Ega tšuktši loll ole!

19 minutit lugemist

Õpetaja: „Milline on kõige rumalam rahvas?”
Tšuktši: „Sellest pole midagi, kuid me oskame kõigist teistest paremini tantsida.”

* * *

Tšuktši ütleb arstile: „Mu poeg ei söö üldse liha, piima, võid…”
Arst vaatab poissi ja lausub: „Minu meelest täiesti normaalne laps. Miks ta siis ei söö?”
„Ei ole!”

* * *

Kaks Tšuktši lähevad rongiülema juurde. Esimene küsib: „Kas see rong viib mind Irkutskisse?”
„Ei.”
Teine Tšuktši: „Aga mind?”

* * *

Tšuktši käest küsitakse: „Mida sa teed, kui tuled jahilt?”
„Naist armastan.”
„Aga pärast?”
„Veel kord armastan.”
„Aga pärast?”
„Võtan suusad alt ära.”

* * *

Tšuktši maandab lennuki, saab selle veel enne stardiraja lõppu pidama ja vannub: „Kuradi lennuväli, ainult 50 meetrit pikk, aga kolm kilomeetrit lai!”

* * *

„Vasja, mis on tint?” küsib õpetaja eksamil Tšuktši koolis.
„Must vedelik, millega me kirjutame.”
„Aga tindipott?”
„See on koht, kuhu tinti valatakse.”
„Tubli poiss – saad järgmisse klassi!”

* * *

Kaks Tšuktši tapsid merihobu. Haarasid sellel tagaosast kinni ja hakkasid seda oma peatuspaiga poole tirima. Töö oli väga vaevaline, sest merihobu kihvad jäid kogu aeg jääkonaruste taha kinni.
„Te võtke tal kihvadest kinni, on palju kergem ja mugavam,” õpetab Tšuktši neile vastu sattunud geoloog. Need mõtlesid veidi ja tegidki geoloogi õpetuse kohaselt.
„Geoloog on ikka tark inimene,” ütleb üks Tšuktši poole tunni pärast. „Kohe palju kergem on tirida.”
„Lollpea on su geoloog! Vaata ainult – me oleme jälle mere ääres tagasi!”

* * *

Tšuktši tuleb juba viiendat korda bussipiletite kassa juurde piletit ostma.
„Miks teil nii palju pileteid tarvis on?” imestab kassiir.
„Aga selle bussi uksel seisab üks lollpea, kes piletid pooleks rebib!”

* * *

„Miks sa seda tööd öösel teed?” küsitakse Tšuktšilt, kes öösel kartuleid maha paneb.
„Ma ei taha, et colorado-mardikas näeb, kuhu ma kartulid maha panen.”

* * *

Tšuktši tahtis minna kõrgkooli kirjandust õppima.
„Kas te Tolstoid olete lugenud?” küsitakse temalt sisseastumiseksamil.
„Ei. Tšuktši pole niisugust lugenud.”
„Aga Shakespeare’i olete lugenud?”
„Ei. Tšuktši pole niisugust lugenud.”
„Aga Turgenevit?”
„Ei.”
„Aga milleks te siia siis tulite?” imestab eksamineerija.
„Tšuktši tahab saada kirjanikuks, aga mitte lugejaks!”

* * *

Tšuktši tuli restoranist koju ja jäi peegli ette seisma.
„Mida sa seal vahid?” küsib naine.
„Ma vaatan, kes tuli.”

* * *

Tšuktši tuleb peale sõjaväeteenistust koju, kus naine teatab talle rõõmusõnumi: „Meil sündis poeg! Ta on juba peaaegu pooleaastane.”
„Kuidas sai meil poeg sündida, kui ma pole tervelt kaks aastat kodus olnud?”
„Aga sinu pilt oli kodus. Ma magasin sellega ja jäingi rasedaks.”
„Nüüd sa valetad! Minu pildil olen ma ainult nabast saadik.”

