Elizabeth Taylor – Hollywoodi viimane jumalanna

12 minutit lugemist

Maailmakuulus filmitäht Elizabeth Taylor täitis oma tujude ja armudraamadega aastakümnete vältel bulvariajakirjanduse klatšiveerge, nii et isegi raske öelda, kas Taylori kuulsus rajaneb tema filmidel või hoopis kõmulisel eraelul. Ilmselt on üks seotud teisega.

1990. aasta aprillis haigestus Taylor nii rängalt, et pidi mõni aeg viibima intensiivravil, tema reflektoorne hingamine peatus, filmitähte hoidis hinges automaat. Aegamööda Taylor küll paranes, kuid üks tõbi järgnes teisele…

Meie kinokülastajad mäletavad Elizabeth Taylorit eelkõige filmist „Kleopatra” (1963). Taylori tähetund algas aga märksa varem ning lõppes 1970-ndatel aastatel.

Oma hiilgeajal oli Elizabeth Taylor kahtlemata maailma üks kauneimaid naisi.

Elizabeth Taylor sündis 27. veebruaril 1932 Londonis. Tema isa Francis Taylor oli kunstikaupmees, ema Sara keskpärane, kuid äärmiselt auahne näitleja. Tänu ema auahnusele saigi Elizabethist näitleja. Tütre kaudu lootis Sara saavutada seda, mis tal endal puudu oli jäänud. Teise maailmasõja puhkedes pöördusid Elizabethi ameeriklastest vanemad USA-sse tagasi.

1942. aastal sai 10-aastane Elizabeth peaosa filmis „Koduigatsus”. Teine peaosaline oli Lassie-nimeline kolli. Elizabeth mängis oma osa nii hästi, et filmikompanii Metro-Goldwyn-Mayer sõlmis otsekohe lepingu seitsmeks aastaks. Kolli edasisest saatusest ei ole midagi teada.

1945. aastal ühe järjekordse hobuseooperi filmimisel kukkus Elizabeth hobuse seljast ja vigastas selgroogu. Sellest kukkumisest Elizabeth täielikult ei paranenud.

Vanatüdrukud Hollywoodis karjääri ei tee, 6. mail 1950 abiellus Elizabeth hotellikuninga poja Nicky Hiltoniga, kes oli ajakirjanduse klatšiveergudel jõudnud endale juba koha kindlustada. Abielu alkoholilembese Nickiga kestis ainult kaheksa kuud. Aasta hiljem abiellus kahekümneseks saanud Elizabeth, kes ei suutnud üksinda olla, juba teist korda. Uus armastatu, näitleja Michael Wilding, oli Elizabethist pea 20 aastat vanem. Selles abielus tõi Elizabeth ilmale kaks poega, ühe neist keisrilõikega. Suurepärane materjal Ameerika bulvarilehtedele. Tolleaegses Hollywoodis ei kuulunud filmikompaniile mitte ainult lepinguosalise näitleja keha, vaid ka tema hing ja eraelu. Elizabeth on oma süsteemi laps. Oma günekoloogilisest hetkeseisust rääkis ta reporteritele niisama avameelselt nagu oma sissetulekutest. See abielu oli algusest peale. Mehe karjäär lõppes, Elizabethi oma alles algas.

1950-ndate aastate keskel esines Elizabeth paljudes filmides. Ameerika üliõpilasühendus valis ta – ja mitte ilma põhjuseta – Ameerika halvimaks näitlejaks.

Elizabeth Taylor filmis „Kleopatra”.

Siis aga tuli 1956. aastal ekraanile film „Gigandid” ja nii kriitikutel kui ka Elizabethi austajatel jäi suu ammuli. Mäng koos James Deaniga oli suurepärane. Algas Elizabethi tähelend. Järgnesid filmid „Vikerkaare maa” (1957), „Kass kuumal plekk-katusel” (1958), „Äkki viimasel suvel” (1959) ja „Butterfield 8” (1960), mille eest Elizabeth sai oma esimese „Oscari”. Elizabethi edu kuulutas abielu lõppu Wildingiga.

