleem on nende inimrühmade massiline sisseränne, kes ei lõimu oma päritolukultuuri tõttu ei majanduslikult ega kultuuriliselt suuresti ka paljude põlvkondade vältel, vaid moodustavad paralleelühiskondi. Kui araablaste, afgaanide ja aafriklaste asemel oleks tegu venelaste, hispaanlaste, hiinlaste või vietnamlastega, oleksid probleemid märksa väiksemad või pikas perspektiivis lahendatavad. Saksa poliitikud ja meedia universalistid aga pärssisid igasugust kriitilist debatti sellel teemal.
Kaugelt üle 90 protsendi varjupaigataotlejate puhul on nii, et kui nad juba sisse on pääsenud, jäävad nad Saksamaale sõltumata sellest, kuidas nende taotlus lõpuks laheneb. Ja suur osa neist toob millalgi perekonnaliikmed järele. De facto on Saksa varjupaigaseadusest saanud kontrollimatu sisserände uks.
Kuigi ema Angela on korduvalt väitnud, et islam kuulub Saksamaa juurde (Saksamaal on 4 miljonit moslemit), näitab rahva suhtumine küll midagi muud.
Allensbachi instituudi korraldatud küsitlus 2015.aasta sügisel andis järgmise tulemuse: ainult 22% sakslastest on nõus, et islam kuulub Saksamaa juurde. Endise Saksa DV territooriumil elavatest inimestest ei pea islamit Saksamaa juurde kuuluvaks koguni 75% (Lääne-Saksamaal 60%). Skeptiline suhtumine islamisse on omane kõigile vanusegruppidele. Tõsi, nooremad on leplikumad (kindlasti ka naiivsemad ja agressiivse propaganda poolt tümaks tehtud), kuid siiski eitab islamit 55% saksa noortest.
12. oktoobril 2015 ajalehele „Bild“ antud intervjuus, küsiti kantslerilt: „Kui sügavale peaksid küsitluste tulemused koalitsiooni kohta langema, enne kui te hakkate oma põgenikepoliitikat muutma?“
Kantsleri vastus: „Küsitlused ei ole minu mõõdupuu.“ (
Umfragen sind nicht mein Massstab.) Vaat sulle siis, kantsleril suva, mida rahvas arvab!
Ja viies põhjus, miks Saksamaal pagulasteemat nii hellalt käsitletakse: sakslased on truud, ustavad ja harjunud juhile (vürstile, keisrile jne) kuuletuma: „
Führer, befiel, wir folgen dir!“ (Füürer, käsi, me järgneme sulle!) – röökisid sakslased juba 1938. aastal. Mis parata, selline on sakslane!

Ema Angela on tõsiselt huvitatud sellest, et teda kiruvad kommentaarid internetis kustutaks, sest TEMA PÜHADUS on EKSIMATU!

Pagulastemaatika puhul hämmastab aga selle äärmiselt ebaobjektiivne kajastamine mitte ainult Saksa meedias. Kellegi nähtamatu käsi tsenseerib ja juhib globaalset ajupesu. Saksamaa pagulaspoliitika kritiseerijaid üritatakse näidata võimalikult halvas valguses, neid naeruvääristades, rassistideks, natslikeks vihaõhutajateks või võõravaenulikeks (fremdenfeindlich) paremäärmuslasteks sõimates. Muide, viimasel ajal on igat masti neoliberaalide, sotsiaaldemokraatide ja inimõiguslaste poliitilise sõimu leksikoni ilmunud uus huvitav termin – vihakõne. Kas see on tõesti mõne töötu eesti filoloogi vaimusünnitis? Oh ei, nii nutikas see eestlane nüüd ka ei ole, pigem on tegemist toortõlkega saksa- või inglisekeelsest sõnast Wutrede (Wut – raev) või Hassrede (inglise k hate speech). USA ja Euroopa juhtivad telekanalid (eriti USA CNN; Saksa ARD, ZDF – mõlemad sisuliselt valitsuse hääletorud, N24, RTL, SAT1, PHOENIX jt) näitavad piiririkkujaid ainult positiivses valguses: sõjakoledustest pääsenud sõstrasilmsed lapsukesed-musirullikesed  ja sõbralikult naeratavad naised (noored mehed, kes moodustavad sissetungijatest vähemalt 70 protsenti, millegipärast fotoaparaatide ja kaamerate ette ei jää), keda ülbed piiririkkujad kasutavad Saksamaale tungimisel ääretut haletsust tekitava kaitsekilbina. Saksa ajalehed aga teatavad üksteise võidu lugusid üdini ausatest araabia noormeestest, kes leidsid rahakoti suurema summaga ja viisid selle joonelt politseisse. Või siis südantliigutav intervjuu 9-aastase Süüria tüdrukuga, kes kavatseb neurokirugiks õppida…

