Elukutse: geenius, diagnoos: hull

13 minutit lugemist

Geniaalsusest hullumeelsuseni on ainult üks samm – seda kõnekäändu tunti juba vähemalt 2000 aastat tagasi. Kuid teisalt pole iga psüühiliselt haige veel geenius. Vastupidist esineb aga rohkem kui arvata oskame. Juba ammu on tähele pandud, et ebatavaliselt intelligentsetel inimestel on kalduvus haigestuda teatud psüühilistesse häiretesse. Samuti on huvitav märkida, et sama saatus tabab sageli ka geeniuste sugulasi. Mõned geeniused ei ole küll ise haiged, kuid nende perekonnas on psüühiliselt haigeid pereliikmeid.

Kõige sagedamini tabab geeniusi kõikvõimalikud foobiad, paanikahood ja sundmõtted, aga ka bipolaarsed häired ja skisofreenia. Mõned vaimuhaigused toetavad geeniuse loomevõimet, teised aga pärsivad.

Mõnedel skisofreeniahaigetel on tugevad kõnehäired, mis oluliselt redutseerivad nende võimalust ennast väljendada. Teisalt on see häire „ideaalseks“ eelduseks mõnedele poeetidele ja kirjanikele. Paljudele geeniustele on olnud omane riskivalmidus, arrogants, impulsiivsus ja töökus.

Ühe sellise erigrupi moodustavad briljantsed kirjanikud: nad on sageli alkohoolikud, skisofreenikud, neil esineb tugev meeleolu kõikumine ja kõikvõimalikud foobiad – ja sageli lõpetavad elu enesetapuga.

Psüühilised haigused võivad geeniuste loomevõimet aktiviseerida, kuid on neile samas eluaegseks koormaks. Mõnele geeniusele on need haigused saatuslikuks saanud ja nad on vabasurma läinud, teised aktsepteerivad oma psüühilist eripära ja on erekordselt loomevõimelised.

Ainult mõned üksikud neist on oma haiguse võitnud, nagu veel elav matemaatik John Nash. Asi on eelkõige selles, et vanadel hallidel aegadel olid paljud psüühilistest häired ja vaimuhaigused kas tundmatud või neid üritati valesti ravida. Kes teab, võib-olla oleksid sellised geniaalsed kirjanikud nagu Ernest Hemingway või Virginia Woolf jätnud enesetapu sooritamata, kui nad oleksid õigel ajal saanud õiget ravi.

Loomeinimeste paljud psüühilised probleemid on seotud traumeerivate elamustega lapsepõlves, nagu seksuaalne ahistamine, lähedaste surm või tõrjuv suhtumine pereliikmete poolt. Kuid ka õnnetusjuhtumite tagajärjel saadud ajutraumad võivad suurt mõju avaldada.

John Nashile, kellele on loodud mälestusmärk filmiga „A Beatufiul Mind“ (eestikeelne pealkiri „Piinatud geenius“), ei olnud ega ole tema haigus talle mitte ainult needuseks. USA telekanalile PBS selgitas ta kord: „Tervis on kohastumise vorm. Inimesed arvavad alati, et vaimuhaiged kanntavad – nii lihtne see aga ei ole. Ma arvan, et psüühilised haigused ja hullumeelsus on väljapääs normaalsusest.“

Elavhõbeda psühhopaat sir Isaac Newton

Inglise füüsik ja matemaatik Isaac Newton (1642–1726) on kõigi aegade mõjukamaid teadlasi. Newton lõi klassikalise mehhaanika, sõnastas 1687. aastal ilmunud teoses mehaanika põhiseadused, ka rajas ta taevamehaanika alused, kirjutas olulisi uurimusi algebraliste võrrandite kohta.

Tema intelligentsust hinnatakse tänapäevase IQ-skaala järgi umbes 190-le. Juba lapsena olevat Newton väga probleemne olnud. Inglise arst ja teadusajaloolane Milo Keynes (1924-2009) kirjeldab teda haavatava, ekstsentrilise ja alaväärsuskomplekside all kannatavana. Newtoni käitumine annab tunnistust psüühilisest haigusest: bipolaarsest häirest, mille all kannataval inimesel vahelduvad sügavad depressioonid lausa maniakaalselt produktiivsete loomeperioodidega. Mõned uurijad aga arvavad, et nii Newton kui ka Albert Einstein kannatasid Aspergeri sündroomi all, mis avaldub teatud autismi vormis, millega kaasneb sotsiaalne suhtlushäire, kommunikatsiooniprobleemid ja ekstsentrilisus.