19. juulil 1956 lahutati näitlejatari teine abielu. Kunagi oli Elizabeth naljatamisi öelnud: „Ma armastan abiellumist ja kõike seda, mis sellega seotud on.”

Tema edasine elukäik näitas, et öeldul oli tõsi taga. Elizabethi kolmandaks meheks sai juudist ärigeenius Mike Tod, kes oli tollal oma edu tipul.

2. veebruaril 1957 peeti uhked pulmad. Üheks tunnistajaks oli Elizabethi endine heasoovlik mees Michael Wilding, kes jättis naisele ka mõlemad pojad. Aasta hiljem sünnitas Elizabeth tütre. Elizabeth Taylor oli siis 26-aastane, kolme lapse ema ja pea 14 kuud olnud abielus mehega, kes ei tundnud sõna „võimatu”.

1958. aasta märtsis valis üks elitaarne klubi Mike’i aasta showmaniks. Mike lendas New Yorki aunimetust vastu võtma. Sinna ta ei jõudnud – koos oma kahe kaaslasega hukkus ta lennuõnnetusel. Kui Elizabeth sellest teada sai, karjus ta nagu loom. Selle peale tormas kohale naabrinaine Debbie Reynolds koos oma mehe Eddie Fisheriga. See appitõttamine sai Fisherile saatuslikuks: ta kaotas Elizabethile oma südame. 1959. aasta mais abiellus Elizabeth Taylor Eddie Fisheriga. Elizabethiga abielludes õppis ta tundma kingituste võimu. Fisher: „Imepisikene 50 000-dollarine briljant muutis Elizabethi neljaks päevaks tõeliseks muinasjutuhaldjaks.”

Kaks alkohoolikut Richard Burton ja Elizabeth Taylor filmis „Kleopatra”.

Nende ühine elutee viib Rooma, kus filmitakse superfilmi „Kleopatra”, milles Elizabeth mängib peaosa. Film purustab kõik ekstravagantsuse rekordid. Filmi tehti kümme aastat – 1953–63. Ainuüksi võtetele kulus neli aastat. Algul filmiti Londonis, hiljem Roomas. Elizabethi lepinguline honorar ulatus 5 miljoni dollarini. Lisavõtete iga ekraanisekundi eest maksti 1500 dollarit. Filmi igas stseenis astus Kleopatra üles uues kostüümis – ja nimelt 65 korda. Irene Sharaffi visandatud kostüümid maksid 130 000 dollarit. Filmimise ajal oli Elizabeth pidevalt bulvaripressi huviorbiidis. Seda põhjustas nii tulevase filmi ümber tekitatud kära, filmitähe kapriisid, tema eluohtlik kopsupõletik, günekoloogilised vaevused ja vana seljavalu. Ajakirjanikud ründasid ameerika filmijumalannat pea iga päev, ja kui nad löögile ei pääsenud, rahuldusid intervjuuga pakikandjalt, kes lükkas kärul filmitähe 46 kohvrit.

Elizabeth elas sisse Kleopatra osasse ja kinnitas reporteritele, kui õnnelik on tema abielu Eddie Fisheriga. Nendel Rooma päevadel ei olnud Elizabeth veel kolmekümnenegi, kuid tema tervis oli juba päris läbi. Arstid ütlesid, et Elizabeth ei saa enam kunagi emaks. See oli ränk löök. Elizabeth adopteeris saksa töölistest abielupaari Carsoni haige lapse. Rahakas staar maksis kinni tüdruku ravi ja lasi ta ristida vahetalitaja auks Mariaks. Tüdrukust pidi saama Elizabethi ja Fisheri lastetu abielu pant. Kuid siis lähevad asjad keeruliseks. Kleopatra alias Elizabeth Taylor kohtub Marcus Antoniusega alias Richard Burtoniga (1925–1984). Seda polnud küll stsenaariumis ette nähtud, et osatäitjad teineteisesse päriselt armuvad.