* * *

Tšuktši peatub ühes Viini hotellis ja küsib administraatorilt: „Millal on hotellis söögiajad?”
„Hommikusöök on kella seitsmest kümneni, lõunasöök üheteistkümnest kaheni, õhtuoode kella viieteistkümnest seitsmeteistkümneni ja õhtusöök kella kaheksateistkümnest kahekümne kolmeni.”
„Kahju! Ma oleksin meelsasti linna vaadanud.”

* * *

Kuidas uputata Tšuktši allveelaeva?
Akvalangist sukeldub allveelaeva juurde ja koputab viisakalt selle korpusele – keegi teeb luugi lahti.

* * *

Vene ekspeditsioon sattus tundras lumetormi kätte ja eksis ära. Viimases hädas hakkasid mehed appi hüüdma: „Inimesed, tulge appi! Hei, kas siin on kedagi? Inimesed, appi!”
Oma onnis kükitav Tšuktši kuuleb appihüüdeid ja toriseb omaette: „Nüüd olen ma siis inimene, aga Moskva kaubamajas muud ei kuule, kui „Kõtt, kuradi Tšuktši, kõtt, Tšuktši!”

* * *

Kaks tšuktsi lähevad kinno. Saalis on kottpime. Neile tuleb vastu kohanäitaja, taskulambiga teed valgustades.
„Ettevaatust, keegi tuleb jalgrattaga,” ütleb üks Tšuktši teisele.

* * *

„Milline on kõige ohtlikum lind?” küsitakse Tšuktšilt.
„Deltaplaan!” vastab küsitu. „Eile pidin viis pauku tegema, enne kui inimese lahti laskis.”

* * *

Vanal nõukogude ajal võitis Tšuktši loteriiga Volga. Kui mees läks oma võitu välja võtma, küsis ta: „Kas teil valget Volgat on?”
„Kahjuks ei, kuid meil on musta, punast, beeži ja rohelist värvi autosid.”
„Ei taha teist värvi! Sellisel juhul andke mulle mu kolmkümmend kopikat tagasi.”

* * *

Arst vaatab Tšuktši läbi ja ütleb, et veel oleks tarvis uriiniproovi ning purgike selle tarvis on kapinurgal. Arst lahkub peenetundeliselt kabinetist. Kui ta tagasi tuleb, näeb ta loiku põrandal, kapp ja seinad tilguvad, kuid ka purk on täis.
„Mida see peab tähendama?” küsib tohter.
„Eks katsuge ise nii väikesele purgile pihta saada!” vastab Tšuktši.

* * *

Kaks Tšuktši on tundras jahil. Näevad sooblit ja annavad tuld.
„Ongi meil karusnahk!” ütleb üks rahulolevalt.
Näevad põhjapõtra ja annavad kogupaugu. Põder kukub.
„Näe, ongi liha!”
Äkki märkavad seedrite vahel geoloogi, ning taas kõlavad lasud.
„Nüüd on meil ka tikud!” rõõmustavad Tšuktšid.

* * *

Tšuktši läheb värvitelerit ostma.
„Kas teil värvitelereid on?”
„On küll.”
„Palun pakkige üks roheline sisse.”

* * *

Tšuktši on vanal nõukogude ajal anatoomiaeksamil. Professor osutab luukerele ja palub lähemalt rääkida inimese skeleti ehitusest.
„Millest?” ei saa Tšuktši aru.
„Skeletist,” kordab professor.
„Mis asi see on?!” imestab Tšuktši.
„Mis! Te ei tea, mis asi on skelett? Mida kuradit te need kuus aastat õppinud olete?” ägestub professor.
„Mu jumal, kas tõesti Karl Marx?!”

* * *

Tšuktšid taovad haamriga suurt pommi. Venelane satub peale ja hüüab kohkunult: „Hullud, mida te teete, pomm võib iga hetk lõhkeda!”
„Meil on veel üks,” vastasid Tšuktšid rõõmsalt.