Newton suri 1726. aastal elavhõbedamürgitusse, olles eelnevalt ligi 30 aastat mürgiste kemikaalidega eksperimenteerinud. Juba 1692. aastal olevat ta seoses elavhõbedaga psüühilised häired tekkinud. Oma kirjades kurtis teadlane, et ta on rohkem kui aasta unehäirete ja söögiisu puudumise all kannatanud, lisaks vaevasid teda depressioonid ja sõprade ettekujutatud vandenõud. Uurijad peavad Newtoni psüühiliste häirete põhjuseks elavhõbedat. See raskemetall põhjustab neuroloogilisi ja psüühilisi muutusi, mis võivad aga aja möödudes kaduda.

„Antarktika keiser“ ja Nobeli preemia laureaat

John Nash (s 1928) on hullumeelse geeniuse musternäidis. Ameerika matemaatik lõi 1950. aastal talle kuulsust toonud mänguteooria. Üheksa aastat hiljem haigestus ta paranoidsesse skisofreeniasse, nägi igas punast lipsu kandvas mehes kommunisti, kes teda jälgis (persekutoorne luul, populaarses kõnepruugis „jälitusmaania“). Nash ütles ära isegi prestiižikast professuurist Chigago Ülikoolis, tuues põhjenduseks, et temast saab Antarktika keiser (suurusluul). 30 aastat raviti teda erinevates haiglates konvulsioonravi (krambihoogude kunstlik esilekutsumine kas medikamentide või elektrivoolu abil) ja insuliinraviga. Mingil hetkel põgenes Nash oma piinajate (arstide) eest Euroopasse. Mis võis olla tema haigestumise põhjuseks? On teada, et psühhoosid tekivad sageli kestva stressi tagajärjel. Stressi võib omakorda põhjustada ka see, kui inimeselt väga palju nõutakse ja teda koormab suur vastutus. 1959. aastal oli Nashi naine rase ja matemaatik ilmselgelt suure pinge all. Praegu peetakse Nashi tervenenuks. 1994. aastal sai ta oma doktoritöö eest Nobeli majanduspreemia. 85-aastane teadlane töötab praegu Princetoni Ülikoolis. Tema noorim poeg Johnny kannatab samuti paranoidse skisofreenia ja luulude all. Ka teda peetakse matemaatikageeniuseks.

Pisikuvaba piimamees

Howard Hughes (1905–76) oli leiutaja, insener, filmiprodutsent, tööstusmagnaat ja kõigele sellele veel lisaks lennunduspioneer. Ta visandas lennukeid, ehitas neid ja ise ka katsetas. Lennukiga Silver Bullet püstitas ta 1935. aastal kiirusrekordi 567 km/h. 1938. aastal lendas ta 91 tunniga ümber maailma. Ka ehitati 1942. aastal tema projekti järgi hiiglaslik vesilennuk Hughes H-4, mis tegi 2. novembril 1947 ainult ühe õnnetu katse õhku tõusta, kuid liiga raske lennuk ei saanud tuult tiibadesse ja H-4 lendas madalal vee kohal kõigest 1,5 km.

7. juulil 1946 tegi ta lennukiga Hughes XF-11 katselennul raske õnnetuse, alla kukkudes purustas lennuk kolm maja, Hughes aga vigastas raskelt pead ja selga. Sellest avariist ei paranenud ta enam kunagi.

1938/39 sai Hughes endale 75% lennukompanii TWA aktsiatest. Pärast Teist maailmasõda oli TWA mõnda aega maailm a suurim lennukompanii. 1966. aastal oli ta sunnitud lennukompanii müüma 546 miljoni dollari eest.

Pärast vanemate surma tekkisid miljardäril psüühilised häired. Ta kannatas puhtuse- ja kaastöötajate tegevuse kontrollimise maania all. Kuna ta kartis hirmsasti pisikuid, laskis ta oma arvukaid seksuaalpartnereid uurida, veendumaks, et nad ei põe suguhaigusi. Hughes pesi sageli käsi ja kirjutas, kuidas ukselinke puhtana hoida.

1966. aastal asus ta elama Las Vegase hotelli Thanksgiving ja lahkus sealt alles 1970. aastal. Suureks müsteeriumiks ongi jäänud, kuidas Hughes, kellel oli 1925. aastal taskus ainult 613 dollarit, suutis nii palju saavutada ja lõpuks miljardäriks saada. Ilmselt oli tal hea nina, kuhu investeerida ja ta julges riskida.

