Sarimõrvar Edward Gein – filmi „Psycho” prototüüp
Edward Theodore Gein on tõenäoliselt USA tuntuim sarimõrvar, kuigi mujal maailmas ei ütle tänapäeval tema nimi enam midagi. Kuigi selle mehe jõledatest tegudest on möödunud rohkem kui pool sajandit, elab tema vaim ikka veel meie keskel.
Paljud ei teagi, et Robert Blochi (1917–1994) romaani põhjal vändatud filmiklassikasse kuuluva psühholoogilise trilleri „Psycho” (1960) süžee on elust enesest võetud. Filmi peategelase, hullumeelse Norman Batesi prototüüp oli Edward Gein, kes terve elu jooksul ei suutnud vabaneda oma kõikvõimsa ema mõju alt. Ka oli Gein filmi „Voonakeste vaikimine” (1991) ühe peategelase sarimõrvar Buffalo Billi prototüüp…
Edward Gein sündis 8. augustil 1906 La Grosses Wisconsini osariigis. Varsti pärast Edwardi sündi kolis perekond Plainfieldi lähedal asuvasse farmi. Isa töötas farmitöödest vabal ajal plekksepa ja puusepana. Edwardi ema oli võimukas perekonnapea, kes ainuisikuliselt kõige ja kõigi üle otsustas. Voorusliku ja sügavalt uskliku naisena hoiatas ta mõlemat poega abielueelse seksi eest ega lubanud Edwardil tüdrukutega tegemist teha. Nii nagu paljude teiste sarimõrvarite puhul, võib ka Geini kohta öelda, et tema ema oli kogu kurja juur.
Just ema range kasvatuse tõttu tekkis Geinil aja jooksul lausa haiglane huvi vastassoo anatoomia vastu. Samas kinnitas mees hiljem uurijatele, et onanismi ema kuigi halvustavalt ei suhtunud. Edwardi isa suri 1940. aastal, tema vend Henry hukkus soos puhkenud tulekahju ajal. Samal aastal sai ema esimese insuldi, teine insult, mis tabas teda 1945. aastal pärast tüli naabrinaisega, viis ta hauda. Range ja kombelise ema alalise järelevalve alt vabanenud, asus Edward uurima meditsiinikäsiraamatuid ja pornoajakirju. Täiesti üksinda jäänud mees naelutas ema magamistoa ukse kinni ja hakkas maja veidral moel „kaunistama”. Oma surnud ema nahast meisterdas poeg maski, millele ta maalis ema näo. Sellist topist hoidis poeg oma magamistoas 12 aastat.
Lapsest peale ei pidanud Edward ennast päris meheks. Aeg-ajalt tuli tal kange tahtmine oma peenis maha lõigata. Transseksuaalide eestvõitleja Christine Jorgensoni eeskujul, kes tollal lõi ajakirjanduses suuri laineid, soovis ka Gein soovahetust, kuid ta ei julgenud seda ette võtta ja raha ka polnud. Nii otsis ta teisi võimalusi „naiseks saada”. Aastatel 1947–1954 rüüstas Gein korduvalt kohalikke kalmistuid ja kaevas haudu lahti. Pärast arreteerimist ütles mees, et ega neid laipu kuigi palju olnud, kuid uurijate hinnangul rüvetas ta umbes 40 hauda. Vahel kaevas ta terve keha välja, vahel piirdus ainult teda huvitavate kehaosadega. Mõned laibad viis ta pärast nende puhkepaika tagasi. Alguses oli talle abiks üks poole aruga naabrimees, pärast tema surma jätkas Gein oma võikaid kaevetöid üksinda. Erilist huvi tundis Edward laipade naha vastu, mis ta surnutelt maha nülgis ja prepareeris. Kodus kasutas Gein laipu tubade groteskseks kaunistamiseks. Kolbad kinnitas ta voodisammastele, mõningaid kolpasid kasutas aga kausside või vaagnatena.
Ninadest, huultest ja häbememokkadest valmistas ta midagi kaelakeede taolist. Kodus olles kandis ta rinnanibudest tehtud vööd. Laipade nahast valmistas Gein lambivarje, prügikaste ja tugitoolikatteid. Valitud laibaosad konserveeris ta spetsiaalselt, et neid kodus kanda. Teatud tseremooniatel – näiteks kuuvalgel tantsides –, kandis ta skalpeeritud peanahka ja mõne naise nägu, samuti naisenahast valmistatud vesti, mille juurde kuulusid naise rinnad ja genitaalid. Olles sel võikal moel sõna otseses mõttes vastassoo nahas, tundis Gein teatavat rahuldust. Kuid ajapikku ei suutnud säärased laibamängud enam tema sügavamaid vajadusi rahuldada. 8. detsembril 1954 jäi oma Pine Grove’is asuvas kohvikus kadunuks 51-aastane Mary Hogan. Politseinikud leidsid põrandalt vereplekke, ümberlükatud tugitooli ja tühja padrunikesta. Polnud kahtlust, et tegemist võis olla röövmõrvaga. Hiljem meenutas üks abišerif, et kahtlusaluste hulgas oli ka Edward Gein, kuid millegipärast jäeti ta rahule. Alles kolm aastat hiljem selgus, et leitud padrun pärines Geini majast leitud revolvrist. 16. novembril 1957 jäi Plainfieldis sama müstilistel asjaoludel oma rauapoes kadunuks 58-aastane Beatrice Worden. Kaupluse põrandal oli vereloik, mille juurest viis vererada kohani, kus viimati nähti ohvri veoautot. Naise pojale tuli meelde, et ema kadumise päeval ostis Gein nende poest taimekaitsevahendit. Asula teisedki elanikud olid sel päeval näinud kaupluse ees Geini autot.