* * *

Venelanna läheb miilitsasse ja teatab, et üks Tšuktši vägistas ta ära.
„Kas te olete kindel, et see oli just Tšuktši?”
„Loomulikult, teda tuli vägistamisel juhendada.”

* * *

On talv. Tšuktši sõidab Moskvas esimest korda taksoga.
„Mis asi see sul seal on, mida sa kogu aeg keerad?” pärib ta.
„See on kuulipilduja,” lollitab taksojuht maakast. Tšuktši vangutab imestunult pead. Jõutakse kitsale tänavale, kus kõnniteed on lund täis tuisanud. Mööda sõiduteed komberdab keegi mutike. Taksojuht püüab mööda laveerida ja see näibki õnnestuvat. Kui ta aga peeglist tagasi vaatab, näeb ta, et naine on siruli maas.
„Halb jahimees oled,” noomib Tšuktši. „Kui ma poleks uksega virutanud, oleks vanaeit jalgadele jäänud.”

* * *

Tšuktšitar läheb arsti juurde.
„Te olete rase,” ütleb arst pärast läbivaatust.
„See ei ole võimalik,” sosistab Tšuktšitar.
„Kuidas ei ole võimalik? Te ju olete mehega vahekorras olnud?”
„Jah, ma magasin ühe vene geoloogiga. Aga ta kasutas rasestumisvastast vahendit.”
„Millist?”
„Sikutas kogu aeg kasukat mu näole.”

* * *

Tšuktši naine: „Vaata, raudlind lendab!”
Tšuktši: „Seda nimetatakse lennukiks.”
Naine: „Vaata, raudpõrnikas lendas üle maja.”
Tšuktši: „Seda nimetatakse helikopteriks.”
Naine: „Varsti lõpeb talv, saabub kevad. Tulevad valged mehed, sinul lüüakse nägu üles ja mind vägistatakse ära.”
Tšuktši: „Seda nimetatakse ekspeditsiooniks.”

* * *

Üks Tšuktši teisele: „Kas sa tead, et mulle pandi telefon?”
„Ei.”
„Kuidas nii? Kas sa siis telefoniraamatut ei loe?”

* * *

Tšuktši istub puu otsas ja saeb oksa, mille istub.
Venelane läheb mööda ja ütleb: „Ära sae oksa, kukud alla!”
Tšuktši ei võta nõuannet kuulda, saeb edasi ja varsti kukubki koos oksaga alla. Tšuktši vaatab eemalduvale venelasele järele ja ütleb: „No on alles šamaan!”

* * *

Tšuktšiil läks äratuskell rikki ja ta läks kellassepa juurde. Meister avas kella ja nägi, et prussakas oli kahe hammasratta vahele jäänud.
„See kell küll enam tööle ei hakka,” vangutas kellassepp pead.
„Miks?”
„Mehaanik on hinge heitnud!” laiutas meister käsi.

* * *

Tšuktši istub jõe kaldal ja loobib telliskive vette. Vaatab veepinnale tekkivaid ringe ja viskab jälle mõned kivid vette. Lõpuks ütleb endamisi: „Väga huvitav. Telliskivi on kandiline, aga veepinnale tekkivad ringid on hoopis ümmargused.”

* * *

Nõukogude ajal maalib Tšuktšist kunstnik plakatile sõnad „Rahu, töö, mai”. Vaatab siis, et plakatil on veel vaba ruumi, ja kirjutab juurde „juuni, juuli, august”.

* * *

„Ma tahan, et te pildistaksite mind siis, kui ma olen puu taga,” ütleb fotograafi juurde tulnud Tšuktši.
„Kuidas ma peaksin teid puu taga pildistama?”
„Niimoodi pildistategi ja mina saadan pildi koju. Ema küsib pilti vaadates: „Aga kus siis pojake on?” Selle peale astun mina puu tagant välja ja ütlen emale: „Siin ma olengi!”