Hughese vaimne tervis on palju aastaid kõneainet pakkunud. Tema psüühilistel häiretel võis olla mitu tekkepõhjust. Lahkamisel avastati, et tal oli ajukahjustus, mis oli tekkinud kahe lennuõnnetuse tagajärjel. Pärast neid õnnetusi muutus Hughes ravimisõltlaseks ja võttis suurtes doosides kodeiini ja vaaliumi. Üks on aga selge, veidrik oli ta juba enne saatuslikku lennuõnnetust ja ravimisõltuvuse tekkimist. Hughes oli fanaatiline kinosõber. 1947. aastal sulges ta ennast neljaks kuuks kinosaali, et nonstop filme vaadata. 1968. aastal vaatas ta filmi „Eisstation Zebra“ 150 korda järjest! Juba 1950-ndate aastate keskel hakkas ta avalikust elust tagasi tõmbuma. Pealegi oli Hughes süfiliitik, mis selgitab tema paanilist hirmu haigustekitajate suhtes. Hughes suri 1976. aastal neerupuudulikkuse tagajärjel lennul Houstonist Texasesse.

Murelik tuvidoktor

Horvaadi päritolu Nikola Tesla (1856–1943) õppis Austrias Grazis masinaehitust, kuid jättis õpingud pooleli ja asus elama USA-sse, kus asus tööle Edisoni alalisvooluelektrijaamas. Isepäine ja auahne Edison ei olnud huvitatud Tesla uut tüüpi ja ökonoomse elektrivoolu – vahelduvvoolu – ideest. Kadedale Edisonile tundus vahelduvvool konkurendina ja ta veenis Teslat alalisvoolusüsteemi täiustama, pakkudes talle hiiglaslikku rahasummat. Ent Edison murdis sõna. Tesla lahkus töölt, tema vahelduvvoolu eeliseid märkas ettevõtja George Westinghouse, kes ostis ära tema patendi vahelduvvoolu mootoritele. Edisoni vastuseisust hoolimata võitis Tesla vahelduvvool. 1887. aastal avastas Tesla pöördmagnetvälja ja leiutas mitmefaasilise süsteemi ning 1891 kõrgsagedusliku kõrgepingetrafo. Ka ehitas ta esimese elektromehaanilise kõrgsagedusgeneraatori ja 1899 raadiojaama.

Tesla kannatas luulude ja sundmõtete all. Ta kartis paaniliselt pisikuid ega andnud kunagi kellelegi tervituseks kätt. Enne söömist ta sõna otseses mõttes poleeris noa, kahvli, lusika ja klaasid puhtaks. Ka oli geniaalne leiutaja võlutud arvust 3. Hotellides magas ta ainult nendes tubades, mille ristsummat sai jagada kolmega. Enne hotelli sisenemist jalutas ta hoone ümber kolm ringi (sundmõttega kaasnev sundtegu). Pärast söömist puhastas ta käsi18 salvrätikuga. Nii paradoksaalne kui see ka ei ole, toitis ta käest haigeid tuvisid, mis oli muidugi karjuvas vastuolus tema puhtusemaaniaga.

Tesla suri täiesti vaesununa hotellis New Yorker, toas nr 3327, mille ristsumma on 15. Tesla on näide selle kohta, kuidas psüühilised probleemid andeka inimese elu tuksi keeravad. Psüühilised häired muutsid ta nii ekstsentriliseks, et mida aeg edasi, seda vähem tahtis keegi temaga tegemist teha.

Filantroop

Charles Darwin (1809–1882) on ajalukku läinud evolutsiooniteooria loojana. Aastatel 1831–36 reisis ta uurimislaevaga „HMS Beagle“ tasuta ümber maailma, külastades ka Galapagose saari. Reisil tehtud tähelepanekud olid nurgakiviks tema evolutsiooniteooriale ja hilisematele arvukatele teaduslikele artiklitele, nagu näiteks „Liikide tekkimine“ (originaaltiitel: „On the Origin of Species“).

Kaks aastat pärast oma viis aastat kestnud uurimisreisi Darwin haigestus ega paranenud enam kuni oma surmani. Tänaseni pole täpselt teada, mis haigust ta põdes. Pakutakse välja küll maovaevusi, küll südame arütmiat.