29. septembril 2017 Tallinnas.

Enesekindlad, reaalsusest täielikult irdunud Brüsseli bürokraadid-internatsionalistid-sotsialistid-liberaalid dikteerivad aga lausa sugereerivalt tolerantsuse kriteeriume (teatavasti on ainult ülitarkade Brüsseli bürokraatide privileeg hea ja kurja, õigluse ja ebaõigluse kriteeriumid paika panna), vaikides täielikult maha interneti kommentaariumides avaldatud loendamatud kriitilised ja sapised märkused Saksa ja Austria lahtiste piiride hukatusliku poliitika kohta.
Kuid, oi imet, need salvavad märkused on ema Angelale siiski hinge läinud, ja New Yorgis Facebooki looja juudi päritolu Mark Zuckerbergiga kohtudes tundis ta tõsist huvi, kas saaks kommentaariumides tema pagulaspoliitikat maa põhja kiruvad kommentaarid ära kustuda, et kogu maailm lõpuks ometi taipaks: mõelda ja tegutseda tuleb ainult nii nagu mõtleb ja tegutseb Saksa kantsler! Ainult temal on õigus, ainult temal, kõik ülejäänud on idioodid!
Aga küsigem nüüd lõpetuseks, mis on siis Tema Pühaduse, ema Angela massiliste piiririkkumiste mahitamise tegelik eesmärk? Kas soov ületada kadunud ema Teresa kuulsus ja saada endale Euroopa ajaloo suurima häätegija igavene nimbus? Või hoopiski soov muuta oma kodumaa Saksa-Araabia Ühendkalifaadiks? Jätkem pilked ja spekulatsioonid, kuid üks on kindel – Merkelit neljandaks ametiajaks kantsleriks ei valita, ja kui see siiski peaks juhtuma, siis on kaine mõistus Saksamaa jäädavalt hüljanud… Ja nii see kahjuks ka juhtus!
…24. septembril 2017 valis saksa rahvas MERKELI ja ISLAMI!
Ametivannet andes tõotas Angela Merkel, et kaitseb Saksa rahvast kahju eest. Oma uisapäisa ja omavolilise pagulaspoliitikaga 2015. aastal pole ta seda teinud.

* * *

Ema Angela elulugu

Ema Angela (vasakult esimene) kauges nooruses rannarõõme nautimas.