* * *

Tšuktši istub kännu otsas ja kõigutab end.
„Oi, kui väsinud Tšuktši täna on!” ohkab ta valjusti.
„Millest sa väsinud oled?” küsib mööduv venelane.
„No näed, mõtlesin täna. Väsisin väga ära.”
„Mis sind siis nii hirmsasti väsitas?”
„Olen täna juba kolm korda mõelnud.”

* * *

Tšuktši abiellus prantslannaga. Kolme päeva pärast läks lahutust nõudma.
„Loll oled! Nii peen daam, ja sina tahad ära lahutada,” imestasid sõbrad. „Mis sulle siis tema juures ei meeldi?”
„Mina nii räpase naisega koos elada ei taha,” ütles Tšuktši. „See naine peab ju väga must olema, kui ta ennast kolm korda päevas peseb.”

* * *

Tumm Tšuktši eksib taigasse. Ta seisab väikesel lagendikul ja teeb tummade keeles märke, et on ära eksinud. Tema juurde tuleb teine tumm Tšuktši ja teatab talle tummade keele märkides: „Mis sa siin lõugad, nii et taiga kajab! Hirmutad veel loomad ära!”

* * *

Mille järgi võib öelda, et faksi on saatnud Tšuktši?
Faksile on kleebitud postmark.

* * *

Tšuktšilt küsiti, mis rahvusest oli Lenin.
„Loomulikult Tšuktši.”
„Miks sa nii arvad?”
„Väga tark mees oli!”

* * *

1982. aasta novembris sai Tšuktši kutse Brežnevi matusele. Parteikomitees loeti talle sõnad peale, et ta ennast korralikult üleval peaks.
Kui Tšuktši Moskvast tagasi jõudis, kutsuti ta parteikomiteesse.
„Kuidas läks, kas sa olid ka korralik? Mingi lollusega hakkama ei saanud?” küsis partekomitee esimees.
„Mis te nüüd, ma olin väga viisakas. Nagu muusika hakkas mängima, nii palusin lese tantsule!”

* * *

„Kui palju see lõõtspill maksab?” küsib Tšuktši müüjalt.
„Meie Tšuktšidele ei müü.”
„Aga kust te teate, et ma Tšuktši olen?”
„See on ju kohe näha, sest küsides näitasite te keskkütteradiaatorile.”

* * *

Vasja läks koos Tšuktšiga jahile. Nad nägid jääkaru ja Vasja tahtis kohe tuld anda.
„Ära lase, paneme jooksu!” hüüab Tšuktši.
„Miks?”
„Pärast seletan, jookseme!”
Mehed panevad jooksu, karu järel. Kui nad on Tšuktši onnini jõudnud, keerab Tšuktši ringi ja tulistab. Karu kukub surnult maha.
„Miks me ei võinud kohe tulistada?” pärib Vasja.
„Mõtle, kui kaugele meil oleks teda tulnud tassida!”

* * *

Tšuktši tiris oma onni teleri.
„Miks sa selle siia tassisid?” hädaldas naine. „Meil pole ju pistikupesagi!”
„Tšuktši on tark,” ütles mees ja võttis taskust pistikupesa. „Tšuktši tõi selle kaasa.”

* * *

Tšuktši naine sünnitas 13-nda lapse ja teda kirjutatakse parajasti sünnitusmajast välja.
„Ma olen kindel, et aasta pärast kohtume uuesti,” ütleb ämmaemand.
„Ei, mis te nüüd! Me ei kohtu enam.”
„Miks te selles nii kindel olete?”
„Sellepärast, et mina ja mu mees saime lõpuks aru, kuidas lapsi saadakse!”

* * *

Tšuktši võeti raudteeejaama tööle pöörmeseadjaks.
Esimesel päeval andis meister talle õlikannu ja käskis pöörangud ära õlitada. Tšuktši võttis kannu, läks uksest välja ja kadus. Kuu aja pärast saabus telegramm:
„Olen jõudnud Kaasanisse. Õli on otsas. Saatke õli.”