Kindel on ainult see, et ta kannatas agorafoobia (väljakuhirm) all, sest pärast reisi tõmbus ta oma maamajja Down House ja lahkus sealt vaid harva. Ta paigutas maja välismüürile isegi peegli, et ebasoovitavaid külalisi õigeaegselt avastada ja peitu pugeda veel enne, kui nad jõuavad majja siseneda. Oma sõpradele saadetud kirjades kirjeldas Darwin sundmõtteid, mis ei lasknud teda öösiti uinuda.

Tema südame arütmiat seostatakse paanikahoogudega, mis omakorda vallandusid stressisituatsioonides. Kõik see sobitub kokku Darwini neuroosidega, mis teda alati pingestasid. Sõprade külaskäigud, puhkepäevad ja reisid lõhkusid tema rutiini, millega ta ei suutnud elu lõpuni harjuda. 1882. aastal suri Darwin oma kodus südame ülesütlemise tagajärjel.

Hullumeelne alkohoolik

Ernest Hemingway (1899–1961), maailma üks edukamaid kirjanikke, oli Esimese maailmasõja ajal sõjakorrespondent. 1954. aastal sai ta novelli „Vanamees ja meri“ Nobeli kirjanduspreemia. Pärast isa surma sai Hemingwayst alkohoolik. Ta seadis ennast meelega hädaohtu, vigastas ennast mootorratta- ja lennuõnnetusel raskelt. Selle tagajärjel sugenesid kõne- ja mäluhäired. Houstoni kliiniku psühhiaater, Christopher Martin leidis 2006. aastal, et Hemingway kannatas maniakaal-depressiivse psühhoosi all, oli nartsissistlike kalduvustega ja tõenäoliselt oli haigestunud ka Borderline’ sündroomi. Nimetatud häirele on iseloomulik tugev kalduvus impulsiivselt, tagajärgi arvestamata tegutseda ja väga kõikuv meeleolu. Tegude tagajärgi arvestav võime on minimaalne ja tugevad vihapursked viivad sageli vägivallani või käitumisplahvatusteni, mis tekivad eriti kergesti siis, kui keegi kritiseerib või takistab isiku impulsiivseid tegusid. Martin põhjendab neid häireid isaga seotud traumaga, osalt aga peavigastusega. Oma maniakaalses faasis kirjutas Hemingway oma parimad teosed.

2. juulil 1961 laskis kirjanik oma majas kaheraudsest püssist endale kuuli pähe. Mitu Hemingway perekonna liiget kannatasid maniakaal-depressiivse psühhoosi all, viis neist lõpetasid elu enesetapuga: isa, kaks õde-venda ja lapselaps Margaux. 2003. aasta aprilli lõpus esitles tema lapselaps Mariel Sundance’ filmifestivalil dokumentaalfilmi „Running From Crazy“ , milles kirjeldas oma perekonna vaimuhaigusi ja enesetappe. Ka ta ise olevat olnud depressiivne ja mõelnud korduvalt enesetapule. Olgu siinkohal veel märgitud, et maniakaal-depressiivset psühhoosi võib kohata ühe suguvõsa paljudel esindajatel mitme põlvkonna vältel.

Raevukas kõrvalõikaja

Vincent van Gogh (1853–90), 2000 maali ja joonistuse autor, kes on ajalukku läinud selliste kuulsate maalidega nagu „Tähistaevas“ (1881), „Kartulisööjad“ (1885) või „Päevalilled“ (1888), võlgnes tänu oma loomevõime eest bipolaarsetele psüühilistele häiretele. Tema loomevõime varjuküljeks olid arvukad depressiivsed faasid.

Tema hilisemates aastates vaheldusid maniakaalsed faasid depressiivsetega üha kiiremini. Peale selle kannatas postimpressionistlik maalikunstnik paanikahoogude ja ärevushäirete all, nagu ta on seda ka oma 19 sajandi lõpupoole kirjutatud kirjades maininud. Depressiivsed faasid said alguse tema probleemses vanamatekodus. Prantsuse neuroloog Henri Gastaut selgitas 1951. aastal Goghi ebasümmeetrilisi näojooni raske koljutraumaga lapsepõlves. Sellega kaasnesid reeglipärased epilepsiahood, mis tipnesid ränga tüliga tema sõbra Paul Gauguiniga. Gogh püüdis alguses Gauguini habemeajamisnoaga tappa, kuid see ei õnnestunud, siis lõikas ta endal parema kõrva ära. Selle kõrvalõikamise kohta on ka teine versioon: 2009. aastal lükkasid Hamburgi ülikooli spetsialistid ümber seni levinud arvamuse, et Vincent van Gogh enesel hullusehoos ise kõrvalesta maha lõikas. Tegelikult tegi seda mõõgahoobiga tema impressionistist sõber Paul Gauguin nende vahel puhkenud tüli ajal. Van Gogh, kes Gauguini nii väga armastas, ei tahtnud asjale anda kriminaalset käiku, sestap võttis süü enese peale.