Angela Dorothea Merkel (neiupõlvenimi Kasner) sündis 17. juulil 1954 Saksa LV-s Hamburgis. Mõni kuu pärast Angela sündi kolisid tema vanemad Saksa DV-sse. Kooliajal ja nooruses paistis tulevane kantsler silma sellega, et ei paistnud mitte millegagi silma. Ei heas ega halvas mõttes. Kooliajal kuulus ta Ernst Thälmanni pioneeriorganisatsiooni, hiljem oli noorsooühingu FDJ liige. 1973. aastal asus Merkel Leipzigis füüsikat õppima. 1977. aastal abiellus ta füüsikatudengi Ulrich Merkeliga, abielu lahutati 1982. Merkeli diplomitöö kandis ülikeerulist pealkirja – „Der Einfluss der räumlichen Korrelation auf die Reaktionsgeschwindigkeit bei bimolekularen Elementarreaktionen in dichten Medien“. Pole aga andmeid selle kohta, et Merkel oleks ikka tõesti füüsikale pihta saanud või päevagi oma erialal töötanud. Mingi aeg nokitses ta SDV Teaduste Akadeemia teoreetilise keemia osakonnas. Merkel ei olnud SED (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands – Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei) liige, ta polnud aktiivne ei tsiviil- ega kirikuelus. Merkeli poliitikasse sattumine on igav ja pikk lugu. 20. detsembril 1990 sai ta Jumala abiga Saksa Liidupäeva (Bundestag) liikmeks. Valimised võitnud Helmut Kohl tõi Merkeli sõna otseses mõttes kättpidi suurde poliitikasse, määrates ta 18. jaanuaril 1991 Naiste ja Noorte ministeeriumi juhiks (Bundesministerium für Frauen und Jugend). 10. aprillil 2000 valiti Merkel CDU liidupäeval arusaamatutel põhjustel uueks esimeheks. 22. novembril 2005 valiti ta 397 häälega (202 vastu, 12 tühistatud) Saksa Liitvabariigi kantsleriks. Merkeli esimene ämbrisseastumine oli kohtumine dalai-laama Tenzin Gjatsoga Berliini kantsleri residentsis 23. septembril 2007.
28. oktoobril 2009 valiti Merkel 323 poolthäälega (612 hääletajat) teist korda kantsleriks. 17. detsembril 2013 nimetati 462 poolthäält saanud Merkel (621 hääletajat) kolmandat korda kantsleriks. Tema ametiajast meenutaks siinkohal veel vaid ühte seika.
20. novembril 2004 peetud kõnes ütles Merkel: „Multikultuurne ühiskond on karile jooksnud.“ (Die multikulturelle Gesellschaft ist gescheitert.) Samas tõi ta esile sakslaste juhtiva osa kultuuris ning kritiseeris moslemite vähest huvi integreerumiseks. Sellele arusaamisele jõudis Merkel juba 11 aastat tagasi (muide, sama mõtet kordas ta ka 2010. aastal)! Ja kas ta on sellest tõdemusest õppust võtnud? Oh ei, kuid miks see, mis ei õnnestunud juba 2004. aastal, peaks mingil imeväel õnnestuma nüüd! Kuid eks rahvasuugi ütle: loll on see, kes kolm korda ühe ja sama kivi otsa komistab!
Sõna integratsioon on nii Merkeli kui kõigi teiste praeguste saksa ja Brüsseli poliitikute püha mantra, mida korrutatakse lõpututes variatsioonides hommikust õhtuni, õhtust hommikuni, söögi alla ja söögi peale, söögi ajal ja söömist lõpetades, üles ärgates ja enne uinumist. Benedicat vos omnipotens Deus, Pater, et Filius, et Spiritus Sanctus.

* * *

Tulus äri passidega
2015. aastal oli Süürias välja antud 829 000 passi, keskmiselt 3000 päevas. Assadi valitsus teenis passide pealt umbes 470 miljonit eurot. Kui Süürias maksab pass 15 eurot, siis välismaal 363 eurot. Süüria pass on Euroopas väga hinnatud, sest see avab automaatselt tee maisesse paradiisi – Saksamaale, kus tööde tegemata võib igavesse nirvaanasse hõljuda. Pole siis ime, et võltspass maksab 4500–5400 eurot. Reisikihk haaras ka afgaane. Kui 2015. aasta varakevadel anti Kabulis välja 1000 reisipassi, siis septembri lõpus juba 5000.

* * *

1000 euro eest sõjapõgenikuksSaksamaa võtab kõik piiriületajad (ka isikut tõendavate dokumentideta) lahkelt vastu, kui aga inimene ei suuda usutavalt valetada, et ta tõesti sõja eest põgeneb, siis võidakse asüüli andmisest keelduda, mis ei tähenda aga sugugi kohest riigist väljasaatmist, sest Saksamaal viibis 2015. aasta lõpus 193 000 inimest, kellele ei antud asüüli ja kes oleksid tegelikult pidanud riigist lahkuma. Afganistanis tegutsev Taliban on lahkesti nõus aitama. 1000 euro eest väljastab Taliban kirjaliku tapmisähvarduse koos ehtsa Talibani templiga.