* * *

Kaks tšuktsi näevad taiga kohal lendavat lennukit.
„Näe, valitsuse lennuk,” ütleb üks.
„Kui see oleks valitsuse lennuk,” ütleb teine iseteadvalt, „siis oleksid tal mootorrattad ümberringi.”

* * *

Moskvas komandeeringus olev Tšuktši tellis endale ööseks prostituudi ja maksis talle kolme polaarrebase nahaga. Lõbutüdruk mõtles, et kolmest nahast jääb kasuka jaoks väheks.
„Kuule, Tšuktši, ehk seksime veel?” tegi piiga ettepaneku.
„Miks mitte,” vastas Tšuktši ja kargutas tüdruku korralikult läbi. Seejärel võttis rebased ja toppis kohvrisse tagasi, öeldes: „Kui Tšuktši tahab, siis Tšuktši maksab, kui aga sina tahad, siis pead sina maksma.”

* * *

Tšuktši läks polikliinikusse analüüse andma, kolmeliitrine purk uriiniga käe otsas.
„Ime veel, et sa mustuseproovi kohvriga ei toonud,” pilkab medõde lollikest.
„Nii ma arvasingi, et seda läheb vaja,” ütleb Tšuktši rahulolevalt ja tõstab ukse tagant suure kohvri sisse.

* * *

Üks Tšuktši teisele: „Vaata, need lennukid on nii rasked. Kuidas nad küll õhku tõusta suudavad?”
Teine näitab kõrgel õhus lendava lennuki poole ja lausub: „Väga lihtsalt. Kui nad on üleval õhus, siis nad on väga väikesed.”

* * *

Nõukogude Liidu rahvasaadikute XXVII kongressil küsib naaber Tšuktšilt: „Keda sina hakkad oma sõnavõtus kritiseerima?”
„Tsaarivalitsust.”
„Mille eest?”
„Selle eest, et müüs Ameerikale maha Alaska, aga mitte Tšukotka.”

* * *

Tšuktši kõrvalistujale: „Ma vaatan seda filmi juba kaheteistkümnendat korda, aga kunagi ei ole näitlejad nii hästi mänginud kui täna!”

* * *

Kaks Tšuktši joovad baaris viina.
„Vala mulle tibake juurde,” ütleb üks Tšuktši teisele ja lükkab oma tagurpidi keeratud klaasi teise nina ette. See vaatab tükk aega klaasi ja ütleb siis: „Kuule, siia ei saagi valada, see on üleni klaasist.”
Esimene tšuktši katsub klaasi ja ütleb murelikult: „Jube jama! Mis me nüüd teeme?”
„Küsime baarmeni käest,” teeb teine tobu ettepaneku ja kutsub baarmeni. See silmitseb mõtlikult klaasi ja lausub: „Selle klaasiga pole midagi peale hakata.” Siis katsub ta klaasi põhja alt ja lisab: „Ja ka põhja pole tal all.”

* * *

Kaks Tšuktši on jahil.
Äkki märkab üks neist jänest ja hüüab: „Ruttu, lase ometi!”
„Ei saa,” vastab teine, „mul on püss laadimata!”
„Mis sest, ega jänes seda tea!”

* * *

Tšuktši treenib kosmonaudiks ja lõpuks saadetakse ta koos šimpansiga kosmosesse. Mõlemad saavad kaasa pitseeritud ümbriku, kus on kirjas, mida kosmoses teha tuleb.
Ahv loeb:
„Esiteks kontrollida hapniku taset, teiseks valmistuda raketist avakosmosesse väljumiseks ja kolmandaks pidada ühendust kontrollkeskusega.”
Tšuktši leiab ümbrikust kirja, milles seisab:
„Ahvi sööta.”

