Dracula loss

4 minutit lugemist

„Niisuguse ime peab Rumeenia säilitama,” kritseldas keegi vaimustatud külastaja raamatusse, mis oli pandud hoone sissepääsu juurde, et inimesed saaksid sinna oma muljeid kirja panna.

„Müts maha selle saavutuse ees!” arvas teine külastaja.

„Me võime selle üle uhked olla ja sellepärast peame ka hoone valmis ehitama!” märkis keegi 66-aastane pensionär. Ehitustööde lõpuleviimist toetab ka järgmine sissekanne: „Maailma ilusaim hoone, kuigi selle püstitamiseks imeti veri meie kehast.”

Jutt on „vabariigi majast”, mille ehitamisega Nicolae Ceausescu tahtis oma nime ajalukku jäädvustada. Võimul on inimestele sama mõju kui palderjanil kassidele. Võimust üksinda on vähe. Iga türann tükib ajalukku nagu orikas rukkisse. Üldreeglina püüab üks tubli isevalitseja jäädvustada oma nime kas suure sõjakäigu või pilvedeni küündiva suurehituse läbi. Rahuaegne diktaator Ceausescu valis viimase variandi kasuks. Tema eestvedamisel Bukaresti kesklinna rajatud hoone on suurem kui Versailles’i loss või USA Kaitseministeerium Pentagon.

Et sajandi ehitusele ruumi teha, tuli Bukaresti vanalinnas lammutada terve kvartal: kaksteist kirikut, üks sünagoog, mitu kloostrit ja haiglat. Vähemalt 100 000 töölist ja sõdurit rassisid mitukümmend aastat, et püstitada püramiid „meie ajastu geeniusele”, nagu Ceausescu ennast ise tituleeris.

Marmorimurrud, kristallivabrikud ja vaibatöökojad töötasid „vabariigi maja” jaoks sageli tasuta. Kiviraidurid, skulptorid ja puunikerdajad töötasid 400 arhitekti käe all. Püramiidi ehitamise üldjuhiks oli aga kõigest 34-aastane arhitekt Anca Petrescu, kelle võimekuse kriteeriumiks oli tema sõp­rus diktaatori võsu Nicuga, kes praegu seisab kohtu ees. Mõlemad on pooleliolevast ehitusest suures vaimustuses ja võrdlevad seda Versailles’i ja Louvre’ga.

Kriitikute etteheide, et ehitus neelas miljardeid, samal ajal kui sadadel tuhandetel inimestel polnud korterit, asjaosalisi ei heiduta.

„Ceausescu kivisse valatud vaaraounelm”, nii nimetas „vabariigi maja” Bukaresti ajaloolane Stefan Andreescu. Hoonemürakas on tänaseni lõpetamata.

Kunstlikul künkal kerkib 90 meetri kõrgune (koos planeeritud torniga oleks hoone kõrgus 140 meetrit) neljatiivaline mammutpalee, mille pindala on 350 000 m² ja kogumaht kolm miljonit m³. Seega on „vabariigi maja” kolm korda suurem Versailles’i lossist. Hoones on üle tuhande ruumi, mille hulgas on kuni 2100 m² suurusi saale. Nendes saalides pidid toimuma diktaatori tahte kohaselt VLO riikide konverentsid – kindlasti suurejoonelisemad, kui neid oleks olnud võimalik korraldada mõnes teises idabloki riigis.

Samal ajal kui kõikvõimsa juhi poolt valitsetud maa oli mattunud pimedusse (iga ruumi võis valgustada ainult üks 40-vatine pirn, tänavavalgustus lülitati aga üldse välja), pidi „vabariigi maja” esindussaalide kuni poolteisetonnised kristall-lühtrid (neist suurimas oli tuhat lampi) särama tuledes.

Hoonesse kuhjati arutul hulgal kokku väärispuidust mööblit ja käsitsikootud vaipu. Mõnede vaipade suurus oli mitusada ruutmeetrit. Ruumide kaunistamisel ei koonerdatud ka lehtkullaga, millest nappis ainult gobeläänide ja seinakõrguste valitsejapaari portreede kaunistamisel.

Kabinetist nr. 2, mis pidi saama Dracula töötoaks, viisid hästimaskeeritud uste taga asuvad salakäigud ihukaitsjate ruumidesse. 26 meetri sügavusel maa all asus käikude ja aatomipunkrite labürint, kuhu ohu korra) võisid varjuda 2500 väljavalitut. Aatomivarjend pidi arvestuste kohaselt pidama vastu 12-pallisele maavärinale. Tuumasõja korral oleksid punkrielanikud välismaailmast täielikult äralõigatuna pidanud vastu vähemalt kaks kuud.

Kõik need julgeolekuabinõud osutusid asjatuks. Miski ei suutnud päästa Karpaatide vampiiri Ceausescut rahva viha eest.

Dracula loss läks ametlikel andmetel maksma 20 miljardit leud. Kulutuste hulka pole arvatud ajateenijate ja teiste igat liiki sunnitööliste tasuta tehtud töö. Nii hindavad eksperdid ehituse tegelikuks kogumaksumuseks kuni 100 miljardit leud. Monstrumi lõplik valmisehitamine neelaks aga veel kümneid ja kümneid miljoneid.

Sellepärast esitatakse hoone külastajatele pärast küsimust: kuidas hoone meeldib, ka teine küsimus: kas „rahva maja” (nii nimetatakse hoonet praegu) on üldse vaja valmis ehitada.

Tuhandekordne „jaa” oli nende umbes 60 000 rumeenlase vastus, kes käisid kümne leu eest imeehitust uudistamas. Leiti, et ei saa lubada, et nii palju tööd on tehtud asjatult. Kooliõpilastele, kellele näidatakse marmorpaleed, selgitavad õpetajad uhkelt, et kogu ehitusmaterjal on pärit Rumeeniast ja hoone püstitasid rumeenlased ise. Paljud rumeenlased on veendunud, et neil on nüüd ette näidata tõend oma tsivilisatsiooni kohta. Ega midagi!

Ceausescu tagus ju oma rahvale järjepidevalt pähe, et rumeenlased on Doonau-maal vanim kultuurrahvas, kes põlvneb daaklastest ja roomlastest ning kellel on sellepärast ka rohkem traditsioone kui sisserännanud ungarlastel ja saksidel.

Keegi on teinud ettepaneku, et hiigelehitustest peab saama kultuurikeskus – selline nagu Centre Pompidou Pariisis. Keegi jälle leidis, et hoonest võiks teha „Balkani rahvaste maja”. Külalisteraamatust võib leida ettepanekuid muuta hoone ülikooliks, raamatukoguks, teatriks, muuseumiks, ÜRO paleeks või koguni superhotelliks. On isegi ettepanek müüa „rahva maja” maha jaapanlastele, kes võiksid seal avada näiteks kasiino.

Tunnuspildil: Ceausescu kivisse valatud vaaraounelm.