Film ise osutus kunstiliselt küündimatuks. Selles superfilmis on kõik üle pakutud, üle maalitud, üle kullatud, üle makstud. Tõelisest kunstist, ajaloolise tegelikkuse kujutamisest pole seal jälgegi. Ent Kleopatral on nüüd teised mured – ta tahab Antoniust endale päriseks. Richard Burton käitub esialgu vaoshoitult nagu korralik perekonnainimene. Alles siis, kui Elizabethile on tehtud pärast kahte enesetapukatset põhjalikud maoloputused, saab Antonius aru, kui väga Kleopatra teda tegelikult ihaldab. Elizabeth Taylor ja Richard Burton abielluvad esimest korda 15. märtsil 1964. Sellesse abiellu toob Elizabeth kaasa oma kolm last ja lapsendatud Maria. Kasuvanemad lasevad lonkavat tüdrukut opereerida parimatel spetsialistidel ja hiljem saab ta Maria Burton Carsoni nime all tuntuks fotomodellina. Burtoniga kooselatud aastad tegid Elizabethi kuulsamaks kui tema filmid. Nende abielu (nad jõudsid vahepeal lahutada ja uuesti abielluda) kestis 12 aastat ja andis kogu aeg bulvarilehtedele tänuväärt materjali. Richard ja Elizabeth suudlesid teineteist, kaklesid ja jõid end võidu purju. Burton nimetas Elizabethi räpaseks rasvaseks eideks ja ostis talle järgmisel päeval suure briljandi. Nii nagu mõni teinegi suur näitleja, oli Elizabeth nõrga tahtejõuga, tujukas ja mõjutatav. Sõltus täielikult režissöörist, kas Elizabeth mängis Oscari vääriliselt või allpool igasugust arvestust. Filmidiiva meestest olenes aga, milline iseloomujoon „jumalannal” parasjagu välja lõi. Kui Elizabeth oli Burtoniga abielus, käitus ta sageli kõrgi tõusikuna, keda ei vaimustanud mitte briljantide ilu, vaid nende suurus. Omal ajal käis ühel oksjonil kõva madin tuvimunasuuruse nimetu briljandi pärast. Pakkujateks olid USA presidendi lese Jaqueline Kennedy ja Elizabeth Taylori määratud variisikud. Lõpuks sai Elizabethi esindaja briljandi 1,05 miljoni dollariga kätte. Et selle briljandiga kaelakeed kanda, pidi Elizabeth maksma kindlustuskompaniile iga õhtu eest umbes 1000 dollarit kindlustusmaksu. Muide, briljandi koopia maksis vaid 3500 dollarit ja oli sealjuures täiesti loomutruu…

1966. aastal esinesid Elizabeth ja Richard filmis „Kes kardab Virginia Woolfi?”, mille eest Elizabeth sai oma teise Oscari. Paljud ameeriklased leidsid, et selles abieludraamat kujutavas filmis oli lausa dokumentaalseid stseene Burtonite abielust. Richard Burton oli esimene mees, kes jättis Taylori maha. Burtoni pea ajas segamini pikakoivaline Susan Hunt, Inglise võidusõitja James Hunti endine abikaasa. Richard ja Susan abiellusid 1976. aasta suvel. Elizabeth pani mängu kõik, et teda reetnud Richardit üle trumbata ja abiellus pururikka vabariiklase John Warneriga, kes vaid tänu oma filmitähest abikaasale sai hiljem senaatoriks. Ajakirjanikud ründasid abielupaari, et aga Elizabethilt intervjuud saada, loomulikult ei jäänud sealjuures ka Warner tähelepanuta. See abielu pidas vastu kuus aastat. Elizabeth ei saanud enam ühtegi tähelepanuväärset filmirolli. Muutus ka jumalanna välimus: ta võttis kaalus kõvasti juurde, keha ja nägu pundusid. Kõik see oli ravimite ja alkoholi liigtarvitamise tagajärg. Elizabeth viibis isegi mõni aeg alkoholismiravil. 1982. aasta lõpus lahutati Elizabethi järjekordne abielu. 1984. aastal oli ta jälle viinaravil. Filmitäht pidi jõudma üle kuldse 50. eluaasta veendumaks, et väline ilu ja austajad ei loo veel kindlustunnet.

