Eesti esimese erootikaajakirja „MAAJA” sünnilugu (galerii)

5 minutit lugemist

Meenutab „Maaja” vastutav väljaandja Matti Looga (artikkel ilmus 2004. aasta juuni „Maajas”)

Erootikaväljaande idee tekkis mul 1989. aasta alguses, kui lugesin tollasest ajalehest „Noorte Hääl” artiklit „Pimedas ja teki all”, kus kurdeti seksiteadmiste vähest, praktiliselt olematut kättesaadavust. Huvi selle teema vastu oli ühiskonnas suur. Selle rahuldamist takistas aga nõukogulikult variserlik kirjastuspoliitika. Nüüdseks on ilmsiks tulnud, et tollase NLKP peasekretäri sm. Brežnevi suureks lemmikuks oli ajakiri „Playboy”. Tema võis seda endale lubada (ilmselt piirdus siiski piltide vaatamisega, sest inglise keelt ta ju ei osanud), kust aga tavakodanikud oleks saanud vastavat huvi rahuldada? Erootikateemalisi ajakirju polnud, praegu laialt levinud netist rääkimata. Paar raamatukest (eelkõige 1974. aastal ilmunud „Avameelselt abielust”) oli, kuid ka neis käis jutt rohkem läbi lillede. Ja nii tekkiski mõte, et miks mitte selle teemaga tegelema hakata. Aeg tundus selleks küps olevat. Õnneks oli 1989. aastaks ilmunud mitmeid sotsialismi alusmüüre õõnestavaid märke. Üks neist oli kooperatiivide seadus, mis lubas eraisikutel teeninduskooperatiive asutada. Seadusest leidsin, et kooperatiiv võib anda välja ka infolehte, kuid mitte iseseisvalt, vaid mingi ametiasutuse n-ö tiiva all. Kuna kavatsesin ju sekskultuurivaldkonna küsimustega tegeleda, siis tundus olevat sobilik alustada koostööd linna kultuuriosakonnaga, mida juhatas noor kompleksivaba mees. Sellega polnud juriidilis-poliitiline kadalipp veel läbi. Järgmisena tuli nõusolek saada rajooni parteibüroolt, mille eesotsas oli härra (tollal küll veel seltsimees) Jaak Allik. Tänu Alliku tolerantsusele õnnestus ka see takistus ületada. Viimasena pidi oma „dabro” andma Glavliti (tsensuur) Eesti esindaja. Talle sai rõhutatud tulevase väljaande üldkultuurilembust, erootika osa mainisin mokaotsast ja muuseas. Ja vanahärra jäi nõusse. Praegu tunduvad sellised probleemid tobedatena ja noorematele vast üldse arusaamatutena, kuid siis oli see veel karm tõsielu. Oleks ükski instants vastu olnud, poleks „Maarja” niipea ilmavalgust näinud. Järgmine peavalu tekitav probleem oli see, millele trükkida. Paberit polnud ametlikult kuskilt võtta. Tuli korda saata lausa varustamise imesid. Esimene number sai trükitud tollase „Hiiu Kaluri” konservietikettide jaoks mõeldud paberile. See paberijama käis kuni iseseisvusajani välja. Paberit sai hangitud nii Leningradist kui Arhangelskist ja loomulikult mitte päris ausal teel – ikka vajasid kellegi teened tasumist. Praegused väljaandjad ei kujuta sellist probleemi ettegi, kuid tollal võttis see suurema aja kui väljaande sisulise poolega tegelemine.

Sugugi lihtne polnud leida trükikoda. Eestile sai sõna otseses mõttes tiir peale tehtud ja ainuke trükikoda, kes nõustus „sellist” materjali trükkima, oli Võru „Täht”. Hiljem olen trükkinud ka Viljandis, Tallinna trükikojas „Printall” ja viimased aastad „Europrindis”, kellega on toimetusel hea koostöö. Esimese, juunis 1989 ilmunud „Maarja” tiraaž oli 40 000 ja kaanehind 50 kopikat. Kogu tiraaž müüdi ära, nagu ka enamus järgmisi selle väljaande algaastatel. Ka praegu (aastal 2004), erinevalt nii mõnestki teisest ajakirjast, ei pea „Maaja” suure tagastuse pärast nurisema.