* * *

„Suuremeelsus on loomulikult ilus, keegi ei vaidlusta seda, aga kui abivajajaid on rohkem kui andjaid, siis üsna varsti pole alles kumbagi, sest kõik, mida Euroopa pakub, pistetakse nahka koos Euroopaga.“

Vene kirjanik Ljudmilla Ulitskaja (12.09.2015)

* * *

Ema Angela ja inimkonna suurim vaenlane Ungari peaminister Viktor Orbán.

Inimesi, kes meile saabuvad, on petetud kaks korda: smugeldajate ja EL poliitikute poolt. Mõlemad lubavad neile paremat elu ja seda, et nad võivad meie juurde jääda ka siis, kui nende kodumaal valitseb taas rahu. Aga nad kogevad peagi, et mesi, mis Saksamaal voolab, on vähem magusam kui nad ette kujutavad, sest hea elu on omapoolse panuse, mitte nõudmiste teema. [—]
Euroopa tipp-poliitikud elavad hetkel unelmate maailmas. Neil pole õrna aimugi tegelikust ohust, mida sisserändajad meie jaoks tähendavad, samuti mitte probleemi suurusjärgust. Me räägime X-miljonist inimestest. Pagulastevoog on lõputu. Kui me nad kõik sisse laseme, läheb Euroopa põhja. [—] …Kvoodil on mõte ainult siis, kui meie piirid on suletud. Vastasel juhul ei tea ükski valitsus kui suure hulga inimestega tegemist on, sest neid tuleb pidevalt juurde. Kas me tõesti suudame takistada migrante minemast sinna kuhu nad tahavad? Kes suudab neid Eestis, Sloveenias või Portugalis kinni pidada, kui nad tahavad Saksamaale pääseda? See on illusioon.

Ungari peaminister Viktor Orbán

* * *

Ma ei või enam seda sõna PÕGENIKUD kuulda. Need inimesed viibivad juba ammu kindlas piirkonnas ja seega on nad ILLEGAALSED SISSERÄNDAJAD!

Austria „Kronenzeitungi“ kommentaar 19.10.2015 (825 poolt ja 5 vastuhäält)

* * *

Keegi pole teid kutsunud, austage meie reegleid, ja kui see teile ei meeldi, minge tagasi koju.

Miloš Zeman, Tšehhi president (8.08.2015)

See siis on Saksamaa! Ühe Duisburgi keskkooli lõpupilt. 2017. aastal.

 * *  *

VAESUS SAKSAMAAL
3,1 miljonit sakslase sissetulek on allpool vaesuspiiri. 904 000 pensionäri töötab (kasvõi osalise tööajaga), kuna pensionist ei jätku äraelamiseks. 1,5 miljonit sakslast elab toiduabist, sest neil puudub igasugune sissetulek. 2015. aastal lülitati 600 000 majapidamises vool välja, sest elanikel polnud raha elektri eest maksmiseks. 2014. aastal oli Saksamaal 335 000 kodutut. Üle 2,5 miljoni alaealise sakslase elab vaesuses. Pagulaste ja terroristide maaletooja ja Saksamaa agar islamiseerija ema Angela teenib kuus 24 164 eurot. Iga uue pagulaste ühiselamu rajamine on seega kuritegu saksa rahva vastu.

Peter Hagen

Saksa meedia ei kajastanud pagulaskriisi ausalt
Esmaspäeval 24. juulil 2017 avaldatud 200-leheküljelise Hamburgi meediakooli ja Leipzigi ülikooli uuringuga tutvunud päevalehe „Die Zeit” teatel järeldatakse raportis, et päevalehtede toimetused polnud pagulaskriisi alguskuudel, kui Saksamaale saabus sadu tuhandeid inimesi, kriitilise vaatleja (saksa k Beobachter), vaid kasvataja (saksa k Volkserzieher) rollis.

Õitsev Saksa majandus.

