Eesti ainuke pornostaar

3 minutit lugemist

Tänapäeval ei ole pornovideod enam mingi haruldus, me võime neid isegi Eestis osta ja laenutada sekskauplustest, rääkimata laiast maailmast. Geipornofilme hakati tegema Ameerika Ühendriikides hipide seksirevolutsiooni aegu 1970. aastatel, mil kõikvõimalikud seksuaalsed vähemusrühmad hakkasid oma probleeme avalikkusele teadvustama.

Üks esimesi pornostaare oli eestlane Robert Rikas. 1937. aastal ilmale tulnud Robert oli Saaremaa poiss. Sõjakeerises perekond purunes, ema põgenes venelaste eest läände, isa lastega jäi Eestisse. Robertist kasvas laiaõlgne ja mehelik noormees, kellele meeldis loodus ja vabadus igas mõttes. Tema unistuseks oli saada meremeheks, kuid merekooli uks jäi talle suletuks, kuna ema elas välismaal – Kanadas. Oma kirge mere vastu maandas Robert allveeujumisega. 1964. aastal võitis ta üleliidulistel võistlustel meeskondlikus ujumises esikoha.
Loomult lihtsameelsel Robertil ei tulnud pähegi, et ta peaks oma tegelikke seksuaalseid soove ja eelistusi varjama. Eesti NSV-s oldi ametlikult küllaltki homovaenulik ning homoseksualism oli isegi kohtulikult karistatav. Lillad, nagu homosid rahvasuus kutsuti, elasid pidevas repressioonihirmus. Kavalamad astusid heteroseksuaalsesse abiellu ja hajutasid sel lihtsalt viisil kõik kahtlused. Nii mõnegi tuntud eesti laulja, näitleja, muusiku või teadlase õige elulugu on tänini kirja panemata.
Homode kartused ei olnud alusetud, kuna aeg-ajalt provotseeriti kohtuprotsesse, mis lõppesid süüdimõistva otsuse korral 3–5-aastase vanglakaristusega.
Sellised kohtuprotsessid külvasid inimestesse hirmu, nad sulgusid kitsasse sõpraderingi. Kui vahel oli kellelgi vaja vabaneda soovimatust võistlejast korterijärjekorras või mõne muu soodustuse saamisel, siis korraldati nn. näitlikke kohtuasju, millesse mulje suurendamiseks segati kõiki keda teati. Taolisse protsessi tõmmati ka Robert. Teda süüdistati amoraalses sugulises vahekorras meestega. Robert ei saanud aru, miks teda peetakse kurjategijaks, kui samal ajal tuntud isikuid ei söandanud keegi puudutada.aastal, peale kolme vangla-aastat lubati Robertil emigreeruda oma ema juurde Kanadasse. Ema oli talle ainus järelejäänud lähedane inimene.

Robert Rikas.

Kanadas avanes Robertile geimaailm kogu oma värvikirevuses ja vaheldusrikkuses. Suviti käis ta Cape Cod’i poolsaarel Princetowni kuurortlinnas, mille avarad liivaväljad ookeani kaldal on tänini geide puhkuse veetmise meelispaigaks. Meheliku olekuga ja looduslapselikul Robertil oli edu ja ta äratas tähelepanu kunstiringkondades. Maailmakuulsa balletitantsija Rudolph Nurejevi tookordne armuke, noor režissöör Valles Pats tegi Robertile ettepaneku osaleda ühekordsetel lühivõtetel, mille eest talle makstaks 200 dollarit päevas. Rohkem kui raha meelitas Robertit vabameelne boheemlaste seltskond. Robert tunnistas, et ta ei ole kunagi tahtnud pornostaariks saada, aga see oli esimene võimalus pääseda ekraanile ja tõmmata endale tähelepanu. Hiljem lisandusid modellitööd ja poseerimine esimesele geipornoajakirjale „Dudes”, mida toimetas Gay James, kes praegu elab ja töötab New Yorgis.
Laiem avalikkus tunnustas 1972. aastal tehtud Jack Deveau ja Jaap Peuraati filmi „Lefthanded” (Vasakukäeline). Film käsitleb noore mehe rännakuid geimaastikul, kus ta satub erinevatesse olukordadesse ja kiindub Woodstockist meelemürki müüma tulnud maapoissi, keda mängis Robert Rikas. Marihuaana suitsetamine oli moes, Robert ise sellest ei hoolinud, kuna erutuse asemel tegi see teda uniseks.
Kriitikud tunnistasid filmi „Lefthanded” aasta parimaks meestefilmiks. Arvustustes toodi esile sensuaalsust ja erootilisi fantaasiaid, filmi nimetati pornofilmide ekstraklassiks. Stan Finkesteini ja Richard Londoni komponeeritud originaalmuusika rõhutas dramaatilisi kohti ja vaimustavad olid rütmiefektid. Esmaklassiliseks peeti filmi tehnilist poolt, ootamatud ja huvitavad võttenurgad, kaadrite läbisulamised ja eriefektid.
Robert on meenutanud pikki võttepäevi, kus oli raske olla seksuaalselt aktiivne kogu võttegrupi silme all. Mõnikord ei olnud vastasmängija sümpaatne. Meeldiva partneriga mäng sujus ja seda oli ekraanil hiljem erutav vaadata. 1970. aastad oli muretu aeg, polnud veel hirmu aidsi ees ja lubati endale kõike, mida fantaasias välja mõeldi.
1990. aastal avastasid arstid, et Robert on HIV-positiivne. See oli tõeline šokk. Robert tõmbus tagasi, töötas ühes eramajas uksehoidjana ning kasvatas lilli oma sõbra Michaeli aias. 1997. aasta veebruari alguses, kaks kuud enne oma 60. sünnipäeva lõppes Roberti maine teekond. Unistuseks jäi reis Eestisse Saaremaale, kust olid pärit tema esimesed kaunid mälestused.

MAAJA

0

Your Cart