* * *

Üks Tšuktši teisele: „Miks sa viimasel ajal nii vaevatud moega oled?”
„Tahan leiutada perpetuum mobile‘t.”
Perpetuum mobile? Aga mis asi see on?”
„Selle kallal ma praegu oma pead murrangi.”

* * *

Kirjaoskamatu tšuktši lappab ajalehte, hoides seda tagurpidi käes. Ta näeb ajalehes purjelaeva fotot.
„Issand, laevaõnnetus!” imestab tšuktši.

* * *

Tšuktši ostab mootorsae. Järgmisel päeval tuleb ta kauplusse tagasi ja räägib: „Instruktsioonis on kirjas, et päevas võib selle saega langetada 200 puud, aga mina sain suure vaevaga kümnest jagu.”
„Millist bensiini te kasutasite?”
„Mis, ka bensiini on veel vaja?!” imestab Tšuktši.

* * *

Tšuktši püüab mere kaldal kala. Äkki tõuseb kalda lähedal pinnale USA allveelaev.
„Hei, Tšuktši, kus me asume?” hõigatakse komandotornist.
„Tšuktši meres.”
„Selge, kaome, kurss 280!”
Natukese aja pärast tõuseb pinnale Vene allveelaev.
„Hei, Tšuktši, kus me asume?”
„Tšuktši meres!”
„Kas sa Ameerika allveelaeva nägid?”
„Nägin.”
„Mis suunas nad sõitsid?”
„Kurss 280.”
„Hea küll, ära jama, näita käega.”

* * *

Kaks Tšuktši istuvad kinos. Aeglaselt kustub saalis valgus.
Üks küsib teiselt: „Kuidas nad seda teevad?”
Teine vastab: „Kinomehaanik tõmbab stepsli aeglaselt seinast välja.”

* * *

Tšuktši küsib venelaselt: „Arva ära, mitu põtra mul on? Kui arvad ära, saad mõlemad endale.”

* * *

Tšuktši ostis vaadi veini ja lõi punni nii kõvasti peale, et mitte keegi peale tema enda seda kätte ei saanud. Taiplik poeg tegi põhja alla väikese augu ja sai sealt tilkhaaval oma jao kätte. Mees pani tähele, et vein väheneb, kuid ei saanud asjast aru. Sõber soovitas tal vaati alt vaadata.
„Sa oled puruloll,” vastas mees, „mul ei kao vein mitte alt, vaid pealt!”

* * *

Tšuktši käis kõrbes ja kohtas karavani.
„Kuule, sõber, kas sul kõrbe kaarti on?” küsis talt karavani teejuht.
„On küll,” vastas Tšuktši ning võttis kaarditaskust tüki liivapaberit.

* * *

Kord jäi venelase auto Tšuktšimaal lumme kinni. Veidi aja pärast juhtus Tšuktši sealt suuskadel mööda sõitma. Autot märgates tuli ta ligi, tegi ringi ümber masina, sügas kukalt ja ütles venelasele: „Pooliku annad, siis ütlen, kuidas sa auto välja saad.”
Venelasel oli aga viinast kahju ning kaup jäi katki. Tšuktši pani käed risti rinnale ja jäi rahulikult ootama. Küll venelane proovis ja proovis, kuid autot hangest välja ei saanud. Tšuktši astus siis uuesti juurde ning kordas: „Pooliku annad, siis ütlen, kuidas sa auto välja saad.”
„Hea küll,” jäi venelane nõusse. „Poolik on siin, ütle kähku, kuidas auto välja saab?”
„Väga lihtsalt. Traktor tarvis kohale tuua,” vastas Tšuktši ja sõitis pudeliga minema.

* * *

Vene geoloog käis Tšuktšile peale, et see sauna tuleks. Too sõdis vastu, kuid pidi lõpuks siiski järele andma. Läksidki mehed sauna ja hakkasid lahti riietuma. Järsku Tšuktši karjatab suurest rõõmust.
„Mis juhtus?” päris sõber.
„Ma leidsin särgi alt vana puhvaika üles, mis mul viis aastat tagasi ära kadus,” seletas Tšuktši õnnest särava näoga.