„Die Zeit” endise toimetaja ja meediateadlase Mihcael Halleri juhtimisel uuriti 2014. aasta veebruarist 2016. aasta märtsini juhtivates päevalehtedes ilmunud artikleid. Teiste seas analüüsiti ajalehtede „Bild“, „Die Welt“, „Süddeutsche Zeitung“, „Frankfurter Allgemeine Zeitung“ ja paljude kohalike väljaannete artikleid.
Raportis kritiseeritakse nn peavoolumeediat selle eest, et nad ei suhtunud migrantidele Saksamaa piirid avanud liidukantsler Angela Merkeli avatud uste poliitikasse ning poliitilise eliidi loosungitesse kriitiliselt. Ajakirjanikud kasutasid terminit tere-tulemast-kultuur (saksa keeles Willkommenskultur) ühiskonnale moraalse surve avaldamiseks, järeldavad uuringu koostajad.
Uuringu autorite hinnangul kohtlesid paljud ajakirjanikud valitsuse poliitika kritiseerijaid võimalike ksenofoobidena, leides, et toimetuste ülesanne on selliseid inimesi kasvatada paremateks inimesteks. Raporti koostajate sõnul kasutasid ajakirjanikud valitsuse poliitika kaitsmisel näiteks seisukohta, et vananeva elanikkonnaga Saksamaa vajab sadade tuhandete noorte põgenike töökäsi. Uuringu autorite sõnul kuritarvitasid päevalehed sellega terminit Willkommenskultur ja summutasid avalikku arutelu.
„Suur osa ajakirjanikke tunnetasid oma professionaalset rolli valesti ja jätsid oma valgustusliku rolli unarusse,“ ütles Haler ajalehele „Die Zeit“.
Ka heidavad uuringu autorid ajakirjanikele ette seda, et artiklites sisaldus sageli ajakirjanike enda arvamus, mis tegi uudislugudest hoopis kommentaarid. Ekspertide, teiste kodanike ja asüülitaotlejate endi nägemus sageli aga puudus.
Raporti autorid järeldavad, et suurte päevalehtede kajastus on aidanud kaasa ohtliku lõhe tekkimisele Saksa ühiskonnas ja usalduse kaotamisele peavoolu meedia vastu.

Miks ikkagi ema Angela 2015. aastal piirid avas?
Korrigeeritud statistika kohaselt tulvas 2015. aastal Saksamaale ligi 900 000 migranti ja 2016. aastal veel 300 000.
Kui kindlad need arvud on, pole selge ja tänaseni on ebaselge, kes kõik Saksamaale tulid. Selge on aga see, et Saksamaa peab nende ülalpidamisele miljardeid aastas peale maksma.
Philip Plickerti koostatud raamatus „Merkel. Kriitline pilk“ kirjutavad erinevad autorid Saksamaa kantsleri Angela Merkeli tegevusest.
Peatükis „Nurjunud pagulaspoliitika“ rõhutab Cora Stephan, et pagulaskriis ei tulnud üldsegi ootamatult, nagu Merkel ise hiljem väitis. Varem ta lihtsalt ei tahtnud hoiatusi kuulda võtta.
Septembris 2015 oli Saksamaa riigipiiri sulgemiseks kõik valmis. Riigi politseiameti juht Dieter Romann oli koostanud 30-leheküljelise operatiivkäsu. Kõik üksused olid tegevusvalmis ning ootasid käsku. 21 sajaliikmelist üksust oli juba bussidega Austria piirile toimetatud ja kohal oli rasketehnika.

Veel üks ema Angela ja inimkonna vaenlane: Austria noor kantsler Sebastian Kurz (s 1986), kes ei taha Austria islamiseerimisest midagi teada.