5. augustil 1984 suri Richard Burton ajurabandusse, Hollywoodis möllas aids. Elizabeth Taylor oli üks esimesi, kes ei sulgenud uue ohu ees silmi. Ta kuulus aidsi vastu võitlemise organisatsiooni American Foundation for Aids Research (AmFar) asutajate hulka. 1985. aastal võttis ta üle AmFar’i juhtimise. Elizabethi sõber ja partner filmist „Gigandid” Rock Hudson, AmFar’i esimees, suri ise aidsi. Järgnevatel aastatel pühendas Elizabeth end võitlusele aidsi vastu. Raha selleks sai ta heldelt miljonärilt Malcoln Forbes’ilt. Elizabeth flirtis miljonäriga, kuid voodis müras veoautojuht Larry Fortenskyga, kes oli näitlejatarist 20 aastat noorem. Elizabeth tutvus temaga 1988. aastal viinaravil olles. Puhkes armastus, mis pidi kestma igavesti, kuid sai siiski üsna ruttu otsa. Kolm aastat hiljem viinaninad abiellusid, kuid 1996. aastal andis Elizabeth lahutuse sisse. Endine ehitustööline Larry Fortensky nõudis oma kuulsalt abikaasalt nelja-aastase kooselu eest valurahaks 90 miljonit dollarit. Kui Elizabeth Los Angeleses lahutamispaberitele alla kirjutas, ei osanud ta isegi unes näha, et Larry tahab poolt tema varandusest endale. Abielulepingus oli selleks puhuks ette nähtud 750 000 dollarit, ei sentigi rohkem. Kuid sellest summast jäi saamahimulisele ehitustöölisele väheks. Larry tegi advokaadile ülesandeks oma nõudmine läbi suruda. Tõsi, hiljem Larry leebus ja vähendas summat 52 miljonile dollarile – 100 000 dollarit iga abielus oldud kuu eest. Loomulikult ta seda raha ei saanud.

Elizabeth Taylor oli haige ja jäi haigeks. Teda ei ravitud kunagi ühestki tõvest terveks. Hollywoodis pole näitleja mitte inimene, vaid kaup, ja kui kaubaartiklit „filmitäht” ei saa müüa, ei kõlba ta kuhugi. Staaril pole lubatud vananeda, ammugi mitte haige olla. Kasuahned ja vastutustundetud arstid aitasid Elizabethi iga kord tohutute ravimikogustega jalule, tähtis oli ainult see, et filmivõtted ei katkeks. Iga aus arst oleks tunnistanud Elizabethi juba ammuilma töövõimetuks.

Nii sai kuulsusest Elizabethi tervise hävitaja. Hingeliselt ja kehaliselt murtud Elizabeth Taylorile jäid veel vaid vastuolulised mälestused. Kõigest hoolimata kuulus Elizabeth veel palju aastaid täielikult üldsusele. Ta samastus oma müüdiga. Ja olles veel kuulus ainult oma kuulsuse tõttu, polnud tal tegelikult enam vaja midagi teha. Piisas ainult olemisest.

Elizabeth Taylori ilu saladus

Vanasõna, et ilu ei sünni patta panna, ei tohiks sõna-sõnalt võtta. Kuid ülekantud tähenduses seda ütlust lahti mõtestades võib ilust teha tõelise tuluallika, nii et jätkub pattapanemiseks ja jääb veel ülegi! Paljud naised on saanud maailmakuulsaks filminäitlejaks eelkõige tänu oma võimsale rinnapartiile, laitmatule figuurile ning ilusale näole. Meisterlik mäng on sealjuures hoopis teisejärguline. 23. märtsil 2011 siit ilmast lahkunud filmistaari Elizabeth Taylorit peeti omal ajal maailma üheks kauneimaks naiseks. Tema proportsionaalset ja veatut nägu imetlesid miljonid fännid kogu maailmas. Kuid mis tegi Elizabeth Taylori nii eriliseks? Dr Amoros selgitab staari ilu saladust.