1890. aasta suvel maalis Vincent van Gogh pildi „Kured nisupõllu kohal“. Rohtukasvanud tee kaob lamandunud nisuvälja, mille kohal lendavad mustad linnud. Sünge ähvardav taevas, ei mingit horisonti, ei mingit väljapääsu… Vincent van Goghi viimane pilt. 27. juuli kuumal keskpäeval läks van Gogh põllule, kus küpses vili, ja laskis enda pihta väikesest revolvrist. Surmavalt haavatuna tuigerdas ta Auversi kõrtsi. Peremees saatis arsti järele. Kakspäeva hiljem 29. juulil 1890 kunstnik suri.

Van Gogh ei olnud oma perekonnas ainuke, kellel oli psüühilisi probleeme. Tema õde Wilhelmina paigutati 35-aastaselt skisofreenikuna vaimuhaiglasse, kuhu ta jäi oma surmani. 37-aastane Vincent van Gogh suri enesetapukatses saadud vigastusse. Van Goghi ja teiste tollal tegutsenud kunstnike psüühikat võis olulisel määral mõjutada ka tolleaegne moejook absint. Prantsuse kunstinikud ja kirjanikud olid need, kes kuritarvitamise ja romantiliste müütide loomisega absindi kurikuulsaks tegid, luues müüte, mis kujutavad seda jooki psühhoaktiivsena ja hallutsinatsioonetekitavana.

Sisemonoloogide ohver

Virgina Woolf (1882–1941) tegi endale juba varakult selgeks, et ta hakkab suureks saades nagu isa Leslielgi kirjutamisega leiba teenima. 22-aastaselt avaldas ta oma esimese artikli. 1915. aastal ilmus tema esikromaan „The Voyaqge Out“ (Merereis). Järgnesid kaheksa romaani, pool tosinat lühijutukogumikku, arvukad kirjad ja esseed. Tema romaanide keskne teema oli üksik inimene kui massiühiskonna osa. Tema romaanidele on omane tegelased, kes peavad sisemisi monolooge ja sel viisil oma muljeid ja mõtteid kirjeldavad – tollal täiesti uudne võte kirjanduses.

Virginia Woolfi tabas bipolaarne häire, mida kinnitavad nii tema biograaf Hermione Lee kui ka John Hopkinsi Ülikooli psühhiaater Kay Redfield Jamison. Virginia vaimset tasakaalutust süvendas ka tema ja ta kolm aastat vanema õe Vanessa seksuaalne väärkohtlemine 12 ja 14 aastat vanemate poolvendade poolt. Ka mõjus talle rängalt ema surm 1895. aastal ja poolõe Stella surm kaks aastat hiljem. Sellest ajast peale kannatas Woolf kogu elu tasakaalutuse ja depressioonide all. Eriti 1912. aastal, kui Leonard Woolf tegi talle abieluettepaneku ja 1941, pärast tema viimase romaani ilmumist. Depressiiivsed faasid vaheldusid loominguliste faasidega, mil ta lõi oma parimad teosed.

Kirjanik on oma psüühilisi probleeme kirjeldanud mitmes oma romaanis ja omistanud mitmele tegelasele, näiteks romaanis „Tuletorni juurde“ (1927), kus psüühiliselt haige Septimus Smith pöördub sõjast tagasi, kogeb sõja tagajärjel segamini pööratud elukorraldust ja sooritab lõpuks enesetapu. Oma viimast depressiivset faasi Virginia Woolf üle ei elanud. Ta uputas ennast Ouse jõkke, olles eelnevalt oma taskud kividega täitnud. Hüvastijätukirjas oma mehele kirjutas ta: „Ma ei saa sinu elu enam rohkem ruineerida. Ma ei usu, et kaks inimest oleksid võinud õnnelikumad olla, kui meie seda olime.“

©Peter Hagen