Pühapäeval, 13. septembril, pidi riigipiir uuesti kinni pandama. Puudus vaid viimane korraldus poliitiliselt juhtkonnalt. Aga kantsler Merkel palus siseminister de Maiziere’ilt garantiisid, mida too anda ei saanud: „Minister ei saanud lubada, et see otsus jääb hiljem kohtutes vett pidama. Ja ta ei saanud lubada, et ebapopulaarseid pilte ei teki.“
Merkel tegi tegematajätmise otsuse üksi ja nii jäi Saksamaa uks mitmeks piinarikkaks kuuks avatuks.
Ja veel. Märtsis 2016 leppisid Merkel, Hollandi peaminister Rutte ning Türgi toonane peaminister Davutoglu kokku, et Türgi läkitab igal aastal Euroopasse 150 000 kuni 250 000 pagulast. Ametioskustega pagulased aga kavatses Türgi endale jätta. Ka sellegi otsuse tegi Merkel omapäi. Saksa parlament ei ole kunagi otsustanud, et Ungari kiirteelt tuleb pagulased ja sajad tuhanded neile järele rändajad Saksamaale ära tuua.
Lisaks tohututele sotsiaalsetele probleemidele lähevad pagulased, kellest paljud tulidki Saksamaa hüvede järele, riigile palju maksma, sest see on kvalifitseerimata ja motiveerimata tööjõud.
Pagulased, kes jõuavad kunagi ametlikule tööjõuturule, suudavad end küll ise ülal pidada, aga 2/3 kuni 3/4 neist ei jõua tööle arvatavasti kunagi. Freiburgi finantsteadlane Bernd Raffelhüschen arvutas välja, et üks sisserännanud pagulane läheb riigile oma eluajal maksma 450 000 eurot. Ja niisuguseid inimesi võib hilismigrantidest olla umbes miljon, kes jäävad Saksamaale ja tööle ei lähe.

* * *

Berliin – migrantide pealinn, tulevane Berlinostan
Berliinis on umbes 3,6 miljonit elanikku. Alates 2018. aasta algusest oli juuli keskpaigaks Berliini kolinud täpselt 100 sakslast, kuid 41 000 välismaalast. Euroopast olid pärit 2829 poolakat, 2584 Rumeenia ja 2360 Bulgaaria kodanikku. Kõik ülejäänud ei ole pärit Euroopast.

* * *

Saksa siseluureameti hinnangul viibis 2017. aastal riigis 10 800 radikaalset islamisti. Rootsi kaitsepolitsei Säpo andmeil oli kuningriigis samal aastal islamiäärmuslasi 2000 ringis. Prantsusmaal jälgitakse terrorismiga seoses umbes 20 000 inimest … (2018. juuli andmed).

* * *

Inglise siseministeerium, moslemist siseministri Sajid Javid’iga eesotsas, teatas, et 2018. aasta kolme esimese kuu jooksul Inglismaale saabunud 1112 põgeniku hulgas polnud ühtegi kristlast, vaatamata ÜRO põgenike ülemkomissari soovitusele ja Ameerika Ühendriikide avaldusele, et ISIS sooritab Süürias kristlaste vastu genotsiidi. Siseministeerium oli nõus vastu võtma ainult moslemeid, lükates tagasi nelja kristlase taotluse. (29. juuli 2018)

Inimkaubandus ei rauge
Pole vist enam kahtlustki, et 2018. aasta juunis Hispaanias võimule saanud sotsialistide valitsus on inimkaubanduse teatepulga Itaalialt üle võtnud.
Need uudised, mis alles paar kuud tagasi Itaaliast tulid, kui räägiti sadadest merelt ära toodud migrantidest, tulevad nüüd Hispaaniast. Ja sama jultunult, kui praeguse Itaalia valitsuse eellased rääkisid kohustuslikust solidaarsusest ja nõudsid põgenike viimist mujale Euroopasse, teeb seda nüüd Hispaania valitsus.
Hispaania siseminister Fernando Grande-Marlaska kutsus üles migratsioonile Euroopa-ülese lahenduse leidmiseks. „Hispaania on nüüd näinud olemasolevaid probleeme. Migratsiooniprobleemi, mis on Euroopa probleem ja nõuab Euroopa lahendust,” ütles Grande-Marlaska riigi edelaosa Cadizi regiooni külastades.

26. augustil 2018 kogunes Chemnitzis 6000 inimest pagulastevastasele meeleavaldusele.