Poest leiti ka arve taimekaitsevahendi ostmise kohta ja abišerifid otsisid kahtlusaluse üles. Seda, mis nad Geini majas nägid, ei suutnud nad elu lõpuni unustada. Jõhkardi maja taga asuvas küünis rippus jalgupidi katusesarika külge kinnitatud Bernice Wordeni laip, mis oli rinnakust kuni häbemeluuni lahti lõigatud. Genitaale enam polnud. Käik õuduste majas vapustas kõiki, kes selle kaasa tegid. Bernice Wordeni süda küpses parasjagu säriseval pannil, tema pea oli aga võikalt punutisega kaunistatud ning kinnitatud kahe läbi kõrvade torgatud naeltega. Ohvri ülejäänud organid leiti nurgas asuvast kastist. Politseinikud panid ülevaate Geini „dekoratsioonidest” ja „kostüümidest” hoolega kirja. Letiti toole, mille põhjaks oli pingule tõmmatud inimesenahk. Ühest pappkarbist leiti kümme skalpi. Külmikust avastatud organid lubasid järeldada, et Gein oli oma ohvrite liha ka söönud. Lõpuks hakkasid uurijad kokku lugema inimluudest valmistatud esemeid…
Ülekuulamistel tunnistas Gein silmagi pilgutamata üles nii Hogani kui ka Wordeni tapmise, samuti arvukad hauarüüstamised. Kolme haua avamine kinnitas tema sõnu: ühes hauas oli tükeldatud laip, täpselt nii, nagu Gein oli kirjeldanud, teises hauas laipa polnud ja kolmandas leiti kirst, mida oli sõrgkangiga vigastatud, kuid laipa polnud puudutatud. 16. jaanuaril 1958 tunnistas kohtunik Geini täiesti süüdimatuks vaimuhaigeks ja ta saadeti pikema jututa Waupuni riiklikku keskhaiglasse. 10 aasta pärast leidsid aga tarmukad tohtrid, et mees on valmis kohtu ette astuma. Kohtuistung toimus 1968. aasta novembri keskel. Kohtunik Robert H. Gollmar (1903–1987) ei jaganud siiski enesekindlate psühhiaatrite hinnangut: ta leidis, et Gein on endiselt täielikult süüdimatu ega suuda oma tegude eest vastutada, ning saatis mõrvari tagasi Waupuni haiglasse.
1978. aastal viidi mees üle teise haiglasse, kus ta 26. juulil 1984 hingamispuudulikkuse tagajärjel suri. Gein tunnistas vabatahtlikult üles kaks mõrva. Kuid kas tema ohvreid oli rohkem? Ja kui oli, siis kes? Kohtunik Gollmar avaldas arvamust, et üks ohver võis olla Geini vend Henry. Teda nimelt ei lahatud ega uuritud ka tema surma põhjust. Veel kahtlustati Geini kahe mehe tapmises, kes jäid salapärastel asjaoludel kaduma. Travise-nimelist meest ja tema kaaslast nähti viimati siis, kui nad kasutasid Geini jahijuhina. Ühe ohvri jakk leiti hiljem Plainfieldi lähedal metsast, ent hoolimata sellest, et Gein rääkis ülekuulamisel, et ta teab, kus asub Travise laip, ei pööranud uurijad tema tunnistusele mingit tähelepanu. Geini maja läbiotsimisel leiti veel kahe noore naise organeid, mis tõenäoliselt ei olnud pärit surnuaedadest. Kohtunik Gollmar oletas, et üks ohver võis olla Evelyn Hartley, kes jäi pärast Geini maja lähedal elava sugulase külastamist kadunuks. Hartley garaažist leiti vereplekke, samuti kivi, millel oli verd ja millega ta ilmselt oli tapetud.
Mõni aeg hiljem jäi Jeffersonis (Wisconsini osariik) kadunuks Mary Weckler. Tema kadumise aegu oli ümbruskonnas nähtud valget Fordi. Geini maja läbiotsimisel leiti tema krundilt valge Ford, ent ükski Plainfieldi elanik ei suutnud meenutada, et nad oleksid näinud Geini selle autoga sõitmas. Kui ka oletada, et ta ei tapnud Hartleyd ja Wecklerit, siis oli ta raudselt teise ilma saatnud vähemalt kaks noort naist, keda paraku ei suudetudki identifitseerida. Geini jube maja põletati maatasa.
©Peter Hagen