* * *

Kui Tšuktši Moskvast tagasi jõudis, jutustas ta oma reisist ka naabritele. Muu jutu sees mainis ta sedagi, et oli mitu korda trammiga sõitnud.
„Missugune see tramm on?” tahtsid kuulajad teada.
„Kas te teate, milline on sidrun?” küsis Tšuktši vastu.
„Jaa, teame,” kinnitasid kõik.
„Üldsegi pole sarnane!” andis Tšuktši ammendava vastuse.

* * *

Restoranist väljunud, peatas Tšuktši takso ja istus esiistmele. Kui nad olid sõitma hakanud, küsis Tšuktši juhilt, kas ta võib oma tordi ja šampuse tagaistmele panna.
„Pange, pange,” noogutas juht.
Tšuktši keeras end ringi ja oksendas.

* * *

Tšuktši sõitis Moskvas trammiga ja hoidis käsipuust kinni.
„Kuhu te sõidate,” küsiti Tšuktšilt.
„Lenini mägedesse.”
„Aga need on ju hoopis teisel pool!”
„Ahah,” mõmises Tšuktši, keeras ennast ringi ja sõitis rahumeeli edasi.

* * *

Tšuktši käis piki rongi ja koputas peaga vastu vaguneid.
„Miks te nii teete, seltsimees?” küsiti mehelt.
„Mul on pilet pehmesse vagunisse ja seda ma just otsingi,” kostis see.

* * *

Tšuktši peatas takso ja istus uhkelt esiistmele.
„Kuhu sõidate?” päris juht.
„Mis see sinu asi peaks olema,” käratas Tšuktši. „Sina keera rooli!”

* * *

Tšuktšimaa pearaamatukogu pandi kinni – keegi virutas ainsa raamatu ära.

* * *

Tšuktši seisab ühes Moskva linnapargis kaalul ja kisub endal riideid seljast.
„Hei, teie seal, mida te teete?” hüüab miilits.
Tšuktši: „Ma tahan teada, kui palju ma alasti kaalun.”
„See pole sobiv koht. Kas te ei näe, kui palju on siin inimesi?”
„Näen küll, aga ma hoian oma riietel silma peal!”

* * *

Tšuktši tahtis sünnipäevatordile kirjutada õnnesoovi. Mehel kulus neli tundi, enne kui ta sai tordi kirjutusmasinasse.

* * *

Tšuktši hakkas sigu kasvatama. Ühel päeval pani ta emise kärusse ja viis naabertallu kuldi juurde, lootuses, et too hoolitseb öösel järelkasvu eest. Kui ta hommikul emisele järele tuli, polnud põrsaid ollagi. Mees viis emise teist korda kuldi juurde, kuid tulemus oli sama. Tšuktši kärutas emise ka kolmandat korda kuldi juurde, kuid põrsaid ikka ei tulnud. Neljandal päeval saatis ta naise lauta vaatama. Naine tuli tagasi tuppa ja ütles: „Põrsaid veel ei ole, aga emis istub juba jälle kärus!”

* * *

Tšuktši läks poodi, kus ta näpuga näidates palus endale akordioni ja trompetit.
Müüja: „Mul on väga kahju, aga radiaatorit ja tulekustutit ei saa ma teile ka parema tahtmise juures müüa.”

* * *

Tšuktši sõidab Moskvas taksoga.
„160 rubla ja 80 kopikat,” ütleb taksojuht, kui nad on kohale jõudnud.
„Olge nii hea,” ütleb tšuktši, „sõitke natuke tagasi, mul on kaasas ainult 140 rubla.”

* * *

Üks Tšuktši teisele: „Mul on tunne, et ma olen sinusse armunud – minu aluspüksid hakkavad üles sulama.”

0

Your Cart