Vastus sellisele nõudmisele saab olla vaid Viktor Orbani moodi: ise selle probleemi üles korjasite, ise sellega ka tegelege.
Hispaania sai 26. juulil 2018 väärilise karistuse heategude eest, kui umbes 400 migranti tungis jõuga Hispaania Ceuta enklaavi Marokos. Migrandid tungisid üle piiri „järsku ja suure vägivallaga”, sealjuures rünnati sissetungi käigus korrakaitsjaid sööbiva ainega ehk omatehtud leegiheitjatega, teatas Hispaania tsiviilkaart. Rohkem kui tosin politseinikku sai vigastada, neli neist toimetati haiglasse põletushaavade tõttu.
Hispaania vetelpääste tõi pühapäeval 22. juulil Gibraltari vetest ära 211 põgenikku, kes üritasid sõita paatidega Põhja-Aafrikast Euroopasse. Vetelpääste teatel leiti põgenikud 21 paadist. Päästetud viiakse Algecirase sadamasse, ütles ameti esindaja.
Inimsmugeldajad panevad põgenikud väikestesse paatidesse, mis ei sobi sõiduks avamerel. Vahemerd ületades on tänavu surma saanud üle 1500 põgeniku.
Migrandid maabusid ühe paadiga ka otse Hispaania Zahora plaažile, pannes hirmunud inimesed põgenema.
Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni andmeil on Hispaania rannikul tänavu maabunud vähemalt 19 580 paadipõgenikku. Kuna Liibüa võimud tegid põgenikele Itaaliasse jõudmise raskemaks, siis üritavad aina rohkemad põgenikud alustada Vahemere ületamist Alžeeriast või Marokost ja sõita hoopis Hispaaniasse. Itaalia uus valitsus on riigi inimkaubandusest juba peaaegu välja lülitanud.
Hispaania on riik, kes erinevalt Ungarist, kes mäletab väga hästi Türgi Osmanite invasiooni, on täielikult unustanud kunagise mauride sissetungi Pürenee poolsaarele, mis tekitas sinna sajanditeks islamikoloonia, mille kristlikud kuningad hiljem hävitasid. „Ükskord me võidame niikuinii!” tunduvad moslemid Lääne-Euroopale ütlevat ja praeguste arengutega see neil ka õnnestub.

Soovituslik-hariv kirjandus Merkeli-sõbraliku Eesti NSV multi-kulti, islamiseerimise ja afrikaniseerimise sõpradele

Heinz Buschkowsky: „Neukölln ist überall“.
Katja Schneidt: „Wir schaffen es nicht“. (2016)
Hamed Abbdel-Samad: „Der islamische Faschismus“ (NB! al nov 2016 saadaval ka eestikeelses tõlkes. 190 lk. Kirjastus Zeus, hind u 14 eurot); „Der Untergang der islamischen Welt“; „Mein Abschied vom Himmel – Eine Abrechnung”; „Integration: Ein Protokoll des Scheiterns” (2018).
Seyran Ates: „Der Multikulti-Irrtum“.
Henry M. Broder: „Hurra, wir kapitulieren!“
Boualem Sansal: „Allahs Narren“ – Wie der Islamismus die Welt erobert”.
Sabatina James: „Scharia in Deutschland“ – Wenn die gesetze des Islam das Recht brechen”.
Hartmut Krauss: „Der Islam als grund- und menschenrechtswidrige Weltanschauung: Ein analytischer Leitfaden“.
Bat Ye’or: „Europa und das kommende Kalifat: Der Islam und die Radikaliesirung der Demokratie“.
Theodor Faulhaber: „Abschied von Europa: Aus Abendland wird Morgenland“.
Thilo Sarrazin: „Deutschland schaftt sich ab“. Ka eesti keeles „Saksamaa käib maha”, 2013, kahjuks läbimüüdud!; „Der beue Tugendterror“, „Wunschdenken – Europa, Währung, Bildung, Einwanderung – warum Politik so häufig scheitert”; „Feindliche Übernahme: Wie der Islam den Fortschritt behindert und die Gesellschaft bedroht” (2018).
Alice Schwarzer: „Der Schock – Die Silvesternacht von Köln”.
Udo Ulfkotte: „Die Asyl-Industrie”.
Tania Kambouri: „Deutschland im Blaulicht: Notruf einer Polizistin”. Avaldatud 2016. aastal ka eesti keeles („Saksamaa vilkurivalgusel – politseiniku appihüüd”)
Inge Hannemann: „Die Hartz IV Diktatur” (2010)

Vt ka internetis: List of Islamic Terror Attacks (al 2001. aastast))

0

Your Cart