Elizabethil olid väga haruldased violetsed silmad, peaaegu valge näojume ja ronkmustad juuksed – ainulaadne kombinatsioon. Tugevad kontrastid lasevad kogu näol naiselikumana mõjuda. Taylori n-ö firmamärkideks olid erkpunaseks värvitud huuled, tumeda meigiga silmade ümbrus, mis rõhutasid kontrastiefekti veelgi. Ka tema näo kuju – eriti kitsas lõug – rõhutas tema atraktiivset naiselikkust. Muide, meestel on teisti, neil areneb lai lõug ja tihedad kulmud. Taylori ilu põhikomponendid olid: väike nägu täidlaste huultega ja kitsa lõuaga.

Näo ilu on eelkõige sümmeetria küsimus. See kehtib ka tänapäeval. New Mexico ülikooli bioloog Randy Thornill on öelnud: „Ilusad inimesed on sümmeetrilised.” See tähendab seda, et nende parem näo- või kehapool vastab vasakpoolsele. Ebatavaliselt ilusatel naistel on laup pisut kõrgem kui tavaliselt, silmad on suuremad, lõug ja nina pisut väiksemad, huuled natuke suuremad. Olgu siinkohal vahemärkusena öeldud, et silmapaistvalt ilusatel meestel tulevad lõug ja lõualuud tugevamalt esile. Seda näoosa võetakse kui meheliku dominanti. Meheliku näo kujunemisel on oma osa seksuaalhormoonil testosteroonil. Väikese ja ümara või terava lõuaga meest peetakse aga tagasihoidlikuks ning arglikuks. USA-s korraldatud uuring kinnitab, et tugeva lõuapartiiga mees alustab seksuaaleluga varem ning saavutab ka sõjaväes kõrgema aukraadi kui teised tema sookaaslased.

Kuid nägu ei olnud Taylori ainuke iluatribuut, tal oli ka väga ilus keha. Taylori üks abikaasadest, Richard Burton nimetas staari rindu „apokalüptilisteks“, mis oleksid võinud terveid impeeriume hukutada. Lisaks täiuslikule rinnapartiile oli „impeeriumide vallutajal“ ka väga sale piht.

Nagu läbi sajandite, püütakse ka praegu ilu kindlatesse standarditesse suruda. Texase ülikooli sotsioloogiaprofessor D. Mingh kinnitab, et kogu veetlus peitub naise rinna-, talje- ja puusaümbermõõdu omavahelises suhtes. Ideaalne koefitsent määratakse taljeümbermõõdu jagamisega puusade omaga ja see kõigub 0,67 ja 0,8 vahel. See tähendab, et näiteks Sophia Lorenil ja Cindy Crawfordil on ideaalne figuur. Brigitte Bardot (0,66) Marilyn Monroe (0,61) oma hiilgeaegadel poleks aga sellesse skaalasse mahtunud. Tayloril oli see koefitsient aga 0,6!

Ja veel: 2009. aastal uuris California ülikooli psühholoog Stephen Link, millised peaksid olema täiuslikud näojooned. 160 üliõpilasele näidati sadu portreefotosid. Tulemus: Kui naistel on vahemaa silmade ja suu vahel umbes 36 protsenti kogu näo pikkusest ja vahemaa silmade vahel moodustab 46 protsenti kogu näo laiusest, peetakse sellise näoga inimest atraktiivseks. Elizabeth Taylori nägu täitis need nõuded perfektselt.

Ilu on midagi rohkemat kui lihtsalt mingite ideaalmõõtude kogum. Ilu on kvaliteet, mis töötab kõigil tasanditel. Taylori hiilgeaegadel oli tunduvalt vähem filmistaare kui tänapäeval. Temale oli suunatud meedia tähelepanu ja tal polnud pikka aega võrdväärset konkurenti. Filmistuudiod ja kuulsad režissöörid vormisid temast staari. Taylori abielud ja kirev eraelu ainult aitas kaasa ihaldatud jumalanna imidži loomisele.

©Peter Hagen