Probleeme tekkis ka ajakirja nimega. Esialgne variant „Maarja” sai valitud lihtsalt kui ilus naise nimi, ilma mingi usulise tagamõtteta. 1992. aastal, seega kolm aastat pärast „Maarja” esimese numbri ilmumist, avastasid kristlikud usutegelased, et selline nimi pole erootikaväljaandele kohane. Soovimata n-ö tühjast tüli, pasa pärast pahandust, sai vaikselt „r” täht nimest kõrvaldatud (nime täiesti muuta ei tahtnud, sest „Maarja” oli Eestis juba väga tuntuks saanud) ja nii sai „probleem” Jumalale meelepärasel viisil lahendatud. Ega paljud lugejad seda väikest nimemuutust kohe märganudki.

Lähekski siis sisu juurde. Õnneliku juhuse läbi leidsin sellise inimese nagu Teet Veispak, kes ajaloolasena oli uurinud ka inimese seksuaalsuse ajalugu. Esimesed numbrid sündisidki vaid meie kahe koostöös.

Veispak hakkas kirjutama läbivat artiklit „Kuidas saada Mallega õnnelikuks”, mis oli sisuliselt seksuaalteadmiste algkursus ja moodustas väljaande mahust ühe kaheksandiku. Artikli juurde käis tavaliselt 1 (loe üks) tagasihoidlik aktifoto. Ülejäänud osa täitsin ristsõnade, kultuurisündmuste (esimeses numbris kajastasin näiteks mulkide folklooriüritust „Viljandi virred”) jm. sellisega. Mõned numbrid hiljem avaldas Valev Mirtem artikliseeria grafoloogiast. Õnneks taipasin üsna ruttu, et sellise segapudruga kaua läbi ei löö ning hakkasin tasapisi, kuid pidevalt seksuaalteema osakaalu väljaandes suurendama. Esialgu tuli piirduda tõlkematerjalidega, millest näiteks järjejutuna ilmunud „Ühe Viini hoora elulugu” sai lugejate hulgas ülipopulaarseks. Tasapisi hakkas tulema lugusid ka kohalikelt autoritelt. Kõiki nimesid, mõni ka üsna tuntud, mainida ei saa, kuna enamus soovis end avaldada varjunime all. Aga näiteks Rootsis elav Välis-Eesti kirjanik Enn Nõu ei häbenenud oma järjeloole „Koeratapja” õiget nime alla kirjutamast. Mure oli ka kohalike autorite kirjutiste taseme pärast, erootikateema ju uudne ja eesti keeles vähe lahti kirjutatud. Nii mõnigi lugu sai avaldatud lihtsalt n-ö eestimaist eelistades. Kohalikest autoritest tõstaksin esile Raul Kaasiku (kirjutas Andres Voolpuu nime all), kes küll mingi erilise kirjandusliku ettevalmistuseta oskas kirjutada põneva süžee ja puändiga lugusid. Eelistasingi avaldada selliseid, kus oli ka huvitav „stoori”. Kahjuks enamik autoreid pakkus lihtsaid, vaid seksistseene kirjeldavad lugusid, mis jäid loomulikult avaldamata.

„Maaja” on ainuke erootikaväljaanne, mis on seni vee peale jäänud. Proovijaid on olnud oma kümmekond „Huvilehest” kuni „Eevani”, kuid kõik nad on mitmesugustel põhjustel oma ilmumise lõpetanud. Pikaajalisemat ja tõsisemat konkurentsi pakkus neist „Sekser”. Pean „Maaja” edu peamiseks aluseks pidevat arengut. 15 aasta jooksul on mustvalgest ajalehekesest saanud omas valdkonnas tõsiselt võetav rohkete värvipiltide ja mitmekülgse lugemismaterjaliga ajakiri. See pole ainult meie lugejate arvamus. Tunnustust on jaganud ka Soome ja Läti kolleegid. Viimased peavad „Maajat” üldse Baltimaade parimaks erootikaajakirjaks. Suured teened selles on muidugi ajakirja toimetusel eesotsas 1993. aastast peatoimetajana töötava Peter Hageniga. „Maaja” on kajastamist leidnud ka Eesti Entsüklopeedia 12. köite 317. leheküljel.

* * *

Peter Hagen